Pauguga!

See oli tujuküllane ja arendav aasta.
Ma võin seda öelda, sest olen aasta vanem. Olen nüüd vana ja elukogenud. Nii vana, et saan aru ja oskan kindlalt öelda, noogutan eneseteadlikult pead ja kinnitan noorematele: “Jah, nii see tõepoolest oli” (järgneb tark ja kõiketeadev pilk kaugusse).
Ühesõnaga - sain 21 ja võin nüüd kasiinosse minna, kanget alkoholi osta ning kandideerida riigikogusse. Esialgu ei ole ega plaani ma ühtegi neist teha.
Jõululaupäeval võtsin perelt ametlikult vastu õnnesoovid vanaks saamise puhul. Traditsiooniliselt. Kenasti.
Esimesel jõulupühal olin kodus, rookisin lund ja lootsin, et bussid sõidavad. Et nad seda õnneks tegid, asendas traditsiooniline sünnipäevalaud süldi ja heeringarullidega igasuguse kasiino, Sovetskoje igristoje selle kraami, mis kanged mehed uttedeks teeb, ning pantomiim-versioon Aliasest mistahes istungi Toompeal. Selle viimasega, tunnistan, oli hoog juba Genis käigust sees. Seekord õppisime seda, et kui vastus pole ”sukeldumine”, siis on see “telk”. Pikema jututa oli mitmel moel armas kahekümne teise eluaasta algus. Mul on sellest päevast nüüd kaasaskantav mälu, soojad sukad, ilusad sukad, vastupidavad sukad, palju šokolaadi, lilli ja purpurne karbike kahe rea kivikeste ja 925 kraadiga.

Kõige austuse juures Ilona Laamani vastu:

Kuldne keskiga

    ma olen juba nii vana
et panen end ise riidesse
olen veel nii noor
et mind võetakse riidest lahti

Kui mina, Ninni Nugis
ja United States of America
avastame teineteist
oleme üksteisele NN ja USA

Veel on tulevik ees
veel võivad ajalehed koguda materjali
mu nekroloogi jaoks
veel nimetatakse mind paljutõotavaks

Veel võin ma otsida USA'd
ja leida oma India

Vahepeal jõudis hulga lund juurde sadada, 150 aasta lumerekord on löödud nagu hilissuvine kärbes vananaistesuve leitsakus. Lõin Monika tulekuga Alenderi parafraasi: Nii palju on lund, et otsa ei näe/ja sumbates lõppeks mul jaks./ Kui sumpaksid vastu ja annaksid käe, /las hange siis vajuks me kaks. Nüüd on Scarlett lisa toonud; järjekord järgmise lumesaju nime jaoks on rõõmsasti üle kahe aasta pikk, seetõttu ei hakanud ma D.-nimelisele ilmastikuanomaaliale pretendeerima ja võtsin leplikult lumelabida taas kätte. Lükkasin uuele aastale tee lahti ja nüüd ootan seda. Vanale aastale kinkisin lohutuseks esimese endaavatud šampuse. 25. detsembri katse läks aia taha (st ei läinud alguses üldse ja siis ei läinud ikkagi minu käes) ja et mitte mömm olla, haarasin täna härjal sarvist – ehk pudelikaelast. Kõik on elus, vaip on kuiv, lagi terve. Võin enda üle uhke olla. Ja möödunud aasta üle ka.
Uus toob euro, toob Euroopa kultuuri, toob eksamid ja .. Eks kõike muud ka. Mida ja kuidas täpsemalt, võime vaid lootusrikka põnevusega oodata. Selle kõige, mis 2010 sisse mahtus, saadame väärikalt ära. Pauguga!

Kohtumiseni kassiaastal.

“Miks mitte võtta seda piskut..”

Inimesed tänaval ei pööranudki nii suurt tähelepanu, kui oleks võinud oodata. Või oskasid nad oma hämmeldust hästi varjata. Kuid võib-olla ei üllatagi neid enam miski. Nad heitsid minu suunas vaid üürikese pilgu ja kõndisid siis oma teed, kui mina läksin, käes neoonroosa kann piimakotiga, ilmses kõigutamatuses, ühiselamust bussiga Raekojaplatsile. Ka KJ ja Mannuga Comarketis riiulite vahel kaupa valides ning kirjandusõppejõuga kokku trehvates, ei teinud viimane just suuri silmi. Pentsikult ilus algus ilusale kolmapäeva hommikule. Hommikule, mis järgnes õhtule ja ööle, kus oli minu viimane Piirivöönd, Genialistide klubi, head ja ilusad inimesed, male, tants, jõulud ja porno. Tõesti liigutav sissejuhatus jõuluaega.
Just kõike seda lubasin endale peale selle aasta viimast eksamit, mis nõudis korralikku pingutust nii õppimisel kui sooritamisel. Jõuluüritus Genis näis peale etendust hea ja õige valik. Mitte seepärast, et ühes ruumis alasti päkapikumütsides ulakaid tegelasi näitas ja teises seinal jõuluklassika “Üksinda kodus” jooksis, vaid laes rippuva kuusepuu pärast. Justnimelt. Et selle kuuse all laua ümber istet võtta ning olla nendega, kelle silmis peegelduv Geni sume valgus südame soojaks teeb. Sel päeval tabas mind jälle fanaatiline inimestearmastus. Mul oli tunne, nagu oleks õnneks ääretult vähe vaja. Nagu ei mahuks minu armastus elu ja inimeste vastu minu veenidesse ära.
See oli armas õhtu. Kaotus malemängus ei vähendanud rõõmu mängust enesest, kõrvalruumi pornodisko ei seganud headel retrolugudel nahka kuumaks kütmast, puuduolevad Aliase nupud ei takistanud meil tervet turniiri maha pidamast ning minu külmetusest maskuliniseerunud hääl ei peletanud kedagi. Esimesed etteruttavad õnnesoovid said hõõgveiniga kätte saadud, niisamuti ka lubadused kinkida mulle midagi suurt. Neli meist lahkusid peolt veidi varem kui ülejäänud seltskond, et järgmisel hommikul pidada vaikset ja harrast jõulueelset brantši.
Ka mina olin midagi lubanud – et tulen ja teen mannaputru ning toon neoonroosa kannuga liitri piima kaasa. Tõin. Tegin. Mannu imehea maasikatoormoos oli minu arust siiski olulisim maitselooja selles säravas detsembri hommikus kollaste seintega korteris. Tegime pannkooke, nautisime hilist hommikusööki, jõime end seest soojaks (kes kohvi, kes glögiga). Viivuks libistasin sõrmed ka üle kitarrikeelte. Aeg kristalliseerus ja kulges kiirustamata, mähkides meid mahedasse pühapäevameeleollu.

Õhtul oli krüpti viimane etendus. Ning jõulupidu. See pidu, kus mind 21 korda lae alla visati, lauldi, klaase kokku löödi, üllatavaid kinke tehti ning mil ma liigutatult laususin: “…kui ma olen oma perega, on mul alati kõik hästi”. Minu teine pere – teater. Need inimesed, kellega täiesti juhuslikult Saatus veidi rohkem kui aasta tagasi teed ristas, on nüüd saanud lausa elutähtsaks osaks. Sest nad on nii andekad, sest nad on nii head, sest nad ei karda teha nalja enda üle, sest nad ei karda tappa teisi naljadega, mida keegi teine iialgi välja ei mõtle, sest nad teevad uskumatult originaalseid kingitusi (aitäh, Jari, selle toreda paariskingi eest; aitäh, Jürgen, turbakoti eest; aitäh C. gurmaaniaarde eest ning aitäh teile kõigile, kes te olite näinud vaeva ja pakkinud – kas või nähtamatusse hingepaberisse - mulle sel õhtul kingi.), sest nende soovid on siirad ja ilusad, sest nad ei keela mul muutuda sentimentaalseks; sest nendega on alati hea tüti pidudel tantsida, limbotada ja ajatuid sise-nalju visata. Sest nad on olemas.
Just selle ja kõige eelpoolräägitu tõttu oli minu aastalõpp Tartus üks parimaid sünnipäevi/jõulupidusid. Aitäh.

Nüüd jõulud ja ametlik D21 kodus, kodukolle, kuusepuu ja esimese jõulupüha hommiku eriline tunne, justkui maailm oleks uus ja keegi suur ning nähtamatu teeks julgustava pai.
Ning tõesti - õnneks ei olegi palju vaja.

Soundtrack: Yann Tiersen - Comptine d’un autre été

Do you remember when…

…things were really hummin’..

17. detsember, kui ma ei eksi. Jah, tõepoolest, täna täpselt aasta tagasi oli ka 17. detsember, ent siis oli neljapäev, aasta viimane - semiootika – loeng, teatristuudio klounaadi arvestus Pepleri seltsimajas, oli 18 kraadi külma, roheline kleit ja D20 Ristiisas. Kui hästi ma seda päeva mäletan. Ja neid inimesi, kes selles päevas olid. Ja kui veider on mõelda, et see oli 365 päeva tagasi. Ja et ma seda mäletan. Et inimesed ei unusta. Minu arust on see lihtsalt ilus.

Sama hästi mäletan ma ka 1. detsembrit 2009. Oli udune-vihmane päev, oli White Lies’i “You still love him”, koristustuhin ühikatoas (selles kolmeses veel), ootusärevus, aastapäevaball Vanemuises, punane korsett ja helesinine lips, Ivo Linna ja lainete lugu. Aastaring on täis saanud ja jälle oli 1. detsember. Nüüd juba veidi teistmoodi. Selle aasta loop-artist oli Florence + the Machine kolm korda väiksemas toas. Päev oli kargelt lumine, kleit oli must ja sobis helesinise lipsuga hoopis paremini. Ja seda enam, et aasta tagasi ballil hoogsat tantsu vihtunud noormees ja neiu teatristuudiost ei olnud sugugi enam nii võõrad keerutajad kui tookord. Vastupidi, nemad ja sel aastal nii mitmedki teised olid need inimesed, kellega tantsupõranda parketti Tartu Big Bandi, TÜ Sümfooniaorkestri ning Laura ja Raivo Tafenau bändi saatel kõvasti lihvida sai, kellega me Shakespear’is naersime olnu, oleva ja tuleva üle, kellega me kella poole ühe ajal Struve tänava korteri köögis laulsime, anekdoote rääkisime ja kassi üle naersime ja kellega me poslebala'l riided selga ära sulatasime. Jah, sel aastal on nii paljugi teisiti. Ometi pole elu kunagi muusugune olnudki. Me ise oleme need, kes muutuvad. Või hakkavad ümbritsevat teisel moel märkama.
Koju jõudnuna avastasin, et mul on 4 h aega magada ja et mu jalatallad on lõhki. Ent see teadmine ei vähendanud grammigi rahulolu ega heade ja ilusate mälestuste väärtust.

Lisaks võin veel ühele julgustükile nimekirjas “Asjad, mida teha” linnukese juurde vedada. Seda äärmiselt meeleolukat õhtut Püssirohukeldris tuletab mulle nüüd, nädal hiljem, meelde sinine viirg käevarrel ja paranenud marrastus küünarnukil. Võitlusarmid. Ja kõigest ühe salto pärast, mis kuuldavasti olevat väga efektne olnud. Kuid, nagu öeldakse, pulli peab saama. Eelmise nädala neljapäeval saigi. Sõna otseses mõttes – haarasime KJ-ga härjal sarvist ja panime oma sisemise kauboi proovile. Minu suureks üllatuseks suutsin ma end naiste arvestuses finaali sõita (rodeo kohta vist “ratsutamine” öelda ei saa, ega). Hoolimata põhjalikult kaalutud strateegiatest ja tehnikatest, ei õnnestunud mul finaalis isiklikku rekordit teha ega ka liidri 43 sekundit ületada, kuid vähemasti pälvisin tähelepanu efektse maandumisega. Ning, KJ, ära siis väga kurvasta selle ühe sekundi pärast ;).
Peale pulli raputas rahva elama püssika majabänd, kes taaskord oskas hinnata meie entusiastlikku parketikulutamist. Niisiis – väga kordaläinud õhtu. Järgmisel päeval maandusime taas Ristiisas, soovisime palju õnne ja rääkisime pikemalt elust ja ilmast. Lausa uskumatult hea, et inimesel on mälu. Geniaalne. Ma võin meenutada seda, mis juhtus eile, mis pool aastat tagasi, aasta või viis tagasi. Võin jutustada sellest, olla õnnelik, et mul on need pildid alles, mälus. Muidu ei oskaks me ju millestki rääkida. Me peaksime üksteist iga päev uuesti tundma õppima ja iialgi ei saaks me naerda ja öelda: “ Ah, mäletad seda korda, kui me.. “ Ja keegi teine mäletab vastu. Lihtsalt geniaalne. Kunagi aasta pärast võime jälle meenutada.. “.. See päev, kui me mõtlesime, et mälu on ilus. “

Jah. Mälu on ilus küll. Aga vaevalt, et pelga esteetilise poole märkimisega eksameid ära teeb. Tulving kindlasti pettuks, kui kuuleks, et ma ainult selle teadmisega piirdun. Niisiis peab vahepeal ka õppima, tegema selgeks episoodilise, semantilise ja protseduurilise mälu eripärad, mälu (seniteadmata täpse) lateralisatsiooni, amneesiate liigid ja meenutamise-unustamise seaduspärasused ja toimemehhanismid ja …
Kuid on hea mitte unustada, et mu aju on nii suurepärane, võimaldades mul kogemusi, elamusi ja emotsioone salvestada ja taasluua. Täna, homme, aasta hiljem. Et head tunded kaotsi ei läheks. Et ilusad hetked oleks rinnataskust võtta.

