Vahel peame me selles isiklikult veenduma, et kohati on see maailm ikka haige küll. Haige, ma ütlen. Nii kauaks seda ülimuslikku positiivsust oligi.
Aga küll ma üle saan. Et Tartuga jälle midagi head assotsieeruks.. kunagi.
laupäev, 17. november 2007
esmaspäev, 5. november 2007
I´m falling for . . .
Ah, ma olen vist armunud.. ja see on tegelikult lausa uskumatu, mil moel. Kellesse? Elusse.
Ma ei tea siiamaani, mis juhtus. Ja arvatavasti ei saagi teada. Aga see ei olegi tähtis. Tähtis on see, et midagi toimub. Ja see midagi.. see salapärane ja imeline miski on hea.
Kõik sai alguse sellest, et vaheaeg möödus kiiresti... Jah, ma arvasin, et sügisvaheaeg saab olema igav ja sisutühi. Algus seda ka tõotas. Ent ometigi pani vabale nädalale punkti Tartusse sõit. (Kummaline, ma olen 4 päeva jooksul 3 korda Tartus käinud.) Reedese päeva veetsin Tartus ehituspoode mööda rännates. Üsna kurnav ja väsitav.. Ometigi oli mul kuidagi hea meel, et juba järgmisel päeval sinna tagasi sõidan..
Sel hommikul sadas lund. Esimest lund. Esimest tõelist lund. Ja nüüd ei saagi ma enam aru, mis oli see mõistatuslik 'miski' ses päevas, mis siiamaani end minus tunda annab. Võbelus. Kas oli asi vaikses ja õrnas esimeses talvepäevas, novembri põnevas alguses või Creppis.. Jah, just Crepp'is istudes jäin mõttesse ... äkitselt ... sügavalt. Õnnelikult. Ma vaatasin, kuidas ses hämaras ja hubases ruumis langesid varjud inimeste nägudele. Ilusad ja õnnelikud inimesed. Räägivad omavahel, naeravad. Ja ma tajusin sellist veidrat rõõmus-kurba tunnet.. , otsekui laual põlevas küünla leegis peatunuks aeg. Väljas, akende taga langes lund. Aeg seisis. Ja ma jõin oma elu parimat jäätisekokteili. Soe oli. Ja hea oli. Hämarus kallistas vanalinna. Ma kõndisin mööda kergelt valgeid munakivitänavaid. Järgmisel hetkel leidsin end bussist, kahjutundega, et pean jätma selja taha selle linna, selle võrratu koha. Ja mulle meenus suve lõpp, just seesama, kui ma istusin viimase Mustvee bussi peale ja vaatasin igatsevalt, kuidas Taaralinn mu selja taha kumama jäi. Ja nüüd on juba külm, aga tunne on sama. Isegi tugevam. Palju tugevam. Ja ma vaatasin bussi aknast välja hämarevasse õhtusse, kuulasin Thomas Newmani 'Whisper of a Thrill' i ja lasin hõbedase maastikupanoraami ja üksikute tulede kudumi silme alt mööda. Ja värisesin. Kui ilus see oli. .. kui ilus see kõik oli.
Koju jõudes läksin sauna. Ma ei ole varem sauna sallinud. Aga sel laupäeval, sel maagilisel päeval.. Sel päeval armastasin iga pisikest asja, mida kogesin. Iga väikest lumehelvest silmadel, sauna uduseid ja soojasid toone, seda pehmet kuumust, mis peale pikka päeva varatalvises Tartus mind endasse neelas. Ja ma teadsin, et ma olen armunud. Ellu.
Täna hommikul ärkasin õndsustundega, et jah, ma sõidan taas Tartu. Oeh. Ja ainuüksi see tunne pani mind naeratama. Pani mind rõõmuga jooksma dressipluusi ja nokamütsiga läbi karge talvehommiku, täpselt nagu iga päev hommikujooksu tehes..
Aaaeh, te ei kujuta ette, milline armas kribelus tuleb südamesse, kui jõuad Tartusse. Need inimesed, need paigad, need toonid... see aura. Ja ma võin tõesõna ütelda, et tänane päev oli peaaegu sama kena kui laupäev... Päike paistis. Paistis niii tugevasti, et silmad ei näinud. Aga see oli hea. Teed, majad ja näodki särasid vastu..
