Teiselepoole vett…

Nüüdseks on möödas linnapäev. Eile oli kuum. Asfalt sulas mustadeks lompideks ja voolas sinkja jõena laadakauplejate vahel, hõõgudes veel õhtuhämaruseski kingamustrite ja kontsaaukude vahelt päevast elevust. Ja mööda ta saigi. Viluvarjus kontserti ja inimeste jälgimisega VIP-telgi ees, pärastlõunase leitsaku leevendamisega nii järverannas kui jõevoolus, hot spot’ides kaelani ulpides. Sai mööda koos päikesepaituse, kuuma supi, pirukate, ja vaarikatega. Jäi seljataha sulgpalli ja selle ‘tundelise teooriaga’: linnupojad, mesilinnud, millimallikad.. nii mängitakse palli. Ka katustel.
Ja on möödas kõige Audru Jõelaevanduse Pundi, Be Free’ga; peolõkke, ilutulestiku ja öödiskoga. Lendles taevaavarustesse koos tuhandete hõõguvate sädemekestega. Kust nad küll tulid.. ?
Ja tänane hommik algas taas palavalt, ülejala lastes. Sest seekordne buss läks enne lõunat. Adieu.

Adieu on põhjust öelda veelgi. Sest õhtupooliku veetsin ma pakkides. Homme sõidan ‘määratule merele’ ja naasen sealt alles mõne nädala pärast. Üle kahe aasta tõstan oma jala taas Hiiumaa pinnale. Tuleb pikk päev, täis bussisõitu. Mustvee – Tartu – Tallinn – Vaemla.
Nõndaks.

Aitäh. Kõige hea ja ilusa eest. Ja muist on alles ees.
Nägemiseni augustis.

 

Soundtrack’iks: hommikujuhukummituslugu Enrique Iglesias – Just Wanna Be With You

Maastikud ei tulista II

Minu impressionistlik amatöörkunst. Voila.

Maastikud ei tulista.

Jah, ma tean, mida te ütlete. Et ma ei pidavat pintslit enam kätte võtma. Aga üle aastate, nende arvukate.. Tuli taas kihk maalida. Ja ma ei suutnud vastu panna. Eile siis koukisin oma värvid ja pintslid ja topsid välja ja istusin kööki. Teadsin riski, siiani tean - need pildid ei ole kaugeltki need platonlike ideede üksühesed väljendused, mis mu peas on. Ja see ongi kõige keerukam: mitte loobuda sel hetkel, kui tekib tahtmine pilt puruks rebida. Sest see ei saa kunagi olema nii hea, kui peaks. Kõik suured kunstnikud on ju mingil hetkel nii teinud. Ju? Mitte, et peaksin end suureks kunstnikuks, aga vähemasti ei imesta oma pentsiku perfektsionismi üle.
Ma ju tegelikult ei oskagi joonistada...

Ilmselt hakkas kuumus pähe.

Ja ma ei ole enam kaua mandril.

Kuidas meil oli suvekool..

Kolm päeva Lõuna-Eestit, suvekuuma ja teatrilumma on möödas. Naasin eile õhtul ja võtsin endaga kaasa kõigi nende päevade kogemused, eredad mälestused. Sõnad, päikese, inimesed, mõtted.. Kannan neid Templirüütli kombel endaga nagu suurt saladust. Nagu midagi, mida ümber jutustada ei ole lihtsalt võimalik, ilma et midagi kaotsi läheks või ütlemata ei jääks. Kõik, mis juhtus Sokkas, jääb aga Sokkasse. Kohalolnud teavad. Maailm pilgutab vandeseltslaslikult silma.

Kui ma nüüd mõtlen..

