Ärkasin hommikul ja leidsin

oma rinnahoidja vahelt voodi ette pudenenud musta sildikese.

Oli meeleolukas teatripäevagala, ilmselgelt. Ma ei kasutanudki seda loosi ära, muide. Ent uus teater sai alguse ning midagi maagilist oli eilses õhtus küll. Ja päris palju mõtteid ja tundmusi tõusis mu sisse seda ülekannet vaadates, nende inimeste keskel olles, orkestri saatel keereldes.

 Võib-olla maailm ei vaja kõiki - ja minu - kommentaare, sest mis on maailmal ühest teatri poole õhkavast teatriteadlasest. Aga mina ei küsi muidugi maailma käest, minu jaoks võib olla nende mõtete üles tähendamine teraapiline, holistilis-filosoofiline piiripunkt või puhtinimlik võimalus jäädvustada hetki mööduvas elus. 

Kuid hästi. Ma jätan need mõtted ja tajumused praegu enda sisse, sest pole ma vist isegi neid endale täpselt sõnastanud. Oli pidulik, oli kaunis, oli rõõmus, oli kurb, oli lõpmatult kauge ja talumatult lähedal. Kõigist oli puudu ja kõike jäi üle.

Ja siis ma kuulasin J&J laulmas "Kevadet" ja "Tagasitoomise laulu"... Kui rõõmus ma ka kõige ümbritseva üle ei olnud, ei suuda ma kunagi võidelda selle klombiga kurgus, kui ma kuulen teda laulmas. Neid laule. Ja ma mõtlesin kahe aasta tagusele ajale. Mõtlesin kõigile nendele kevadetele, mil ma ei teadnud, mida tähendab vaikiv kannatus kõige ja kõigi pärast, mida või keda sa kunagi armastanud oled. Siis kui ma ei teadnud sõna passion/pasión/passione tähendust.

Ma ei kurda nüüd tegelikult ju. Ma tahan öelda, et ma õpin. Mida tähendab armastada vabaduse nimel, minnalaskmise hinnaga. Ning ma olen õnnelik, et inimesed on ilusad ja head.

Ikkagi hakkasin muljetama. Ühesõnaga. Palju õnne laureaatidele!

Märgilised väikesed täpid tähistaevas -  need hetked eile ja elus üldse. Ja kui sa siis ükskord saad aru, et nad moodustavad tähtkuju... 

ja igavikust tagasi ../
*

passé, plié, je t'aime

Palju õnne meile kõigile rahvusvahelise teatripäeva puhul!

Kui nüüd päris aus olla, siis olen ma seda videot tahtnud postitada juba detsembrikuu lõpust, mis üldsegi ei tähenda, et ma seda siis esimest korda nägin, vaid et see mul vist üle poole aasta jälle meelde tuli. Ikka meeldis. Kartes näida liialt maniakaal-depressiivsena, jäi see siiski üllitamata, aga tänasel päeval võib.

Teatrit muidugi on jätkunud ja jagub ka tänasesse õhtusse, küll veidi teistsugusel moel. Ma elan ju ikka veel teatris, teatrist ja teatrile ning vabal ajal, kui seda juhtub olema, külastan teatreid. Siinkohal tervitaksin "Zebrat", mis tekitas diskussioone (ju siis oli tabav), "Fannyt ja Alexandrit" (mis kinnitas eelnenud diskussiooni üht osa; ja oli võrdlemisi pikk ja bergmanlik- see vist on hea?), "Härrasmeest" (mis kummutas teatud arusaamisi ning oli vajalikuks vahelduseks) ja eilset Monolava vol 3 (kus ilmnesid taaskord ühed esilekerkinud järeldused kaasaegse lava- ja sõnakunsti vallas).

