It all comes together.

Maikuu viimane päev. Turulkäik. Ootamatu soojus. Balbiino koorejäätis. Kopraliha ja Säästu kali. Saunaskäik. Karini tulek. Uued riided. Sõnum. Jalutuskäik Eloga. Informatsioon 5.juuni kohta. Suvehooajaline Mustvee. Late Harvest Cabernet Sauvignon ja Remarque.

Ütleks, et viimase aja üks ebatüüpilisemaid laupäevi..

4 päeva ja lõpp samaaegselt.

Selle aastakese võib nüüd lõpetatuks lugeda. Oeh. Saigi läbi. Milline õnnis kergendus.. Pingutusterikkad 9 kuud on selja taga. Ning, jah.. (jess!) ma sain geograafia üleminekueksami 5 ! Üks punkt maksimumist puudu küll.. Aga hei, pole paha. ... Mis kokkuvõttes kindlustas mulle juba 11. kiituskirja : ) Ainukese siis gümnaasiumiosast.
Nüüd vaid 4 päeva riigieksamini. I can do it. Ja 4.juuni hommikul hingan ma arvatavasti kergemalt kui muidu.. Kuigi põhimõtteliselt olen ma juba aja maha võtnud ja suvevaheaja algusele mõttelise pitsati andnud.

Nüüd on küsimärgi all ka suvine plaanimuutus.. Poola minek või mitte Poola minek? We'll see, we'll see.. See selgub samuti teisipäeval.

Homme peaks siis Karin saabuma. Ujee.

Ahjaa.. Ja kes arvavad, et Kalevi komme on hullult lihtne avada, eksivad rängalt. Tulevikus võiks vähem metallimaake seifide peale kulutada. Paigutage oma väärtasjad Kalevi kommipakenditesse.

Molitva.

Hakka või Jumalasse uskuma.
Meil kadusid autovõtmed ära.. Juba paar päeva tagasi. Kadunud. Lootusetult. Võimatult. Müstiliselt. Kadunud.. Ammu kõik võimalikud kohad läbi otsitud, kui arvestada seda, et nad kadusid ära vaid minutite jooksul. Olid autos, järgmisel hetkel enam mitte. Ja seda täiesti surmkindlalt. Uue lukusüsteemi loomine, tuli välja, läheks teise auto hinda maksma.
Täna. Mina õppisin, kui isa tuli jälle ahastuses tuppa, et öelda: need võtmed tuleb leida, sest kiibi vahetamine maksaks ikka häbematult suure summa. Nad läksid emaga autot ja selle ümbrust oma 60.korda üle vaatama. Selge ju, et neid võtmeid enam ei leita. Aga mida sa, hing, ikka teed, kui pole v e e l k o r d üle vaadatud.
Ei, ma ei ole usklik inimene (ja ma teadsin, et need asjad jäävad kadunuks), ometigi ütlesin toas olles: 'Armas Jumal, palun tee nii, et nad need võtmed üles leiaksid..'' Ja püüdsin mitte naerma hakata oma mõtete jaburuse üle. Paari minuti pärast käevitas isa akna alla auto. Vaatasin välja - ta hoidis võtmeid peos.
Ma olin tumm. Mul ei jäänud muud üle, kui üles vaadata ja hämmingus öelda: ''Aitäh!''.
Kuidagi võlgujäämise tunne tekkis. Selline veider kripeldus.. Aga mida ma anda saaksingi. .. Meie kapitalistlik ühiskond taevariiki ei laiene.. Õnneks.

To : S.

