Tuba 132

on nüüdsest siis omapead.
Jäädvustasin pildile tühja ruumi, sellise, nagu ta kunagi vastu võtsin, veel viimaste asjadega kätte võtta..
Ongi kõik, saigi läbi - need viis aastat Purde elu ja Karlova ühikapesa. Vihm, higi ja põrandapesuvesi nõrgusid tasa, kui viimased jõupingutused said selle eluetapi lõpetamiseks eile tehtud. Aega kõige kokkupakkimiseks oli nii vähe ja asju-kaste nõnda palju, et kõige selle meeletu rabelemise kõrvalt ei jõudnudki enne sentimentaalseks muutuda kui hiljem, otsekui maratonilt naasnuna, veel laupa pühkides, Rebase sadamas jõevoolu vaadates ja Metro eineleiba süües. Just seda, sest nii oli minu soov - sai see tuba neli aastat tagasi paari kasti otsas istudes ja seda saia süües sisse pühitsetud, saab see ka sümboolselt selle einega hüvasti jäetud. Minu asjad, mis on vahepeal umbes viiekordistunud, enamasti raamatute, küünalde ja kampsunite poolest, ootavad nüüd ühes mälestuste, emotsionaalse värvinguga pudi-padi ja tavaariga suurtes pappkastides Kalevi tänaval, ootavad mind tagasi, jätkama Tartu eluga, kes teab millal ja kus, seal, kus pooleli jäin. Edasiminemist.
 Minu toake teenis mind kõik need aastad, ajad ja aastaajad toredasti. Tema seinte vahel on lugematul hulgal rõõme ja muresid, pikad õppimist ja mõtlemist täis öötunnid, koiduvalguses lootusrikkad hommikud ning nii mõnedki naerust, juttudest või kitarrimängust kantud õhtud. Ma tean, et seesugune nostalgia võiks tekkida ka mõne teise elukohaga, kus ma arvestatava osa oma tähenduslikust elust oleksin veetnud, ent minu tähiseks on olnud just see maja. Selles hoones, selles aegruumipunktis olen ma mööda saatnud oma ülikooliaja. Selle toaga jääb seotuks minu õppimise-, olemise- ning suureks kasvamise lugu. Ilusad ajad, ilusad hetked. Aeg on mõneks ajaks peatuda Peipsi ääres, et siis edasi minna.

Mille saatel neid mõtteid mõelda ja oma pesale tänulikult lehvitada kõigi sellega rohkem või vähem seotud inimeste nimel ? Olgu see midagi sellist, tooniandvat ja tulevikku vaatavat.

Roo Panes - Ran Before the Storm

Maikuu

on igal aastal see maagiline periood aastast, mis ilmselt kull kõik tšakrad korraga avab ja puhastab. Kui ööbikud laulavad ööpäev läbi ja tänavad on kullatud päikesest, õhus on tärganud roheluse värskust ja toomingate lõhna ning ööd on soojad ja sametised. Ja vereringe juskui sulaks lõplikult talve igikeltsast lahti. Voolama ühes Emajõega, kulgema ühes muretu briisiga Karlova vitraažakende värviliste peegelduste valguses, paiskuma õide ühes mitmeõieleheliste sirelitega.
 Kuidagi on läinud nii, et mai on juba lõpusirgel. Alles ta algas. Ent ometigi on Candide läbi ning viimase etenduse peost on jäänud vaid tore mälestus publiku ovatsioonidega kõrvus armsate inimestega ühisest olemisest ühel soojal õhtul. Ning eksamid ja kohustuslik kirjandus pole küsinud, kas väljas on erakordne kuumus ja päikesevann, mida keha ja hing võtta ihkaksid, või Karlova päevad. Nii tuligi jagada üks nädalavahetus teiste nosivate ninadega pargimurul jäätise nautimise, siis Rebase sadama avastamise ning Emajõe peal meelivärskendava paadisõidu ja lugemise, lugemise, lugemise vahel. Tšehhovit paadisillal ja Karlova pargis, teisel päeval jällegi Camus'd botaanikaaia õite ja lopsakate lehtede keskel. Ma olen siiralt pettunud endas (ja veidi saatuses), et võtsin alles nüüd kuulda M.-i soovitust õppida ja käia raamatut lugemas kevadises botaanikaaias, kus ilu matab hinge ja teeb vaimule head - et see teadmine ka nii hilja tuli! ja et ma ise ka sellele varem polnud jõudnud - see on ju võrratu paik! Võrratus paigas tuli ka võrratu üllatus, mille tulemusena pidasime ühe võrratu pikniku. Ja toitsime kalu ja parte. Ning need  puud ja lilled muudkui õitsesid ja õitsesid..
 Siis algas ja lõppes mu esimene töönädal raadios. Sain oma ristsed kätte ja kui esimene ehmatus üle läks ning kuumusega ka juba harjusin, hakkas igahommikune töölaud juba omaseks saama ja töötegemine ladusaks muutuma.

Ning loomulikult ei ole maikuu olnud teatrita. Kaks väga erinevat ja põnevat teatrielamust, millest esimene kuulub "Nerole" ja teine kauaoodatud maailmakuulsale Shakespeare's Globe'i "Hamletile". "Nero" rabas oma performatiivsuse ja postmodernismiga, täiesti küllastunud provokatiivsetest-mängulistest võtetest ja julgetest leidudest (esikapidu oli lavastusele vastav ja tantsud-koogisöömised-kokkulöömised nõretasid teatraalsusest ja hedonismist). "Hamlet" aga oli eeskujulik teatriõhtu, täiesti erisuguse maneeri ja võttestikuga lavateos, mis oli kantud Inglise ajaloolisest teatripraktikast, autentne ja ehe ja vaba igasugusest põhjamaisest ängist, abstraheeritusest ja mõistetamatust "kunstipärasusest". Mida eesti teater võiks nähtust õppida? Ausust, vahetust, loomulikku ekspressiivsust, ja miks mitte ka koomikat - sellist, mis ei lähe farsiks ega muutu piinlikuks.

Nüüd on 28 näidendit loetud, ligi 10 draamakirjaniku elud läbipuuritud ja kirja pandud ja maigi otsa saamas. Maal ootavad tööd ja tegemised; osa on tehtud, osa veel ees. Ilmselt on täna ka viimane 30 soojakraadi ümber ringlev suvepäev, homsest muutub kõik ja vihm saab meie saatjaks mõneks ajaks; sellega võis juba harjuda. Ehk juuni toob taas suvesooja.
Aga see mai... Meeletu, meeletu, meeletu!

Kolm nädalat olen seda laulu mõttes kandnud.

Söögipulgad on ikka veel sahtlis kahvlite juures,

kuigi mu ema pidas paremaks kasutada neid taimede toestuspulkadena. Tegelikult on need pärit Pangest. Kaks aastat tagasi, kui A.-l oli sünnipäev, käisime Tsink Plekis söömas ja ma õppisin esimest korda pulki käsitsema. Pärast läksime šampuse ja Fazeri šokolaadiga Emajõe äärde paadisillale sooja kevadõhtut nautima  ja jõel ujuvaid sõudepaadikesi vaatama.
 Sel aastal pidas härra oma juubelifestivali. Üks õhtu Arhiivis grillipeol koos mõnekümne inimesega, kes kord tulid, siis läksid, samal ajal söögikausid tühjenesid, boolikauss vahelduvalt niisamuti ning öösse jäid ka kiired tantsuringid. Kaalusin järgmisel päeval korraks juba närviminekut, sest õhtul oli etendus ning publikus pidid istuma vanemad. Pärast etendust oli koos nendega broneeritud peolaud Panges. Palju puudu ei jäänud, et oleksin nädalalõpu erutuse pärast verest välja löönud. Või siis jäi, sest otsustasin festivalist siiski viimast võtta, aidata nõu ja jõu ning rahuliku meelega enam kui enesekeskset hüsteerikut mängida. Ja tuli välja, et see oli ainuõige strateegia - etendus võeti vastu aplausi ja kiidusõnadega, õhtusöök kulges meeldivalt ja sulnilt. Mis kõige tähtsam - sünnipäevalaps ise jäi kõige ja kõigiga rahule. Naeratus täis siirast rõõmu. Jälle üks korda läinud pidupäev, isegi restoran oli sama. Seekord küll pulkasid ei antud ning ilm oli võrreldes kahe aasta taguse ajaga jahedam, tibutas ja sõites vanematega öösel Tartust koju, kadus tee paaril korral uttu, ent igas muus mõttes oli terve see nädal pööraselt korda läinud. Aeg on tormanud, tegemisi  on olnud nii mitmel rindel, et ajaplaneerimine ei ole kannatunud grammigi painutamist. Suureks leevenduseks said paljud kooliasjad kaela pealt ära ja unegraafik, mis viimaks ahenes pinge all juba haprakeseks, võib nüüd kosuma hakata. Nii et kokkuvõtvalt on möödunud nädal olnud täielik vertigo. Midagi sellist.

