Seep.

Ma tean, et minult oodatakse midagi. Ma ise ootan ka, aga suutsin vaid kirjutada ühe laulu ja leida ühe kunstniku, kelle tööd mu tähelepanu köidavad. Ja ühe Alliksaare katke, andmaks mõtlemisainet. Kõik.

Maailmas on määratu palju jalgu ja vapustavalt vähe päid.
Neistki vähesed on enamik vaid karvakasvatamiseks ja
mütsimahutamiseks, nii nagu seep on mitte
puhastamiseks, vaid vahutamiseks.

öised ekspressid ei maga

Charles on meie juures elanud nüüdseks kuu aega. Kardan, et ta on liialt klammerduv, hüsteeriliselt kiindunud, mis võib tähendada, et tema võimalused looduses ise hakkama saada ning elada normaalset hakielu vähenevad iga paanikahooga, mis teda tabab, kui ma toast lahkun.
 Muidu on ta uudishimulik, elav ja tubli. Nagu lapse eest, kes vajab pidevat tähelepanu. Selle vahega, et ta on võimeline kiusu pärast asju tegema, eest ära lendama ning esitama ultimaatumeid väetisepallide, tikkude ja käekella patareidega.

Vahingu päevaraamatust:
"19. mai (1973). "Ullike". Kaks etendust mõjusid kokku nagu suur lai maantee, ringtee, Sadovoje Koltso, mida mööda võiks käia neli tundi, kui sul Moskvas kuskil ööbida pole, kui metroo suletakse ja kaenlas on dissertatsioon nagu Eglitisel Riiast. Siis aga avatakase metroo ja sa pead jälle vagunisse istuma ja ringteed, ringsõitu jätkama, nüüd juba maa all. ... Ainult, et ringteed, ei maa peal ega maa all, Tartus ei ole. /.../Seepärast ma öösiti sihitult hulgungi ja otsin ringteelt armastust. Veidi lootusetu, aga siiski rahustav tegevus. Otsin ringteelt näitlejat, ei leia, aga pakutakse instseneeringut. Loomulikult võtan ma pakkumise vastu nagu iga teise anni. Ja ometi küsin ma endalt ja taksojuhilt, kellega ma sõita ei taha: miks ei leia ma näitlejat? Taksojuht vastab, et ma ei leia teda kunagi. 

"Miks?" küsin mina.

- "Sest... sest sa otsid armastust."

Mina: "Ah armastust ... ah et mina otsin rohkem armastust kui näitlejat."
Taksojuht: "Jah."

Mina: "Aga miks ma siis igal õhtul teatris käin?"

Taksojuht: "Seda ma ei tea."

Mina: "Miks sa ei tea?"

Taksojuht: "Ma ei käi igal õhtul teatris."

Mina: "Siis küll..."

Taksojuht: "Aga rääkida oli sinuga hea."

Ja takso kihutas minema. Jäin veepilve ja pritsmete sisse, vana loll, kes kehvalt ringteelt - mis ringteelt! poolkaarelt - näitlejat otsib. Vastu hommikut, siis, kui ainult öised ekspressid ei maga, siis, kui kirjanikud ennast aastateks tühjaks kirjutavad. 

Äikeseline õhtu.

Pärast kahte kuud soojust, palavust ja heledust on viimaks väljas vihmane, külm ja hall. Suurepärane võimalus introspektsiooniks, rännakuteks mõtte- ja vaimumaastikel.
 Olen haaratud Vahingu päevaraamatutesse. Millise lakoonilisusega ta kirjutab, ometi nii põhjalik. Milline eneseausus ja julgus. Loen ja olen võrdlemisi veendunud, et tahan jälle päevikut pidama hakata. Kas või faktide, emotsionaalse mälu ja mõtteviivude talletamiseks, kui mitte autograafilistel eesmärkidel.
 Ma ei tea, kas ma pean sügiseni vastu või kas selleks on vajadustki. Vastu pidada. Aga mis siis saab, kui ma Vahingu päevaraamatutega lõpetan ja soov kirjutada läheb üle? Ei, sel ei tohi lasta sündida. Midagi halba kirjutamisest kunagi ei sünni, enne vastupidi, ning seda ei tohi raisku lasta. Aga see seletamatu tung õppida olema aus, kirjutama ainult enda jaoks, ilma konfabulatsioonide või belletristlikkuseta, vajab praegusel hetkel üha enam kanaliseerimist.
Tänane leid: "Mu nostalgia millegi muu järele hävitab terminoloogia."