Come on let's twist again like we did last summer
Yea, let's twist again like we did last year..

Soundtrack: Chubby Checker – Let’s Twist Again 1961

Olgugi, et pime. Ikkagi on valge.

Elu pole end kulgemisega tagasi hoidnud. Küll aga olen seda teinud mina. Olen ahmanud suu õhku täis, et rääkida nii mõnestki seigast, mõtiskleda nii mõnegi olukorra üle, aga võta näpust. See õhk on kõik tühjalt alla neelatud. Ainsaks vabanduseks võin öelda, et võttiski näpust.. Külm siis. Talv tuli üleöö. Katused said valgeks. Teed said valgeks. Tänavad said valgeks. Tulesid on rohkem kui kevadel sääski. Vist. (Kinnitamata andmete kohaselt palun eelnevat väidet vägagi subjektiivse arvamusavalduse ja pigem illustreeriva metafoorina võtta.) Ühesõnaga – iluson. Külmaga pole koonerdatud – november jõuab vaevu lõpusirgele, aga –20 on ammu põski paitanud.
Eilse esimese advendi meeleolus ostsin poest piparkooke, keetsin ingverimaitselist rosinatega leivakreemi ja süütasin küünla. No, ja mandlid-pähklid on käe ulatuses. Sees on sume-hämar, lõhnav ja vaikne. Ja väljas on valge, valge, valge.. Pimedas küll ei paista nii hästi, et valge.. Hommikuses päikesevalguses on seda aga eredasti näha. Nii, et sundis bussiga sõites silmad suurest eredusest pilukile pigistama ja naeratama. Vot nii valge on. Põllud on üleni. Ja kuused on üleni. Ja puuvõradki on üleni. Emajõgi on ka. Esimest korda nägin, kuidas sääraste miinuskraadide juures jõgi aurab. Aga ta auras.
Mulle meeldib ilus karge Põhjamaa talv. Või ei ole külm mulle veel naha vahele pugenud. See oleks isegi ravitav, peaasi, et sügavamale ei poe.. Sügavamalt on külmust juba raskem kätte saada.

(Pildil siiski möödunud talv)

Noh, nõndaks. Olen heietanud maast ja ilmast. Ja ilmast (välted sättida vastavalt soovile). Viimaste nädalate jooksul (ja jooks see on olnud, tõsi) on ette tulnud nii draamat (ka seda igas mõttes) kui pidu ja pillerkaari. Mõtisklesin üks nädalavahetus selle üle, kuidas ja millal küll inimesi tähele pannakse. Ja miks pannakse. Kas siis, kui nad mingil põhjusel pälvivad laiema tähelepanu? Või siis kui nendega mingi õnnetus juhtub?
Ühel laupäeva hommikul klõpsasin juhuslikult teleri mängima. Nägin ennast. Ahah. Sa vaata, kui tore. Siis meenus: meie “Piirivööndi” etendusest tehti OP-i saatele epiloog. Naabritädi ütles mind tänaval nähes, et nägi mind telekast ja ei tundnud mind üldse kohe ära, igatahes väga tubli olen .. Koolikaaslased ka mainivad.
Kuidas seda nüüd nimetada? Kuulsus? Vaevalt, olen ju mina kogu aeg mina olnud. On seal siis vahet, kas telepurk või tavaelu.. Miks keegi ei ütle näiteks kiitvalt, et “nägin sind eile tänaval. Ei tundnud üldse kohe ära. Aga sa oled nii tubli.” Oehjah. Ja lähme siis edasi..

Peale üht etendust, kui ema-isa vaatamas käisid, polnud Tartust vaevalt jõudnud kojugi, kui autorehv katki läks. Õnnelik juhus, ütlete? Läksime emaga ees jalgsi kodu poole. Mõne aja pärast järgnesid uudised. Isa ka, seda küll, aga koos uudistega. Et talle sõideti kõnniteel otsa. Kolm meetrit õhulendu ja järgmiseks päevaks uudised raadios ja netis ja.. kõikvõimalikes meediumites, k.a sellisel sotsiaalsel infofenomenil nagu linnatänav. Naabritädi - jälle - küsis, kas kuuldu on tõsi ja kuidas tervis on ja kuidas nii küll läks ja kus isa küll käis ja oli.. Et olgu ta ikka tubli. Iga teine vastutulev tuttav oli agar küsima.
Jälle. Ka kuulsus? Miks keegi küll ometi niisama ei tule ja ei uuri, kuidas isal läheb, kuidas teie elu läheb? Olge ikka tublid!

Näete siis. Kui suhteline on kuulsus. Ja inimeste väärtus. Alati peab enne midagi juhtuma. Või peab selleks midagi tegema, et inimest märgataks. Jah, kandma helkurit, eks ole. Aga ma ei mõelnud seda plinkivat asjakest, vaid mingit sotsiaal-kultuurilist markerit. Veider, kas pole. Nagu enne seda inimest ei olekski olemas. Või on ta nii iseenesest mõistetav.
Ühesõnaga: ärge võtke elu iseenesest mõistetavana. Seda tahtsingi öelda. Tuleb osata näha ja tuleb osata hinnata.

Enne veel, kui asi pateetiliseks kätte läheb, ütlen ära, et magedaid nalju ei ole tarvis hinnata. Siiraid ja positiivseid püüdlusi – seda küll. Aga “keeran-sulle-ära-olen-kõva-mees-nalju” ma ei tolereeriks. Nõup. Ehk et: käisin nädalavahetusel vanaisa juubelil (Õnne, Paps!); terve küla oli kokku aetud, kihelkond kokku kutsutud… vms.. Pole ammu õekesega suguseltsi kokkutulekul viibinud, täitsa vahva oli. Selle hetkeni, kui õekese kullakene otsustas omamoodi defensiivse strateegia kasutusele võtta. Ahah, hästi. Jätan meelde, jätan meelde…

Lõpetuseks ikkagi rõõmsates nootides: kui külm võtab varbad ära, on sõrmed veel alles! (loodetavasti).

PS: juba ülehomme algab detsember. Ja sellega seoses saab alma mater aasta vanemaks. Ja seoses eelneva seosega: ball!
Lähen selle ootuses piparkooke sööma, küünlaleeki imetlema ja elu mitte iseenesest mõistetavana võtma.
Kaunist!

Kusagil seal. Vahepeal.

Samal ajal, kui Brüsselis vangutatakse pead selle üle, et Euro-rahadest miski 1,6 miljonit läheb Rootsi kuninga põldudele, ja Eesti tohtrid neelatavad õudusega, et riik on kaotanud igasuguse kontrolli süstivate HIV omanike statistika üle, on üks seltskond inimesi viibinud Piirivööndis. Neil pole sooja ega külma sellest, mis toimub “seal väljas”. Mingu või maailm hukka, peaasi on täita oma roll. Ja täita seda nii hästi kui võimalik. Kes hakkas nägema unenägusid fiktiivsetest piirivööndlastest, kes parapsühhootilistest seisunditest.. Ja olen üsna kindel selles, et mina ei olnud ainuke, kes köögis putru keetes, vannitoas hambaid pestes või tänaval kaubamaja klaasvitriine vaadates teksti loeb, otsekui kõneledes kellegi nähtamatuga. “Kas hinge on olemas? . . Me ei jõua kuhugi, kui puhastustulest läbi ei käi. . . Kas ka Teie armastate Tartut?”
Esietendus sai peetud. Nii uskumatuna kui see ka ei paistnud, saime sellega hakkama. Alles paar nädalat tagasi olime proovisaalis, nina tekstiraamatus. Jah, ning näidendit muudeti ju igal uuel proovil kuni kontrolletenduseni välja. Kuid tulime toime. Nii esimene kui teine esietendus jäid eilsega seljataha ja ees on kuu, mil tõeline hoog sisse saadakse. Ootan huviga viimaseid etendusi – milliseks nad küll kujunevad?
Neljapäeval tõstsime toostid Kangro, Üliõpilasteatri ja kunsti terviseks ning sõime. Üle pika aja sõime. Kogu selle prooviperioodi ajal, mil koolitunnid sujuvalt proovitundideks ja sealt öötundideks keerdusid ning hommikusöök päeva ainsaks korralikuks eineks sai, lihtsalt ei avanenud võimalust rahumeeles maha istuda ja kõhtu täita. Õnneks sai nüüd sedagi tehtud. Üksiti meenutasime helge nostalgiaga ühiseid vanu aegu ja elu. Tantsisime. Laulsime. Oo, laulda meeldib meile alati.. Kui me ei oleks üliõpilasteatri näitlejad, võiks arvata, et oleme muusikute organisatsioon. “Laev lõikab laineid nagu igas laulus…”

Ja paari nädala jooksul on nii mõnigi tütikas vanemaks saanud. Need tähtpäevad tõid endaga uued ja põnevad kohtumised ning vestlused Ristiisas ja Suudlevates Tudengites, aga ka helged ja kodused kokkusaamised proovisaalis ja Ülikooli kohvikus. Hip-hip-hurraa!

Ja niisama tasuks ju mainida, et tahan teatrit ja luulet ja küünlavalgust. Näib, et november on tõepoolest käes. Vihm võiks nüüd kompsud kokku pakkida ja seitsme maa ja mere taha sõita.

Kui paadimees meid sõuab üle Styxi.

Ta küsis, kas me siis mitte kuhugi välja ei jõua? Ta küsis, kas sellel jõel ei olegi teist kallast? Aga mina küsin: kuidas on sõita üle selle jõe? Kes ütleb, millal ja kelle jaoks saabub kord aeg paati istuda? Ja kes tasub paadimehele hõbemündid, et need silmadele asetada?

Seista selle jõe kaldal ja mitte tunda hirmu. Nii või naa jõuame siia samasse tagasi. Või pole me siit veel lahkunudki..

Ei, mina ei otsi elu mõtet. Elu mõte on Elus eneses. Olen seda kogu aeg teadnud. Just seepärast on igasugune elu lõpp nii mõttetu. Kõik edasine tundub mõttetu. Seepärast küsingi - mis on teiselpool olematut kallast? Ad vitam paramus? Seepärast ütlengi: Elu! Seda tuleb armastada.

Linnud. Ikka ja alati linnud..
Et keegi ei peaks leidma linde, et keegi ei peaks nägema linde. Toas. Kambrites. Keldrites. Sest nad lendavad ära. Ja sellised linnud võtavad endaga alati midagi kaasa. Kellegi hinge. Sellised linnud toovad musta keebi. Looritavad sellesse millegi, mis on habras ja kallis. Ja viivad ära.

Sellel jõel ei ole teist kallast.
Aga ehk .. ehk ikkagi on.

P.S. Ütelge mulle kohe, kas Saatus on olemas?

Teie
A. J.

Jah, õitsegu see kibuvits kõik järgnevad kevaded Su üürikese elu auks.

Käis külas.

Sõitsin nädalavahetuseks koju. Ja sain tuttavaks Arturiga. Meie esmakordne kohtumine leidis aset reedel ning viimased kolm päeva oleme ikka ja jälle näinud. Olin temast ja tema ringiliikumisest kodulinna tänavatel juba terve nädala kuulnud, viimaks avanes võimalus temaga isiklikult tunnike kodusest laupäevast veeta. Õigemini tutvusime isa kaudu. Nüüd oli mul siis põhjust isale töö juurde külla minna ja asja teha.
Väga sümpaatne… Ta jättis meeldiva ja avatud mulje algusest peale. Ka meie juures köögis tundis ta end üsnagi koduselt ning enesekindlalt. Piidles meie punast Kikut vaheldumisi meie askeldamisega. Ka minul oli huvitav. Ammu pole temasuguseid tegelasi toa peal toimetamas ja asju uurimas näinud. Ja kui isa teda endaga töö juurde kaasa kutsuma tuli, ei tahtnudki Atu enam hästi minna: kuulas, kuidas ma arvuti taga klõbistan või jälgis oma suurte säravate silmadega, mida ema köögis teeb.
Noh, ühesõnaga, oli meeldiv. Jään ootama järgmist nädalavahetust. Ning ilmselt ka paremaid võimalusi pildi tegemiseks.
Ent siit saate vast aimu.. Saage tuttavaks – see ongi Artur.

Kuidas tabada kadunud kadumatut ?

Nii nende asjadega siin ilmas on. Alatasa kaovad… Proovid neid püüda, saad üürikeseks õnnehetkeks nad kätte, juba järgmisel hetkel sulavad nagu esimesed lumeräitsakad peopessa. Härdusega tunnistad nende hella kaduvust.
Maa oli täna valge. Õhk oli valge. Taevas oli vaid enne seda nii tumesini-sinine, nagu varem pole nähtud. Valge sulas ära ja taevas võttis oma tavalise ilme. Räitsakad said veeks ja imbusid kollaste riisumata jäänud lehtede vahele mulda, mis pole veel unustanud suvepäikese kiirte paitust.