Aga kõik on samas nii parfait!

Veetsin Sartre'i seltsis

selle pühapäevase lõunapooliku, mis oli värskendavaks vahelduseks kõikidele õhtutele ja öötundidele Fieldinguga. Kusagile on jäänud minust maha ootama veel Anouilh "Antigone" (mille ma mõistagi võtsin ette originaalkeeles). Ning kusagile veel inimesed, kes ühel või teisel hetkel elus on olnud mu lähedal. Nemad muidugi ei oota, sest nii nagu minulgi, on neil samamoodi tegemist argipäeva ja asjadega, mille edasilükkamine on mõeldamatu. Ja ma üldse ei süüdista neid selles, et nad seal kusagil minu pärast raskeid igatsuspisaraid ei vala, kuivõrd ma ise pole andnud alust taaskohtumistele ega omapoolsele huvile. Mind pigem kurvastab tõsiasi, et on olemas see kusagil - ma ei tea, kus, kellega, kuidas või miks need inimesed on seal, kus nad on ning et on möödunud aastaid ilma, et me oleks kohtunud, rääkinud, käinud või olnud koos. Erinevalt ajast, mille meeldejäävaimad hetked ulatuvad kolme-nelja aasta tagusesse eluperioodi.
 See ei ole nüüd tingimata Sartre'i süü, et ma sellele mõtlen. Sõbrapäeval meenutasin paratamatult neid inimesi, kellega kord oma päevi veedetud sai -Toomemäel jalutades, Raeplatsil tantsides või hoopis mõne välisriigi linnaväljakul naerdes. Palju pisikesi hetki, mälestusi ja olukordi, tihti igapäevaseid, kuid ometi eredalt mälusse jäädvustunuid. Mis on neist inimestest nüüd saanud?
 Ikka ja jälle tulevad mõned sellised mälupildid tagasi silme ette, ennekõike kui mineviku ja oleviku kokkupuutepunkt on juhuse või kokkulangevuste tahtel eriti õhuke ning tundub, nagu poleks aeg üldse edasi läinudki, samas kui mälestuste ja käesoleva hetke vahel laiutab terve ajastu. Paradoks.
 Nii juhtus siis, kui nõustusin J.-ga möödunud esmaspäeval välja kooki sööma minema. Sujuvalt jõudsime järgmisse lokaali veinitama ja sealt edasi nostalgia avarustesse. Juhtus ka neljapäeval, mil ùr L.-i kontserdil Arhiivis tema käekäigu kohta küsides tundsin, et see pole pooltki nii sundimatu küsimine, kui kunagine pärast esimest loengut saadetud sõnum, mis pretentsioonitult päris "Mis teed?" Sellele järgnes hilishommikune praemuna söömine Toomemäe jalamil olevas hämaras ajaloohõnguga korteris, kitarrimäng ja minu retsitatiiv E. A Poe "Reetlikust südamest". Need ajad..
 Ma tunnen sellest sundimatusest puudust, sellest eneseteadlikust muretusest, aja ja ruumi tähtsusetusest, kus üksnes tunne, üksnes inimesed lugesid ja kõik oli justkui alles ees.
  Kus on nad nüüd? Millest nad mõtlevad? Mida kardavad? Mille üle rõõmustavad? Mis on praegu nende jaoks tähtis?

Vahel tekib kiusatus haarata telefoni järgi, kuid siis meenuvad mulle üksteise järel kõik kohustused, poolelolev kirjandus ning tähtajad-tähtajad-tähtajad. Elu, mida ei saa edasi lükata. "Ilmselt ka neil," mõtlen. Veidi kurb on siis, et sõpru justkui saaks.

Ühel heal päeval ehk kohtume taas. Teisiti ei ole mõeldav. Ju?

Valgustusajastu kirjandus

on võtnud mu viimase nädala aja ja jõu. Ma tean, ma tean - tõeline kell tiksub meis enestes. Lihtsalt eelmise nädalalõpu Tallinnas käigu kulgemises, kevadise pühapäeva rahulikus tempos ei jõudnud ma uuel koolinädalal ja -semestril kuigi pikalt olla. Eks oli ka pealinnas käik vaid põgusaks põikeks eemale tavapärasest. Oli üks meeldiv ja rõõmustav õhtu sünnipäevalaua taga, Sotši olümpia ja lustaka seltskonnaga. Nagu öeldud - järgmise päeva hommik kiirgas mahedat kevadist päikesevalgust ning tänavad olid vabad ummikutest, saginast ja tormlemisest. Tagasisõidul tegin ajalugu ja sõitsin teel Rakverest Peipsi äärde hea mitu miili ka ise. Ford Transitiga. Vapustav. Mina ja kaubik - see on nüüd juhtunud. Igaljuhul oli kiire, kuid lõbus väljasõit.
 See järgnev nädal kogus üha tuure ja kohustusi, kuni nüüdseks on see kasvanud suureks hirmutavaks kuuajagraafikuks, mis ähvardab mind puruks hammustada, neelata või matta. Üks neist veidi ehmatavatest tegevustest igaljuhul, mida ajaplaneerimis-monstrumid inimestega teevad. See-eest pidasin nädalalõpus imelist Valentinipäeva ning takkaotsa veel ka lustakat sõbrapäeva. Kahes linnas. Neljapäevaõhtune rendez-vous viis Crepp-i ja romantilisele jalutuskäigule Supilinna ning Emajõe tänavale. Õhus oli kevadet ja linnulaulu, kuigi päikest ei paistnud. Jasmiinitee ning huvitav eesti kirjandus "Armastuses", proov ning päeva lõpetuseks roos ja rohkem-kui-tuhande-sõna-kommid. Aitäh armsale A.-le selle armsa õhtu eest!
 Sõbrapäeval läksime aga kodustega pittu, mille olin valmis mööda saatma lõpmatus igavuses, sest suure tõenäosusega ei tulnuks ükski minu sõber või lähem tuttav sellele kodulinna 80ndate stiilipeole. Ei tulnudki. Ka minu plaanitud esinemine jäi ära. Ent kui ma olin end juba üles löönud, ei hakanud uhkust taga ajama ja istusin tantsu alates kuulekalt laua taga ja sõin kartulisalatit. Isa aga oli tantsuhoos ja ema puhkama jätnud, haaras minu lava ette "Regati" muusika järgi keerutama, mis tähendas, et jäin silma ja peagi tuldi mind juba uuesti tantsule paluma ning öö tuli täiesti võhmale aetuna ärahõõrutud kandade, muljutud varvaste ning platvormidest valutavate sääremarjadega. Viimaks pidin keelduma, sest mu süda jättis juba pööretest ja keerutustest lööke vahele. Nii et ei läinudki kõige hullemini see retroõhtu keskealiste seltsis. Paar naaberküla suveteatripoissi päästis hädast (ja liigsest kehakaalust) välja. Viktoriinis ei võitnud, kuid tantsulisi jälgides sai nalja palju: isa tegi miilitsakostüümis moonwalk'i ja kasvav noorsugu hämmastas professionaalse jive'iga.

 Ja ma kirjutan seda kõike, et vältida tõsiasja, nagu ma ei peaks kunagi jätkama oma 750-leheküljelise kohustusliku kirjandusega, mis on tegelikult alles algus (sest neid teoseid on paari kuu peale umbes viis) ning et mul on ööpäevast kasutamata veel tervelt 6 tundi.