Kuidas me Tartus keset lämbet suve taas koos kokku saime ja Tartu-Otepää bussis varakult laagri üles seadsime ning Kangrot tsiteerisime. Ja kuidas buss Paradiisi juures peatust ei teinud. Ning kuidas puhkekülas meid tervitama tulnud kutsa sai omale nimeks nii Rex kui Muki jm ning osutus lõpuks Ritaks. Ja kuidas K.K. minu valitud privaattuba tahtis ja ma mõnda aega kodutu olin. Sain siis vast kõige amüsantsemasse tuppa.. Ainsasse, mille uks lukku ei käinud. Vähemasti mitte ilma sokita.
Kuidas esimese päeva pikim tund oli kaminasaalis lõunasöögi ootamine. Lõunad said meie oodatuimateks ühissöömisteks. Ja kuidas me Kangrot põhjalikumalt tundma õppisime. Ning kuidas vahepauside ajal vette hüpatud ja valgete vesirooside vahel kaane endale külge korjatud sai. Kuidas Chris mind aknast ehmatas ja me KJ-ga teda mööda rõdu taga ajasime. Kuidas esimene õhtu tõi lausa uskumatu sooja ja grillimise. Kuidas kalja ja õlut ja siidrit oli nii palju, et nende kandmiseks läks vaja mitut noormeest. Ning kuidas me parvesaunas 100-kraadises leilis masohhismiga tegelesime ja siis järves sooja suvevihmaga auringe tegime. Ja kuidas jalgpall oli pidevalt teemas. Nii verbaalselt kui veidi ka füüsiliselt. Ning kuidas sääsed juba hilisõhtu kumas ei lasknud liiga pikalt meil KJ-ga sulgpalli mängida. Ning kuidas keskööks sisse koliti ning kuidas kauge äikesemürinaga ühel hetkel teisel korrusel elekter ära läks. Ning kuidas allkorrusel K.K. retroplaate keerutas ja kuidas me igas kiiruses tantsuringe tegime. Ja mida kõike tantsusaalis nägema ei pidanud..
Kuidas enne-und-jalutuskäigul vaatasime künkaharjalt puhkemaja tulekuma ja kuulasime laulu ning rukkiräägu hõikeid. Kuidas me konni koridorist korjasime. Kuidas laul kajas aknast varajaste hommikutundideni. Kuidas kuumad ööd magada ei lasknud ning valged varajased hommikud tulid sääsepirina saatel. Ning kuidas me hommikul, silmad lahti saanud ja lämbet troopikaõhku kopsud täis tõmmanud, vette hüppasime ja üles ärkasime. Ja kuidas hommikupudru kõrvale eelmise öö põnevaid seiku meenutatud sai. Oh seda K.K.-d ja teisi toredaid..
Kuidas uus päev tõi Kangro dramatiseeringu ja vihmasabina. Kuidas ligi kolmekümnekraadine soojus lõunasiesta ajal nii rammestav oli, et KJ ja Chris minu kitarrimängu ajal magama jäid. Vastavalt siis neljanda ja viienda loo ajal. Ei osanud minagi selle peale midagi targemat teha.
Pärastlõuna tõi ränga suzuki-treeningu. Kuid mõneks ajaks jäi tibamine üle ja siis lõpetasime treeningu kiigekünkal viewpoints’e tehes. Ning kuidas õhtu jätkus taas sauna ja grilli ja suplusega, kuigi taasalanud vihm suhkrust inimesi sisse peletas. Kuidas Jari meie toa aknast ühel hetkel sisse kõõlus ja Otti otsis. Ja kuidas me kaardid avastasime ja hilisööni Jürit ja Marit ning Kõrberotte mängisime ja KJ kaarditrikke õpetas. Mistõttu sai meie tuba õhtu üheks populaarsemaks ruumiks. Ning kuidas ma kõigi kuuldes roheline hernes olin. Allkorrusel oli K.K. taas DJ ja me läksime soovilugu tellima – ning kuidas Ace of Base’i siis söögi alla ja peale mängitud sai (ka järgmisel hommikul). Kuidas siis öösel kolmas toanaaber sisse vaarus ja oma toredal rangel häälel teatas, et ta pole üldse purjus ja me ei peaks magama, vaid laulma minema, sest üliõpilasteatril on pidu ja magada võib millalgi hiljem ka. Ning kuidas aknast rahvast juurde tuli ja me anekdoote rääkisime. Ning kuidas teiste tubade elanikud “koju” saadeti ja me kolmekesi elu üle arutasime ja neljandat laulmast tagasi ootasime. Ning kuidas teisel ööl tuli hoopis magusam uni - meil lasti seekord magada poole päevani..
Kuidas viimane hommik algas pakkimisega. Ning Chris toale (ja toanaabritele) liigutava hüvastijätu- ja tänukõne pidas. Ja kuidas Otepääl kuumus jäätist sundis ostma. Kuidas bussisõit tõi ühislaulu ning müstiliselt kadunud õlle-ja šokolaadinaljad. Ning kuidas me Tartu bussijaamas teistega head aega jätsime. Ning kuidas minu ja KJ jaoks lõppes suvekool 60’s Grill’is kohvi ja ploomimahlaga ning sörkjooksuga bussi peale.