Ah, ei, ma ei muutu sentimentaalseks. Mitte lumest või sügislehtedest ei tahtnud ma rääkida. Sellest hoopis, et aeg on ka läinud. Ja see kaob ju sama kiiresti kui oktoobrikuine lumi, üle mille ma mõni aeg tagasi esmakordselt jälgi puistates silkasin. Kust ma siis tulin, ei meenugi enam. Oli see üks neist hilisõhtustest proovidest? Oli see kolmapäev, peale Ateena keskuse Tudengiteatrit? Oli see peale Püssika rodeo-/tantsuõhtut? Oli see peale reedest Kangro konverentsi? Jah, just. See oli reedel. Siis, kui me ülikooli ajaloomuuseumis ajalugu tegime ja esmakordselt avalikult üles astusime tegelastena, kes seni on olnud mitme seina taha oma elu elama peidetud. Siis, kui läksime ajas 80 aastat tagasi, kui ma mürkrohelise kleidiga rõdustseeni tegin ja kui järgnenud bankett ajataju (ja nälja) kus seda ja teist viis. Keele ka. Mm.
Laupäeval võtsime "uued" vastu. Laulsime. Meenutasime vanu aegu. Neid kadunud ilusaid aegu, kui Tartu alles väga võõras ja tundmatu oli. Nüüd lõhnab ta nagu küps sügis - sume ja tuhmkollane. Lõhnab nagu veelomp pimedas öös kõrvaltänavas, mis ammugi leitud ja unepealt teada. Lõhnab nagu vihmaniiske kinnas, mida vastu talve kaotada ei taha. Lõhnab nagu vanalinna tänavate munakivid, millel kajavad sajad joostud ja astutud sammud. Lõhnab nagu kohvi ja soojade saiade hõng Raekojal. Lõhnab nagu veetilkade krabin Emajõel. Lõhnab nagu mustvalge film poeetidest, elust ja selle kaduvusest.

Igatahes nüüd on see siis ametlik. Suvel ma seda mõelda ei osanud. Ei osanud ja kõik. Suvekooliski ei osanud, kuigi aimu sest oli. Mis aimu? Väga selgelt oli mu edasine elu paika pandud. Tuli september ja tulid sügisõhtud, tuli arusaamine, kes ma olen. Kuidas saab olema november. Et mõista, pidi selleks kusagil sees valmis saama.

Kui oled valmis ja sellest vööndist läbi, siis selgub. Siis ei loe näiline tühjus enam midagi. Siis võid sellest läbi ka tagasi tulla. Võid teha, mida iganes, võtta ükskõik millise kuju, olla ükskõik kes. Oled vaba mateeria kütkeist. See on äärmine vabadus- See ongi taevas, mida kuskil pole, aga mis siiski on kõikjal. See on Jumal sealpool jumalat.

Kas ma nüüd olen valmis? Ei, veel mitte. Protsess alles kestab. Aga novembriks peaks meie habras kaardimajake valmis saama. Tulge meid vaatama. Kangro ja meie ootame. Mitte siin ajas ja ruumis, otseloomulikult. Laske end ära kaduda, küll siis piirivööndis kohtume…

Kusagil Valgevene vikerkaare taga.

Kui mu jalad taas Tartu pinda puutusid, oli peas vaid üks mõte. Üks täiesti proosaline, üdini lihteluline mõte: ma pean ostma piima ja saia ning midagi, millest homme süüa teha. Et aga pagas niigi kopsakas ning asju täis tuubitud on, peab piimast ja suuremast toidulaarist loobuma, järelikult söön ma konservi. Jah, kas pole see mitte õnn, et Tasku Rimi üheteistkümneni lahti on. Ja viimane linnaliinibuss kümme minutit enne ühtteist kodu suunas liigub. See teeb tervelt 20 minutit aega valida, millist saia ja konservi võtta.

Just nõnda äärmiselt väikekodanlik ma sel hetkel olingi. Kõigi oma kompsude, katkise vihmavarju, mälestuste, kogemuste ja peapeale keeratud tsirkadiaan-rütmiga. Kuidas edasi elada? Kas võib see olla võimalik, et homme tuleb taas nagu normaalne inimene loengusse minna? Reaalsus oli sel hetkel nii julmalt ligi nagu kasukas iga mu keharaku ümber.
Tõesti, tõesti. Sellest, kes ja kus ma olen, sain täielikult aru alles kolmapäeval. Ühel neist päevadest ärkasin ma hämmelduses üles, mõistmata, kus ma viibin. Mis hoones? Ja mis riigis?!
Mis kell on?

Päeva-paariga õppisin aru saama, et see koht on minu ühikatuba. Uni aga käis ikka nagu jumal juhatas. Ennekõike loengute ajal.
Ja nagu näha, võttis aega nädala, et aklimatiseerumisprotsessi-eelseid sündmusi adekvaatselt ja kõikehõlmavalt endale teadvustada ning kirja panna.

Nõndaks. Kuidas me käisime Minskis. Rahvusvahelisel tudengiteatrite festivalil.
Juba poolel sealoleku ajal tundus kogu juhtunu nädalatetagusena. Mis siis veel nüüd. Paratamatult tuleb kõik olnu suruda kokku tikutopsi, mistõttu kärbitakse sisu ja lihvitakse maha servad.
Aga sellegipoolest. Elu tõesti sai juurde nii mõnegi tooni ja varjundi pärast säärast reisi.

Bussisõitu oli rohkem kui rubla eest. Speaking of which – Valgevenes käis rahaarvestus ikka tuhandetes rublades. Laused nagu “Ma olen sulle nüüd umbes kümne tuhhiga sees” või “Mul on ainult kakskümmend tuhat sularaha” olid täiesti tavalised. Sajarublasel ei olnud mingit väärtust. Purskkaevudes ujusid kümned rahatähed. (“We don’t have any coins.”)

Arhitektuur. Lubatult pentsik. Ufomajad ja prantsuse rõdudega taevassekõrguvad kvartaleidtäitvad karpmajad. Nagu Lasnamägi with few extras. Lenini tänav kui peatänav. Minu lemmik tänavanurk oli Marxi ja Engelsi tänava ristmik. Palju parke, kartulimaalaiused tänavad ja üle ühe hoone laiuvad väljakud kõikvõimalike poeetide või II maailmasõja-teemaliste monumentidega ei andnud kaugeltki mitte aimu sellest, et linnas elab üle 1,5 miljoni elaniku. Enamiku päevadest jäi liiklus suurlinna kohta hõredaks, jalakäijaid oli tavatult vähe. Hüpotees, et ehk käib elu maa all, st metroojaamades ja undeground’is, ei leidnud kinnitust. Ent tõsi – üks suuremaid ja n-ö modernsemaid kaubanduskeskusi oli siiski maa alla peidetud. Kuid kohalikud ei paistnud sellest hoolivat, neid polnud ikkagi piisavalt liikumas näha.
Turistidele olid maa peal selle-eest vaheldumisi juuksuriärid ja apteegid. Esimeste kohta ei tea midagi öelda, ent viimased said eestlaste poolt reisi lõpuks üsnagi tihedalt külastatud. (“Ne odin – a šest, požaluista!”).
Iseenesest 0,5-liitrise kaubaartikli sai Minskist kätte Big Mac’i hinna eest. See rõõmus uudis avastati esimese asjana esimesel päeval. Ja antud teadmist tarvitati kõigil järgneval kuuel. Paralleelselt “tsükliga” saabus mingi hetk ka kampaania Võtame Marurahulikult.
Ühesõnaga. Eestlased said tuntuks ja juba teisel päeval kohaliku ajakirjanduse tabloididele. Et valesti aru ei saadaks – etendus läks suurepäraselt, äärmiselt väljapeetult ning filigraanselt. AGA. Et elu igavaks ja unustamistväärivaks ei muutuks, leidub alati inimesi, kes asju parandavad ja keset esinemist sadade vaatajate ees frontaallavale astuvad ning asjalikul toonil küsivad: “You miserable human beings.. who are you? Why are you here? Do you know why are you here..?” Ehk oleks sellele järgnenud ka edasine põnev eksistentsialistlik arutlus, kui turvamees kallist sõnavõtjat ära poleks viinud. Noh, jah. Korraks tekkis mul isegi uhke tunne – mina ja KJ pidime sel hetkel misanstseeni tegema. Ja selline tähelpanu siis. Publik aplodeeris. Mõelda aga – kümme korda kuulsam. Võrdlus Kim Novakiga ei tulnud õhust, eks ole.
Kümme korda kuulsamad… Ohjah.
Tagasi Big Mac’i juurde aka samal ajal, kui osa meie kuulsusrikkast delegatsioonist Minski baare vallutas ja endale nime tegi, avastasin mina Chrisi ja KJ-ga kohalikke vaatamisväärsusi ja anglofiilse maailma elemente. Olime terve nädala nii igavad kuivikud. Läksime õhtuti peale viimast etendust magazin’i, ostsime limpsi ja jalutasime öistel Minski tänavatel. Peaväljaku kõrval olev univermag sai meie külastuse osaliseks nii mitmelgi õhtul. Selle paiga fenomen seisnes kolmes aspektis: et see oli lähedal; et sealsete kreemikoogikeste letist oli lihtsalt võimatu mööda minna nina kreemiseks tegemata, ja et ühes hoones olid koos nii kohvik, nõuka-aegsed kraamiletid, täiesti kaasaegne kaubahall kui avalik õllesaal. Muuhulgas jäi sinna lähedale MacDonalds. Läksime kaema. Burks nagu burks ikka. Aga ikkagi Valgevenes… Check.
Üleõhtuti oli klubiõhtu. Ühel neist pidid iga riigi esindajad katma rahvusliku laua ja esinema mitte vähem rahvuslikul teemal. Mainin nüüd uhkusega, et eestlaste laud jäi organiseerijate VIP lauale vaid grammi võrra alla. Tallinna kilud, kodune suitsusink ning Vana Tallinn olid uskumatult minev kaup. Lausa otse käest. Juustust ja kommidest ja Narva silmudest rääkimata.. Jnejne. Ja meie “Mässajate laul” (filmist “Viimne reliikvia”) sai tugevate ovatsioonide osaliseks. Elagu!

Eks muidugi, millalgi pidi see pauk ka tulema, et pill tuleb pika ilu peale ja “Viina-viina-viina, keppi, palderjani” ei saa igavesti..
Reede hommik algas mõne jaoks nukrasti ja teiste jaoks kottide pakkimisega.. Külalistemaja juhataja arvas, et meiesugust kampa pole nende ruumidesse vaja. No, andeks, et üks noormees trepil oma une oli pidanud öösel leidma. Ja andeks, et meie suurel juhil ja õpetajal nii palju austajaid oli.
Ok, sel hommikul olin ma vihane. Vähemalt kolme inimese jaoks oli säärane asjade kulg ääretult ebaõiglane. Aga mis teha. Kollektiivne vastutus. Kompromissina jäeti neiud külalistemajja alles, noormehed pidid aga uue paiga leidma.

Luckily said nemad siis süüa hommikust hotellis. Need, kes polnud veel varajastest trammisõitudest ja kooseinestamisest loobunud, said tavapäraselt lunastada omale ülekeedetud nuudlid/kruubid/tatra/riisi/tangud/kartulipüree (kana/kala/sealiha)kotleti/šnitsli/guljašši/kanatükiga kohaliku lütseumi sööklas. Oh seda toidukultuuri! (Teadmiseks: seal ei taheta tunda keedukartulit, musta leiba ega nuge.)

Ja muidugi etendused-etendused-etendused. Väga palju rahvusvahelist kultuuri ja päevad täis workshop’e, proove, lavastusi.
Karl L. sai parima kõrvalosatäitja auhinna, K.K. parima lavastaja nominatsiooni ja meie etendus rahva lemmiku kolmanda koha. Elagu!

Nii et kokkuvõttes ei ole mul sellest nädalast halbu mälestusi. Üldsegi mitte. Esimene ehmatus asendus pika peale absurdihuumoriga, millest jätkus viimase minutini. Ainus asi, millest on mul siiralt kahju, on fotokas, mis viimase õhtu peol kadunuks jäi. Fotokas, mille peale sai salvestatud laupäev: mina, Liisu, Anu, KJ, Chris ja Marina… Pildid vaatamisväärsustest, sellest, kuidas me käisime kohalikul simmanil, poseerisime baleriinidena samasuguse monumendi ees, ooperimaja, pruudid, Õnnepalee, vanalinna kangialused, hüpped jõeäärsetel alleedel, vaaterattaga sõit, meie ligi neljameetrise Gorki monumendi otsas, brantš rahvusrestoranis, muljed õhtul klubis etc. Jah, ühes piltidega läks peagi kaduma ka minu helkur, millest Minskis tihti juttu oli.. Oeh. What happens in Minsk, stays in Minsk.
Ja kui me siis otse peolt kell viis öösel pagasi järele hotelli sõitsime ja sealt meeletu lauluga rongijaama kärutasime ning kui ma rongi peal, hoidmas süles unenägusid, vaatasin varahommikust udu metsade ja orgude kohal akna tagant mööda libisemas, samal ajal kui Kaija vaikselt “Yesterday”-d kitarri sõrmitsedes laulis, tundsin, et vaatamata kõigele, oli see nädal siiski ilus. Lubasin selle hetke oma mällu salvestada ja endaga kaasa võtta.

Vilniuses toitsime tuvisid, külastasime kohalikku Maximat. Riias otsisime tasuta WC-d, mis jäigi leidmata.
Bussis, mõned tunnid enne Eesti piiri, tegime ühiselt identiteedivahetuse ja püüdsime mõistatada otsaette kleebitud silti. Peoöö oli saanud märkamatult uueks ööks ja üks riik vahetunud mitme teisega.