See on enam kui vajalik,

et ma aeg-ajalt armsat M.-i näen. Et ma ise pole pealinna jõudnud, sest mu käed on seotud teatud erinevate asjatoimetustega Tartus, oli tema Taaralinna saabumine tõeline rõõmusõnum. Kohtusime kolmapäeval Werneris, kus viimati sai sama laua taga istutud .. määramatu aeg tagasi; ilmselt oli see ühel hilisel hommikul, kui me seal kolmekesi chai latte't limpsisime ja Napoleoni koogikest nosisime. Kindlasti rohkem, kui aasta tagasi.. Nüüd langes akna taga valget laia lund ja kõik nägi välja justkui ei olekski olnud pimedat, porist ja vihmast detsembrit. Võtsime ette käigu kunstimuuseumisse, kuid näitusevahetus suletud ukse taga sundis meid pettunult alternatiivi otsima. Läksime hoopis Inderlini raamatu- ja vanakraamipoodi, kuhu ma olen ähvardanud ikka ja jälle sisse astuda, ent pole seda siiani teha jõudnud. Ilusad vanad asjad ja raamatud aastast 1917. Miks ma küll varem ei ole võtnud omale hetki jäädvustada aega?
 Kuidagi kahju oli lasta tal taas lahkuda pärast jalutuskäiku Supilinna, kust ta juba tagasi Tallinna liikus. Kuid mul oli tõesti hea meel M.-i näha. Ta tuletas mulle taas meelde, kui oluline on olla vahepeal mittefunktsionaalne. Seepärast ongi väga vajalik, et ta tuleks ja tiriks mu asjalikkusest ja rabelemisest välja, mõtlema väikestele keldripoekestele, jalutuskäikudele jäätunud Emajõel, kunstinäitustele, koogisöömisele ning armsatele, kellega oma päevi jagada. Tartut jagada.
 Niisiis sai õhtu veedetud täiesti mittefunktsionaalselt kuumade Aafrika rütmide, toredate V.&K. ning A. seltsis Feel Good Music Cafe's, kus vastupidiselt lõuna ajal mõeldule ununes üdini positiivse Ndioba maheda muusika kuulamisega, et väljas on 20 külmakraadi ning lumi. Seest tundus õues olevat juulikuu palavus, palmipuud ja lõppematu päikeseloojang.

Seda oli meile kõigile väga vaja.

Kõige soojemad jõulud

, mida mäletan. Varahommikune lindude sädin on veel klassikaliselt kevadmiljööpildilt puudu. Muidu on kõik nagu aprillis ikka - päike paistab, sooja on pluss viis kraadi, isegi rohi niidetakse pühadeks ära. Ja sült on laual ja kuusepuu särab. Mõssi olen suutnud edukalt puud langetamast hoida, sellega on nähtud omajagu vaeva, kuid ta on meil tubli. Ja süüdimatu, mis teeb tema keelamise ja karistamise kuidagi eriti mõttetuks.
 Ent need soojad jõulud siis.. Said soojemaks siis, kui kodustelt, kes küünlaid ei põleta, sest need on miskipärast ikka ja alati leina, mitte valgusega seotud, sain justnimelt armsa lõhnaküünla ning võlujooki, mille peal oli pilt kirssidest ja sees 11,5 vol eest soojust ning mida joogikaartidesse märgitakse kõrvuti martiiniga peene nimetusega kategooria alla. Sooja saab ilmselt ka selle eest, mis oli lisaks kaardile ümbrikus, sest igasugune füüsiline liikumine tõstab kehatemperatuuri. Ja eriti soojades toonides oli juba esmaspäevaste üllatuskülaliste toodud kink, eriti soojadest maadest pärit loomade nahaimitatsiooniga. Sünnipäev on ükskord aastas.. 
 Minu XXIV aasta tuli rahulikult. Ei mingit sisemist muutust ega erilist tunnet. Eks neid murdelisi eahüppeid ole ikka olnud ka. Meenus, kuidas kord Skype'i teel sünnipäevalaule sain ja kuidas mulle crashlanding'ut ette kuulutati. Sellest sünnipäevast on nüüd möödas kuus aastat. Mõelda vaid. Soojad mälestused...
 Südamesoojust sain esimesel jõulupühal kõvasti. Lisaks arvukatele soojadele soovidele, mis kaugelt edastati, olen ma nüüd ühe kauni prossi omanik, suures valges karbis seisab lauanurgal "rohkem kui tuhat sõna" ja tutika Scrabble'i mäng lõppes eile kell 23 öösel minu võiduga. Kas sünnipäevalapsel lasti võita või oli mul oma kahest kaasmängijast sel päeval lihtsalt rohkem õnne, ei oska öelda. Igaljuhul oli kaunis esimene jõulupüha, üks soe ja armas sünnipäev. Pärast eilset tuli täna kodus korrektuure tegema hakata, et kõik pealinnast toodud kingitused, nii minu kui vanemate omad ka kuskil oma koha leiaksid. Saan aru, et work in progress, ent aastavahetus on alles ees.. Mis puutub vedelasse ja magusasse, siis see on kuluv vara, ent muus osas peab tõdema, et materiaalsus siin elus on ülehinnatud ja -varutud. Aga mis sa teed, kui asjad on meile armsad.

Seoses sellega ei saa jätta märkimata, et üks asi saabus sünnipäevakingina posti teel juba enne jõule. Ja et see on mu esimene loosivõit, siis leiab see ka siin äramärkimist.

Palju õnne,

talv on alanud. Ja päevad lähevad pikemaks. Ja Ott sai Sirbi peatoimetajaks.

Muus osas võisin eelmisel nädalal enda üle uhke olla. Mitte üksnes ei saavutanud ma Kane'i essee eest Oti hinnanguna suurepärasust, mis tõeliseks kergenduseks oli, vaid panin oma anded proovile taaskord köögis. A.'ga kahasse valmis peedi-fetajuustupirukas. Ja ühes ahjusooja piruka, glögi ja Before Sunset'iga tähistasime Muse'i kontserti aastapäeva. Päeva lõpuks jõudsime ka teatrisse "Uut Üürilist" vaatama.

 Reede muidugi oli vastupidiselt eelnenud sulnile päevale üks kestev toimetamine. Hommikune neli tundi rahvusvahelise projektirahastuse infoseminari oli kergelt öeldes väsitav, eriti kui arvestada fakti, et õhtune TÜTi jõulupidu tekitas ärevust. Sest oli vaja jõuda valmistada peolauale quiche ning sättida end valmis. Suure pirukavalmistamise hoos pidasin õigeks ja vajalikuks ka köök ära pesta, valamukapp ning vannituba ära küürida. Pole viga, sai kõigega valmis. Pidu oli mõõdukalt meeleolukas, ilma draamata TÜTi üritused mööduda ei saa ning mõnda inimest näeb kord sinises kuus. Muidugi verivorst oli laual, minu tuunikala-brokkolipirukas sai kiitust, kitarrgi sai kätte võetud, kuigi häält olin ma ilmselt viimati suvel teinud, ning "Simply the Best" kõlas. Pärast seda tuli aeg lahkuda.
 Jõulupidusid jagus ka sellesse nädalasse, kus teisipäevaöö lõppes V. ja M.-iga Kivis, kõrvallauas muuseas K-M. Sinijärv. Tahtsin talle öelda, et mul on kahju, et ta Sirpi ei kandideerinud, ent otsustasin selle teadmise enda teada jätta, tema aga lahkuda ja miskipärast mulle head õhtut soovida. Pole ka paha.
 Enne pühadele suundumist käisin teatris ka. "Üksildane Lääs" Sadamateatris karjus vandesõnu ja lõhkus pühakujusid. Pärast teist vaatust leidsin, et oleks võinud minna hullemini ja Mähari-Kuntseli-Kütsari tandem tegi päris tubli töö. Mõningane kaugus jäi õhku, kuid - nagu öeldud - päris hea, hinne 4.
 Nädala kirsiks oli pühadeõhtusöök V. ja K. juures, pikk laud, hõrgud toidud, maitsev vein ning armas seltskond. Üks armas oli puudu, sest pealinlastele tuli teatrit viia, kuid hoopis "aeg on pikim distants kahe koha vahel" (T. Williams, "Klaasist loomaaed"). Tõelised pühad ja olemised on alles ees..
 Igatahes olen nüüd kaks päeva vaid Mõškiniga mängida jõudnud - sest muud tema hüperaktiivsuse kõrvalt teha ei saa - ning tahan uskuda, et saan olla edaspidi produktiivsem. Õigemini optimaalsem, et mitte jõuda kiretusse konstateeringusse, vaid luua ikkagi mingisugune impressioon. Ahjaa, vastne kultuurilehe peatoimetaja loodab isiklikult, et ma oma võõrsõnalembusest võõranduksin. See mõjuvat ülbelt, ta ütleb. Kas ma peaksin seda kaaluma?

See nädal enne 1.detsembrit

on alati olnud väga huvitav. Sest igal aastal on selles perioodis mul mingi kindel artist, keda ma täitmatuseni kuulan, mille saatel 1.detsembri ootuses koristan, keedan ja elan.

Sel aastal olen ma kõrvuni kiindunud Stromae'sse. Lisaks sellele, et pole ammu kuulnud nii sisukaid sõnu (googelda neid. Mõlemaid.), on Youtube mul tema live-videotest ning sõnavõttudest tühjaks kuulatud ning mp3-mängija ei saa ka armu.

Aga väikese juubeli puhul on paslik siinkohal statsistika avaldada.

