Suvi on käes. Viimaks. ja see kaunis suveõhtu sai salvestatud. Tule-tule juuni.

Minu unistuste Prints

..ohh, ärge küsige. Järgnev lugu sai kirjutatud kord perekonnaõpetuse tunni jaoks. Ja ma ei tea, mis põhjustel ma selle siia üles panen; ehk sellepärast, et mul mõtted otsas on, kuigi kirjutada tahaks. Kes teab. Võimalik, et kõik see, mis ma sinna kirjutasin, on j a m a , aga kindlasti on seal ka terake tõtt.. Samas, kõik siin elus on suhteline.

MINU UNISISTUSTE PRINTS

Minu unistuste prints…teda on raske nii kirjeldada. Kõigepealt mainiksin ära, et ma ei kujuta teda ette printsina, ja kuigi ma teda siin tekstis niimoodi nimetan, on see siiski väga piltlikult ega ole seotud otseselt tegelikkusega. Nii et, päris printsist ma ei unista. Minu unistuste Printsil ei ole ettekirjutatud tunnuseid: ei oma tähtsust, kas noormees on blond või brünett. Olgu kasvõi šatään. Vahet ei ole. Siiski, ei väida ma, et välimusel poleks tähtsust. On ikka küll, aga veel tähtsam on iseloom ja karakter. Seega meesiludusest kiidukukk jätab mind täiesti külmaks, samas kui lihtsalt nägus ja sõbralik noormees kõrvalt istmelt ühistranspordis või kontserdisaalis kindlasti midagi mus äratab. Alguses sümpaatia, hiljem kiindumuse ja ehk siis ka armastuse. Lõppkokkuvõttes on need kõik kolm niikuinii koos. Minu Prints kõrvalt istmelt on peale hr. Sõbralikkuse ka hr. Omapära ja hr. Meeldiv. Temas peab olema piisavas koguses huumorimeelt, kannatlikkust ning hoolivust. Hea kaaslane on see, kes mõistab ja toetab, kes püüab näha asju sinu vaatenurgast ning häälestada ennast sinuga ühele lainele. Täiuslik harmoonia; poolelt sõnalt mõistmine, miimikast arusaamine ning tahe midagi kaaslase heaks ära teha. Prints ei pea olema ülihoolitsev, Prints peab olema tasakaalukas. Ülehoolitsemine võib muutuda tüütuks ja pealetükkivaks. Taktitundelisus ning viisakus on ühed tähtsamad omadused. Õige Prints on ühtlasi nii parim sõber, vend kui armsam. Oleneb olukorrast. Temaga on alati hea rääkida. Ka tühistel teemadel, mis päeva lõpuks meelestki ära on läinud, kuigi maha sai peetud pikk arutelu. Pintsiga vesteldes ei ole oluline teema. Kui ta on Prints, võib temaga kõigest rääkida. Kasvõi porganditest. Ja ta ei solvu kunagi, kui neiu ütleb talle, et ta oleks kui panniga pähe saanud. Selle peale Prints lihtsal naerab ja vastab: oi, nii armas sinust. Minu unistuste Prints on enesekindel, ta teab, mida tahta ja annab endale aru, mis õige, mis vale. Loomulik on muidugi, et kõik teevad vigu, aga Prints ka õpib nendest.
Prints saab kõigiga hästi läbi, ta ei suhtu inimestesse eelarvamustega ning ei suru oma tahtmist peale. Ta töötab kompromissi ja lahenduse nimel. Ta ei harrasta konfliktide tekitamist ja veel vähem nende hoidmist, vaid püüab need omal käel võimalikult ruttu korda teha, et õnnelikult edasi elada. Jah, ta usub õnne ja sellesse, et ühise eesmärgi nimel tuleb võidelda, aga mitte üle laipade, vaid läbi sõnade ja edasiviivate tegude. Minu Prints on aus. Ta ei varja musti saladusi ega ka tundeid ja muresid. Ta räägib kõik oma mured ära, sest jagatud mure on pool muret ja kaks peab on ikkagi kaks pead. Ja kui midagi on valesti, kui neiu on kurb, ütleb Prints nii siiralt ja sisendavalt „kõik on ju hästi”, et nagu polekski enam midagi, mille üle kurvastada. Peale selle on Prints ka hoolitsev tulevane isa. Mitte ainult paps, aga isa: hell ja muretsev, mitte mingil juhul ükskõikne ega vägivaldne. Iialgi. Ta pingutab pere heaolu nimel, nii hästi või halvasti kui oskab, aga siiski annab endast kõik. Ja hea oleks, kui ta ka süüa oskaks teha ning tulevasel emal majapidamist korras hoida. Õllepudeliga teleka ees Prints aega ei veeda. Ja veel vähem kaob ta jäljetult kolmeks päevaks mingite kahtlaste sõpradega kuhugi ära ja tuleb tagasi tühja rahakotiga. Prints teab, et pereraha on kallis raha ning kuulub mõlemale osapoolele. Ta oskab seda väärtustada ning kulutada just sinna, kuhu tarvis. Kokkuvõtteks on minu unistuste Prints inimene, kellega tunnen end hästi. Kes ei piira, vaid täiendab mind, kes on andekas ning arenev üheaegselt, omapärane, kuid samas lihtne, siiras, galantne ning huvitav. Ja üleüldse, võib iga noormees olla kellegi jaoks Prints. Sest kindlaid kriteeriume ei ole. Aegamööda õpivad inimesed üksteist tundma ning ühel hetkel avastavad, et see Keegi ei pruugigi vastata senistele ettekujutlustele või õigele prototüübile, kuid ometi on just tema see Prints või Printsess.