Natuke on kahju ka. Et eelmise aasta Pärnu gala Linnateatris ei toimunud. Või et sel aastal ei ole mul sinna asjagi. Ent veeta teatripäev Emajõe ääres lähimate teatraalide ja teatrifiilidega, kes veel haardeulatuses on, pole ka sugugi kahetsusväärne valik. Tõeline tempel on ju siiski meis eneses.

"I am the light which is on them all. I am the All, and the All has gone out from me and the All has come back to me. Cleave the wood: I am there; lift the stone and thou shalt find me there!"

(Ma ei väsi seda lavastust vaatamast ja kui ma peaksin kord monotükis mängima, siis see oleks minu esimene valik, sans doute. Vt teksti kohta rohkem siit.)

Mõningaid veidraid juhtumisi

tuleb vahel ette.
 Näiteks neljapäeval, päev pärast esikat, kui mul esmakordselt pärast pikka ja intensiivset prooviperioodi viimaks aega oli, et saada kätte oma Valentinipäeva kink ehk minna massaaži. Mind võeti lahkesti vastu ning ühel hetkel küsis proua minult, kas ma olen hiljuti trennis käinud. Selgitasin, et tegelen näitlemisega ja proovides-stuudiotes oleme teinud üldfüüsilisi harjutusi. Selle avalduse peale näis proua kergelt imestunud, öeldes, et "on tunda, jah." Veidi aja pärast läks jutt teatrile, lavakunstikoolile ning Üliõpilasteatrile. Proua näis olevat väga teadlik ja kursis kõige sellega, mida ma vaid pinnapealselt puudutasin - sest üldjuhul ei ütle selle erialavaldkonna nimed ega mõisted keskmisele keskeas eestlasele suurt midagi. Ometigi ei olnud konkreetne proua mitte mingi juhuslik reikit ja ajurveda teraapiaid praktiseeriv mudija, vaid isiklikult Jaan Toominga stuudios õppinu. Tunni aja jooksul kuulsin lugusid, kuidas Toominga häälekool oli üks asendamatumaid harjutusi näitleja väljendusvahendite väljaarendamisel, kuidas vaid loetud päevadega sai läbi töötatud tuhandeid lehekülgi lapi joigusid ning neid siis lauldud, kuidas stuudiod olid otsekui kõikehõlmavaks ja kultuuriliselt hindamatuks hulluseks ning Toominga-omasid kõige selle maanilise teatritegemise juures peeti tõsiseltvõetamatuteks ullikesteks.
 "Sa oled ilus tüdruk, küll Sa jõuad oma elus sinna, kõige jaoks on oma aeg," ta ütles. Sain sel hetkel aru, et iga asi juhtub põhjusega ja et mingi kosmiline sättumus meie elus on siiski olemas. Seda valgustuslikum tundus too kohtumine, kui kuulsin pärast seanssi A.-lt, et ta oli valinud selle massaažitoa juhuslikult, vaid viite põhjal. Niisiis oli see kontakt nii kehaliselt kui vaimselt väga vabastav kogemus. Ning ma ei näe mingit põhjust seda isikut saladuses hoida, mistõttu olgu ära toodud siin üks artikkel temast.

 Teise kummalise seiga avastasin eile, kui ema mulle kohalikult second-hand turult paari tuhmunud menoraa-kujulisi kõrvarõngaid vaid 20 sendi eest ostis. Kui olin need hambapastaga ära poleerinud, nägin nende tagumisel küljel signatuuri "imp.r", mida kohe guugeldasin. Ilmne oli see, et tegemist ei olnud masstootega, vaid täishõbedast antiikehetega, väärt kindlasti rohkem kui 0.20€. Mis ma leidsin, oli ainus, peaaegu identne paar, müügil erinevatel e-turgudel ning -antiigisaitidel, hinnaga 1195 rublast 12 US dollarini, asukohaga San  Francisco, California. Müügis on need olnud 2009. aasta 27.juulist, müük lõppeb selle aasta 2. aprillil.

 What are the odds, right?