Novembrilõpu soundtrack'id AD 2009

2009 - White Lies / "You still love him"
2010 - Florence + The Machine / terve "Lungs" plaat
2011 - Amy MacDonald / "Poison Prince"
2012 - Frank Sinatra / "Strangers in the night"; "Moonriver"
2013 - Stromae / "Tous les mêmes", "Papaoutai"

Üsna huvitav kulg, kombo, kompilatsioon, info.

Allez-y, maestro!

Oktoober oli poole peal,

kui ma leidsin, et mõnikord ei olegi enese maandamiseks ja tasakaalu leidmiseks muud vaja, kui üht pooleldi vaba päeva (mis tuleb enda jaoks kuklas vabaks tunnetada), et teha karrikana ja kirjutada filmikriitikat. Eelmisel nädalal olid Tudengipäevad ja oli Tudengifilm. Vaatasin. Üle kolme tunni. Nägin head ja kehvemat, ülendavat ja piinlikku, aga kokkuvõttes jäi kõlama ajalootundlik inimlikult humoorikas toon. Nojah, justkui oleks lootust ikkagi.
 Nädal hiljem vaatasin professionaalset Eesti filmikunsti - "Kertu". Tahtsin pilku ära pöörata, tahtsin nutta, tahtsin kedagi lüüa. Jah, ilmselt meil siiski on lootust. Eriti, kui ka pärast pikka ja väsitavat päeva, mille hommik möödus E. pool teed juues ja produktsiooniplaani kirjutades, raamatukogus prantsusekeelset kultuuriteaduslikku raamatut tõlkides ning seejärel samal lainel loengus jutustades - hoolimata, kui romantiline see keel ka ei ole, võib ta ikkagi väsitada - , saab tulla koju ja taas leida oma energia chilli con carne't valmistades.
 Jah, viimane nädalalõpp oli kiire ja päevad on sassis. Kindel on see, et oli üks reede, mil Sõssul oli sünnipäev ja pulma-aastapäev, aga ma teda veel ei näinud. Kohtusime hoopis laupäeval, kui mul oli kiire kultuurimajja proovi jõudmisega ning enda õhtuks valmis sättimisega. Kõik meie pere daamid sättisid, v.a see kõige väiksem, kes selleks õhtuks enda isa hoolde jäeti. Kodukool sai 185, ma laulsin platvormsaabastel ABBAt, olin üks neljast (viiendat nägin lõpus vaid viivuks, teda ei arvesta), kes meie klassist kohale oli tulnud, tegin faktiliselt vale(d)e, kuid emotsionaalselt täiesti õige(te) inimes(t)ega lennupilti, jutustasin olnud ja ununud aegadest, tantsisin P.-ga tema esimest koolisaali peotantsu ja jõudsin viimasena meie naisperest koju. Olin valmis piinlikuks, tüütuks ja nukraks õhtuks, kus mul millestki kellegagi rääkida ei ole, tantsust või toostidest rääkimata. Ootamatult läks aga teisiti ja see päästis päeva.
 Siis tuli see pühapäev, mil tuli vara ärgata ja uuesti tähistada - sünnipäeva ja perekonna kokkutulemist. Või valimistepäeva. Jah, need valimised.. Olgu, tõesti, ma käisin ikkagi ära. Tulemused muidugi ei rõõmustanud, aga vähemasti täitsin kodanikukohust. Kohalikud valimised on ilmselgelt jutuainest veel takkajärgigi andnud: põgusalt autoga Tartu sõites ja eile P.-ga pärastlõunateed juues. Selles osas on hea klatšida ja kiruda, et meid ühendab kodulinn. Ja üleöö tulnud kurguvalu.

 Aasta tagasi oli nüüdseks juba lumi maas. Möödunud nädalavahetusel oli maa mõneks ajaks tõesti laiguti valge ja see, mis taevast tuli, oli ka tihkem, tahkem ja valgem kui vihm, ent sügis ei soostu veel lahkuma. Esmaspäevahommikune kargus ja härmatanud maastik koos seitsme miinuskraadiga häälestasid korraks talve lainele, aga vist laseb veel oodata..

 Samas, mõnel juhuslikul õhtul A.-ga kuldsel lehevaibal oktoobri soojas hämaruses Karlova pargis sügise viimast jalutuskäiku teha on ka armas. Kuni siis lehekuld asendub pehme lumevaibaga. Juua teed ja mõelda kastanite peale taskuis ning tuledele majade aknais.

7:15 AM Tallinn.

Tänavad olid veel ööst pimedad, kui ma ärkasin selle peale, et T. köögis muna praadis. M. magas veel, nagu ka enamik Kalamajast. Kes kaheksaks kooli, kes üheksaks koolitusele. Kolmveerand kaheksa jätsime põgusalt nägemiseni, teadmisega, et enne õhtut meist keegi tagasi ei jõua. Tallinn. Sealne elu nii käibki, et varahommikul tõustakse üles ja jõutakse üksteisele vaid kiirelt viibata, õhtuhämaruses aga kukutakse väsinult elutoa diivanile, toolile köögilaua taha või kuhu juhtub.
 Olin sellest kahe koolitusepäeva jooksul juba aru saanud; Tartu elust otse pealinna saginasse jõuda tähendas enda operatiivsete võimete proovile panekut, kuid ühtlasi kasvatas oskust jalutada vaikses uduvihmasabinas mööda Salme tänavat, korjata maast hiiglaslikke kastanimune ja lennutada saapaninaga kuldkollaseid lehti enda ümber. Nautida. Hingata. Juua teed, istuda ühiselt õhtusöögilaua taga ning vestelda hiliste õhtutundideni. Teine õhtu jälle vaadata koos OPi ning maiustada hõrgu ahjuõuna ja jäätisega. Kuuma tee aroomis lugeda koolitusematerjale ning uinuda maailma pehmeima ja mugavaima diivani embuses.
 Ei käinud kaks päeva E.-ga ainult ööklubides tantsimas. Väga intensiivsed, asjalikud ja tihedad päevad TTÜ-s olid: turundus ja äriplaan, marketing ja ekspordimaht - need sõnad ei kõla enam sugugi millegi hirmutava ja küündimatuna, vastupidi, neist said igapäevased tööriistad tegelemaks põhjaliku produktsiooni ja ettevõtluse arendamisega meis, abstaktsetes kunstiinimestes. Kohvi- ja lõunapausid pakkusid vajalikku kosutust ja lusti, kui seda koolituseruumis veel väheks jäi, ning ühised pikad linnasõidud tõid meeldivad seltskonnajutuhetked. Nii et öökluppi ega kuhugi peole tegelikult ei jõudnudki. Ainus pidu, mis korraldatud sai, oli tagasiteel, kiirkorras ühes E.-ga, sest autojuht kõige palumiste kiuste meilt veinilonksu - vähemasti sõidu ajal - ei saanud, selle sai ta kohale jõudes. Ühesõnaga, Adavere kabanoss ning sakiline krõps olid piisavad delikatessid, täitmaks meie tagaistme peolauda. Kuniks Tartu meid, vastkoolitatud loomemajanduse spetsialiste jälle oma rahuliku kulgemise ja hiliste voogavate hommikute, tasaste tänavate ning heade mõtetega vastu võttis. Ettevõtlusnädal kestis ja järgneva kahe päeva jooksul jõudsin ka mina end veel lisaks harida.
Kogu selle ringijooksmise, info ja teadmiste ülemahutamise tulemusel jõudsin arusaamale, et peab veidi harmoniseeruma, oma sisemise zen-iga tööd tegema, sisse ja välja hingama ning puhkama.

  See oli nii armas- ja veider ühtaegu - , kui M. minu lahkudes oma alati kutsuvas esikus, kust kunagi lahkuda ei taha, mind kallistas ja ütles, et mina õpetan talle alati, kuidas tunda rahu ja kaotada ära pidev kiirustamise tunne... Ja ometigi oleme mõlemad paanilised kiirustajad ning enesepiitsutajad. Ja just sedasama õpin mina igakord tema juurde minnes temalt endalt, oleksin tahtnud talle needsamad sõnad öelda.
Avarduda ja usaldada. Et ei oleks sellist 7:15 AM Tallinn-olemist.

Stacey Kenti saatel - jätkugu...