Ei ole kahtlusi. Selles osas ma ei tunne mingit kripeldust. Kui ma oma otsuse olen teinud, siis minu jaoks teadmatust ei ole.. Teadmatus eelneb otsuse tegemisele.. ja see oligi piinavaim faas. Ja ega ma oma Ego maha ei matnudki. Igaveseks, ma mõtlen. Vastupidi, selles situatsioonis lükkasin ta kõrvale, et ta kunagi teeniks kõrgemaid eesmärke. Neid teisi 'medaleid'. Ma ei kahtlegi, et need tulevad ; ) Lihtsalt, minu jaoks ei oma taoline medal suuremat tähtsust. Ma tuletasin endale meelde, et materiaalsus on minu jaoks triviaalne ja teisejärguline. Ma ei püüdle mitte medali vms kui uhkuseseme, vaid vaimsete,hingeliste ja inimlike väärtuste poole. Ja see on mu peamine unistus... harmoonia suhetes, tolerants, igasugune väiklusest vaba olemine. See ongi minu elu medal. Ja ma pigem püüdlen selle poole, kui teen asjadest omale jumala. Minu jumal on inimene.. Ja kui see tasand minu elus on saavutatud : panna inimesed nägema väärtusi teise nurga alt, siis selliste, jah, just selliste unistuste nimel ma pingutan. Need on 'medalid', mis teevad mu päeva ilusaks ja millest unistades ma, tõepoolest, igal õhtul uinun. Ja kui mul millestki kunagi kahju peaks olema, siis mitte sellest, et ma endale või kellelgi uhkuse poolest tõestada ei saanud, et just mina olen parim( see ei annaks tegelikult midagi, eriti, kui ma tulemust peaaegu, et tean..see oleks omamoodi isekus), vaid sellepärast, et inimesed näevad asju hinnalisematena kui teist inimest. Aga seda ma näha ei tahaks, see ei oleks võit. Mina oma sihtidest ei loobu ; )

"Veni, Vidi, Dormivi"

(''Tulin, nägin, magasin.'')

Täna ma matsin oma Ego. Ma matsin ta mõtteliselt sinna liivakasti, kuhu teised kaugust hüppasid. Öösel, kui ma magada ei saanud, vaevlesin oma köhahoogude käes, ja hommikul, mõned tunnid hiljem, ning vaevlesin taas, pidasin endaga maha kibeda lahingu. Surusin oma ambitsioonid alla, kõik surusin alla, oma jäärapäise soovi osaleda ja nii endale kui teistele midagi tõestada. Eile õhtul olin veel nii kindel, et jah, ma pean osalema. Kuu aega olin end nii vaimselt kui füüsiliselt ette valmistanud. No ausõna, ma tõesti ootasin seda päeva, tahtsin end maksma panna. Tuua koju medal. Sest see aasta oli mu viimane võimalus seda teha.
Aga ma ei suutnud. Ma pidin endale ütlema, et tervis o n tähtsam, kui medalid. Just. Mul kajasid kõrvus ema ja Oliveri sõnad. Et ma ei oleks nii auahne; et ma ei paneks oma tervist proovile. Kuigi ma nii tahtsin. Nii tahtsin ..
Küsisin endalt täna varahommikul: Milleks täpsemalt mul neid medaleid vaja on? Mille jaoks ma seda teen. ''Alati ei pea kellelegi tõestama, et oled parim..''. Tõsi. Aga keegi sai selle medali pärast nüüd õnnelikumaks, minu tervis paraneb ning ma tõestasin pigem seda, et suudan olla järeleandlikum, leebem, vähem isekas. Ja kes ütleb, et ma sealt midagi üldse saanud oleksin? Jah, oleksin, kui poleks haigeks jäänud. Aga täna, kui ma vabatahtlikult kaugushüppeid mõõtma läksin, tahtsin korraks eemalt oma koti tuua ja sörkisin selle poole.. Ja ma ei jõudnud. Jalad ei tahtnud kanda, keha ei tahtnud liikuda. Seega, võin end lohutada, et kui mul ka köha ei oleks, mu füüsiline vorm on varjusurmas - ma ei olekski suutnud võistelda. Kurb. Need olid niii ilusad medalid. Osavõtjad muudkui porisesid ja kirusid, er nad ei taha joosta ja raske on. Mina vaatasin (esimest korda elu jooksul vist), kui väga ma ise tahaks seal raja peal rabeleda, seal hüpata, tõugata ja hambad risti endast maksimumi anda.
Olgu. Las ta jääda. Omamoodi tunnen, et olen ikkagi midagi saavutanud ja end ületanud. Tubli, Agnes, et kulla tõid ; ) Sul on see võimalus veel järgmine aasta ka.

__________________________________

Ahjaa. Geograafia üleminekueksam on selja taga. Oli lihtsam, kui arvasin. Ja ma tegin rumalamaid vigu, kui arvasin.. Et päris geenius.. Tšiili pealinna ikka teaks. Ja see lomp, teadagi, seal Araabia ps kõrval on Pärsia laht. Daaaa!
Kitarrieksami sain ka tehtud. Tugeva 5 sain. Ja ei hakanudki köhima. Käed ei hakanud värisema...Ja üldse, sel päeval püsisin tablettide najal isegi püsti. Väga hea. Nüüd veel riigieksam. Oeh.


