Clouds come floating into my life, no longer to carry rain or usher storm, but to add color to my sunset sky. (R. Tagore)

Yann Tiersen sündis 23. juunil 1970 Bretagne’is.
Jäätis tänapäevasel kujul pärineb 2200 aasta tagusest Hiinast.
Teed joodi aga Hiinas juba 2737 aastal e.m.a.

Sa ärkad ühel tavalisel päeval ja arvad, et hakkab sadama. Ning kui sa siis otsustad, et ei lähe jooksma, siis oleksid võinud ringi mõelda või siis ka mitte. See pole oluline. Tähtis on, et vihma ei hakka sadama (ja kui korraks midagi taevast kukubki, siis selleks üürikeseks ajaks, kui sa jõuad ilmaasjata ilma peale korraks asjatult vihastada) ning päike loojub sooja Tartu taevahorisondi taha, jättes su meeldivalt hõljuma möödunud päeva headest hetkedest. Neist, mida ühendasid need kolm: Tiersen, jäätis ja tee.

Ja vestlused. Vestlused neist kolmest. Ja kõigest muust. Kõigest, mis meid läbib ja mis meid ees ootab ja kõigest, mida ei annagi sõnadesse panna. Või kaotavad nad ümberjutustamisel oma mõtte. Nagu hetked ikka.
Mööduv nädal toob meelde muusikateooria, hilisöise õppimise, ohtrasti maale, kunstnikke ja pilte Montmartre’ist, kõikjal õitsvad lõhnavad sirelikobarad, Karlova seni avastamata tänavad, mänguväljaku, kiige ja mõtted tulevikust, tähed pilvede vahel, viimased Ivanovite etendused Athenas, kotti peidetud kontsakingad ja jooksu Salme treppidest , üle taeva kihutavad hiigelpilved, pargi, hakid, kes tirivad pitsat Hotell Draakoni katusele, Lõvisüdame ja lemongrassi, naeru, trepid, persillade pastaroal, jäätise, šokolaadi, maasikad, ühe kase akna taga, mida tahaks maalida, kui vaid oskaks. . Ja võrratu La Noyée live’s kõlamas otsekui mitte-päris-Tartus, vaid Pariisi kunstihõngulises boheemlikus katusekambris.

Ja ees ootab Viljandi. Ja ootab Tallinn. Ning teater – oh, maailma teater tuleb koju kätte! Ning selja taga on 2/3 eksamitest. Hing on kerge ja õhevil. Kunsti ja teatrit ja jäätist ja raamatuid. . Ja päikest!
Mul on nüüd enda isiklik “Liblikapüüdja”. Ning ees viis päeva Tallinna vanalinna ja lavakunsti.

Ja kui sul on olemas selline elu, siis kuidas ometi on sul alust arvata, et hakkab sadama?

Soundtrack: (ja taaskord) Yann Tiersen – La Noyée

“Haridus…

… muudab meid rumalamaks kui loomad. Tuhat häält kutsub meid igast suunast, kuid meie kõrvad on topitud teadmistega.”

Jean Giraudoux

Nüüd, mil ma tean, kuidas Giraudoux & Co (Antoine’st Vahtangovini) Lääne teatri ajalukku oma jälje on jätnud, ning milline näeb sellel sessil välja päikesetõus, võtan julguse endale teda hariduse teemal tsiteerida.  
Niisiis. Sess.  Raamatukogu - meie teine kodu; mälumaht – meie tulemuste määraja. Aga kui mul on piltmälu?

If you can’t remember it – visualize it.

Tere. Kell on 4.24 ja mu sein on täis teatrit (vähemasti seda osa, mida ma ei teadnud ja mis mul loogiliselt pähe tuupides meelde ka ei jääks).

“We live on coffee and flowers.
Try not to wonder what the weather will be” (Googelda seda.)

 

 

Mul oli tol päeval enne ka teine eksam. Selleks ajaks ma juba teadsin nii mõndagi ka individuaalsete erinevuste psühholoogiast. Nagu näiteks:

“Sarnaselt varasemate uuringutega on nii intelligentsus kui isiksuse baasomadused olulise panusega õpiedukuse kujunemises, kuid isegi nende kombinatsioon ei seleta ära üle kolmandiku GPA hajuvusest :intelligentsus on kõige tugevam ennustaja (seosed vahemikus r = .40 kuni r = .50). Isiksuse omadustest on parim ennustaja meelekindlus (st korralikkus, täpsus, saavutusvajadus, eesmärgipärasus jne).”