Kesköösel stringiteooriast

jutustamise võlu seisnes pigem selles, kuidas olime oma jutuga jõudnud filmi "We're the Millers"-i juurest kahedimensionaalsete universumiteni ning neid ühendvate mustade aukudeni. Illustreerisime. Jah, õigus, see oli too laupäev, mil ma tundsin end filmist puudutatuna, tulnuna ise võtetelt, mis ootamatult mu nädalalõppu olid paiskunud. Pikk päev, mille lõppu kulus üks kerge meelelahutus ära. Kui poleks nii ebamugavalt end tundnud. Nõnda siis jõudsimegi bumerangi-efektini, sealt lumepalli-efektini ning elu seaduspärasuste ja minu Saatuse-vaba tahte korrelatsioonini. Kõige selle peale tõmbas A. udusele autoaknaklaasile kaks ristkülikut ja teatas, mida ütleb stringiteooria. "Aga kuidas see kõik sakslastega seotud on, " tahtsin küsida, aga aeg oli hiline. Väljas sadas vihma.

 Eelmisel ööl oli olnud TÜTi rebaste pidu, kus minust sai ootamatult dancing queen. Ma ei valmistanud kellelegi pettumust - ma loodan - ja pooleldi tantsides sealt ka lahkusin. Nemad pidid järgmisel päeval Minski sõitma... See Minsk. Kümme päeva on liiga pikk aeg, et naaseda normaalsena. Niivõrd kui see ka enne minekut võimalik oli või säärane määratlus üldse eksisteerib.
 Pühapäevane Tallinna sõit: otsast otsani rahvast täis buss, näitleja kõrval tagareas istumine ennustas ja andis mõista, et ees ootab ikkagi kultuurireis. Kujunes kohtumisreisiks, jutlemisreisiks, avastamisreisiks ja mõtlemisreisiks. Jah, kohata tänaval päeva tähtsaimat sünnipäevalast tundus tõeliselt õigeima asjana, ning helistamine on tõepoolest muutunud eelmise sajandi - eelmise taseme - kommunikatsioonifossiiliks; pole esimene kord, kui astume üksteisele vastu lihtsalt läbi telepaatia. Vastandina sellele, üsnagi inimlikult (s.o argiselt inimeselikult) ajasime juttu Harju mäel ja kohtusime kolmandaga NoKu klubis. Ja nad on nii ... süvitsi läinud. Olin just kuulnud C. juttu kultuuri ja endasse, kunsti ja ilusse sügavuti minemisest, nüüd nägin seda oma silmaga - nii ongi. Ars longa, vita brevis est. Ei jäänud neile kahele alla ja jooksin Von Krahli, et saada oma kohustuslik kultuurielamus. Ja loomulikult - näha Teda! Mu teist pealinna-armsat, keda olen igatsenud esimeste sügislehtede kuldseks minemisest saati. Või varem.. Kuid, aastaidki ehk. Igaljuhul - seal ta seisis ja embas mind. Miks ei võiks me teed ristuda tihemini? Miks ei võiks ma, vaimustununa mõnest igapäevasest hingematvast pisidetailist, seigast või mõttest, pöörata pead ja vaadata talle otsa, leides jagatud rõõmu? No vaat siis, kuidas üks inimene võib südamesse pugeda..
 Ja pärast selliseid kohtumisi nägin ma tõeliselt vihast kaksiklavastust. Sarah Kane/Juhan Ulfsak "Puhastatud" ja "4.48 Psühhoos". Tõsi, ma mõistan, miks C. ja K. otsustasid Draamateatrisse minna ja mitte minuga ühes tulla. Ma oleks sama teinud. Rääkimata juba algselt raskest tekstist, oli laval nähtu mitte üksnes häirivalt traumeeriv, vaid mõjus mulle viimaks juba lobotoomiliselt. Teise etenduse lõpul vaatasin klaasistunud pilgul penoplastseina ja ootasin haigutust. Teadsin küll, et see lugu mõjub mulle samal ajal kusagil kuklas ja ma ei välju sealt saalist endiste arusaamistega. Aga kell oli palju ja mulle hakkas tunduma, et kulminatsioonid on lavastatud valesti. Ning mõlemale loole tekkis mitu lõppu, mis kestsid ja kestsid ning mille lõppemise ootus väsitas rohkem kui äärmustesse viidud emotsioonid või kuivav kunstveri näitlejate ihul.
 Südaöösel Tartu poole teel olles kirjutasin saadud emotsiooni (ja taevas teab, mille veel) pealt luuletuse, mille ülelugedes ehmatasin isegi: kust see tuli? Kes selle kirjutas? Miks?!
 Õnneks sain koju jõudes kuuma suppi ja singivõileiba. Vähemalt miski on stabiilne ja soojustandev.
 See, et sügis tuli, tähendab lihtsalt ühe järjekordse tsükli keerdumist ajaspiraali ühes eelnenud elamuste ja alles tulevate hetkedega. Me elame 11-mõõtmelises maailmas. Kõik võib juhtuda. Näiteks see, et lehed kukuvad puudelt, nagu igal aastal, ja taskud on täis kastanimune.  Ja ees ootab peagi algav oktoober. Ning mu peas kaigub kolmandat päeva "Kohtumistund".

Zavoodi taga trepil võrksukkades seljanka söömisest taasiseseisvumispäeval

on nüüdseks möödas enam kui nädal. "Anna Karenina" on möödas, augustki ja ühes sellega suvi. Mul on hea meel, et mu arvuti on uues kuues taas minuga ja et kõik, mille pärast ma lamenti lõin või ette leinas olin, siiski seal peal alles on. Et ma võin nüüd rahulikult otsad kokku tõmmata.

 August läheb alati nii ruttu. Kodune puhkus, aiatöö, Charles. Need mõned korrad Tartus käimist, mis jõudsid igakülgset furoori tekitada, andsid kirgast vaheldust. Süle- või postitants, igaljuhul väljakutset esitav. Elasin rolli sisse ja võtsin kõike säärase mõistetavusega, et isegi ei üllatunud, kui Eesti tähtpäeval südaöösel Zavvi taga trepil isukalt seljankat sõin, jalad tikk-kontsadest tuikamas, võrksukkade vahel saiapuru. Lisaks pärast kaht tundi Geni suitsuruumis juuste kiskumist oli öine kojusõit mitte vähem huvitav dialoogiline tagasivaade-reflektsioon just juhtunule. Elame-näeme.

 Üht pisikest "putukat" sai ka nii mõnigi päev kodus hüpitatud, naerma aetud ja hoitud. Tüdruk on nii süvenenud vaate ja ilmeka miimikaga, et vaata ja imesta. Saime hästi läbi ja järgmine kord, kui kohtume, oleme jälle veidi vanemad, arukamad ja teadjamad. Avastame uusi asju, uusi riiuleid ja mänguvõimalusi.

 Pistrikku pole pärast üleeilset rohkem näinud. Tema kolm katset Charles'i ära viia on jõudnud juba inimeselegi ohtlikku staadiumisse, kuid kui ma tema vastu aknaklaasi poolteadvusetuks põrutatud keha püsti aitasin - seda suurt, võimast ja uhket, siis üht ma mõistsin - ei ole inimesel õigust end Looduse reeglitesse segada. Röövlind või mitte, ka tema on lind, ka tal võivad kusagil pojad olla, ja inimene ei tohi oma ülimuslikkust omavolilise hävitamisega näidata. Lasime linnul põõsa all toibuda, kuhu ta hulgaks ajaks taaruma jäi. Imetlesin teda nii lähedalt kui sel hetkel sain - ta vaatas oma kindla pilguga mulle alandliku väärikusega otsa ja - tõusis lendu.
Ela ja lase elada. Kõik muu on Saatus.

Ees ootab kodune suvelõpugrill, siis juba Draama ja Teater. Ootab Tartu ja uued tarkused. Ootavad peagi kullased alleed ja kastanid. Uued hetked ja olemised, tegemised ja mõistmised. Jah, kõik need on oodatud.