Ning nüüd siis ei teagi, mis värk on. Ühel hetkel bussis täna tagasi sõites mõtlesin viimaste päevade üle ja ütlesin endale, millise kingituse olen ma saanud, et ma siin maailmas olen. Näen. Kuulen, Kogen. Armastus iga väikese kauni pisiasja vastu. Tahe joosta keset lumist välja ja hõigata. Õnnest. Nii, et metsad värisevad.
See ongi vist see, millest räägitakse. Rahu. Rahu endaga. Sisemine rahu. Hingerahu. Joovastus elust ja inimestest. Kui mitte miski ei häiri. Ja kui häirib, siis see lihtsalt kahvatub kõige selle suurepärase ja hea kõrval. See on sisemine soojus. Müstiline ärevus ja teadmatus. See on kui uimasti. Ja ma olen tänulik, et ma viimaks selle enda jaoks leidnud olen. Ma ei tea, kui kaua ma niimoodi elan. Sellise tundega. Sellise õndsa sisemise õnne- ja rahutundega. Ah, peaasi, et ma varsti jälle Tartu saaksin. See linn toodab positiivset energiat.
Mul on tegelikult kahju inimestest, kes seda tunnet ei mõista või seda enda jaoks leidnud pole. Seda surinat. Seda janu. Sest see on midagi ülemat. Ah. see lihtsalt halvab. Hmm. ma kõlan kahtlaselt, olen vist viimaks leidnud eneses romantiku. Aga nii see on. Ja kes seda ei mõista.. siis see on nende eneste traagika..
Kohtumiseni, Taaralinn.
: )
Ma ei tea siiamaani, mis juhtus. Ja arvatavasti ei saagi teada. Aga see ei olegi tähtis. Tähtis on see, et midagi toimub. Ja see midagi.. see salapärane ja imeline miski on hea.
Kõik sai alguse sellest, et vaheaeg möödus kiiresti... Jah, ma arvasin, et sügisvaheaeg saab olema igav ja sisutühi. Algus seda ka tõotas. Ent ometigi pani vabale nädalale punkti Tartusse sõit. (Kummaline, ma olen 4 päeva jooksul 3 korda Tartus käinud.) Reedese päeva veetsin Tartus ehituspoode mööda rännates. Üsna kurnav ja väsitav.. Ometigi oli mul kuidagi hea meel, et juba järgmisel päeval sinna tagasi sõidan..
Sel hommikul sadas lund. Esimest lund. Esimest tõelist lund. Ja nüüd ei saagi ma enam aru, mis oli see mõistatuslik 'miski' ses päevas, mis siiamaani end minus tunda annab. Võbelus. Kas oli asi vaikses ja õrnas esimeses talvepäevas, novembri põnevas alguses või Creppis.. Jah, just Crepp'is istudes jäin mõttesse ... äkitselt ... sügavalt. Õnnelikult. Ma vaatasin, kuidas ses hämaras ja hubases ruumis langesid varjud inimeste nägudele. Ilusad ja õnnelikud inimesed. Räägivad omavahel, naeravad. Ja ma tajusin sellist veidrat rõõmus-kurba tunnet.. , otsekui laual põlevas küünla leegis peatunuks aeg. Väljas, akende taga langes lund. Aeg seisis. Ja ma jõin oma elu parimat jäätisekokteili. Soe oli. Ja hea oli. Hämarus kallistas vanalinna. Ma kõndisin mööda kergelt valgeid munakivitänavaid. Järgmisel hetkel leidsin end bussist, kahjutundega, et pean jätma selja taha selle linna, selle võrratu koha. Ja mulle meenus suve lõpp, just seesama, kui ma istusin viimase Mustvee bussi peale ja vaatasin igatsevalt, kuidas Taaralinn mu selja taha kumama jäi. Ja nüüd on juba külm, aga tunne on sama. Isegi tugevam. Palju tugevam. Ja ma vaatasin bussi aknast välja hämarevasse õhtusse, kuulasin Thomas Newmani 'Whisper of a Thrill' i ja lasin hõbedase maastikupanoraami ja üksikute tulede kudumi silme alt mööda. Ja värisesin. Kui ilus see oli. .. kui ilus see kõik oli.