Meelekindlusega on aga viimasel ajal nii nagu on. See tähendab, ma olen endiselt oma püstitatud eesmärkide ja sotsiaalse surve ori ning seda rängem on mu (hetkeline?) varajase täiskasvanuea kriis. Mida ma olen õppinud – et kui miski tundub selge ja kindel, siis mõtle uuesti – mitte miski ei pruugi olla selge ega kindel.  Homme on kõik teisiti. Ilm on teisiti. Vaade on teisiti. Tulevik ja maailm on teisiti.

Ükspäev sadas vihma. Kunagi kirjutasin vihmavarjusoojusest ja ööbikulaulust, aga nüüd on needki olematud.
Oli see üldse vihm või rüütasin mina oma aknad soolaka suurepiisalise kardinaga ja püüdsin sellest läbi hüüda “mis must saab” ? Kellele? Seda ma ei tea. Võimetuse ja saamatuse nirutunne sõi mu elusalt ning ma pean õudusega tõdema, et ei olegi nii kivist ja rauast, kui seni arvasin. Liblikatiivatolm. Ei muud.

Tulevikku pole olemas. Olen seda ise öelnud. Tulevik on kestev olevik. See, mida teeme täna, ongi meie homne. Ent kunagi varem pole kauge abstraktne tulevik olnud nii reaalne. Miks ma üldse sõdin ja ei taha tunnistada, et olen eestlane – meil ei ole tulevikku väljendavat vormigi. Meie mõttesüsteemides puudub vastav ajakategooria ning me peaksime selle üle õnnelikud olema. Siis ei panustaks me mingile seletamatule hetkele kusagil määramatus kauguses, vaid teeksime juba praegu, täna, siin hetkes kõik selle ära, mida heaks peame ja arvame. Siin muidugi on vaidluskoht, sest perspektiivi on ka vaja planeerida, aga kõige hirmsam asi siin elus on kahetsus. Kui ühel hetkel tagasi vaadata ja kahetseda, siis on vahepealne aeg arutu raiskamine ja enesepete. Ja seepärast haaraski mind vahepeal tohutu hirm, et ma teen midagi valesti või võtan endalt ära mingid olulised võimalused.. ja et ma ühel päeval mitte ei naera tagasi vaadates, vaid kahetsen. 
Mõelnud enda jaoks välja selle, et kui uks suletakse, siis aknad kusagil avatakse, oli päike välja tulnud . Ning mul pole midagi akende avamise vastu. Meelekindlus. Seda on vaja. Kõik muu tuleb iseenesest.

Kunagi meedias oli selline lõik:

Laar tõdes, et praegune kõrghariduse süsteem on üldse imelikult üles ehitatud: osad maksavad oma hariduse eest ise, osade eest maksab riik.

«Me laseme oma noori õppima asju, mida pole vaja ei neil, ega ka riigil. Igasugused lullilöömise kohad tuleks ära kaotada,» ütles Laar.

Tema sõnul peaks riik suurendama survet ja koolitama just vajaminevaid spetsialiste. 

«Praeguse kõrghariduse süsteemiga näeme ka edaspidi seda, et inimesed õpivad seda, mida kellelgi vaja pole. Me peame saama paremat kvaliteeti ja seda saab tarkust tagumikust pähe tagudes,» lisas Laar.

Mind kuidagi koledal kombel vihastas see sel hetkel – kui sa oled siia maailma sündinud ainult üheks eluks, siis mille pagana päralt peaksid sa oma unistustest ja plaanidest loobuma, et teenida kellegi teise huve, taskuid ja sihte. Tahan olla kunstnik – olen kunstnik! Virelen ja vaevlen, aga olen ikkagi õnnelik. Igatahes õnnelikum kui peaksin vastu tahtmist mingi haldusametnik või trollijuht olema. Ja kes üldse on kindel, et virelemine paratamatu on, kui tehakse seda, mida armastatakse.
Nimetate “lullilöömiseks” kõike seda, mida teie ise ei taha… Ja räägite siis veel inimõigustest – vaba tahe ja õigus valida omale tee, mida mööda oma elu tallata. Kahju, et mina juhtival kohal ei ole ning ei oma õigust ette dikteerida, et mulle ehk oleks kasulikum, kui mõni tipp-poliitik klouniks hakkaks. Teeks midagi lõbusat, mitte ei soiuks seal Toompeal. Naer tuleb tagumikust pähe lüüa…
Kõige nukram on see, et see meediasse paisatud sapp oli suunatud just nende pihta, kes on piisavalt võimekad, et riigieelarvelisel kohal ükskõik mida õppida. Sest vaevalt, et valitus virisema hakkaks, et Peep, kes maksab €1800 kirjanduse õppekava täitmise eest, on pinnuks silmas oma luuletamisega ning peaks hoopis neuroloogiasse minema. Neil on see ükskõik – õppigu, mida tahab, peaasi, et maksab.
Mis kvaliteedist me siis räägime? Rahakott puuga seljas  - kohe mistahes spetsialist. Aga vaene Kristjan-Jaak “lööb riigi kulul lulli” ning õpib seda, mida kellelgi vaja ei ole. .
 