Iga hetk meie elus on väärtuslik. Iga tabatud või tabamata moment. Meie sõnad ja teod. Nad salvestuvad meie eksistentsi. Kuigi, me seda ehk ise ei tea. Iga sõna omab mõtet. Iga pilk. Iga naer. Iga pisar. Loeb. Ajaraamatus on kõik võrdsed. Vaid vähesed saavad enesele pikema peatüki kui teised. Aga nad ise ei pruugi sellest teadlikud olla. Oma elamisest tuleb, niisiis teadlik olla..

(ahjaa. see on siis see tüdruk, keda tunnen juba terve elu.. niivõrd kuivõrd. aga jh. tema on ka enamuse minu portreede autor. ja nüüd tegime rollide vahetust. nüüd olen mina fotoaparaadi taga, mitte ees. )

sügaval sisimas

..on igas asjas oma ilu ja võlu.
6. mai. Juba. Pean siinkohal taas möönma seda sama vana, koltunud ja kulunud kliśeed "küll aeg lendab kiiresti." Ent seda ta ju teeb. Ühel hetkel ei saa enam isegi aru, kui oled juba 5 aastat vanem, kui arvasid end olevat. Mitte, et ma seda praegu teeksin( tegelikult olen vahel küll nostalgiaga ajas tagasi vaadanud), aga kardan, kogu oma olemuse kiuste, et kunagi tunnen ka mina seda olukorda käes olevat. Aga kuniks leidub kedagi, kellega koos vananeda ja koos läbi aja kulgeda(ja olgu neid palju), siis pole ajalend kuigi oluline ega tähelepanuväärne. Sõbrad.. nad on ja jäävad su kõrvale. Kui on õiged sõbrad, siis nad tõesti teevad seda. Ka tahtmatult. Ka siis, kui nad sinuga samas linnas ei ela. Kui iga päev silmast silma ei näe,.. nad on seal. Alati. Yeah. Ja selline elu on elamist väärt!
Täna tegin huvitava tähelepaneku. Ladusin puid ja korraga, tehes seda tegevust nagu ikka, mõttega, mida rutem läbi saaks, seda parem, märkasin, kui ilus tegelikult minu ümber oli. Veider, nagu esimest korda vaatasin seda peegelsiledat jõge, mis lookles erkroheliste kallaste vahel. Päike paistis ja siras veepinnal. Oeh. ja kõik jäi äkitselt nii vaikseks. nii vaikseks... Ja ma vaatasin tummalt seda paika... neid kive ja jõe kohale oma oksi langetavaid puid. ja päikest. kodu. ja see oli hämmastavalt ilus. Liigutavalt ilus. Sel hetkel kahetsesin kahte asja: et mul fotokat kaasas ei olnud, et kogu seda kaunist vaadet salvestada ja kellegagi jagada, ja seda, et ma pidin seda hingematvat asja jagama pildi teel, sest pilt... see ei oleks olnud midagi, võrreldes sellega, mis tegelikult mind ümbrites, on ümbritsenud juba üle 17 aasta. Ja alles täna jõudis