I was a white girl in a crowd of white girls in the park

 Matt laulab mulle kõrva jälle mõistetamatuid sõnu ja pool juulist on koos maasikatega läbi saanud. Pool suvegi on kahanenud mööda jõekaldaid, nagu vesi, mida päev-päevalt aina vähemaks jääb. Ometi me ujume seal ja ujusime ka nädal tagasi. Ja pärastlõunad vesirooside vahel tuletasid meelde, et päevased aiatööd on tehtud. Tuletasid meelde saja pisikese poripritsmega jalgu rohus ja seda kui hea on pärast päikese käes pruunimaks kuivada.
 Mõnikord mõtlesin talvel suvele maal - et kuidas tahaks seal õhtupäikese käes aiatoolis istuda, kui suured tööd on tehtud ja lihtsalt kiirustamata olla, vaadata haigutavat juulit ning kuulata metsmaasikalõhnase metsa serval vaikust. Ja nüüd on need tööd siis tehtud. Koseveskis polnud vett ja me kukkusime sügavuste otsinguil nabani järvepõhjamutta. Kala näkkas vanaisal silla all ja seal saime muda ära loputada. Keegi ei pannud pahaks märjalt autoni lippamist ega paljajalu maanteel käimist. Miks ma ei olnud mäletanud ritsikaid? Nad ju siristavad ka loojangu eel nii kõvasti, et tuleb neid põlluservale otsima minna, kuid mitte ühtegi näha. Pilvitut sinist taevast vaid märgata.
 Vahingu päevaraamatud pakkusid pärastlõunast jutuainest, kuni tuli plaan metsa minna. Mustikaid oli  rohkem kui seeni, kuigi päris tühi meie mets seentest ei ole, päevad lihtsalt ei ole vennad ja koht loeb rohkem kui teadmine. Olin teinud esmaspäeval esimest korda oma käed mustikapunaseks ning leidnud, et pole neil kätel midagi viga korjamaks ka metsmaasikaid. Teisel korral metsa minnes ei olnud valida - muudkui istu, korja siniseid pärleid ja mõtle, kas ta seal teiselpool seeni ka leiab. Mõne ikka leidis. Küll pilvikuid, aga praetult olid needki head. Üks teine pärastlõuna oli kukeseenerikkam.
 Meie linn sai aasta vanemaks ning meil oli öökino. Veider oli. Kohalike tädide ja onudega, kõrvuti tähelepanu püüdvate noorusuljusest kõvade häälte ja telefonihelinatega poiste-tüdrukutega vaatasime "Olympus Has Fallen"-it ja kõik võpatasid, kui jänkid põhjakorealastele pussnuge ajudesse lükkasid. Aplaus hetkel, kui presidendi poeg päästeti. Ühel hetkel läks väljas külmaks ka, aga hilisõhtune tee tegi head.  Keskpäev pakkus ohtrasti head torti ja õhtul korraldasime A.-ga emale-isale väligrill-suaree. Šampinjonid sinihallitusjuustu ja võiga olid hea mõte, lisaks vahuveinile ja kõigele ülejäänule, mis meile korraliku täiskõhutunde andis. Või peatäie. Aga see võis olla ka koduvein, mis kellaosuti hetkega öhhe keeras ning meid magama saatis.
 Laupäev oli pidupäev ja pidupäeviti saab ikka pirukat, kuigi laadaväsimus oli peaaegu sama suur kui väsimus mitmetunnisest teadustamistööst ja päikesest, mis väsimatult meid D-vitamiiniga laadis, samas pärastlõunal vette sundides. Jälle vesiroosid. Charles oli tubli ja oli pikalt üksi kodus. Käisime teda vaatamas ja öösel oli ta oma kasti varakult tukkuma jäänud. Väristas rõõmust saba ja uinus.
 Kes oleks  iial võinud arvata, et me 2 Quick Start'i kontserdil oleme ja rumbat tantsime? Et Идеальные люди' esitatud "Supreme"-i venekeelse versiooni järgi saab ideaalselt fokstrotitada?
 Kell 1 öösel juhatasime ühe rattaga veidi võtuse onu Kodavere poole ja ma õppisin koduteel polonaise'i tantsima. Pöiasirutus on tähtis, kummardada kaheksa korda.
 Charles tahtis Tallinnasse kaasa lennata. Maandus autokapotil ja nuuksus. Viis päeva sõpra ja papat, kellega jõe ääres Kafkat lugeda. Nüüd peab jälle kahe mamma - minu ja emaga leppima. Loen Vahingu päevaraamatuid vaikides ja iseendale. Charles'ile Vahing ei meeldi, ta tahab õue, tahab kannatlikule õlale. Kuidas ta küll kolm päeva minuta saab, kui suvekool ülehomme algab?

The Nationali uus plaat saadab teist päeva. Tsiteerin "Pink Rabbits"-it, kuid kuulan "Fireproof"-i.
Igatsen Tartut, aga elan koos vesiroosidega. Elan koos juulikuuporiga jalgadel ja lehviva pitskardinaga koduaknas. Olen nagu Muhammed, kes ootab mäge enda juurde.

Matt kindlasti oskaks seda kõike paremini sõnadesse panna.

Elu Charles'iga

on tänaseks kestnud kolm päeva. Kingitud hobuse suhu ei vaadata, nagu ütleb vanasõna. Ja kuigi tegemist ei ole tõepoolest hobusega, pole nõustumine tema koju võtmisega siiski juhuslik, sest enne Charlesi on mu õlal istunud ka Bobo, seda nüüdseks hea 9 aastat tagasi. Ehk polnud siis juhus ka see, et just meie sel hetkel emaga mööda sõitmas olime, kui pargis istunud mehed talle hooldajat otsisid.

 Esimesel õhtul ta õnneks vaid magas oma uues kodus ja ei seganud jaanipäevalisi. Hommikul  nõudis ta väga varakult süüa, hoolimata sellest, kas teiste uni tahab magamist või mitte. Aga päev möödus meie kõigi jaoks töiselt ja tegusalt. Mina kitkusin ja tema tallas just nii palju mööda kasvuhoonet, kuni hakkas igav ja siis me muidugi avastasime võimaluse mulle selga ronida ja seal kükitada. Iseseisvalt rohu sees tallamine oli väsitav ja ebameeldiv, hoopis lihtsam oli tulla mu kõrva äärde lõugama, et ma talle ise söögi suhu paneks. See tuli loomulikult enne püüda või kaevata või kätte saada. Eks ma siis ronisin peenra vahelt välja ja tegin, mis vaja. Õhtul istusime koos, tema käsivarrel või õlal, ja lugesime Vahingut.
 Toast äraminek ei ole soovitatav, sest muidu on kisa lahti ja üks nokk teises toas nõudlikult õieli. Ja kui uniseks jääme, siis ainus õige magamisasend ongi käevarrel. Siis sätitakse kiiresti end kämbuks kokku ja pistetakse pea tiiva alla.
 Eile hommikul ärkasime juba inimlikul ajal, olime hoopis julgemad ja uudishimulikumad ja üldse pakkusime nalja, hoolimata liigile omasest "teistest suuremast arukusest". Väljas lendasime pärast suplust katusele, aga kohe kui kõht natuke tühjemaks läks või ümbrus seltskonnast tühjemaks jäi, läks nutt lahti ning tuli jälle alla kätte lennata. Ega's midagi, eks keegi pidi jälle labida kätte võtma ning väikest aitama. Tegelikult õppis Charles ka iseseisva putukapüüdmise ära, aga see on üürike lõbu - tüütu ja aeglane. Niisamuti väsib ta tihti oma varvaste nokkimisest või kohvikannu kaane toksimisest. Telefoni ekraan pakub küll mõnetist huvi ja leivakott aitab alati, kui igav on. Kastanit tasub karta ja paberid on laialipildumiseks või rebestamiseks - juhul, kui ema narrimisega närvi mustaks ajab. Kõiksugu interjöör pakub tegevust ja huvi just nii palju ,kui palju ollakse juures, st kui lähedal. Eks eile õppisime tarvidusel ka teise tuppa järele tuleku selgeks. Siis kisendame lävepakul ja leiame maandumiseks sobiva käe, õla või pea. Jälle rahu maa peal. Pärastlõunal kuulasime Wolfmother'it ja nokkisime Fitzgerald'i.
 Tänane päev algas suure pesuga, ikka sellisega, et põrand kausi kõrval ujus ja kapiseintelt voolas vett; ise olime märjad kui röötsakad. Ja vist siis saime natuke külma, sest lõunaajal turtsusime ja olime veidi tõbised. Aga väljas käisime sellele vaatamata. Enne, kui äikeseline rahevihm alla otsustas tulla, saime paar korralikku keldrikakandit põske haugata, ristiku sees joosta ja katusele lennata. Üldiselt Charles meil lendamisega vaeva ei näe, vaid kõnnib. Ka teisele korrusele, trepist üles. Hüpetega. Jah - selle saime ka nüüd selgeks, kuidas tuppa saab.
 Üldiselt on meelistegevuseks käe peal tukkumine, raamatulehtede nurkade murimine (ma olen siis väga tige ja ütlen, et kes nii teeb, jääb viiendast lõunasöögist ilma!), köögirätiku otsa kiskumine ja hambatikkude põrandale pildumine.

Nohune lõunauinak.

 Siin näiteks veedame hommikul aega vana sussiga, mis meile tervelt hulgaks ajaks tegevust andis. Operaatori avastades tuli muidugi see aktsioon katki jätta.

Ma lahkusin lauldes

, et vesi on ees.