Ja kui me lõpuks Tartusse jõudsime, kui ma viimaks olin aru saanud, et olen Paul Keres, kui selja taga oli säärane nädal, siis ei osanudki bussi pealt maha astudes enam muud teha ega muust mõelda, kui et kust saab süüa ja mis saab homme.

Nüüd ma juba tean. Ees ootavad uued näidendiproovid koos uue peaosalisega (kes verivärskelt koos uute tütikatega meie rõõmsasse kollektiivi vastu võetud sai), Tudengipäevad ja oktoobrivärvid.

Kui suvi sai päriselt läbi..

Just silmapilk enne seda, kui karjatasin, oli see kukkunud põrandale kildudeks. Nii ootamatult, et keegi ruumis olijatest midagi teha ei jõudnud, ning nõnda sundimatult, nagu olekski purukskukkumine tema eesmärk. Pühkisin killud maast kokku ja lootsin, et vähemalt seekord võiks ebausk toimida. “Õnn – see on õige sõna”.

Kümme tundi varem algas sügis. Ja mina olin magamas teist magusat unetundi oma nelja ja poole tunnisest ööajast. Öö oli kulunud rebastepeole Genklubis ja õhtupoolik enne seda proovile Kirjandusmuuseumis. Üle hulga aja nägin nii palju inimesi nii väikeses ruumis. Ei, mitte proovis, vaid peol. Olud on viinud mind eemale loengutest, kus kohtaksin oma kursusekaaslasi, mistõttu nendega Genis trehvata oli tore, kui mitte öelda omamoodi liigutav. Kuid ometi tundsin sees pisikest rõõmukihvatust hoopiski siis, kui nägin teatrikaaslasi. Nagu oleksin emigrant, kes kuuleb võõras linnas emakeelt. Mis sest, et olime vaid mõni tund tagasi koos olnud, seevastu kui esimestega pole näinud ega isegi rääkinud nädalaid. Jäin mõtlema, miks küll nii on. Julgustav käsi mu peos kinnitas, et see tunne on siiski õige. Vale ta ju olla ei saa. ..Teater on veres. Ja sellega koos ka inimesed; nemad, kellega koos me juba aasta pealisülesandeid lahkame. Aga kirjandus-ja kultuuriteadlased on samuti olemas. Kusagil seal minu sees, kust immitseb kirjandusõhtute, esimese semestri loengute ja Pirogovi muru lõhna.

Kümme tundi pärast sügise algust seisin bussis ja mõtlesin, kelle jaoks ma elan. Millegipärast painas mind mõte, nagu elaksin kuidagi ekspositsioonilist elu. Justkui ma teeksin mingeid asju näitamiseks. Siiski mitte tahte- või loomuvastaseid asju, ei, seda mitte. Aga ma otsekui lisaksin oma igapäevasele olemisele ja tegemistele teatud nüansi. Poosi. Ja kuidas seda siis nüüd nimetada? Edevus? Eksotsentrilisus? Kas eksisteerib üldse mind või olen ma kultuuriliste-sotsiaalsete olude konstrukt? Hoopis lihtsam ja loomuomasem oleks olla ju Ise ja jätta demonstratiivsus kus seda ja teist. Kui vaid oskaks..Ja kas peaks?

Ilmselt polnud ma neist uitmõtetest veel täielikult lahti saanud või mõtlesin sellele, milline saab olema meie viimane kyogen’i-lavastus Tampere majas, et rekvisiidiriiulist isanda keepi võttes silmakirjatsejast naise pisaratops üle serva põrandale kukkus. Alles siis sai Siin-ja-Praegu klaasselgeks. Ei olnud see esimene ega viimane rekvisiit, mis sümboolsel teatrialtaril puruneb.
Etendus oli kena, nagu ütleksid saarlased. Vaatajaid jagus nii lava ette kui kõrvalegi ja viimane kummardus sai auga publikule heidetud.

24 h hiljem karjatasin ma jälle. Niisamuti KJ. Ainult Christopher naeris oma jalgrattal, sest ta ei osanud arvata, et tema ootamatu vemp meid nõnda rivist välja lööb. Kuid et me tulime just proovist, kus temaatika vägagi morbiidne oli, kus meile hingede rändamisest ja rahvausundist surnute vallas räägiti; et oli hämar ja vaikne tänav; ja et tema ootamatult meie selja taha sõitis ning röögatas, siis olid need kolm lööki, mille süda vahele jättis, vägagi põhjendatud. No hard feelings, kallis kaaskannataja. Peale seda lavastust pole meist nii või naa keegi enam endine (sest öelda “normaalne” võib tähendada spekulatsioone selle termini subjektiivsuses).
Pühapäeval aga sõidame üle piiri. Mitte siiski veel teispoolsusesse, vaid Valgevenesse. Viima kultuuri ja ammutama teatrit. Nagu heroiinisüst otse veeni.. Can you feel the love?

Sinu auks, Josef Tsaxtinis!

Täna 100 aastat tagasi sündis mees, kelle jaoks Tartu oli maailmatunnetuse vorm. Mees, kes Teise maailmasõja vaimu-surma eest Rootsi oli sunnitud põgenema, kuid kirjutas ometi '62. aastal, et "inimene võib viibida kus tahes. Aga tõeline vangla on ikka temas eneses." Mees, kes sai üheks esimeseks Tartu Ülikooli audoktoriks. Mees, kes kirjutas Tartu-sarja.

Mees, kelle kirjandusprototüübid saavad meid saatma, kõndima varju ja paratamatu alter ego-na me selja taga, kõnelema oma igavikulisi sõnu meie peas ja kõnes.

Geniaalne mees oli. Tõepoolest oli.

"Kas surnud võivad ellu ärgata? Ei või. See on sümbol, müüt. Laatsarus - jaa! Aga me teame ju kõik, et see on mõistukõne. Ahasveerus - väga õige! Tuntud kuju. Aga kas keegi on teda kunagi näinud? Olete teda kohanud? See on teine asi - ise olla miski või keegi või kohata kedagi teist..."

Neljapäev saab kohe läbi.

Vähe sellest, et linnud sätivad taas Lõunamaale lendamist, ka päevad ja nädaladki on justkui lennuhoos. Ja tõsi ta on, et senine kooliaeg Taaralinnas ei ole veninud, otse vastupidi käbedasti mööda (vastu? kõrvu?) tormanud. Tihti, ja viimasel ajal üha rohkem, on tulnud eneselegi üllatuslikult küsida “Mis päev täna on?”.
Nõnda ei suudagi vist esimese hooga täpselt öelda, millal või kui ammu aega tagasi tõstsin sel semestril esimest korda jala üle auditooriumiläve või millal jalutasin päeva ainsast loengust kodu poole, septembriõhk põske paitamas. Ja millal täpselt Toomemäe legendaarsed paigad leitud said.
Ning kusagile nende esimeste nädalate sisse sobitusid veel külm ja vihmane vaba päev, Selga küpsised, kadunud subtiitritega It Happened One Night ning minek esimesse selle semestri teatriproovi. Ning, jah, uued loengud, uued tuuled..

“Mis päev t ä n a on?”

Keerukas on meenutada, millal täpselt sai Ristiisas kakaod joodud ja NAFF-il “Tudengimuusikali” vaadatud; millal proovid ja etendused igaõhtuseks kunstireaalsuseks muutusid; millal oli see nädal, kui iga päev tasuta pannkooke ja sooja šokolaadijooki sai; millal Kangro käe õlale pani; millal ma ühel hetkel tundsin, et keha võõras ja pea segane ning hingata raske on ; millal esimesed kollased lehed krae vahele langema hakkasid ja teedele ilmusid…

Ohjah. Kas tõesti aasta? Sellest, kui ma imestasin tuvide üle katusel. Kui ma vaimustusin folkloristi-naljadest. Kui ma leidsin Tartu tänavatelt ja parkidest innu ja õhina. Ja mõtlesin, et ainus soov, mis võiks veel täituda, oleks saada võimalus, saada katsetel läbi, olla laval…

Ennäe.
Ja varsti meenutan seda juba kaugel piiri taga.
Ning siis, tagasi tulnud, juba ehk ka ise teisel pool lauda, kui uued õhinat ja indu täis noored sõrmi murravad lootuses, et saavad sisse, saavad lavale.. Avastavad mõne päeva pärast kirja ja hüppavad rõõmust kilkega lakke…

Ohjah, ka kuud on lennuhoos. Ja aastad.

Mis päev täna on?…

Mindtrack: The Killers – Read My Mind

Kõikide varasügiseste hetkede pärast..

.. ja iga päikesepaistelise viivu pärast
.. ja kõigi vihmaste tundide pärast
.. ja sellepärast, et ma ei saa sellest laulust enam üle ega ümber
.. ja sellepärast, et ma tahaksin Google Translate'i oma pähe.

Aga seni on lihtsalt ilus. Ja on lihtsalt hea.
Just nii hea ongi.

Pintsetid

Vähemasti paistis päike, kuigi ilm oli mittemidagiütlev. Olime emaga turul ja vaatasime kraami, mida müüdi. Muu träni kõrval jäid mulle silma pintsetid. Sellised väikesed, hõbedased. Neid oli umbes neli. Võtsin ühed kätte, et lähemalt vaadata, aga pillasin maha. Müüja arvas, et tema väike poeg jälle laamendab, aga ma vabandasin ja ütlesin, et see olin mina. Järgmisel hetkel pisike mürakaru komistaski ja pillas end mu jalge peale, mistõttu lõi ka lett värisema ja kõik pintsetid kukkusid maha. Korjasin need omale pihku. Müüja rahmeldas poega kasima ja noomima. Pintsetid aga jäidki mulle kokkusurutud peopessa. Need avastasin sealt alles toidupoes. Pagan! Nüüd peame ringiga tagasi minema ja ma pean nad ära viima, mõtlesin. Ometigi läksin nendega koju. Plaani, pintsetid tagasi viia, asusin täitma õhtul, kui päike oli juba madalas, paistis suure kollase kumana õuele. Ja minule, kes ma istusin väljas liivakasti serval, sülearvuti põlvedel. Tõusin koos arvutiga ja hakkasin siis turu poole minema. Naabritädi tuli sama teed. Ning muudkui jutustas. Kaevurakke kõrval rohus nägin järsku istumas halli triibulist kassi. Meie kassi. Mõlemad tädikesega ehmatasime ära - kiisut ei ole enam ammu siinilmas. Tädike läks sabinasse ja keelas talle otsa vaadata, käskis hoopis ignoreerida. Ise aga mõtlesin, et miks mitte. Ta ei ole seal põhjuseta, ehk on tal midagi öelda. Kõuts ise nägi priske ja tõsine välja. Aga sinna me ta jätsime. Tädike vadistas edasi. Mina püüdsin end klaviatuuri kohal askeldamisse ära peita, et ehk läheb ta siis kiiremini ees ära või vähemasti ei lobise nii palju. “Mhmh,” kõlas ainus vastus mu suust. Veider, et selline jutuhoog. Ent siis tänaval avastasin, et klaviatuuri peal on ainult ühed pintsetid. Juhtumisi oli mul ka väike kohver kaasas, sülearvuti jaoks. Aga sealgi sees ei paistnud teisi pintsette. Niisiis oli mul põhjus tädikese jutuvadinast pääseda, paraku pidin aga tagasi kõmpima, et liivakasti juurest ülejäänud üles otsida.
Jõudsin alla õuele keerava teerajani, kui nägin kunagist koolivenda, kellega mul just kõige paremad suhted ei olnud. Pentsik lühike poiss. Ta astus ülemeelikus tujus mu juurde ja juhatas mu suure kastini, mis heki ääres seisis. “Näe, vaata!” ütles ta nii hooletult, nagu oleks kast täis kuldrahasid olnud. Tegelikult olid seal sees koerad. Kutsikad. Igas erinevas suuruses. Oli must pikakarvaline ema, olid väiksemad krässus nukrate silmadega pambud ja nende all – pisikesed, mõnepäevased beežid kutsikad. Vaatasin neid ja ütlesin vaid heldinult “awww”. Valisin ühe neist välja; ühe, kelle karv oli vesihalli ja beeži segu ja kellest võiks kasvada armas ja ilus koer. Ilusam kui teised. Võtsin ta ettevaatlikult oma õlale ja kaalutlesin täiesti ratsionaalselt: kauaks meile Leeditki, ta on juba vana. Ja palju see pisike koer ikka sööb või kulutusi nõuab. Aga vähemasti oleks koer majas ja ühelgi loomal kodu. Nende mõtetega läksin trepist üles emale-isale kutsut näitama. Too hoidis rahulikult, õrnalt niuksudes mu õlast kinni, justkui oleks plaaniga päri.
Juba poole koridori pealt hõikusin, et tahan! tahan! tahan! Tormasin kööki ja näitasin õlal olevat looma. Ema-isa aga jagelesid mingil teemal, miks paps midagi kusagil õhanud oli, mis jama sellest tuli ja kuidas sinna puutusid tumedaverelised välismaalased. Koera ei tahtnud tunnistada keegi. Ema ignoreeris, isa vaatas isegi vaenulikult. Ja ma vihastasin. Vihastasin nii koledasti, et keerasin kanna pealt ringi ja marssisin hambad ristis uksest välja, trepist alla. Kuulsin ema tõredalt järele hüüdmas: “Vaatan-vaatan! Ja rohkem ma seda teha ei taha!” Aga mina ei kuulanud, süda sai veel rohkem täis. Kõndisin rutaka sammuga trepist alla, koerake õlal ja mõtlesin: “Tunnistage endale, nad surevad. Sest tõde on see, et neid ei võta mitte keegi. Mitte kunagi. Ja mina valisin välja omale kõige toredama kutsa. Ka teda ei võta tulevikus mitte keegi. Ka tema sureb. Ja keegi ei pilguta silmagi.” Pisarad jooksid mööda mu põski alla. Väljas paistis suur ja kollane õhtupäike ja kusagilt kajas The Arcade Fire’i “Neighbourhood #1 (Tunnels)"-i algusmuusika.