Ja üks linnuke siristas läbi telefonitraadi, et on võib-olla üle pika aja Mustvee tulemas. Sõssu... tule-tule ; )

...tal on suured silmad

Mul on Hirm. Hirm, mis paneb mind pidevalt midagi kartma. Ta istub mu sees, nõkitseb seal. Ta peidab end kapis ja kükitab laua all. Ta on igalpool. Ta sosistab toanurkades ja naerab lae all. Kõnnib mul kannul tänaval, jälgib mind eemalt ning vaikib. Aga ma tunnen ta kohalolu. See on Hirm. Hirm selle ees, et miski läheb viltu..
Võib olla tuleb see haige inimese palavikulisest sonimisest, võib-olla eilsest liiklusõnnetuste-teemalisest koolitusest. Et hetked on haprad. Et elu on suhtline. Et me ei tea kunagi ette, kas homset päeva on.. Me ei tea, kas ka homme on asjad hästi. Kas kõik jätkub. Et inimene on kogu selle olemise juures nii tühine. Tema soovid ja tema tahe ei määra. Mis täna on olemas, ei pruugi seda olla homme, kahe päeva pärast, nädala pärast.. Kõik hetked ja meile püsivatena tunduvad väärtused ripuvad õrna juuksekarva otsas. Aga selle üle ei tohi mõelda. Õpetaja Eenok Haamer ütles, et kui süüvida sellesse, et inimene ei tea kunagi tõde ega seda, mis tuleb, võib ju tekkida masendus. Tuleb olla õnnelik selle üle, mis meile antud on. Ja rõõmustada koos nendega, kes on meie kõrval. Ainult sel moel saab Elu olla täisväärtuslik.

This one's for rock'n'roll,for magazines, for radio
For all the times it knocked me out
This one's for showing up when everyone thought you were gone

This one's for never giving up . . .



(minor majority - supergirl)

Kell on 23:48..

... muutused, muutused. Korda läinud päev.

Aga ma tahtsin lisada, et mulle meeldib mu uus blogi kujundus. See asi ka veel. ; )
ilusat ööd.

don't waste time, or time will waste you..

Solfedžoeksam on seljataga.. Enne seda ka emadepäevakontserti esinemine. Ja need (nüüdseks) juba arvestamatud minutid geograafiaõpikute ja vihikute taga.. See saaga veel jätkub. 3.juunini jätkub.
Homme jätkame autokoolisaagaga.
Ja ehk oleks aeg kitarrieksamiks valmistuma hakata.

Ma ei tea, mida ma teeksin, kui aeg poleks raha..


.. Arvatavasti puhkaksin end paremini välja ja maandaksin täielikult. Ja ei kiirustaks poodi minnes.. Läheksin nii kaua, kui tahaksin.. Ja ostaksin väikese šokolaadi.. Sest suure jaoks mul ju raha ei ole.


( kogu mu jutust jääb mulje, nagu iga mu liigutust tasustatakse.. My point is that.. iga mu pragune liigutus on pisike investeering tulevikku. Tänan tähelepanu eest.)

Inimene seisab iseenda varjus ja kurdab, et maailm on pime.

'' Kui nad uudishimulikuna küsivad sult, mis See on,

ära tunnista midagi, ära eita midagi.

Sest mida iganes tõeks väidetakse, ei ole tõde,

ja mida eitatakse, pole tõde.'' /.../

Tänase päeva teema: zen-budism. Ja selle eest tuleb vist tänada õpetaja Neemet, kes ajalootunnis meile veidi teistsuguse tunni kord tegi ja Ööülikooli loenguid tutvustas. Üks neist rääkis zen-budismist. Tund tekitas mu's elavat huvi ja mõtlesin asja täpsemalt uurida.
ZEN ... Arendav. Ergastav. Mõtlema panev. Sel alal ma veel jätkan oma pisikesi õpinguid ja avastamist. Ma hoian teid kursis.