Kui ma eelmisel nädalal Tallinnasse sõitsin, et korrakski koolitöö pingest puhata, teatrit, inimesi ja vanalinna nautida, ei uskunud ma, et see võrratu tunne nii kiire on saabuma, ja et see üleüldse nii vabastav on - tunne, et kõik on tehtud ja ma võin rahumeeli sundimatult jalutada, restoranis tunde hiina toitu süüa, häirumata sealjuures oma pulkadega söömise aeglusest; lihtsalt loojangusse vaadata, spontaanselt TÜTi lõpupeolt Otepääle road-trip'ile sõita või kodus kiirustamata pirukaid küpsetada. Ent see on nüüd nii.

 Iga suvealgus ja nägemisenijätt Tartu ja inimestega on veidi teistsugune. Alati on mingi lisanüanss, mingi hetk, midagi, mille üle rõõmustada ja midagi, millele magusa igatsusega mõtlema jääda. Jälle oli TREFF. Ei midagi sarnast eelmise aastaga, kuid ometi jõudsin nii meeldejäävat linnasõitu kogeda, esineda, hingata, rõõmustada, naerda, kallistada, naudiskleda, kui teatrit, päikest ja vihma näha. Armuda linna ja hetkedesse, meenutada olnud festivale, ammutuntud tundmusi, uusi helgeid elamusi. Nägin neid, keda olen igatsenud, kohtusin nendega, keda armastan. Kõik olid koos. Üks haldjapreili sai aasta vanemaks, üks noormees, kes ka aitas sünnipäevalast kallistada ning öises Tallinnas teatriklubis etno-charlestoni tantsida (sest eklektikažanrid on olnud meie eriala from the very beginning), ulatas täpselt kaks aastat tagasi mulle oma käevangu ja tantsitas mind koju. Ma pole sellest ajast peale lahti lasknud. Tantsiskledes oleme ühes kulgenud. Suvest sügisesse ja kevadest talve. Nemad kaks on need, kelle pärast ma tunnen end õnnelikuma ja tänulikuma inimesena. Ometigi moodustavad nad kolmiku. See üks silmapaar vaatas mulle Pikal tänaval otsa ja lubas varsti uuesti mind näha. Ja, oh, vanu häid ja toredaid uusi inimesi oli ju veelgi, kellega garderoobis istuda ja nalja visata, jutustada tänaval või emmata kohtumisrõõmust pargis.
 Muidugi olid need kolm päeva väga vajalikud ja täis siirast rõõmu. Et jaksata taas kirjutada ja lõpetada ära oma magistri esimene kevadsess. Kolmapäeva õhtul kell pool 6 vajutasin punkti. Ja astusin kerge südamega tänavale, mis tundus otsekui uus ja ootamatutes värvides. Oli aega. Oli aega, et lasta end viia Tsink Plekk Pange, nautida toitu ja vestlust, sõita rattaga ja hingata kergendatult. Ärgata hommikul hiljem, pesta aknaid ja pühkida ära õppeaasta tolm, küürida ära koolisemestri raskus, näha nostalgilist kyogen'ide etendust ning minna pidama TÜTi viimast pidu, et veel kord "teise perega" koos olla. Ja kui keegi on puudu, siis saab järele mindud. Vot selline huvipere. Nii et end Otepäält leida, autos Brainstormi "My Stari" laulda ja meie teatri Parise aiamaal maasikaid süüa on ka täiesti normaalne. Nagu ka politseiga kohtuda, rattaga Salme tänaval jänesehaake teha ja adrenaliini tõsta. Eks need lõpupeod ole alati veidi hullumeelsuse piiril balanssseerivad. Kuid kõik asjad on õiges kohas, ühes mõtete ja südamega. Rahu on leitud. Tartuga on nägemiseni jäetud. Suvi on ees. Ja kui kõik lubadused saavad täidetud, siis on mida oodata..

Kaks päeva maal

kindlustavad meile kõigile ilmselt parema ja sügavama une. Ehlvesti mängimine Tartus sai läbi, loengud said läbi, palavad ja lämbed päevad said läbi. Mõneks ajaks. Neljapäeva õhtu oli veel päikseline ja leebelt soe, nii et jahutav apelsinimahl pannkoogikohvikus oli hea mõte ning kinno sai kõndida triiksärgi väel. Tänavad tõid vastu mitmeid huvitavaid inimesi ja popcorn maitses üle pika aja hästi. "Suur Gatsby" oli üllatav film; nauditavad võttenurgad, operaatori- ja režissööritöö, kiidusõnad soundtracki'ile, mis esimese hooga kõlas kummastavana, ent Lana Del Rey, The XX ning Florence + the Machine ei vaja põhjendamist. Oli elegantne film. Oli nauditav õhtu.
 Reede varahommikul asusime teele maale vanaisa juurde talgutele. A. ronis kõrgele katusele, samas kui meie emaga olime sõrmipidi mullas. Vansaisa toimetas siin-seal, nautides oma ülevaataja rolli. Oodatud kuuma ilma ei tulnud, küll aga oli see õppetundide päev. Kes õppis korstnaid pühkima, kes Star Dollarit seljanka kõrvale jooma ning esimest korda (23 aasta jooksul!) maal kaevust vett võtma. See viimane aktsioon oli muidugi spektakulaarne: kaks vaatavad, et kolmas kaevu ei kukuks ja kui viimane end pooleks vinnab ja jalad märjaks teeb, ei lase esimene teisel kolmandat aidata: "las teeb ise, siis teab". Inimene õpib kogu elu. Ja siis tuli neljas ja pistis karjuma, sest tema kaevu juures ei ole igalühel voli askeldada.Tegelikult oli asi lihtsalt selles, et vanaisa ei lubanud kaevuluugile pange toetada. Tegi asjad palju keerulisemaks.
 Ent muru sai niidetud, rohi  kitkutud, peenrad korda, nagu ka toad, kõht sai täis ja päike tuli välja. Istusime kolmekesi sirelipõõsa all ja puhkasime - suur töö sai ära tehtud, vaid õunapuuaia kõrge rohi oli veel hingel.
 Niisiis jätkusid talgud planeerimatult ka täna. See oli kohe pärast seda, kui me kalmistule sõitsime, riisusime, kitkusime ja lilli istutasime ning tagasi jõudes oli pealinna pere saabumiseni kolm tundi aega. See, mis juhtus, oli ahelreaktsioon. Üks mees haaras vikati, siis läks teine ja haaras teise ning kolmas ütles, et "keegi peab ju selle kokku ka riisuma, mis seal korraldatakse". Niisiis tegid kolm põlvkonda mehi väljas tööd. Uhke värk. Meile emaga jäid järelikult naisteasjad - peolaua ettevalmistamine, toidutegemine ja meestest rääkimine. Et au küsimus see neil. Aumehed igaljuhul siis. Ja meie Vargamäe-peres asjad nii käivadki. Armastus käib töö kaudu. Aga aed niideti heinavabaks, vaid alanud vihm segas viimase rohu ärakandmist.

See oli üle kahekümne aasta esimene kord, kui köögilauda sai nihutatud, et pere mõlemale poole istuma mahutada, rääkis ema oma lauakõnes. Muidu - päälinnatita tegi kõigile rõõmu ja kõhud said hüva kraami täis ning kooki ei ole kunagi liiga palju sinna juurde. Jälle oli põhjust koukida välja tolmunud vana parekonnaalbum ja näidata sealt ammu lahkunud inimesi, praeguseid suuri ja eilseid väikeseid. Ning mul oli põhjust meenutada oma kaheaastase mälestusi vanaemast. Et tal oleks seal hea, kus ta on. Leningradis, nagu väidab ema. Selle kohta pean küsima muidugi selgitust või laskma end veenda hingede rändes.
 Maja pole ammu rahvast nii täis olnud. Ja selliseid mitmepäevaseid talguid pole samuti ammu peetud.
Unigi ilmselt pole ammu nii hea olnud kui nüüd.

Orenda

on irokeeside sõna, mis tähistab üleloomulikku jõudu, mis on olemas igas objektis ja inimeses, spirituaalne vägi, millega inimesed mõjutavad maailma ja oma elusid.
 Mis vägedega ma kokku olen puutunud - ei oska öelda. Ometi on nii, et hoolimata headest kavatsustest,

 juhtuvad halvad asjad. Ja siis selle rusutuse sees pead sa oma eluga toime tulema, kõige kiuste oma plaane teostama. Jah, minu krooniline bronhiit ja kõik sellega kaasnev, igapäevane kannatus ei ole pikas perspektiivis midagi, mis ei läheks üle või mis oleks pöördumatu.. Ma ei teadnud enam, kust jookseb piir kirjutatava ja mittekirjutatava vahel. Et kas üldse kirjutada.