Nii ma siis ärkasin, peas mängimas “Tunnels”. Kell näitas 7.49 ja väljas kukkus taevast otsata vihma. Ning mina nutsin - olematute kutsikate pärast.

Kuid ma ei saa nii öelda. Sest kusagil on nad olemas. Just nii nagu kassidki. Ja väikesed lapsed...
Ning kellegi silm ka ei pilgu.

Dream Moods on tark ja ütleb nii:

Puppy

To see a puppy in your dream, symbolizes your playfulness and carefree nature. It also refers to a blossoming friendship. If you are taking care of a puppy, then it means that you are reliable and trustworthy. Others can depend on you, especially during difficult times.

To see a litter of newborn puppies in your dream, is indicative of the amount of time that an idea has been developing or will take to develop. Look to the number of puppies to give you that approximate amount of time.

Tweezers

To see tweezers in your dream, indicate that you need to look at a situation much more closely. There is something that requires precision and accuracy.

Tammsaare & Chopin

God bless teadmiste päeva ja kolmapäevaseid retro-õhtuid!
Kui me just tasuta tordist (51 m! ) ei söönud end ribadeks, siis Illusioonis tantsides võis see vabalt juhtuda.

Ent tänase frustreeriva überkoleda koerailmaga peaks keegi küll midagi ette võtma. Kole.
Mis siis ikka. Jätkan Tammsaare saagaga ja kuulan lugu vihmastest ilmadest.


Soundtrack: Gazebo - I Like Chopin

Kui asjad käivad kõhu kaudu.

Tõesti, üha rohkem on tulnud jälle tahtmine ise käed "jahuseks teha" ja pliidiga ruumis askeldada. Viimasel vaheaja nädalal tegin seda lausa ülepäeviti kui mitte iga päev. Ja eks Tartuski sai uus kooliaasta kollektiivse kokkamisega sisseõnnistatud. Sellest riisi-küüslaugu-kanaroast tõendusmaterjali ei saanud/jäänud, sest kõht nõudis enne oma. Hakka veel fotokaga möllama.

Esmaspäev. Lõhe-juustuwrap.









Kolmapäev. Kabatšokk taignas ja suitsukanawrap toorjuustu ja maitserohelisega(see sai söödud enne pildile jõudmist)




Reede. Tuunikalapasta spinatiga (ilmselt kana-köögivilja woki kõrval mu uus firmaroog)







Pühapäev. Kamavaht (kui te sellest pilti jõuaksite teha, maksaksin kümpa)

.. Niisiis. Kõht oskab alati kõige tänulikum olla.

Hõbedane

Mõnest asjast ei saa ikka ei üle ega ümber. Eile oli lihtsalt võrratu täiskuu: suur ja hõbedane. Ulguma ei kutsunud, küll aga pani vaatama. Ilus. Ta on taas hõbedane. Ring on täis saanud.
Ja olgugi, et Lorca pani pealkirjaks “Poolkuu”, avaldan selle mustandites sajandeid seisnud luuletuse ära .. nüüd.

Kuu aeglaselt vee peal kõnnib.
Oi taeva sügavat vaikust!
Kuu kõnnib ja iidseid vooge
lõikab ta värelev paistus,
noor oksake peegliks aga
arvab jões hõljuvat laiku

Frederico Garcia Lorca

Alors on danse.

Mõelda vaid, et nädala pärast sätin juba äratuskella, et teisipäevahommikusse neuropsühholoogia loengusse jõuda. See suur suvi saab läbi. Täitsa läbi. Esmaspäeval istun avaaktusel, nagu kord ja kohus. Hurraa! Ja absoluutselt ilma irooniata. Sest suve võib vägagi kordaläinuks lugeda – sajandi kuumakatel koos kõiksuguste säravate vahelepõigetega siia ja sinnapoole sood on end täielikult tõestanud.
Puud on riidas.
Kartulid on üles võetud.
Selja- ja jalavalu hakkab ka järele andma.
Ning lõikuskuu (ja üksiti ka suve) olulisim pidu peetud. Kalevipoja kala- ja veefestival 2010 lõppes sooja suveuduvihma ja ilutulestikuga.

. . . Rahvast oli oodatust rohkem. Kauplejaid oodatust vähem. Aga ega ma suurt neist ei hoolinudki. Mõned riidemüüjad vähem vast oligi parem valik. Sugulased Hiiumaalt olid ka kohal. Sihuke üllatus, et kuku istuli. (Õnneks ma istusingi.)
Tantsida sai nii keskpäeval Toomas Anni lõõrituste saatel kui hiljem südaööni Vanaviisi ja DJ plaadimuusika järgi. Hea, et noorsand K. pöördumatult Peipsi äärde kaotsi ei läinud ning siiski kohale jõudis.
Ja et päevad on veel üsna toredasti võrdlemisi pikad, jõudsime vahepeal rammumeeste ennastsalgavaid selja- ja lihaserebestusi vaadata, kodus koera jalutada ja isegi õhtust süüa.
Kui keegi kuulis keset tänavat “Irist” lauldavat, siis ärge pange pahaks. Esiteks on tegu ühe briljantsema lauluga. Teiseks - kaks artisti ja koer tundsid end sealjuures vägagi hästi. : )

Peojärgsed pühapäevad on peaaegu sama kenad kui pidu ise. Või noh, kuigi mu vanaisa hiljem helistas ja arvas, et me kõik olime jumala koomas, parandasime terve perega pead ja mul jäi kooli minemata, siis tegelikult veetsime väga vaikset hommikut munapudru ja kohvitassi taga, väikese kitarrimängu ja lauluga aega parajaks tehes ning siis bussijuhi käest peatuste kohta uurides. Neist ühe suunas minema ta vuraski... Naeratused püüdsime enne pildi peale. Parimad neist saavad avaldatud.

Ja vanaisa ärrituse (ja aja valestiarvestamise) kiuste saime õilsaks. Ehk et tegime tööd (töö õilistavat ju inimest). Hang oli peos! Hiljem kartulid. Vot nii ta läks. Hip-hip!
Tänase päeva saavutuseks võiks lugeda laual seisvat varavarutud psühholoogiaõpikut ning külmikus vaikselt kesanevat lõhewrappi. Hip-hip!

Nii et ole mureta, vanaisa, me oleme täitsa okeid ja nagu eeskujulikele tudengitele kohane – jõuame ikka õigel ajal kooli ka. (Mul on valmis juba plii-ii-aat-sid jaa su-led..)

Soundtrack: Goo Goo Dolls - “Iris”

Imedemaal.

Väljas on läinud ootamatult külmaks. Juunikuust saadik kestnud kuumalaine leidis hoobilt oma lõpu ja ilmselt jäi eilne ujumaskäik sel suvel viimaseks.
Ning veidrate unenägude tsüklile lisandub pidevalt täiendusi.

Hiiumaal tabasid mind öised mentaaltasandi rännakud. Ammu ei olnud ma unenägusid näinud. Siis tuli neid öösiti aga justkui oavarrest (niivõrd kuivõrd unenäod oavarrest tulla saavad). Olgu. Inimene ikka näeb midagi unes. Aga miks ilmusid mu unenägudesse tavatud situatsioonid, inimesed, kellega ammu kokku pole puutunud või keda konkreetsetes situatsioonides just ette ei kujutaks?
Ja see on täitsa hämmastav – milline detailirohkus ja –täpsus.
 

Üks aliceimedemaal’lik uni tundub siiani kummastav. Nagu stseen filmist.. Hämarad öised Tartu vanalinna tänavad. Kahel pool äärtes hõõguvad asutuste reklaam- ja akende tuled. Ur L. kõnnib rahvassummast läbi minu ees. Ta ei tea, et teda jälitan (miks ma teda jälitan?). Püüan talle järgneda, ta keerab sisse Illegaardi. Ma tean unes, et see on Illegaard, kuigi reaalselt ei ole ma seal kunagi käinud. Ja loomulikult ei ole miski tegelikkusega autentne. Ent ruum on värviline, abstraktse arhitektuuri ja mööbliga. Asjad on mikroskoopilised, väikesed, uksed ja toad tibatillukesed. Minul aga on jubepõnev sellist kohta näha ja imestada.. Jäin lihtsalt hämmastunult mõtlema, millisest tibatillukesest uksest L. sisse läks..

Ja üks halvaendeline prohvetlik uni muutub ikka veel kriipivaks.. Selle puhul ei ole konks mitte unenäos ega selle imelikus sisus, vaid selles, mis juhtus päriselus. . Ma ei uskunud, et minu puhul halvaendeline unesümboolika reaalse vormi võtab. Scary. 

No, ja eks neid kulmu kergitama panevaid öiseid lugusid oli veel..
Nüüd, kodus olles, olen paaril ööl jälle mingeid veidraid asju näinud.
Üleeile nägin unes, et väljas oli maru. Ja üks must linnuke lendas hädiselt ringi. Tegin õhuakna lahti ja lasin tal oma käele puhkama lennata. Ta ei tahtnudki enam ära minna ja ma lootsin ta endale jätta. Ta istus nii armsalt ja kuulekalt mu käevarrel. Ta oli armas. ma olin uhke. Panin talle nimeks Vaaks.
Kõigele krooniks oli tänane uni..
Algust ei mäleta. Jooksin Tartus kuhugi. Kompsud olid kaasas ja teadsin, et pean teatud kellaajaks vanalinnas olema (see on lihtsalt naeruväärselt kummaline, kuidas unenägudes kogu maailm hoopis teistsugune ja personaalne on. Ainult sinu peas..). Jõudsin raekoja platsile, seal ootas mind Manic (?!). Pidin talle kitarri enda seljast andma. Ta oli rõõmus, ma olin üllatunud, et ta teadis mind niimoodi oodata.. Edasi pidin aga kokku saama oma telefoni remondimehega (?!?!?!). Saime. Selleks, et minna mingi müstilise punastest tellistest hoone teisele korrusele, istuda vanale niiskele pingile ja vaadata kaugelt eemalt Emajõge ning linnapanoraami. Lihtsalt vaadata. Ja tunda kõhedust seletamatu teadmatuse ees. Siis tänasin ja ütlesin, et pean emaga kohtuma, ta ootab mind kusagil linnas. Buss läheb varsti. Ta arvas, et võiksime minna.. (üllatus-üllatus) üle linnaäärse heinamaa, läbi metsa ja  - sealt saab otsem. Pooleldi asfalteeritud kruusatee ääres olid lagunenud kuurid, garaažid ja sarad. Mingi vanamees ütles, et me ei tohi mingi hinna eest vasakule hoida. Ainult otse. Ainult otse. Ja siis sõin ma juba hakklihakastet peedisalatiga ning jutustasin otsekui kellelgi kolmandale, et selle prae andsid lahked taluelanikud meile, eksinuile.. Igatahes olin ma järgmisel hetkel üksi ja nägin tuttavaid äärelinna asutusi, mille juurest edasi minna juba oskasin. Läksin Eedeni keskusesse. Seal loomulikult oli nii ema kui minu üllatuseks ka neiu L. ja kursavend J., kes mulle helistas, et “Ou, vaata ringi, ma olen ka siin..”. Tal olid ebaloomulikult suured musklid (?!).
Ent mulle meenus, et olin jätnud vihmavarju punase telliskivi maja pingile. Kuidas sinna saada? Polnud aimugi.
Jooksin. Kusagil udu sees, mäest üles, veidra kõrge ja vana maja poole, mille punaste telliste sees oli süvend ning seal suurelt kellegi näopilt. Kes? Pole aimugi. Tuli minna üles puidust keerdtrepist. Keegi naine oma väikse lapsega tulid vastu. Maja näis tondilossina. Astusin üles. Vaatasin Emajõge. See oli endiselt udus. Vihmavari oli pingil. Kergendustunne.. Haarasin selle ja suundusin tagasi…

Ootan põnevusega, mida toob tänane öö. Kas fantastilise seenereisi või kõheda psühholoo.. Või.. Üllata mind, Une-Mati.

Shoot the runner.