see mulle tõeliselt ja otse lagipähe lajatavalt kohale. Puude ladumisest muidugi midagi suurt välja ei tulnud, sest kippusin ikka ja jälle viskama uneleva pilgu jõele, mis must mõne meetri kaugusel helkis ja kutsus. Näkid. :) Aeh, kuidas kalad lupsutasid ja paar üksikut kajakat madalalt vee kohalt mööda liugles. Ja päike paistis. Igale poole. Rohelisele rohule. Peegelsiledale veele. Puuokstele. Südamele....

Ka maikuus lumi on maas.

Päris omalaadne tunne oli hommikujooksu teha üle rohetava lumise maa. Siin-seal haljendab rohulapp, siis jälle krudiseb talla all helevalge kirmetanud lumi. On 2. mai. Tahtsin tänasest tuisust ja langevatest luimeräitsakatest pilti teha, aga võta näpust, mida muud oligi arvata, kui et akud kõik tühjad olid. Ja nii ei jäänudki muud üle, kui tummalt akna all seista ja õue valevasse rüselusse vaadata: kuidas helerohelised punagad kattusid kiirelt lume alla, kuidas kevadine muru sai omale külma loori ja soe õhk muutus talviseks tuuleks. Ta tuligi tagasi - talv. Ometi oli ta õhtuks kadunud. Kuid ta naaseb uuesti.. Kui jõulud olid mustad, siis jaanipäev tuleb valge.
2. mai ei olnud iseenesest eriline. Isegi 1.mai ei olnud seda. Vabad päevad kipuvadki tühisteks ja liialt kiiresti mööduvateks jääma. Huvitav miks? Kas liiga suurest ootusest/lootusest või üüratutest plaanidest, mida kõik sel ainsal vabal päeval ette võtta. Ja kokkuvõttes ei saanudki midagi ära teha. Plaanid.. need hääbusid kuhugi. Ajaraamidesse mahub niigi väga vähe. Minul mahtus selline tore tegevus nagu vahvlite tegemine.. Tuli isu. Ent ju oli kuuseis halb või miskit, sest taigen sai liiga magus ja vahvlid ise jäid küpsetaja külge kinni. Vähemalt sain samal päeval oma "Kõrboja peremehega" ühelepoole. Ei liigitaks just lemmikute hulka, aga vähemalt(seni) püsib meeles. Homme siis vastamine.
Täna. Täna, nagu öeldud, ei toimunud siin tõesti midagi. Ehk hakkab veel. Jah, pidime minema Dimitri mälestuseks küünlaid süütama. vaikus . Jah, polegi midagi selle teema kohta kommenteerida. Kes teab, see teab. Kes ei tea, kas uurib või jätab ükskõikselt õlgu kehitades selle loo sinnapaika. Ja homme jätkub kõik nii, nagu ikka. Homme on ka matused. Aga meie oleme koolis ja vaatame kooliakendest ringkäiku. Kui lastakse.
Tegelikult on nii, et lumi langeb maha ja sulab taas... Igavene ringkäik.