 Ja ometi ei jää aeg seisma. Maailm pöörleb ikka samas suunas ning päevad on päikselised. Jah, kevad on tulnud. Olen andnud haigena etendusi, olen vaadanud haigena teatrit, andnud OPile intervjuu ning kirjutanud Tartu Postimehele arvustuse. Miski nagu ei näi ära jäävat.Meil tuleb leppida oma olukorraga.

Eile oli esimene tõeliselt ilus ilm. Teed tolmasid. Tuba oli täis õhtupäikesevalgust. Ahjus valmis ühiselt tehtud lasanje. Pärast nädalat ainult tee ja mõne puuvilja peal, tunnistan, oli raske normaalse toitumise peale tagasi minna. Aga kõik paha läheb mööda. Kõik saab jälle olema hästi. Mõtted selginevad. Jää sulab, lumi kaob. Ning taas on käes see ilus meie Karlova õhtute aeg.  Meil oli šokolaadi ja The Golden Girls. Aasta on möödunud nagu päev. Kaseoksad kiiguvad kevadtuules akna taga.

But don't break your back
If you ever see this
But don't answer that

Soundtrack: Coldplay - See You Soon

Elle va interroger de membres de M. Dupuis

Juba viimased paar päeva selles nädalas on kõik jälle loksunud rütmi, kus elu justkui olema peaks. On kool, on töö, on vaba aeg, on aeg iseendale. Elamisväärsetes ja tulemuslikes kogustes. Et koolitöid ei pea tegema öösel ja et tööasju ei pea ajama koolis. Et saab päeval smuutisid mikserdada ja õhtul koju jalutada.
  Eile oli esietendus. Kui me siis saalis istusime ja lõpuks nägime seda teost, mille nimel vähemasti viimased kuu aega intensiivset tööd on saanud teha, siis oli hea tunne. Sest see, mis vastu paistis, meeldis mulle väga (ja mitte professionaalsest huvist või kallutatusest). Istusime ühise pika laua taha ja tänasime üksteist vaheldumisi õnnitlemisega. Teater ja kõik see, mida ma olen eemalt huvitunult uurinud ja imetlenud, oli ühtäkki nii inimlikult lähedal. Nagu päris elu.

 Päevade pikenemine ning ootamatult kätte jõudnud märtsikuu tõid mulle meelde hiliskevaded ja soojad õhtud Tartus. Ühel õhtul loengust koju kõndides märkasin, et polegi pime ja laternad hõõgusid võidu horisondiga. Esimestel ülikooliaastatel valdasid mind sellistel valgetel, suve-eelsetel õhtutel alati tormakad tunded, kus meeldiv ärevus hõljus õhus ja mingi mässumeelne vabadus kutsus tänavaile lonkima ja teatrit tegema. Kevadpäevad ja Öölaulupeod. Nüüd aga kõndisin tundega, et - näe, ilus on, valged õhtud.. kui tore on nende paistel minna, teha midagi head süüa, võtta üks hea raamat ja kuulata mõnda mõnusat plaati. Vestelda igavikulistel teemadel. Või siis täiesti triviaalsetel. Koristada. Kujundada kodu. Kraamida verandat. Kui vaid oleks veranda..  Jooks teed. Meisterdaks dekoratiivesemeid. Õmbleks diivanipatju. Kui vaid oleks diivan..
 Selles osas ei ole valged õhtud muutunud - kevad on ikka võluv ja inspireeriv, kuid mingi tormakus ja uljus on kadunud. Või tõesti - annab see veerandsaja lähenemine tunda?
 S. S. tegi täna prantsuse keeles õõvastava nalja. Miks see mind ikka naerma ajab? Pereliikmed. Ta mõtles pereliikmeid ju!

Pernilla

nimi on Last.fm'is viimase seitsme päeva kuulatuima artisti lahtris. När jag blundar. Ilmselgelt.
 Viimane nädal on olnud väga intensiivne. Minu plaanid kirjutada oma sündmustest eraldi täpsem postitus lõppeb nagu ikka iga päeva ühelauselise kirjeldusega. Mul on veider suhe ajaga. Mina, sooviga teda jäädvustada, torman temast mööda, kaotades ta viimaks käest ühes kõigega, mida ma öelda tahtsin. Ja siis "ei ole enam aega" asju pikalt öelda, ega mõtet. Uued päevad tulevad peale ja vanad nooremaks ei jää.
 Eelmisel laupäeval tõdesin bussis Tallinnasse, et olin sinna viimasel ajal rohkem teel olnud, ja pealinnas viibinud kui Tartus. Tõsi ta on, et vajutasime Tallinna lumme oma jalajäljed, ostlesime Kristiine keskuses ning siis soovisime õnne. A. ema sünnipäevapidu oli meeleolukas ning südaöösel lõime klaase kokku juba Mao aasta alguse puhul, mille juures mina kui Mao aastal sündinu, sain omakorda tähelepanu osaliseks. Kolm tundi bussisõitu oli juba harjumuspäraseks saanud ja koju jõudes plaanisime ülejäänud päeva kirja saada emaga lumememme ja lumejänest meisterdades, kuid õe pere tuli ekspromt-visiidile ning - kuigi lumetaat (sic!) sai valmis - kulus õhtu väikese beebi ümber askeldamise, sülle võtmise ja kussutamisega.

 Esmaspäeval algas kool. Mu pikk koolivaheaeg ja väikelinna-eksiil oli läbi saanud. Tartus tagasiolemine tekitas elevust, indu ja veidi võõristust - kõik inimesed olid jälle nii lähedal, kogu Tartu oli jälle nii lähedal. Ja mu raamatud ja Tartu-lemmikasjad niisamuti. Ma olin tagasi. Selles ajavööndis.
 Et teisipäeval, vastlapäeval teha metsik kelguralli ja lasta Kassitoomel elu pikim liug. Pärast mida süüa ühes A.'ga  kuuma hernesuppi, singivõileibu ja üihäid vastlakukleid. Kõht oli täis ja kelgutamine oli võhma välja võtnud. Ahi praksus ja tee maitses hästi.
 Kolmapäeva veetsin Genis tööl - sest nii läks. Õhtul astus O. uksest sisse, kes oli päevaks Tartusse tulnud. Rääkisime aja kontseptsioonist, ja see haakub jällegi mu kahetiste suhetega selle fenomeniga.
 Sõbrapäev. Pärast turundusloengut kõndis A. mulle suure karvase karu ja roosiga Rüütli tänaval vastu. Karu panime enda kõrvale laua taha istuma, kui lõunat sõime. Kui ma pärast, suur mõmmi kaenlas ja roos teises käes, bussi peale läksin, vaatasid vanemad prouad ja noored tüdrukud mind pikkade pilkudega. Enamik neist naeratas. Mina ka. Eks oma osa oli selles naeratuses ka saadud šokolaadil. Või ilusal mõttel sellest, kuidas aastaajad Emajõe ääres mööduvad, ent meie jälle seal jalutame, parte, puid ja alleel kõndivaid inimesi vaatame. Õhtul käisin teatris "Liblikapüüdjat" vaatamas. Et raamat mulle kunagi nii sügava ja raputava mulje oli jätnud - see oli teos, mille lugemise järel ma tajusin, et miski mu ümber ja minus on pöördumatult muutunud - tundus lavaversioon kuidagi pinnapealsem, toorem ja mingi olulise mõõtme poolest vaesem. Ühtlasi tekitas see mus siiski tahtmise raamat uuesti üle lugeda. Aga ilmselt jääb see rohke vaba ajaga inimeste privileegiks, mida ma endale nii pea lubada ei saa. Küll aga sain lubada omale sõbrapäeva hilisõhtut G. seltsis Genis, jutte ja kõnesid, mis tegid südame soojaks ja meele rõõmsaks. Ma võin tõesti öelda, et on olemas inimesi, keda tahan ja suudan isetult ja määratlematult armastada. Need vähesed sõbrad, kellele kuulub minu sees üks nendenimeline paigake. Jah, ka siis, kui nad ei ole füüsiliselt mu kõrval ja ma ei saa seda neile silmast silma öelda. Õnneks on neid, keda sain näha ja olemas olemise eest tänada.
 Eelmisest nädalast meenuvad veel varahommikused vestlused teatrimajas. I. ütles õigeid asju, neidsamu, mida ma just A.-le olin pihtinud - et ma varjun liiga palju iroonia taha. See on tarbetu. Mõelda tuleb südamega ja sellega ka arusaadut väljendada. Siis on mõtet midagi teha, siis on tehtu ka õige.
Mul on, mida õppida. Alati.

Lisaks olen ma kohutavalt pettunud endas, et nüüd sellise pika ja lohiseva postituse siia lõin. Püüan seda mitte korrata.