Aargh. Hälin ja raev. Ma ei hakka pikemalt meie kallist haridussüsteemi materdama, kuigi ma pole kaugeltki õhust tühi. Oma mädatomati peaks saama ka veel see 3+2 ja tööturg, aga ma ei jõua.

Ma ei jaksa üldse rääkida praegu. Palju lihtsam on lasta seda teha selle sessi tausta/teemamuusikal: The National.

Täna siis Brainy (Googelda seda.)

Vere tulv pähe.

Oh I'm going to buy a gun and start a war
If you can tell me something worth fighting for
Oh and I'm going to buy this place, that's what I said
Blame it upon a rush of blood to the head

Mõtlesin, et tean, mida ma öelda tahtsin. Sest millestki ma ju ometigi rääkida tahtsin. Sellest nädalast. Suvekuumusest. Ja tavatutest seikadest. Ja inimestest. Ja nüüd ei oskagi midagi öelda. Panna oma sotsiaal-fenomenoloogilisi kogemusi-kaemusi sõnadesse on osutunud ootamatult keeruliseks ülesandeks. 13 ja reede – ei morjenda. Kindlasti annab nädalale mingi pikantse lisakvaliteedi.
Juba see oli mingi semiootiline vihje, et plaanitud varahommikune buss ühel hommikul tulemata jättis ja salapärastel põhjustel, nagu hiljem selgus, katki otsustas minna. Sellegipoolest jõudsin eksamile. Õppejõud kinnitas, et me saame eksami kenasti tehtud ja ei varise majaga ümber. Kui kohatu nali, mõtlesin. Et miks peaks? Eilne näitas aga, et naljast on asi kaugel – von Bocki maja kärises just tollesama auditooriumi kohalt pooleks.
Aga mitte esmaspäeval. Siis olin õnnelik, et nii lihtne eksam oli ja lippasin kerges suvepäevas rõskest õppehoonest välja. Täiesti juhtumisi nägin Manicut. Meie tee viis mõnda aega ühte suunda, juttki oli ühte suunda: videokunst ootab meid ees. Ent edasine oli huvitavam.. Long story short – üks kellasepp, kes juba aastaid Tartus oma äri peab, julges nüüd mind teretada (kui ma niisama pahaaimamatult tema töö juurest mööda jalutasin) ja küsida mu nime, öeldes, et ta on mind juba aastaid nägupidi teadnud. Ma ei salga, et teadsin teda ka – olen sinna oma viis aastat juba kelli ja sõrmuseid parandada viinud. Hea töö on alati garanteeritud. Aga et .. kuidaspalun? Järgmisel hetkel teadsin juba nii mõndagi tema isiklikust elust, kuid pidin siiski ise osaks sellest saamisest keelduma. Aga me oleme nüüd sõbrad. Kui pentsik..

Ja teisipäev rajas teed kolmapäevale, mis oli nii teistsugune, et ma siiani ei mõista midagi arvata või öelda, kui et mõned detailid ja hetkeemotsioonid ja stoppkaadrid, mis sellest päevast mällu on talletunud, tekitavad kummalisi tundmusi. Selliseid, mis murravad rutiini ja esitlevad end kui alternatiivreaalsust. Sellised, mis lasevad elul meeltesse jõuda tavatult kirka ja vahetu ja sügavana. Sellised, mida millegipärast kunagi mõnel juhuslikul argipäeval mäletada. Viimastel päevadel olengi tegelenud nende tundmuste kogumise ja juhuslikele paikadele emotsionaalse värvinguga tähenduste omistamisega..