Võimalik, et neid on maailmas ainult kolm eksemplari, need on pärit otse Ottomani impeeriumi-aegselt Pühalt Maalt mõne tagakiusatud ehtekunstniku käest, pärandatud juudi diasporaa käigus põlvest põlve, mille tulemusena üks eksemplar on nüüd jõudnud minu kätte ning mille ajalooline ja materiaalne väärtus on tegelikult röögatu. Kas mu elumissioon on leida ülejäänud kaks paari? Kus on siis kolmas? Mis rolli täidan mina Suures Plaanis? Mis on Plaan?
Elu nagu Da Vinci kood.

Loota ju võib.


Lisaks nägin unes, et apteegist soovitati mulle külmetuse ja silmapõletiku vastu tammekoort silmadele panna, mida saab Tasku keskusest, uksest sisse minnes vasakut kätt. 

Et voilà,

kell on 1:51 ja ma lõpetasin RSC kommunikatsiooniplaaniga. Ühtlasi on mul tänase õhtuga valmis ja saadetud ka Podsekalnikovi rolliportree, sest olgem ausad - see roll täitis mu südame rõõmu ja imetlusega. Nagu terve see lavastus. Ema sünnipäev kestis nädalavahetusel ja jätkub ka homme, mistõttu pole aja üle mõtet arutult pretensioone esitada. Niisiis olen ma jälle oma tavapärases režiimis, kus 24 tunnist ööpäevas jääb kõrge kaarega väheks ja uued šedöövrid (loe: kohustused) ei hüüa tulles. Ning et mul ei ole mingit huvi vajuda enam märjale padjale end vorbiliseks magama, rääkimata siis, et otsustasin mitte enam esitada epistemoloogilisi küsimusi, miks on ühte paika maailmas nii pöördumatult võimatu jõuda või ergo - kas jumal on olemas, siis juhindun põhimõttest, et tuleb end raske töö ja küündimatu kultuursusega elust tuimalt läbi närida. Eriti veel, kui ma peaksin nüüd mõtlema tulpidest ja tuuleveskitest, milledest esimesed naistepäevast jäänuna mul juba aknalaual on ning teistega ikka lolli järjekindlusega võitlen. Miks mitte tsiteerida siinkohal näiteks Goethet, kõrge kunstina, nagu ta mul irooniliselt laual oma igapäevast r/lambivalgust ootab. Aga see raamat on nii ehk naa täielik kullavaramu, otsast lõpuni. Ning, jah, see on otsast lõpuni teatrist.

"Kui ma selle maha arvestan, mis teie jutus kahjurõõm ja iroonia võib olla," lausus Wilhelm, "siis arvan, et kunstis on nagu armastuseski. Kuidas saab suurmaailmainimesel oma pilla-palla elu juures olla sügavust, mis peab olema kunstnikul, kui ta tahab luua midagi täiuslikku, ja mis ei tohi isegi nendel puududa, kes teose loomisest peavad osa võtma sel määral,nagu kunstnik soovib ja loodab. Uskuge mind, mu sõbrad, talentidega on lugu samuti nagu heategevusega: neid peab nende eneste pärast armastama või neist täiesti loobuma. Ja siiski ei leia kumbki tunnustamist ja tasu teisiti, kui et neid endamisi ikkagi harrastatakse otsekui kardetavat saladust."

*** 

"Sa eksid väga, armas sõber, kui sa arvad, et teost, mille esimene aimduski juba peab kogu hinge täitma, võib luua järk-järgult, tööajast kokkuhoitud tundidel. Ei, poeet peab täiesti  e n e s e l e, täiesti oma armastatud ainevallas elama. Tema, kes on juba sündinud sisemiselt anderikkana, kätkeb põues alaliselt iseenesest suurenevat aaret, tema peab ka väljaspoolt segamatuna oma aaretega elama vaikses õndsuses, mida rikas mees asjatult püüab kokkukuhjatud varaga soetada.."