Eile oli imelik päev. Ma arvan, et aasta tagasi oleks ma taolise olukorra lahenduse üle irooniliselt naernud või seda absurdseks pidanud. Aga inimesed muutuvad. Ent kes teab, ehk me ei muutugi, sest me oleme kogu aeg sellised olnud. Lihtsalt avastame end pidevalt.. Meie isiksus areneb. Ja nii me ei oskagi ette näha tulevikku ega ennast selles olukorras, sest meie Meel pole sinna tasemeni laienenud ega küündinud. ( Zen annab tunda.)
Tõnis esitas ükspäev huvitava filosoofilise küsimuse: kas saatuse mitte-etteteadmine on valetamine? Et kui keskajal inimesed arvasid, et Maa on lapik ja nad järjekindlalt sellist teooriat kuulutasid tõe pähe, ning siis ühel päeval tõestati, et Maa on ümmargune.. Kas nad on siis valetajad? Kuigi nad ju ei teadnud tõde..

Aga mis puutub veel eilsesse , siis.. ma avastasin, et mõnikord ei pea inimene ise midagi läbi elama, et puudutatud saada. Mõnikord puudutavad teda teise läbielamised. Ja ma mõistsin seda, et on olukordi, kus ilmneb inimese nõrkus läbi teda ümbritseva. Ei loe see, kui inimene ise on tugev, õiglane, iseseisev ja vastupidav. Sest kui ühel hetkel inimesed tema ümber mõranevad, mõraneb ta paratamatult ka ise. Veidi, kuid siiski. Isegi, kui tal ümritsevaga otseseid seoseid ei ole. Aga ta kaotab oma turvatunde, pettub püsiväärtustes ja pühade asjade jäävuses. Ta peab tunnistama kõige olemuse ebapüsivust. Teda ümbritseva purunemisega murdub miski ka inimese sees. Kahju. Ja ma ei teagi, kas nutta või naerda, moraliseerida või kaasa tunda, ärrituda või jääda ükskõikseks. Elu läheb nii või naa edasi ..meie kõigi jaoks. Nüüd ma siis tean, kuidas see olukord kõrvaltvaatajale tundub.

Täna öösel nägin ma väga veidrat und.
(Nimetähed on muudetud, v.a Laura)

Ma mäletan, et kõndisin K.-ga Mustvees mööda Tartu tänavat kodu poole. Ilus päikseline päev oli. Jalutasime ja jõudsime saiakestepoe lähedale. Ja ma nägin selle taga turu nurga juures seismas Laurat. Ta oli koos kellegagi. Mingi poiss.Alguses olin teda silmates meeldivalt üllatunud. Ma ei saanud aru, mida ta selle poisiga seal tegi ja ma ütlesin K.-le, et me läheksime juttu rääkima. Noormees Laura kõrval pööras end ringi. Laura oli mind juba ärganud, kuid oli veidi ehmatunud. Ma ei mõistnud tema ehmatust, kuni nägin, kellega ta on. See oli N.! Jumal küll. N. oli Mustvees! Lauraga! Et nagu.. MIDA?! Kuidas see võimalik on?! mõtlesin. N., näinud mind ja mu kaaslast, otsekui ehmatas, solvus või ärritus ja minu pilku vältides rutakalt eemale kõndis. Ta pani suitsu ette. Ja vaatasin hämmeldunult Laurale otsa ja küsisin tigedalt : ' 'N. suitsetab, või?!''. Ja Laura vastas : ''Jeap, ma ka,'' ja süütas isegi sigareti ning ütles, et, '' poleks ma nii purjus, ei teeks ma seda ega oleks temaga siin, aga näe..''. Ning ta andis mulle 1,5 liitrise Gin Long Drink'i pudeli. Selle greibi oma. Seebivee. Umbes pool liitrit oli pealt joodud. N. suitsetas eemal ja ma jälgisin tummas raevus Laurat. Siis andis ta mulle pooliku küpsisepaki. See oli väidetavalt N.-i oma, aga Laur kinkis selle mulle. Ei nh, tänks, eksole. Ma urisesin vihaselt. K. ei saanud aru, kes too tüüp oli ja millest minu selline raev ja trots. Ta ei saanud millestki aru. Ma ainult krigistasin hambaid ja küsisin 'Miks?!'. Rohkem küll endalt, sest keegi ei vastanud.
Mäletan, et olin pahane ja kõndisin K.-ga edasi. Koju. Minu maja ees jätsime head aega, sest K. pidi bussile minema ja ma ei teadnud, millal jälle kohtume. Ta ütles, et tahab mind varsti näha ja andis mulle musi. Ma lehvitasin ja jooksin hoovi poole. Siis hõikasin talle veel järele, sest mul tuli meelde, et ehk kutsun ta juunis peole. Ta oli meelitatud ja lubas selle üle kindlasti järgi mõelda.
The end.
Ma ärkasin üles ja ei mõistnud muhvigi. Kust tulid sellised tegelased ja süžee!? Ma oleksin mõistnud, kui N.-i asemel oleks näiteks eelmise õhtu rabavate uudistega välja ilmunud tegelane olnud. Aga ei. Veider. Väga veider. Ahjaa, Laur. Ma ei taha seda seebivett! :S
Ja ära kunagi saiakestepoe taha koos N.-iga ebakvaliteetset alkot jooma mine!