Täiesti ausalt öeldes olen ma pettunud. Nördinud. Misiganes. Ilmselt jõudis minu 13 reede kohale alles nüüd. Erinevalt mõnest jubinast, mis oleks pidanud juba ammu mu laual olema. Shoot!
Ning nüüd ma siis lõpuks julgesin täie tõsidusega tulevikku planeerima hakata ja avastasin, et see polegi nii roosiline. Lähitulevik (mille all ma pean silmas vähemalt sügist ning kõige enam kaht järgnevat aastat) ähvardab tulla mittemusikaalne, mittekunst ja mittefilm. Vastasel juhul ei saa minust ettenähtud kolmanda aasta lõpuks "poole kohaga psühholoogi". Üsna andetut, seetõttu küll, aga ikkagi psühholoogi. Rääkimata siis teatriteadlasest. Ja olgu - kui kohustuslikud ained üle pea kasvavad, võin ju alati lisa-aasta võtta.. Aga Murphy ei lase ajaga laiutada ja tuletab meelde, et kahe aasta pärast ootab taas Toom-Kooli 4. Sellisel juhul ei saaks ma ju.. midagi. Oleksin andetu, kraaditu ja nõutu. Shoot!
Ei raatsi. Kohe kuidagi ei raatsi end maha registreerida nii kauaoodatud ainetelt. Lihtsalt selleks, et inimhinge süvauuringutele veidikenegi ruumi teha. Ja jätta anded ja kultuur unarusse.. Ent tundub, et pean enesearendamise, -täiendamise ja kunsti teadmata tulevikku edasi lükkama. Ei pea ju andekamaks ja targemaks tingimata sel sügisel saama. Eks? Või sellel aastal. Või selles elus..
Oeh. Kurb. Ja mis kõige nõmedam: maalisin juba uhkelt need ained päevikusse tunniplaani kirja. Valgendaja on Tartus.. Shoot!

Ja kindlasti lähevad mõned asjad veel pekki. Või vähemasti plaaniväliselt. Seepärast ma plaane vihkangi.. Elu enamasti kõnnib neist sujuvalt mööda ja lehvitab sulle, kui sa parajasti suu ammuli seisad ja teda vaatad.

Jääb vaid üks küsimus. See sõltub juba täiesti julgusest (või hoolimatusest, võtke kuidas tahate): Delete or not to delete?
(nagu me kõik varjatult teame, on vastus juba ammu välja öeldud. Ohjah.)

Elu õpetab.

Hakkan tasapisi juba üle saama sellest veidrast segadustundest. Lihtsalt harjumatu oli hommikuti ärgata teadmisega, et enam ei olegi tarvis sõita rattaga tööle; et enam ei peagi koristama ühtegi kämpingut ning et hommikune omlett ootab endal valmistamist. Või jah – et ma pole enam Kassaris. Kokkuvõtlikult. Tõsi ta on: olen tagasi, ühes tükis ja samas ka mitte. Mitte et ma end sealjuures kuidagi halvasti või poolikuna tunneksin. Vist. Ent ma olen juba teadlik, et iga kord tagasi tulles haarab mind miski nostalgia-igatsus-rõõmusegune üleminekutunne. See, kui ei olda veel lõplikult oma mõtetes edasi liikunud/tagasi jõudnud. Sinna minnes oli täpselt sama moodi.. Tegelikult – kui aus olla – siis hullem. Siis oli tühjus. Esimese nädala venitasin mööda otsekui vaakumis (ilma kaasaegse slängitähenduseta). Siis olin küll poolik. Esmakordselt pärast kahte aastat üksinda. Nii mõnedki asjad on jõudnud selle aja sees muutuda, mis tegi kohanemise veelgi keerukamaks. Kuid eventually olid need kolm nädalat ‘’välismaal’’ tõeliseks õppetunniks..

Ma õppisin, et elu uue maja kokteilitoas jääb nii mõnetigi alla kunagisele elule vagunis. Ja et plaanitud lõunani uinak saab alati kella üheksa ajal rikutud. Alati.
Et esimene nädal läheb alati jube vaevaliselt, teine sulab märkamatult esimese külge ja kolmas läheb tavatult kiiresti. Viimane päev venib kõrgpunktini ja siis tekib tahtmine mitte üldse ära minna.
Et inimesel on nii füüsilised kui ajalised piirid. Isegi, kui füüsiliselt jõuaks, ei ole ajaliselt lihtsalt võimalik sajas kohas korraga olla. Ent üritama peab. Ja et südaööl lõppev tööpäev pole alati halb päev.
Et äikesetormi ajal üksinda suures majas magada tähendab mitut ärevat ülevalolekutundi.
Et ka kell üksteist õhtul on okei meres ujumas käia, sest varem ei jõua. Ning kui merevesi on kord soe, on ta alati soe. Üleni soe.
Et leivataigen peab hapnema 10 tundi ning pole midagi paremat kui värskelt ahjust võetud kuum kodusai võiga.
Et mett saab süüa ka musta leivaga.
Et siis, kui liigvindised tüübid rahu ei anna, tuleb “midagi laua alla ära kaotada”.
Et Vetsi Tall on nii “nineties”. Ja et klubihittidel on komme Hiiumaal külge jääda. Nagu mereõhk või soolakord.
Et vabal päeval ei tasu Vetsi süüa otsima minna (kuigi muud võimalust ei ole) – siis saab vabast päevast igaljuhul poolvaba. Iga kord. Ja et vabal päeval on kõige toredam Käina Konsumisse leiba ostma sõita; et dub osutub sõiduaegseks salakireks ning Sääre tirbis on kadakate vahel vaateplatvorm.
Et “mää” tegevad lambad kuuluvad kõrgklassi (vastupidiselt “möö” tegevatele).
Et Hiiumaal elavad Austraalia eksootilisima fauna esindajad (metsikud koaalad? metssea häält tegevad kängurud?).
Et lambakarjamaal tulevad kokteilikleidis kõige ilusamad pildid.
Et kollektiivne haigestumine ei hüüa tulles ning ajutine abikokatöö ei tapa.
Et öiseid pidusid on leti tagant hea jälgida: inimesed on viimase loo ajaks ebareaalselt õnnelikud. They really are. Ja seda on hea teada – et neil on nende hetked.
Et pärast kahekümne viie “B-52” tegemist on saalitäis rahvast vägagi ülevas meeleolus; et keegi tahab kellegi iga hinna eest kasti taguda, ning on hea tulemus, kui lett tervenisti ei põle.
Et “tähti taevast alla tooma sõita” saab nii bemmi kui hobusega.
Et muuseumihoones kummitab.
Et ma olen herilase hammustuse vastu küllaltki immuunne.
Et kõik teed viivad Hiiumaale – Vetsist käis läbi inimesi nii Tartu tänavatelt (loe: õppehoone koridoridelt) kui kodulinnastki.
Et pole parimat paika, kus ilusate ja heade inimestega veeta õhtuid kui mererand. Sealjuures õppisin seda, et lahkus telkijate vastu tagab tasuta söögi, joogi ja seltskonna.
Et alati ei jõua öelda, kui Robi tuleb. (Robi o n endiselt kõige suurem koer, keda ma näinud olen. St – kõige paksem).
Et hommikul kell 4.30 heinapallide peal joosta on äärmiselt virgastav. Ka vaimselt.
Et D.-läheb-koju-pidu võib viia tuliste diskussioonideni teemal '”D.-kohe-mitte-ei-peaks-minema-koju”.
Et praamisõit, bussireis Tallinnasse ja sealt edasi Tartusse on hoopis meeldivamad, kui on keegi, kes kaasas on ja kellega hüvastijätt seetõttu vähem ootamatum ja kurvem on.
Et telefonikõned “sealpoolse maailmaga” on terapeutilise toimega.
Et kõike õpitut ei ole iialgi võimalik kirja panna.

Ning lõpuks – et pole midagi olulisemat kui sõbrad, kes alati olemas on, kes mõtlevad, kuidas sinul läheb, kui sind silmapiiril ei ole, ning hoiavad sind nagu kassipoega, kui sa nendega koos oled. Kui ma sellest aru olin saanud, tuli mulle meelde, m i k s õigupoolest ma nii väga Hiiumaale igatsesin. Aitäh teile, kes te olemas olete.

Nüüd on see möödas ja ma võin julgesti igatseda Tartut. Ja sealseid inimesi. Ning päris ausalt – ma tõesti teen seda, k.a kooli. Tahan loenguid, tahan seda sügisest elevust, tahan muiata kaastundlikult rebaste nägusid nähes. Samas on mul veel hea mitu nädalat aega augustit, Peipsit, valgeid õhtuid ja kodu nautida.

Teiselepoole vett…

Nüüdseks on möödas linnapäev. Eile oli kuum. Asfalt sulas mustadeks lompideks ja voolas sinkja jõena laadakauplejate vahel, hõõgudes veel õhtuhämaruseski kingamustrite ja kontsaaukude vahelt päevast elevust. Ja mööda ta saigi. Viluvarjus kontserti ja inimeste jälgimisega VIP-telgi ees, pärastlõunase leitsaku leevendamisega nii järverannas kui jõevoolus, hot spot’ides kaelani ulpides. Sai mööda koos päikesepaituse, kuuma supi, pirukate, ja vaarikatega. Jäi seljataha sulgpalli ja selle ‘tundelise teooriaga’: linnupojad, mesilinnud, millimallikad.. nii mängitakse palli. Ka katustel.
Ja on möödas kõige Audru Jõelaevanduse Pundi, Be Free’ga; peolõkke, ilutulestiku ja öödiskoga. Lendles taevaavarustesse koos tuhandete hõõguvate sädemekestega. Kust nad küll tulid.. ?
Ja tänane hommik algas taas palavalt, ülejala lastes. Sest seekordne buss läks enne lõunat. Adieu.

Adieu on põhjust öelda veelgi. Sest õhtupooliku veetsin ma pakkides. Homme sõidan ‘määratule merele’ ja naasen sealt alles mõne nädala pärast. Üle kahe aasta tõstan oma jala taas Hiiumaa pinnale. Tuleb pikk päev, täis bussisõitu. Mustvee – Tartu – Tallinn – Vaemla.
Nõndaks.

Aitäh. Kõige hea ja ilusa eest. Ja muist on alles ees.
Nägemiseni augustis.

 

Soundtrack’iks: hommikujuhukummituslugu Enrique Iglesias – Just Wanna Be With You

Maastikud ei tulista II

Minu impressionistlik amatöörkunst. Voila.

Maastikud ei tulista.

Jah, ma tean, mida te ütlete. Et ma ei pidavat pintslit enam kätte võtma. Aga üle aastate, nende arvukate.. Tuli taas kihk maalida. Ja ma ei suutnud vastu panna. Eile siis koukisin oma värvid ja pintslid ja topsid välja ja istusin kööki. Teadsin riski, siiani tean - need pildid ei ole kaugeltki need platonlike ideede üksühesed väljendused, mis mu peas on. Ja see ongi kõige keerukam: mitte loobuda sel hetkel, kui tekib tahtmine pilt puruks rebida. Sest see ei saa kunagi olema nii hea, kui peaks. Kõik suured kunstnikud on ju mingil hetkel nii teinud. Ju? Mitte, et peaksin end suureks kunstnikuks, aga vähemasti ei imesta oma pentsiku perfektsionismi üle.
Ma ju tegelikult ei oskagi joonistada...

Ilmselt hakkas kuumus pähe.

Ja ma ei ole enam kaua mandril.

Kuidas meil oli suvekool..

Kolm päeva Lõuna-Eestit, suvekuuma ja teatrilumma on möödas. Naasin eile õhtul ja võtsin endaga kaasa kõigi nende päevade kogemused, eredad mälestused. Sõnad, päikese, inimesed, mõtted.. Kannan neid Templirüütli kombel endaga nagu suurt saladust. Nagu midagi, mida ümber jutustada ei ole lihtsalt võimalik, ilma et midagi kaotsi läheks või ütlemata ei jääks. Kõik, mis juhtus Sokkas, jääb aga Sokkasse. Kohalolnud teavad. Maailm pilgutab vandeseltslaslikult silma.

Kui ma nüüd mõtlen..