("Wilhelm Meisteri õpiaastad") 

Kell on 2.30. Goethe on rääkinud. 

Hoolimata viimaste nädalate tormakusest

olen jõudnud, saanud ning tahtnud näha ka paari vägagi meeliülendavat teatrielamust. Esimene neist langes nädalavahetusse, mil kolmetunnine investeering end igati ära tõestas. Ühtlasi tõestas nähtud Ugala teatri "Kahe isanda teener" (lav. Vallo Kirs) ka commedia dell'arte püsivust ning nauditavust. Sellise vormi ja žanri lavastamisel võetakse alati risk- see kas saab olla täielik õnnestumine või täielik ebaõnnestumine. Antud juhul ei heidaks ma konkreetsele lavastusele midagi ette, kui siis tõsiasjale, et Nüganeni 1991. aastal Ugalas lavastatud "Armastus kolme

apelsini vastu" kaikus ikka kusagil oma legendaarsuses, jäädes ületamatuks märgikiviks. Siiski - ma ei ütleks, et asi oli esireakohtades (nende eest aitäh A. ja A.) - oli nauditav kogemus näha 16. sajandi juurtega mänguvõttestikku ja tuttavaid nägusid laval. Nii et ei olnud ka kahju tunnist ajast Eesti laulust, mis nägemata jäi ja mille vaatamine parajasti Arhiivis aset leidis. Näinud ära lõplikud tulemused, saabus pettumus ja vandenõuteooriate kahtlustamise valguses suundusin magama. Üks pühapäev eeldas varast ärkamist ja reibast olemist, mistõttu pikemaks asja üle à la veiniklaasi taga arutama jäämine polnuks mõeldavgi.

 Teise teatrielamuse sain ma selle nädala esmaspäeval. Elu spontaanseim impulss-ost oli see NO99 "Enesetapja" pilet. Teadasaamisest pileti broneerimise hetkeni kulus 8 minutit. Kaotasin oma senise imestuse, miks on terve Vanemuise majakompleksi peale vaja neid tüütuid kõlareid, milles näitlejaid saali ning truppe lavale proovi tegema kutsutakse. Vahel on neist tulevad kutsungid abiks ka. Seitse tundi hiljem lahkusin suurest majast päris liigutatud tundmusega. Vene kirjandus ikka teeb puhta töö - see kirg, see temperament, see tunnete suurus ja sügavus. Olgugi, et komöödia - Vene klassikas on alati mingi eleegilisus, traagika ja olukorra absurd. Veidi pärast etenduse algust mõistsin ka mänguvõtit, millega näitlejad oma lugu lõid ja seda, miks teisiti polekski sobinud. Kindlasti on see huvitav - lavastada näiteks mõneti hillitsetus atmosfääris, kuid nende vast Lavaka lõpetanud noorte käes nõudis see materjal lausa häälekalt ülepaisutatust ja pateetikat. Jälle üks hästikaotatud kolmtund.

Et kuhu mul aega tarvis on? Muude kooli- ja praktikakohustuste kõrval, proovidest ülejäänud ajal näiteks Goethe "Wilhelm Meisteri" tarvis. Ma ei saa midagi parata sinna, et selle temaatika mind tunduvalt rohkem köidab kui "Tom Jones". Justnagu ma ei saa parata, et tõdesin täna, kui vähe on õnnetundeks vaja - päikesepaistet ja tundi vaba aega, et häirimatult lugeda M.Tšehhovit, Oidat, Lavastajaraamatut...

Pelgast isiklikust kirest, selgub. Nagu ikka.


Muuhulgas oli vastlapäev lumeta ja kevadine, kuigi pühapäeval sadas 150 km eemal lumi maha. Las ta sadas, Tartusse see ei jõudnud. Sõime vastlapäeva hommikul Emajõe ääres vastlakukleid ja nautisime pärastlõunal päikesepaistet. "Sest Tartus on kevaded nii ilusad..."