.. siis võin öelda, et need olid ühed parimad päevad ses suves. Lihtsalt asendamatud. Aitäh.

Semos naaseb?

Viimaks ometi on suurte ponnistuste tulemusena jõutud avastuseni, mis viib meid sammukese lähemale suurele eksistentsiaalsele tõele. Novaator kirjutab, et – ärge nüüd üllatuge - neandertallased ja inimesed olid juba iidsetel aegadel eraldi liigid. AHA! Ja seda, et ühist esivanemat ei ole veel kindlaks tehtud. WRT genetics ei taha ma siiani kuidagi omaks võtta seda sisu, mida geeniteadlased-tehnoloogid palehigis valmis vorbivad ja massikultuuri toidavad kui täidetud pannkookidega. Rahvas sööb ja kiidab. Ja miks ei peakski, kui etiketti(koostisosi) lugema ei vaevuta. Jah, see kõlas nüüd kui varjatud etteheide. Ei olnud plaanitud. Nagu ütlesin – ei mingit minupoolset üleolekut sel teemal. Ma ei taha öelda, et kõik pimesi usuvad mingit jamajuttu ja kõiksetargemad ikka süvenevad ka sellesse teadusteoreetilisse ulmesse, mis seletab meie evolutsiooni ja igasugu muid bioloogilisi tekkeprotsesse. Ehk kuidas saavad neegrivanemad albiinolapse, miks sinisilmsetel hr ja pr Kasel on pruunisilmne poeg ning miks aastakümneid hirmuäratavates kogustes Primat tõmmanud onu Vanja kuidagi kopsuvähki ei sure, samas, kui naabrimees Peep, kes sigaretti kunagi suulegi pole tõstnud, seda tegi.
Geneetika. See kõik on tore muidugi. Enamik inimesi siiski samas ei mõista geneetika liiga keerukat sisu. Niisiis ei saa sellele ka vastu vaielda. Nõus – üldjoontes ei peagi. Aga kuidagi väga lihtne, mugav ja üldistav on öelda, et vaadake – kui geneetika suudab s e d a , siis on DNA vastutav ka selle eest, et me oleme arenenud kingloomast. Tohotonti. Ei. Ma siiski ei tahaks seda uskuda. Kulles on kulles. Eesel on eesel. Inimene on inimene. Mõningased variatsioonid ning pisuke liigisisene areng siia-sinna ei tähenda veel ühe muteerumist teiseks. Ei, ma ei taha pakkuda oma versiooni sellest, kust ja kuidas me oleme tulnud. Ning miks. Kuid miski minus tõmbub iga kord kriginaga krimpsu, kui ma kuulen, et sõnadega ‘polügeenne’ ja ‘fenotüübiline variatsioon’ seletatakse ära selline hiidmõiste nagu evolutsioon. Või öeldakse, et me saime kord alguse mingist müstilisest suurest paugust tekkinud vee kuumenemise tulemusena biokeemilse molekulmonstrumi tekkimisest. Hurraa.

Nojah. Vaatasin siin ükspäev 2001. aasta Tim Burtoni “Ahvide planeeti.” Eks see tekitas minus ka pisikest skeptitsismi krihvatust. Eriti lõpp. Kui kõik oleks läinud nii, nagu filmis (paraku romaani kohta ei oska iitsatada), oleks Abraham Lincoln olnud ahv. Inimahv. Ei tahaks nüüd tänasel päeval sealse kontinendi suunas irvitada. Neil on pidu. Aga kas see film oli kuidagi kohatu rusikas halvastivalitud silmaauku? Mina igatahes sain pihta.