Kuidas me Tartus keset lämbet suve taas koos kokku saime ja Tartu-Otepää bussis varakult laagri üles seadsime ning Kangrot tsiteerisime. Ja kuidas buss Paradiisi juures peatust ei teinud. Ning kuidas puhkekülas meid tervitama tulnud kutsa sai omale nimeks nii Rex kui Muki jm ning osutus lõpuks Ritaks. Ja kuidas K.K. minu valitud privaattuba tahtis ja ma mõnda aega kodutu olin. Sain siis vast kõige amüsantsemasse tuppa.. Ainsasse, mille uks lukku ei käinud. Vähemasti mitte ilma sokita.
Kuidas esimese päeva pikim tund oli kaminasaalis lõunasöögi ootamine. Lõunad said meie oodatuimateks ühissöömisteks. Ja kuidas me Kangrot põhjalikumalt tundma õppisime. Ning kuidas vahepauside ajal vette hüpatud ja valgete vesirooside vahel kaane endale külge korjatud sai. Kuidas Chris mind aknast ehmatas ja me KJ-ga teda mööda rõdu taga ajasime. Kuidas esimene õhtu tõi lausa uskumatu sooja ja grillimise. Kuidas kalja ja õlut ja siidrit oli nii palju, et nende kandmiseks läks vaja mitut noormeest. Ning kuidas me parvesaunas 100-kraadises leilis masohhismiga tegelesime ja siis järves sooja suvevihmaga auringe tegime. Ja kuidas jalgpall oli pidevalt teemas. Nii verbaalselt kui veidi ka füüsiliselt. Ning kuidas sääsed juba hilisõhtu kumas ei lasknud liiga pikalt meil KJ-ga sulgpalli mängida. Ning kuidas keskööks sisse koliti ning kuidas kauge äikesemürinaga ühel hetkel teisel korrusel elekter ära läks. Ning kuidas allkorrusel K.K. retroplaate keerutas ja kuidas me igas kiiruses tantsuringe tegime. Ja mida kõike tantsusaalis nägema ei pidanud..
Kuidas enne-und-jalutuskäigul vaatasime künkaharjalt puhkemaja tulekuma ja kuulasime laulu ning rukkiräägu hõikeid. Kuidas me konni koridorist korjasime. Kuidas laul kajas aknast varajaste hommikutundideni. Kuidas kuumad ööd magada ei lasknud ning valged varajased hommikud tulid sääsepirina saatel. Ning kuidas me hommikul, silmad lahti saanud ja lämbet troopikaõhku kopsud täis tõmmanud, vette hüppasime ja üles ärkasime. Ja kuidas hommikupudru kõrvale eelmise öö põnevaid seiku meenutatud sai. Oh seda K.K.-d ja teisi toredaid..
Kuidas uus päev tõi Kangro dramatiseeringu ja vihmasabina. Kuidas ligi kolmekümnekraadine soojus lõunasiesta ajal nii rammestav oli, et KJ ja Chris minu kitarrimängu ajal magama jäid. Vastavalt siis neljanda ja viienda loo ajal. Ei osanud minagi selle peale midagi targemat teha.
Pärastlõuna tõi ränga suzuki-treeningu. Kuid mõneks ajaks jäi tibamine üle ja siis lõpetasime treeningu kiigekünkal viewpoints’e tehes. Ning kuidas õhtu jätkus taas sauna ja grilli ja suplusega, kuigi taasalanud vihm suhkrust inimesi sisse peletas. Kuidas Jari meie toa aknast ühel hetkel sisse kõõlus ja Otti otsis. Ja kuidas me kaardid avastasime ja hilisööni Jürit ja Marit ning Kõrberotte mängisime ja KJ kaarditrikke õpetas. Mistõttu sai meie tuba õhtu üheks populaarsemaks ruumiks. Ning kuidas ma kõigi kuuldes roheline hernes olin. Allkorrusel oli K.K. taas DJ ja me läksime soovilugu tellima – ning kuidas Ace of Base’i siis söögi alla ja peale mängitud sai (ka järgmisel hommikul). Kuidas siis öösel kolmas toanaaber sisse vaarus ja oma toredal rangel häälel teatas, et ta pole üldse purjus ja me ei peaks magama, vaid laulma minema, sest üliõpilasteatril on pidu ja magada võib millalgi hiljem ka. Ning kuidas aknast rahvast juurde tuli ja me anekdoote rääkisime. Ning kuidas teiste tubade elanikud “koju” saadeti ja me kolmekesi elu üle arutasime ja neljandat laulmast tagasi ootasime. Ning kuidas teisel ööl tuli hoopis magusam uni - meil lasti seekord magada poole päevani..
Kuidas viimane hommik algas pakkimisega. Ning Chris toale (ja toanaabritele) liigutava hüvastijätu- ja tänukõne pidas. Ja kuidas Otepääl kuumus jäätist sundis ostma. Kuidas bussisõit tõi ühislaulu ning müstiliselt kadunud õlle-ja šokolaadinaljad. Ning kuidas me Tartu bussijaamas teistega head aega jätsime. Ning kuidas minu ja KJ jaoks lõppes suvekool 60’s Grill’is kohvi ja ploomimahlaga ning sörkjooksuga bussi peale.

.. siis võin öelda, et need olid ühed parimad päevad ses suves. Lihtsalt asendamatud. Aitäh.

Semos naaseb?

Viimaks ometi on suurte ponnistuste tulemusena jõutud avastuseni, mis viib meid sammukese lähemale suurele eksistentsiaalsele tõele. Novaator kirjutab, et – ärge nüüd üllatuge - neandertallased ja inimesed olid juba iidsetel aegadel eraldi liigid. AHA! Ja seda, et ühist esivanemat ei ole veel kindlaks tehtud. WRT genetics ei taha ma siiani kuidagi omaks võtta seda sisu, mida geeniteadlased-tehnoloogid palehigis valmis vorbivad ja massikultuuri toidavad kui täidetud pannkookidega. Rahvas sööb ja kiidab. Ja miks ei peakski, kui etiketti(koostisosi) lugema ei vaevuta. Jah, see kõlas nüüd kui varjatud etteheide. Ei olnud plaanitud. Nagu ütlesin – ei mingit minupoolset üleolekut sel teemal. Ma ei taha öelda, et kõik pimesi usuvad mingit jamajuttu ja kõiksetargemad ikka süvenevad ka sellesse teadusteoreetilisse ulmesse, mis seletab meie evolutsiooni ja igasugu muid bioloogilisi tekkeprotsesse. Ehk kuidas saavad neegrivanemad albiinolapse, miks sinisilmsetel hr ja pr Kasel on pruunisilmne poeg ning miks aastakümneid hirmuäratavates kogustes Primat tõmmanud onu Vanja kuidagi kopsuvähki ei sure, samas, kui naabrimees Peep, kes sigaretti kunagi suulegi pole tõstnud, seda tegi.
Geneetika. See kõik on tore muidugi. Enamik inimesi siiski samas ei mõista geneetika liiga keerukat sisu. Niisiis ei saa sellele ka vastu vaielda. Nõus – üldjoontes ei peagi. Aga kuidagi väga lihtne, mugav ja üldistav on öelda, et vaadake – kui geneetika suudab s e d a , siis on DNA vastutav ka selle eest, et me oleme arenenud kingloomast. Tohotonti. Ei. Ma siiski ei tahaks seda uskuda. Kulles on kulles. Eesel on eesel. Inimene on inimene. Mõningased variatsioonid ning pisuke liigisisene areng siia-sinna ei tähenda veel ühe muteerumist teiseks. Ei, ma ei taha pakkuda oma versiooni sellest, kust ja kuidas me oleme tulnud. Ning miks. Kuid miski minus tõmbub iga kord kriginaga krimpsu, kui ma kuulen, et sõnadega ‘polügeenne’ ja ‘fenotüübiline variatsioon’ seletatakse ära selline hiidmõiste nagu evolutsioon. Või öeldakse, et me saime kord alguse mingist müstilisest suurest paugust tekkinud vee kuumenemise tulemusena biokeemilse molekulmonstrumi tekkimisest. Hurraa.

Nojah. Vaatasin siin ükspäev 2001. aasta Tim Burtoni “Ahvide planeeti.” Eks see tekitas minus ka pisikest skeptitsismi krihvatust. Eriti lõpp. Kui kõik oleks läinud nii, nagu filmis (paraku romaani kohta ei oska iitsatada), oleks Abraham Lincoln olnud ahv. Inimahv. Ei tahaks nüüd tänasel päeval sealse kontinendi suunas irvitada. Neil on pidu. Aga kas see film oli kuidagi kohatu rusikas halvastivalitud silmaauku? Mina igatahes sain pihta.

(Jätkuks eelmisele postitusele teatan, et Kangro kirjutas oma romaanis “Tartu” küpspunasest kuust. What?!
PS: Eile öösel oli ta kahvatukollane. Võiks peaaegu öelda, et hõbedane. Viimane täna: aha!)

Selēnē all und nägemas.

Viimased viis päeva on ta olnud kollane. Mulle lihtsalt ei mahu see pähe. Kuu. Ja kollane. Miks ta ei ole hõbevalge, nagu peaks? Ausõna – ma nägin teda hõbevalgena. Nädal tagasi oli ta tõesõna hõbevalge. Mind ei usuta. Mis värvi on Kuu?
“Vaatame öösel aknast välja, eks siis ole näha, et hõbedane on.” Ning täpselt sellest päevast peale on ta igal ööl olnud kas pilve taga või.. kollane. Labane munakollane. Pähh. Ma võiksin vanduda..
Küll tulevad ajad, mil ta taas hõbevalge on.
Kas sellest tingituna või millestki müstilisest muust, kuid ma näen viimasel ajal veidraid unenägusid. Selliseid, mille unenäolisusest ma alles hiljem aru saan.
Mustas mantlis noorsand K. Milleks suvel mantel?

Klassiekskursioon Pärnusse. Et minna raamatukokku. Ja tellida sealt kataloog. Ent raamatukogu suletakse 10 minuti pärast ja ma ei saagi kataloogi tellida. Lähme L.-iga hoopis krõpse ostma. “Huvitav, kas J. on kodus?”

Ja jõulupuu meie elutoas. Südasuvel? Jõulupuu?

Ning see kummaline unenägu L.-ist, ühest kursavennast, minust ja müstilisest sünnipäev/pulmast. Kõndisime kursavennaga (kellega ma vaevu tegelikus elus silmast silma paar sõna olen vahetanud. Ja kes reaalselt e i s a a g i kõndida.) Tartu hilisõhtusel tänaval. Siis olime hotellis. Võtsime L.-iga tüdrukutetoa. Kursavend (olgu ta nimetatud B.) kõrvaltoa. Õhtul pidi olema kellegi suur sünnipäev. Segaduses ja otsustusvõimetuses vaeveldes püüdsime leida midagi selga, B jooksis fraki ja tumepunase särgiga meist koridoris mööda (“Temal nähtavasti on riietus leitud.”). Siis olin ma juba üksi hämaras Tartus. Kiirustamas sünnipäevale. Pluusi ja miniseelikuga. Soe oli. Ühel hetkel avastasin, et olen koti võtmete, telefoni ja muu kraamiga maha jätnud. “Kas tõesti pean tagasi minema.” Ja järgmisel hetkel olin ma kodus. Muretsemas selle üle, et oleks aeg pulmakleit selga panna. Fotosessioon algab. Äkiline hirm. Kas keegi üldse tuleb kohale? Kas L. tuleb? Helistan. L. ütles, et käis saunas ja nüüd on teki all, ei viitsi tulla. Ma ei hakka meigiga vaeva nägemagi. Vaatan end peeglist. Pulmakleidiga. Mõtlen, et kui fotosessioon toimunuks, kas nad ei hakka imestama, kus/kes peigmees on? Sisestan endale, et kleit on ju olemas. Ja kõik ei saagi pildile jääda.

Järgmisel öösel nägin unes pildiraamatut kontidest-luudest ja muumiatest.

Mulle näib, et Kuu-temaatika leiab veel oma sümboolse tagasitee minu juurde. Pole välistatud, et lükkan kogu oma mittemõistmise ja ajan kõik oma hädad Kuu kaela. Sellele teisele küljele, mida kunagi näha ei ole. Ning seni, kuni ta taas hõbedasena ei paista, on mul alust seda ka teha.
Valget kuud ja normaalseid unenägusid, aitäh!

Täpsustuseks: mul ei ole kollase-oranži-punase-beeži vms kuu vastu mitte midagi. Tegelikult on värviline kuu väga ilus. Aga pelgalt põhimõtte pärast tahan ma teda näha jälle hõbevalgena.
Võib taustaks kuulata: The White Stripes – White Moon

Laterna magica.

Nõnda. Kui kaua olen ma juba siia ridu kirja pannud? Mõni aasta? Selle aja jooksul peab ju midagi muutuma. Muutused. Jõuame jälle sinnani. Mis puutub üldpilti, siis kord aegade alguses oli see lehekülg siin must. Üleni must. Ühe muutuse on mu veebipesa seega juba läbi teinud. Koos nimevahetusega. Paratamatult toimus siis ka mingi sisuline muutus. Mitte ainult blogis, vaid minus endas samuti. Uue mina leidmine. Selle omakstunnistamine.
Nüüd oleme jälle siin tagasi. Juba mõnda aega olen mõlgutanud mõtteid sellest, mida ja miks ma siia kirjutan. Kui väga ma ka ei tahaks, ei suuda see lehekülg siin asendada kunagi seda kaustikut, kuhu ma aastaid oma salamõtteid ja –soove kirja panin. Paber kannatab kõike. Aga veeb? Vaevalt. Ja ometi ma ju võiksin. Kuid sellega toimiksin endale vastu. Sest ammu ei kirjuta ma enam päevikut. Ja ammu ei taha ma ka seda teha sellisel kujul. Kirjutada – seda küll. Ent kui juba kirjutada, siis teistel eesmärkidel, teise suunitlusega. Teise nimega. Mitte, et ma end kuidagi häbeneksin. Mitte, et tahaksin end huvitavamaks teha. Vahest ehk peita. Või irduda sellest kunstlikust, hägusest poolfiktsionaalsest virtuaalmaailmast.
Kui mitu korda on mu peast läbi jooksnud mõte, et ma ei taha enam.. Olla kunstnikuhingega abstraktse maailmavaatega literaadi-kalduvustega loomehakatis. Et ma võiksin olla normaalne. Ratsionaalne. Konkreetne. Kahe jalaga maa peal. Aga kui mul see läbinisti õnnestunuks, ei istuks ma praegu siin ega kirjutaks neid ridu. Jätan omale siis selle väikese võimaluse olla keegi teine. Kirjanik. See karakter, kes aeg-ajalt näitab üles põhjendamatut mõtlemisvajadust ning loomingulisust ja jagab seda siinsel lehel. 
Muutused. Kui juba välised, siis ka sisulised. Ja kui juba nii, siis lõpuni. On aeg muuta oma postituste sisu. Millal ma oma ideedest kõrvale kaldusin ja igapäevaelust jutustama hakkasin – ei mäleta. Küll aga ei olnud see mu eesmärk. Ja vahest olen sellega liiga sügavuti läinud. Mis teha, see on libe tee. Ühel hetkel ei saa ise arugi, kuidas endast kõik ära oled andnud. Mingi hoiatav ohupiir põrkas mulle vastu ning from now on ei leita siit ilmselt olmekirjeldusi ega põhjalikku aruannet selle kohta, mida ma päevast päeva teen. Jah, see on võimalus: kirjutada detailselt mis-kus-kellega. Ja ilma selleta päris ei saagi. Kuid jätkem reaalne elu sellele inimesele, kes on siinkirjutaja pseudonüümi taga. Jätkem talle ta elu. Siin elab nüüd keegi teine. Keegi, kes on endiselt kunstlikus võta-nüüd-kinni-kas-see-on-päriselt-maailmas. Vaatlemas maailma oma laterna magica’ga.  
Ja neile, kes tõelist mind taga otsima peaksid hakkama – ma ei ole kuhugi kadunud. Ilmselt te ka teate, kust mind leida..