Täna..

..oli tavaline füüsikalis-kehaline neljapäev. Et siis.. domineerisid dioptriad, fookus ja fookuskaugused + täis kõhuga jooks vihmas ja tüdrukute jalgpallimäng ( täna siis kolm kolme vastu. Juba parem. Sest kahekesti võiskonnas oli väga narr mängida ). Ühesõnaga, ei midagi vapustavat.

Õhtu. Täna sain kalanduse ja metsandusega ühele poole. Inimesed, ärge raiuge vihmametsi maha. Me vajame neid hingamiseks!
Ja siis mesi ning kuum kibuvitsatee. See peaks mu kurgupaeladele hea motivatsioon olema. 10 minutit kvaliteetaega iseendaga. Mm. Vahel saan ma endaga päris hästi läbi..

Homme sõitu. Üheks tunniks võiks ju kooli ka jõuda..

Peace out!

14 päeva.Numbrid.

Nii palju seda aega siis ongi. Ma pakun, et ülemineku eksam läheb metsa. Kas ma olen tõesti ainuke, kes 90% oma koolivälisest ajast sisustab eksamimaterjalide õppimisega? Ja mille pärast ma üldse sellest nii palju jahun. 21.mail on geograafia proovieksam (mille puhul sisuliselt on tegu üleminekuarvestusega ja seega ka määrava hindega) ja see on fakt. Hmm. Ma nüüd vaatan end kõrvalt ja osa minust mõtleb: mis ajast peale inimesed numbritest (loe:hinnetest) eluküsimuse teevad? Mis ajast numbrid elus üldse määravad on? Miks, taeva päralt, kõik lõpuks numbritele taandub? Õhh. Noh, ma siis lähen massiga kaasa. Järele numbritele!

7 päeva solfedžoeksamini. Ma ei ole endiselt elevanti enda kõrva pealt lahkuma suutnud sundida. Maha lükata ei jaksa. Peaks vist jälle hommikuti kätekõverdusi tegema hakkama. Aga mulle miskipärast tundub, et see ei lihtsustaks mu muusikateoreetiliste teadmiste omandamist/rakendamist. ( Te nüüd küsite: MIDA?! ) Never mind. Ei, ma ei ole ebamusikaalne. See on ala, mida minu arust nii detailideni lihtsalt teoorias ( taaskord - numbrites) väljendada ei saa. See on olemus.Miski.Looming, nh.

Positiivne on see, et reaalset õppimisaega on jäänud loetud päevad.. ca nädalake. Ah, mu ajus on varsti lühis. ( Huvitav, kui suur on minu puhul tõenäosus, et ma end riigieksamitega järgmisel aastal hulluks õpin? Täitsa põnev oleks seda n u m b r i t teada. Ahjaa. Matemaatika. Ma vist ikka pean koolieksami mõttest loobuma ja end haidele söötma..Ehk siis riigieksami valima.)

Ilmad läksid ära külmaks. Ja mu hääl streigib. Great, just siis, kui mul homme proovid ja esmaspäeval esinemine on. Jeap, pean jälle igasugu vedelikke kummutama minema.