Ma olin Trehvis. Läbi juhuse. Tutvumas ja rääkimas uute inimestega. Kes iseenesest ei olegi nii uued, kuid aegu tagasi oleksid nad olnud teise tähendusega minu jaoks. Siis olid mitmed asjad teisiti, ja seetõttu ongi nii huvitav jälgida ennast ja teisi, arvestades, kuidas tegelikult elu on läinud. Ja millest me räägime nüüd nendena, kes me oleme sel hetkel.. Selle asemel, et rääkida neid jutte nendena, kes olime või oleksime, kui elu oleks läinud muudmoodi.
Juttu oli teatriajaloo raamatust – minu piiblist. Huvitav, et hetk hiljem oligi mu kotis Uus Testament, mille lahke onu peahoone ees mulle ulatas.
Justkui sellega seoses sain ma veidi aega hiljem kuulata ühel täiesti tavalisel pargipingil Barclay platsil mõtteid, mille kohaselt jumal olemas peaks olema. Nii teoreetiliselt. Ja see pargipink jääb mulle nüüd seeläbi meelde.
Uus Testament oli mul kotis ka õhtul, kui kuulasin hoopis teist laadi mõtteid ja argumente sellest, miks jumalat e i s a a olemas olla. Nii vastandlikud vestlused. Nii vastandlik elu.

Viimase 48 h jooksul võin silma pilgutamata väita, et maha on saadud kõndida vähemalt 20 km. Kunagi ei tea, kuhu jalad viivad. Või mõtted. Või tänavad. Ning kunagi ei tea, millal võib tulla tahtmine mõnel äikselisel hilisõhtul minna ja üles otsida see kõnnitee äär Sõbra ja Tähe ristis, kus sai räägitud surmast ning et kõige vähem maailmas tuleb karta just seda. See tänavakivi jääb meelde nimelt seepärast.

Kui sügav võib elu vahel olla! Isegi sügavam kui Emajõgi, mis aeglaselt ja segamatult öötuledes voolab ja mille kaldal inimesed aeg-ajalt aastast aastasse räägivad metafüüsilistest asjadest, inimesest tema ambivalentsemas tähenduses, lapsepõlvest, minevikust..

Nii palju küsimusi ja mõtteid ja asju tulvab pidevalt läbi pea. Millise nimel neist tuleb võidelda.. kes seda teab. Mõtiskleda tasub. Elama peab.
Kuid aasta ilusaim aeg on käes. Ei saa lasta sel raisku minna. Nagu ka heal muusikal..

Teeme ära 2011. Afganistani moodi.

Talibani täna Ida-Afganistanis Laghmani provintsis toime pandud suitsiidirünnak nõudis viie tsiviilisiku – nende seas kahe lapse – elu, teatab uudistevõrk AFP.
/.../
Talibani pressiesindaja Zahihullah Mujahid kuulutas, et nende organisatsioon võtab rünnaku eest vastutuse, ning lisas, et see on osa nende kevadisest rünnakukampaaniast, mille nad kuulutasid välja möödunud nädalal.

(Postimees, 10.mai 2011)

Kampaania?! Tapame end ja laseme lapsed õhku ning nimetame seda siis milleks.. talguteks? On see nüüd Talibani viis anda omadele populistlikke lubadusi (kõigile õhkijatele neitsid teises ilmas!)? Ja varsti hakatakse trükkima T-särke ja tootma kleepsuga kruuse?
Kindlasti paneb see ringi mõtlema virina üle kohaliku poliitpropaganda võttestiku pihta.

Tuletaevasappi.

Deja vu. Variatsioonid elust.

Nüüd on siis läbi. Tartus juba mõni päev tagasi ja Tallinnas minu jaoks alates eilsest. Tudengite kevadpäevade üritused on peetud, laulud lauldud, tantsud tantsitud, teater tehtud.

Eelmisel aastal oli nii. Ja jätkus sedasi. Kõik ju mäletame seda. See oli elamusterohke kvaliteetaeg, mille helges mälestuses ka sel aastal kevadet tervitasin. Magasin muidugi tunduvalt rohkem. Oli see nüüd lisaeluaastast, praktilisemaks muutunud mõtlemisest või tont teab, millest veel, aga magasin kõvasti rohkem kui 4 h per öö . Geneetikat ei olnud enam. See on argument!