Ehk siis kokkuvõtlikult. Muutused. Sümboolsed ja otsesed.
Lõin käärid juustesse.
Lakkisin ära küüned.
Vaatasin jalgpalli.

Sellest piisab, et midagi tõestada?

Jaanihetked.

Vaata! Kuidas pääsukesed akna tagant mööda vuhisevad. . .Säutsuvad teised.
Jah, jaanipäev on ka möödas.

See algas juba 22. juuni õhtul. Ei hakka pikki sõnu tegema. Selleks polegi tarvidust. On vaid ilusad hetked toredast ajast.

Nagu ma juba varem mainisin, oli juba teist päeva halastamatult sadanud. Meeleheitlike palvete ja osava kokkuleppe tulemusena Ilmataadiga sündis ime ning õhtuks – just õigeks ajaks – vihm lakkas. Soe oli. Ja linnas oli jaanipidu. Sellistel puhkudel on mul hea meel, et Eesti on vahel üllatavalt väikene… Suurepärane!
Tee ja šokolaad. Jalutuskäik Mustvee tänavatel. Õõtsuvad rippsillad. Lapselik rõõm. Ootamatult palju rahvast. Tantsuplats oli inimesi täis enne, kui bänd jõudis alustada. Hellad Velled ja nende põõsahuumor. Kiired pöörded. Aeglased ringid. Tulevärvikuma nägudel. Tulesoe. Plaanisime üle jaanilõkke hüppamist. Teooria oli hea, aga nii suure lõkke ületamiseks läinuks vaja teivast. Ehk teinekord. Vaatasime mänge. Vahepeal tegime ekskursiooni Mustvee peal. Kooli staadionil olid uued pingid. Pole paha. Sadam oli sama koha peal. Majaka haprake punane tuli põles samamoodi. Laev. Kauge tumeroosa ehapuna metalse järvevee kohal. Neptuni rauge pilk. Jaanikiigehoog rannas. Suveaed. Valgete kibuvitsade lämbe lõhn.
Hellad Velled olid peaaegu väsimatud. Me ei jäänud neile alla. Tants ja laul kella üheni. Vanemad läksid koduteed. Jätkus öödisko. Kella kolme ajal oli juba valge. Pidu loeti peagi lõppenuks. Koit ja Hämarik said viimaks kokku.
Neljaks saime silmad kinni ja jalad puhkama.
Ja hommik tõi päikese. Suure ja kollase. Õigemini – kell näitas küll lõunat, aga meie jaoks oli hommik. Traditsiooniline hommik: jooksuring, jalutuskäik koeraga. Ühine võidupüha hommikukohv juustusaia ja praemunaga. Värske mesi. Poeskäik. Peojärgne Mustvee oli vaikne ja rahulik. Mida muud sellisel hommikul teha, kui laulda. Kitarrijämm ja tunnike laulu. Aknad olid muidugi lahti – kunst kuulub rahvale!
Pardid jõel. Saiatükikesi täis pihud. Lõunane väligrill. Isa rääkis meile, mis asi on loogika. Rumalad tudengid said poole targemaks. Ema tögas teda – paps oli saanud eelmisel ööl Mustvee Jaani tiitli. Ja autasuks korvi. Punutud korvi (mõne lisandiga sees). Aus asi.
Kultuurimaja ees olid Merca ja Guido Kangur. Ja veel kultuuriinimesi, keda meie pilk ei tuvastanud. Kuum koht. Kuumad peod. Eks ole..
Lehvitasin 16.15 Tallinna bussile.
Thank you for this wonderful visit, mister J. It truly was a pleasure!

Õhtul süütasime kodus enda väikese jaanitule ja istusime jõe ääres. Sõdisime sääskedega. Peale seda võtsin ette väikese jalutuskäigu. Pärast suurt pidusöömaaega teisiti ei saa. Suurest lõkkest oli jäänud hunnik tuhka, kõik muu oli korras ja ilus. Hõbevalge kuu helkles lillaka pilveviiru taga ja piidles kordoni juures kõrguvat masti.
Noil öödel ju tegelikult pimedaks ei lähegi.

Nüüd võiks soovida, et iga päev oleks selline.
Jah, jaanik sai läbi. Aga suvi on ees.

Soundtrack: Hellad Velled - Suvevihm

Purpurne sentiment

Kallis, mängi mul viiulit.
Oma nukrameelseimat viit.
Täna tahan ma kuulata,
kuidas kõlab minoor,
meel heita eemale siit.
Üheskoos haarame riiulilt
mustadeks päevadeks
kaugele peidetu -
Sweet Cabernet Sauvignon.

Täna ma langeda lasen
oma kauneima kleidi volangid.
Lähme, arm, kõnnime parkides,
purskkaevu kividel leiame öö.
Vanalinna hämarad kangid
on suveööst rõsked,
neilt laseme lendu
soojadelt pihkudelt hapra merlebleu.

Kallis, viskame vaasidest
liiliad - need kuivanud ära,
kuhjame toad täis roose,
rullime alla ruloo.
Vaatame küünalde sära,
vaikides hingame klaasidest
juulikuu õhtute
sametist nektarit.
Kallis, siin ongi Bordeaux.

Südaööl valeta mulle
oma tõsimeelseimal moel.
Täna ma tahaksin kuulda,
et koit veel niipea ei tule
ja hommik tuppa ei poe.
Sidemeks kaela ma sulle
oma siidräti seon,
siis vaatame tähti -
ei Castor ja Polluxki silmi veel sule...

Kõlgutan Kivisillal jalgu. Suvi 1936.

Täna 14.28 olevat alanud suvi. Vastab see tõele? Ei tahaks alusetult skeptiline (või paranoiline?) olla, aga ilmaga lähemalt tutvudes nii ei ütleks. Kas keegi on nüüd valearvestuse teinud või see ongi suvi.. ei tea. Sellise suve eest hakatakse varsti põgenema. Kuhugi kaugele. Kuhugi sooja.

Mina käisin vahepeal rännakul Osnabrückis. Mentaalsel, kui aus olla. Remarque’il külas. Peale selle, et ta mulle alati kirjanikuna meeldinud on, olin nõuks võtnud tema romaanist oma viimase eksamitöö (ehk siis essee) kirjutada. Teemasse süvenemise tulemusena hakkas mulle huvi pakkuma Remarque kui inimene. Niisiis otsustasin end ka tema elulooga kurssi viia. Paar päeva järjest käisin raamatukaante vahel neid samu radu mööda, mida tema kord kodulinnas Osnabrückis ja maailmas. Ma ei tea, miks mulle just see linn nii kummitama jäi. Osnabrück. Võib-olla ehk seetõttu, et tema pagulusest tagasipöördumine sinna sarnanes mingil määral minu kolimisega suveks Tartust koju. .
Aeg seisab. Kõik on vana ja tuttav. Miski on vajutanud oma igavikupitseri asjadele ja inimestele.
Mis tuletab meelde Mehis Heinsaare Pärmivabrikus antud ööülikooli loengut, kus ta ütles midagi sellist, et iga linna jaoks on inimesel olemas erinev identiteet, erinev mõtlemine. Ühes linnas ei ole inimene see, kes ta on teises. Ja see on täiesti õige. Siin mõtlen ma teisi mõtteid, elan teise rütmi järgi.

Ja Remarque? “Taeval ei ole soosikuid” oli hea raamat. Ma ei ütleks, et pupille-laiendav-ilmutust-andev pärl, aga hea. Justnagu hinne, mis ma selle töö eest sain. Hea. Ma ise kujutasin selle romaani vist suurepäraseks, aga tegelikkus võitis. Kujutlusvõime kaotas. Paraku.
Ent mida ma Remarque’i elulugu lugedes avastasin: tema kirjastiil päeviku sissekannetes. Äärmiselt minimalistlik. Lakooniline. Täpne. Kaunis.
Mõtlesin, et peaksin temalt selle ära õppima.

Ja siis pöördusin ma mõneks ajaks tagasi Tartusse. 1930.-aastate Taaralinna. Läbi Bernard Kangro silmade ja sõnade. See polnud mu isiklik valik hakata lugema tema Tartu-tsüklit. See oli soovituslikuks kodutööks teatrirahva jaoks. Teatud põhjustel. Olin seda juba kyogeni’de ajal alustanud, ent siis tundus ta mulle igava ja kuidagi vähehuvipakkuvana. Mingi hetk jõudsin piirini, kus avastasin, et olen mitu päeva järjest end raamatusse unustanud. See tunne täitsa meeldis mulle ja ma ei näinud mingit põhjust end sealjuures segada lasta. Kaotasin end pealegi veelkord Tartu tänavatele ja kujutlesin, et kõnnin tegelastega ühes üle Kivisilla. Selle hetkeni, kui raamat läbi sai. Paari päevaga. Teised osad olid alles raamatukogus, kuid seal algas puhkusenädal. Niisiis ei osanud ma nädal aega midagi teha, kuidagi olla ja midagi lugeda. Jah, riiulil oleks valikut küll. Ja katsetasin isegi aasta tagasi soetatud Kunstisümbolite raamatuga, aga selle ürituse juures osutusin üsna mittejärjepidevaks ja – nõrgaks, ütleme. Täna – viimaks – täiendasin oma öökappi kahe vajaliku Kangroga. Oh, rõõmu!

Ilmselt peaksin ma siia midagi muud ka kirjutama. Peaksin, tunnen, et peaksin. Aga ei tea, kas oleks mõtet. Aeg ei suuda mu mõtetega nii või naa sammu pidada. Ja vastupidi. Nii me jooksemegi pidevalt ajaga üksteisest mööda (nagu öeldakse rääkimise kohta, aga meie ei vestle. Me jookseme temaga.)
Ehk remarque’ilikult…

Aega on mööda läinud. Käisime maal heina tegemas. Vaja oli muru niita, aga seda ei nimeta keegi enam ammu muruks. Käed olid õhtul valusad. Hangust, kärust, rehast ja nõgestest. Nädalavahetusel tuli õde külla. Polnud teda ammu näinud. Ütles, et olen muutunud. Eks ma vist nõustun temaga. Aga mitte nii, nagu tema seda arvab.
Käisin täna Jõgeval. Sain uued tegusad load. Vihma sadas ja king hakkas hõõruma. Homseks nõuan ilusat ilma!

Nii.
Ja seda ka, et täna laekus viimane oodatud hinne, mis tähendab, et selleks aastaks on kooliga ühelpool. Ja mis ma oskan öelda: see kordus taas. . Need eksamid, mida ma lausa füüsiliselt kartsin ja ennast peaaegu haigeks muretsesin, lahterdusid jälle lausa uskumatult “A” sahtlisse. Samas kui see aine, millest ma suuremat üllatust oodatagi ei osanud, “C” kasti libises.

Ehk näitab see midagi – minust ei saa head kirjanikku? Vabandust, suurepärast ei saa; hea saab alati. Igavene “hea”.
Maailmakirjandus, see ainuke must lammas – hea.
Geneetika – suurepärane. Lubate naerda?
Motivatsioonipsühholoogia – see jääb siiani samuti üllatuslikuks A-ks. Ent kui loengutes käimise eest eksamil paar lisaprotsenti saab, siis selle eest võin ju tänulik olla. Endale ka, kui tohib. Kokkuvõttes: kevadsemester tõi siiski hea seisu, arvestades seda meeletut kiirust ja ringisebimist ja psühho-füüsilist rahutust. Peaksin end vist rohkem usaldama. Ka vaid paaripäevaste intervallidega on võimalik sooritada eksameid edukalt ja samas pidada ära kõik toredad peoõhtud ja etendused. Pole paha.

Suures Remarque’i vaimus(tuses) kirjutasin paar päeva tagasi luuletuse ka. Jätan selle teiseks korraks, sest mu sissekanne on niigi pikale veninud. Üldsegi mitte remarque’ilik. Häbi.

Lähen ja istun akna alla Kangroga päikest ootama.

Soundtrack: Indigolapsed - Päike

Epitaaf

Jää minu juurde,
et ma ei ehmuks,
kui pimedus äkki
sirutab käed

Hoia mu pead,
et unede raskus
tinaseks koormaks
kanda ei jääks

Lausu mu nime,
et lõputu vaikus
jääkülma uduna
mu'sse ei tuleks

Valva mu kõrval,
et sõbrakäe soojus
lohutut tühjust
peletaks ära

Siis ma tean,
et kõik on hästi . . .