Nüüd ma valetasin. Praegu lähen ma hoopis magama. Numbrid näitavad, et on aeg. Arvatavasti vähkren tänasest alates igal öösel, mõeldes, mis näoga ma täna klassipildile jäin, kuni need fotod kätte saan. Ja kui ma end maha olen rahustanud, siis tuleb meelde: passipildid! Mis nägu ma seal veel olen?! Haah. Ja siis ma ei saa ikkagi magada :D
Olgu. Nali naljaks. Ma näen alati hea välja ( röökiv ego ).
Nooooot.
Ööd head.

Läänerindel muutuseta

Ja idarindel ka. Koolis oli igav. Miks meil nii palju tunde vaja on? Ja minust saab vist geograaf. Pidev geograafia riigieksamiks õppimine.. Konstantne.Frekventne.Stabiilne ja pedantne. Appi. Paar korda olen mõelnud, et milleks ma üldse nii väga üritan? Ma ei planeeri minna geo-bio-värki õppima. Aga ju see on siis veres, et ma, midagi ette võtnud, sellesse põhjalikult ja mõtte ja tahtega süveven.

Paul Bäumeril oli erakordselt masendav saatus. Teistel ka. Kogu sellel sõjajärgsel 'kadunud generatsioonil'. Homme saan sellest kirjanduses pikemalt rääkida.

Tegelikult tahtsin ütleda, et peaks oma blogisse tihkemini midagi kirjutama. Muidu sünnivad tohutud mõttetekstid, mida on keerukas jälgida ja tüütu oodata. Aga kui ma iga päev midagigi kirja panen.. Ehk hakkab kergem. : )

Nädalavahetus oli kahtlane.. Et nagu.. MIDA!? Millest selline.. Sellisus? Aga noh. Palju asju on siin ilmas, mida esialgu ei saagi mõistma. Vahest ei peagi. Ülejäänu oli värskendav. Rock'n'roll. Sekundiks-paariks.

Ahjaa. Ma olen täiega rahul oma telefoni uue kujundusega. Jeah!

Üldiselt mulle nii meeldib, et keegi mu sisemonoloogidest aru ei saa. Vahest ei peagi ; ) Aga kergem hakkab.

' Outside the frame is what we're leaving out.'

Selleks, et joosta ajaga võidu, peab sohki tegema.

Väljas on soe. Päike paistab ja tundub justkui suvi oleks käes. (Täna on siiski veidi pilvisem ja jahedam). Mu soove on kuulda võetud. Aitäh. Kuigi ilmad on hämmastavalt soojad ja suvisesed, ei tasu unustada, et tegu on siiski aprilli lõpuga. Tänasega sai alguse küll mai, aga ma räägin hetkel möödunud nädalast. Enese ja teiste pettumuseks pean siiski tõdema, et mingi aeg tuleb jälle see külm, niiske ja vihmane periood enne, kui õige suvi kohale jõuab. Just nagu igal aastal. Seniks, naudime seda, mis on.

Kiire on. Samas nagu ei ole ka. Kooli üleminekueksam tuleb, muusikakooli eksamid tulevad, autokool.. (ah, sellest ma hetkel parem ei räägigi..) ja riigieksam geograafias! Võidujooks ajaga. Tegelikult, on mul ikkagi rohkem aega kui varem. Vähemalt mulle tundub nii. Ehk tuleneb see astronoomilisest aspektist: päevad on pikemad ja jõuab rohkem ära teha, enne kui silmad kinni vajuvad.
a
Õppima peaks. Vaba päev koolist, aga õppima peaks ikkagi. Homme kraavikaldaid koristama. Huuh. Ja Laura (teine) sünnipäevapidu. : ) Jess. See on positiivne. Ma loodan. Hmm..eilne sünnipäev ei lõppenud toredasti. Tegelikult, kõik oli ju korras. Aga ma ülehindasin oma võimeid. Laur, kui ma Sulle järgmine kord külla tulen.. Palun ära lase oma emal nii palju süüa teha! Aitäh.

Lugeda tahaks. Midagi head. Targaks tahaks saada. Hullult tahaks. Aga mida rohkem ma elan, seda lollemana end tunnen... See pidavat olema tõelise tarkuse alus - teadmine, et oled teadmatu. Kahtlane paradoks. Mõnel päeval võiks seda ju uskumagi jääda. Aga täna mitte. Seepärast ma lähen nüüd lugema. Kui jõuan, siis õppima ka. : )


Adieu.