"29. detsember. Kui vajalik on siiski tunda eksistenstialistlikku filosoofiat (Jaspers, Strindberg)! See on meie põlvkonna mõtlejatele juba aabitsatõeks saanud. Tung metafüüsikasse on inimloomusele omane. Ühel läheb see lõpuni, lõpeb ähmases religioossuses, igatsuses tunnetamatu sealpoolsuse järele. Teisel kaasneb selle tungiga loomisvajadus. Kellel on annet, sellest saab poeet, kirjanik. Kellel aga ainult tahtmine, sellest saab hea hariduse korral filosoof. Ilma tungita metafüüsikasse pole olemas poeeti ega kirjanikku." (Vaino Vahing, 1972)

Sõitsin autos teel Tartusse

ja P. plaadimängijas laulis The Black Keys'i "Lonely Boy". Palusin tal see kõvemaks keerata, kui ta kaasa laulis. Jube vedamine oli sel hommikul tema masina peale saada - ainuüksi juba muusika pärast. Tartus kohtusin A.-ga ja sõin oma kompsude-kottide otsas temaga jäätist. Tund aega hiljem olin veel suurema pagasikuhja all teel Soontagale.

 Seda, mis seal kolme päeva vältel toimus, oli meile kõigile väga vaja. Kusagil mai alguses mõtlesime K.-ga, kui väga juba tahaks seda metsaõhku, istuda seal rõdul, võtta ühed rämedad õlled (mina õlut ei joo, aga mõte on aus), vaadata loojangut ning hiljem süüa sõrmede vahelt lõkke ääres seda vorsti, mis on selles hetkes nii hea, et olla ei või. Minna sinna allikale ja juua hommikujooksu ajal seda külma allikavett. Võib-olla elasin ma siis kogu ootusärevuse ja kõik need elamused  juba veidi ette ära, kuid mingi seletamatu rahu ja tasakaal mul kohale jõudes oli. Mitte ükski oodatud hetkedest ei jäänud aga olemata. Selleks suvekooliks kokku tulnud seltskond oli maksimaalselt hurmav ja fabuloosne, et ei saanud midagi ette heita. Eks mõni jättis ikka tulemata, kuid tähtsaimad olid kohal, igast vähegi teatriõpingutega seotud linnast.

Esimese õhtu K. ja J. antud kolmetunnise lavavõitluse tipuks oli kubemelöök, kuid armastama sai hakatud ka lahtise käega näkku löömist ning E. õppis minu peal nautima naisepeksu. Ma ei jäänud ka võlgu. M. ei julgenud mind lüüa, kuid kägistas meeleldi. Pole midagi öelda - õhtu oli amüsantselt vägivaldne. Viimaks saabusid kaks oodatud pealinlast, kes tormijooksuga vallutati. Rõõm näha ja kallistada oli vastastikune. Sõime end pooleks ja laulsime hommikuni. Mehed käisid saunas ja šjeff näitas veest tulles mustkunsti. Toit jäi selle peale kurku kinni, kuni naer hingamisteed ja mõtted nähtust jälle vabastas.
 Järgmine päev algas puude kolinaga, sisenes šjeff ja teatas: "Muide, sauna võime teha viimse päeva laupäevani - puid on sitaks." Niisiis naersime end üles, järvevesi oli puhas morning beauty ning puder maasikamoosiga oli ühise kohvi kõrvale rõdul asendamatuks saatjaks. Ülejäänud päeva veetsime H. õpetuste all liikumise, action-teatri ja tantsuga. Räuskasime ja jõõrasime keset muruplatsi, to be short. Vaade, mida võõrastele näha ei soovita - see oleks lihtsalt arusaamatu märatsemine, infantiilne aelemine või mõttetu ringikelpsamine. See selleks, meil oli arendav päev. Mõned konditsioonitud isikud jäid majakese juurde puhkama, päikeselaikudes pikutama, badmintoni taguma ning niisama bravuursed olema. Meie, kes me lõunale tulime ja siestatasime, saime ka korraks sellest oleskelust osa, kuid panime innukalt õhtuni välja. Siis sai süüa, siis sai sauna ja ujumist järves, siis sai kitarrimängu, vorste ja juttu öhhe. Inimesi ja mõtteid.
 Ja kõike seda emotsionaalset maandust, positiivset laengut saatis maaliline Lõuna-Eesti loodus, muutlik, ent leebe ilm, mis pakkus nii romantilist äikest segamini päikesepaistega, välgumaalinguid järve taga taevalaotusel, kui kuldvihma ja mahedat jahedust, mis lubas kuumusest hingata ning öösel paremini välja puhata. Olukord, et me kõike seda koos kogesime ning seal majakeses just üheskoos, nagu pesakond kassipoegi istusime ja olime, andis päevadele lisavärvi ja -lõhna. Tulin küll kodust, aga tunne oli, nagu oleks hoopis nüüd koju jõudnud. Selline teistmoodi. Ikkagi inimesed, kellega ei peagi midagi erilist tegema, midagi ütlema või mõtlema, lihtsalt koos olla, kuulata ja vaadata nende naeru, nende häält toetamas enda oma, lõkkevõbelust palgeil ja hommikukäreda mõmina saatel uude päeva ärgata. Teadmine, et ollakse hetkes olemas, oli kuidagi turvaline, kindel ja soe.
 Reedel lahkuti osaliselt juba varavalges ja inimesi liikus hiljem erinevate vahenditega erinevasse suunda. Sõitsime L.-i ja J.-iga tagasi Tartusse, mis oli suve kohta ootamatult meeldiv, värskelt asjalik ja kutsuv, ei kiirganud inimvaenulikult kuumust, nagu suurlinnadel suvede keskel kombeks. A. võttis mind vastu ning saatis bussi peale, samas kui mina ikka veel suvekoolis omadega olin ning sellest rääkisin. Mida, ei mäleta. Sest ma nagu ei teadvustanudki, et olen tagasi ja kirjeldan asju juba distantsilt.
 Minu doos inimesi, armastust, värve ja vabadust sai mõneks ajaks selle reisiga täidetud.
Charles võõristas algul, kuid kruugutas siis äratundmisrõõmust. Kodus suitsetati rääbist ja jälle sai sauna. Ent ilmad läksid külmaks ja õhtuti keegi ei laula. Aga hing on saanud toitu. Sellest mõneks ajaks jätkub.