(Jätkuks eelmisele postitusele teatan, et Kangro kirjutas oma romaanis “Tartu” küpspunasest kuust. What?!
PS: Eile öösel oli ta kahvatukollane. Võiks peaaegu öelda, et hõbedane. Viimane täna: aha!)

Selēnē all und nägemas.

Viimased viis päeva on ta olnud kollane. Mulle lihtsalt ei mahu see pähe. Kuu. Ja kollane. Miks ta ei ole hõbevalge, nagu peaks? Ausõna – ma nägin teda hõbevalgena. Nädal tagasi oli ta tõesõna hõbevalge. Mind ei usuta. Mis värvi on Kuu?
“Vaatame öösel aknast välja, eks siis ole näha, et hõbedane on.” Ning täpselt sellest päevast peale on ta igal ööl olnud kas pilve taga või.. kollane. Labane munakollane. Pähh. Ma võiksin vanduda..
Küll tulevad ajad, mil ta taas hõbevalge on.
Kas sellest tingituna või millestki müstilisest muust, kuid ma näen viimasel ajal veidraid unenägusid. Selliseid, mille unenäolisusest ma alles hiljem aru saan.
Mustas mantlis noorsand K. Milleks suvel mantel?

Klassiekskursioon Pärnusse. Et minna raamatukokku. Ja tellida sealt kataloog. Ent raamatukogu suletakse 10 minuti pärast ja ma ei saagi kataloogi tellida. Lähme L.-iga hoopis krõpse ostma. “Huvitav, kas J. on kodus?”

Ja jõulupuu meie elutoas. Südasuvel? Jõulupuu?

Ning see kummaline unenägu L.-ist, ühest kursavennast, minust ja müstilisest sünnipäev/pulmast. Kõndisime kursavennaga (kellega ma vaevu tegelikus elus silmast silma paar sõna olen vahetanud. Ja kes reaalselt e i s a a g i kõndida.) Tartu hilisõhtusel tänaval. Siis olime hotellis. Võtsime L.-iga tüdrukutetoa. Kursavend (olgu ta nimetatud B.) kõrvaltoa. Õhtul pidi olema kellegi suur sünnipäev. Segaduses ja otsustusvõimetuses vaeveldes püüdsime leida midagi selga, B jooksis fraki ja tumepunase särgiga meist koridoris mööda (“Temal nähtavasti on riietus leitud.”). Siis olin ma juba üksi hämaras Tartus. Kiirustamas sünnipäevale. Pluusi ja miniseelikuga. Soe oli. Ühel hetkel avastasin, et olen koti võtmete, telefoni ja muu kraamiga maha jätnud. “Kas tõesti pean tagasi minema.” Ja järgmisel hetkel olin ma kodus. Muretsemas selle üle, et oleks aeg pulmakleit selga panna. Fotosessioon algab. Äkiline hirm. Kas keegi üldse tuleb kohale? Kas L. tuleb? Helistan. L. ütles, et käis saunas ja nüüd on teki all, ei viitsi tulla. Ma ei hakka meigiga vaeva nägemagi. Vaatan end peeglist. Pulmakleidiga. Mõtlen, et kui fotosessioon toimunuks, kas nad ei hakka imestama, kus/kes peigmees on? Sisestan endale, et kleit on ju olemas. Ja kõik ei saagi pildile jääda.

Järgmisel öösel nägin unes pildiraamatut kontidest-luudest ja muumiatest.

Mulle näib, et Kuu-temaatika leiab veel oma sümboolse tagasitee minu juurde. Pole välistatud, et lükkan kogu oma mittemõistmise ja ajan kõik oma hädad Kuu kaela. Sellele teisele küljele, mida kunagi näha ei ole. Ning seni, kuni ta taas hõbedasena ei paista, on mul alust seda ka teha.
Valget kuud ja normaalseid unenägusid, aitäh!

Täpsustuseks: mul ei ole kollase-oranži-punase-beeži vms kuu vastu mitte midagi. Tegelikult on värviline kuu väga ilus. Aga pelgalt põhimõtte pärast tahan ma teda näha jälle hõbevalgena.
Võib taustaks kuulata: The White Stripes – White Moon