Koju jõudes läksin sauna. Ma ei ole varem sauna sallinud. Aga sel laupäeval, sel maagilisel päeval.. Sel päeval armastasin iga pisikest asja, mida kogesin. Iga väikest lumehelvest silmadel, sauna uduseid ja soojasid toone, seda pehmet kuumust, mis peale pikka päeva varatalvises Tartus mind endasse neelas. Ja ma teadsin, et ma olen armunud. Ellu.
Täna hommikul ärkasin õndsustundega, et jah, ma sõidan taas Tartu. Oeh. Ja ainuüksi see tunne pani mind naeratama. Pani mind rõõmuga jooksma dressipluusi ja nokamütsiga läbi karge talvehommiku, täpselt nagu iga päev hommikujooksu tehes..
Aaaeh, te ei kujuta ette, milline armas kribelus tuleb südamesse, kui jõuad Tartusse. Need inimesed, need paigad, need toonid... see aura. Ja ma võin tõesõna ütelda, et tänane päev oli peaaegu sama kena kui laupäev... Päike paistis. Paistis niii tugevasti, et silmad ei näinud. Aga see oli hea. Teed, majad ja näodki särasid vastu..
Ning nüüd siis ei teagi, mis värk on. Ühel hetkel bussis täna tagasi sõites mõtlesin viimaste päevade üle ja ütlesin endale, millise kingituse olen ma saanud, et ma siin maailmas olen. Näen. Kuulen, Kogen. Armastus iga väikese kauni pisiasja vastu. Tahe joosta keset lumist välja ja hõigata. Õnnest. Nii, et metsad värisevad.
See ongi vist see, millest räägitakse. Rahu. Rahu endaga. Sisemine rahu. Hingerahu. Joovastus elust ja inimestest. Kui mitte miski ei häiri. Ja kui häirib, siis see lihtsalt kahvatub kõige selle suurepärase ja hea kõrval. See on sisemine soojus. Müstiline ärevus ja teadmatus. See on kui uimasti. Ja ma olen tänulik, et ma viimaks selle enda jaoks leidnud olen. Ma ei tea, kui kaua ma niimoodi elan. Sellise tundega. Sellise õndsa sisemise õnne- ja rahutundega. Ah, peaasi, et ma varsti jälle Tartu saaksin. See linn toodab positiivset energiat.
Mul on tegelikult kahju inimestest, kes seda tunnet ei mõista või seda enda jaoks leidnud pole. Seda surinat. Seda janu. Sest see on midagi ülemat. Ah. see lihtsalt halvab. Hmm. ma kõlan kahtlaselt, olen vist viimaks leidnud eneses romantiku. Aga nii see on. Ja kes seda ei mõista.. siis see on nende eneste traagika..
Kohtumiseni, Taaralinn.
: )
Pilt:
http://tomato175.deviantart.com/art/Eternal-Happiness-16209430
pühapäev, 4. november 2007
No one knows what its like
To be mistreated, to be defeated
Behind blue eyes
No one knows how to say
That they're sorry and don't worry
I'm not telling lies
Ah,ma ei salli, kui inimesed veavad teisi alt. Või jätavad endast vale mulje. Tahtmatult või tahtlikult, vahet ei ole, tulemus on üks. Üsna nõme on, kui sa pead inimest kellekski, aga tegelikult, mingi aja pärast pead endale tunnistama, et ta on lihtsalt keegi, keda sa poleks temast uskunud. Keegi, keda sa ei oleks tahtnud tunda. Ja lõpuks ei ole sul kahju mitte temast, vaid ideaalist, mille sa temast lõid...
To be mistreated, to be defeated
Behind blue eyes
No one knows how to say
That they're sorry and don't worry
I'm not telling lies
Ah,ma ei salli, kui inimesed veavad teisi alt. Või jätavad endast vale mulje. Tahtmatult või tahtlikult, vahet ei ole, tulemus on üks. Üsna nõme on, kui sa pead inimest kellekski, aga tegelikult, mingi aja pärast pead endale tunnistama, et ta on lihtsalt keegi, keda sa poleks temast uskunud. Keegi, keda sa ei oleks tahtnud tunda. Ja lõpuks ei ole sul kahju mitte temast, vaid ideaalist, mille sa temast lõid...
Tellimine:
Postitused (Atom)