I was a white girl in a crowd of white girls in the park

 Matt laulab mulle kõrva jälle mõistetamatuid sõnu ja pool juulist on koos maasikatega läbi saanud. Pool suvegi on kahanenud mööda jõekaldaid, nagu vesi, mida päev-päevalt aina vähemaks jääb. Ometi me ujume seal ja ujusime ka nädal tagasi. Ja pärastlõunad vesirooside vahel tuletasid meelde, et päevased aiatööd on tehtud. Tuletasid meelde saja pisikese poripritsmega jalgu rohus ja seda kui hea on pärast päikese käes pruunimaks kuivada.
 Mõnikord mõtlesin talvel suvele maal - et kuidas tahaks seal õhtupäikese käes aiatoolis istuda, kui suured tööd on tehtud ja lihtsalt kiirustamata olla, vaadata haigutavat juulit ning kuulata metsmaasikalõhnase metsa serval vaikust. Ja nüüd on need tööd siis tehtud. Koseveskis polnud vett ja me kukkusime sügavuste otsinguil nabani järvepõhjamutta. Kala näkkas vanaisal silla all ja seal saime muda ära loputada. Keegi ei pannud pahaks märjalt autoni lippamist ega paljajalu maanteel käimist. Miks ma ei olnud mäletanud ritsikaid? Nad ju siristavad ka loojangu eel nii kõvasti, et tuleb neid põlluservale otsima minna, kuid mitte ühtegi näha. Pilvitut sinist taevast vaid märgata.
 Vahingu päevaraamatud pakkusid pärastlõunast jutuainest, kuni tuli plaan metsa minna. Mustikaid oli  rohkem kui seeni, kuigi päris tühi meie mets seentest ei ole, päevad lihtsalt ei ole vennad ja koht loeb rohkem kui teadmine. Olin teinud esmaspäeval esimest korda oma käed mustikapunaseks ning leidnud, et pole neil kätel midagi viga korjamaks ka metsmaasikaid. Teisel korral metsa minnes ei olnud valida - muudkui istu, korja siniseid pärleid ja mõtle, kas ta seal teiselpool seeni ka leiab. Mõne ikka leidis. Küll pilvikuid, aga praetult olid needki head. Üks teine pärastlõuna oli kukeseenerikkam.
 Meie linn sai aasta vanemaks ning meil oli öökino. Veider oli. Kohalike tädide ja onudega, kõrvuti tähelepanu püüdvate noorusuljusest kõvade häälte ja telefonihelinatega poiste-tüdrukutega vaatasime "Olympus Has Fallen"-it ja kõik võpatasid, kui jänkid põhjakorealastele pussnuge ajudesse lükkasid. Aplaus hetkel, kui presidendi poeg päästeti. Ühel hetkel läks väljas külmaks ka, aga hilisõhtune tee tegi head.  Keskpäev pakkus ohtrasti head torti ja õhtul korraldasime A.-ga emale-isale väligrill-suaree. Šampinjonid sinihallitusjuustu ja võiga olid hea mõte, lisaks vahuveinile ja kõigele ülejäänule, mis meile korraliku täiskõhutunde andis. Või peatäie. Aga see võis olla ka koduvein, mis kellaosuti hetkega öhhe keeras ning meid magama saatis.
 Laupäev oli pidupäev ja pidupäeviti saab ikka pirukat, kuigi laadaväsimus oli peaaegu sama suur kui väsimus mitmetunnisest teadustamistööst ja päikesest, mis väsimatult meid D-vitamiiniga laadis, samas pärastlõunal vette sundides. Jälle vesiroosid. Charles oli tubli ja oli pikalt üksi kodus. Käisime teda vaatamas ja öösel oli ta oma kasti varakult tukkuma jäänud. Väristas rõõmust saba ja uinus.
 Kes oleks  iial võinud arvata, et me 2 Quick Start'i kontserdil oleme ja rumbat tantsime? Et Идеальные люди' esitatud "Supreme"-i venekeelse versiooni järgi saab ideaalselt fokstrotitada?
 Kell 1 öösel juhatasime ühe rattaga veidi võtuse onu Kodavere poole ja ma õppisin koduteel polonaise'i tantsima. Pöiasirutus on tähtis, kummardada kaheksa korda.
 Charles tahtis Tallinnasse kaasa lennata. Maandus autokapotil ja nuuksus. Viis päeva sõpra ja papat, kellega jõe ääres Kafkat lugeda. Nüüd peab jälle kahe mamma - minu ja emaga leppima. Loen Vahingu päevaraamatuid vaikides ja iseendale. Charles'ile Vahing ei meeldi, ta tahab õue, tahab kannatlikule õlale. Kuidas ta küll kolm päeva minuta saab, kui suvekool ülehomme algab?

The Nationali uus plaat saadab teist päeva. Tsiteerin "Pink Rabbits"-it, kuid kuulan "Fireproof"-i.
Igatsen Tartut, aga elan koos vesiroosidega. Elan koos juulikuuporiga jalgadel ja lehviva pitskardinaga koduaknas. Olen nagu Muhammed, kes ootab mäge enda juurde.

Matt kindlasti oskaks seda kõike paremini sõnadesse panna.

Good Will Hunting

on ilmselt üks väheseid filme, mida ma kõigil suhtumisprobleemidega kaakidel vaadata laseksin. Ja eneseanalüütilistel intellektuaalidel. Esimesi ilmselt ei veenaks kuidagimoodi sõnumit püüdma, teised saaksid vähemasti mõtteainet ja ühe hea filmielamuse. Mulle näib natuke uskumatu, et film pärineb aastast 1997. Ja ma näen seda alles nüüd. Ja et televisioonist kunagi selliseid filme ei tule. Seepärast ma loobusingi teleka taga mängufilmiõhtute möödasaatmisest ning olles lapsest peale üles kasvanud vaid üheplaaniliste märulifilmide ja samaväärse tasemega huumoriga komöödiatega, kus mängisid lühikesed pilusilmadega mehed ja mustad onud, nägin ma  viis aastat lapsepõlvest unes, et ma ajan pätte taga, püüan lollidele ja saamatutele kurjategijatele vingerpussi mängida ning selle õnnestudes ei olegi elul muud sihti kui õigel ajal õigesse kohta lüüa ja põgeneda. Ma ei tea, kas ma tol ajal oleksin osanud aru saada "Good Will Huntingust" või "The Tree of Life"-ist, kuid mingi kibedus minus ikka aeg-ajalt tekib, nähes saatekava. Õnneks on olemas... internet.
Ma tahaks, et näidataks rohkem sellised filme. Et kõik inimese süvatasandid saaksid natukenegi toitu, mitte ainult üks.

So if I asked you about art, you'd probably give me the skinny... on every art book ever written. Michelangelo? You know a lot about him. Life's work, political aspirations. Him and the pope. Sexual orientation. The whole works, right? I bet you can't tell me what it smells like in the Sistine Chapel. You never actually stood there and looked up at that beautiful ceiling. Seeing that.

You'll have bad times, but it'll always wake you up to the good stuff you weren't paying attention to.

.