Kõik oli justkui sama, aga ikkagi uus. Esmaspäeval oli improproov. Ja oli öölaulupidu. Läksime. Laulsime. Viskasin kukil näppu. Nautisime sooja õhtut. Kassitoome kaikus laulust ja naerust. Alleed ja platsid ja pargid ja lokaalid olid ka 02.00 ajal öösel rahvast pungil täis. Elu voolas Tartu tänavatel. Kambakesi, karjakesi, hulgakesi, kahekesi..

Teisipäev oli pikk ja töine koolipäev. Ütlen seda selgitamaks, miks ma pärast õhtust etendust ja peale seda toimunud impro peaproovi ja pärast seda toimunud kesköist (üllatavalt edukat) ülesastumist Vildes, Comedy Estonial, koju läksin ja mitte jälle tütikatega Geni. Läksin koju ja harisin end hoopis eesti kirjandusega. Põhjalikult.

Kolmapäev algas kunstiga, tõi kunsti ja lõppes ka mingil määral kunstiliselt. Peale Kangilaski loengut olin andnud koos 10 teise tütikaga sõrme Margus Kasterpalule, kes tähetorni 200. aastapäeva avamise jaoks meiega performance’i korraldas. Olime Vene sõdurid, mõõtsime maad, et tõestada, et maakera polegi ümmargune. Struve nimelt mõõtis Tartu Tähetorni läbiva meridiaani. Õigemini tegid seda sõdurid, need, keda me kujutasime. Vabariigi president oma kaaskonnaga oli ka asjasse seotud. Nemad olid pidulikul rongkäigul avamisele. Meie, kamp sinistes frakilaadsetes mundrites, venekeelseid numbreid ja fraase a la “tsut-tšut leveje” hõikuvaid etlejaid, pidime tee peal oma toigaste ja riistapuudega ees tokerdama. Üritus päädis sellega, et J. palus presidendil sellest kaasataritud vanaaegse mõõteriista pilust sisse vaadata, öeldes, et “eta mašõna”. Kui elitaarne! Ja noh, mina suskasin Struvet mängivale Martin Kõivule pihku prantsuse mõõdupuuks nimetatud toika ja tegin sõdurite rivvi naastes ‘ajastutruu’ pirueti. Kokkuvõttes, improvisatsiooni kohta ju väga hea. Veel parem oli autasuks saadud avatud arve Genis. Peale õhtust etendust Ateenas lunastasin selle eest kuuma õunakoogi jäätisega, õunamahla (ilmad olid siis ootamatult kuumad-kuumad-kuumad) ja pirnisiidri. Ja siis oli Smilersi katusekontsert. Väga maru oli. Inimesi oli jälle ei-tea-kust tulnud nii palju, et Emajõe äär oli täis, niisamuti Narva mnt ja neid jagus veel ühika akendele, vanalinna ja Toomemäelegi. Seal jätkus kultuuriprogramm Mahagoniga. Visuaaliga vürtsitatud instrumentaal kammis korraks ära. Siis tuli Karl Madis lavale, mingi minule tundmatu nostalgia lõi õhu pooleks ja kannatamatus hinge. Läksime ära, et enne südaööd CT-sse katusekontserdi afterparty’ile jõuda. Jõudsime. Et mitte meie seltsilist üksi koju alt klubist kostvaid bassihelisid kuulama jätta, kutsusin KJ toanaabri ka kaasa. Ta oli nii truult meiega Mahagoni kuulanud, et vääris seda. Tantsisime üsna korralikult. Nii, et varbad taas tuld lõid ja üsna kurjakuulutavalt valutasid. Selles suhtes eelmine aasta ei kordunud – ükski neist värvi ei muutnud ja küüned jäid alles. M., kes öösel meist tantsima jäi, olevat lõpetanud oma öö muffineid tehes ja teed juues. Vot sulle kunsti!

Huvitav, et selles õhtus oli samu inimesi, kellega eelmise aasta sama aeg seostub. Aga veidi teises variatsioonis. Üks neist ei tundnud mind ära, teisi tervitasin tagasihoidlikult.

Eelmise kevade neljapäev oli üsna märgiline. Esimene päev kevadpäevade nädalas, mil oli vihmane ja külm, mil ma kolisin ja mil ma õhtul väljas ei käinud (kuigi inertsist oleks lubanud). Oli esimese õhtu natuke nukker vaade uues ja veidi võõras vaikuses, vaatega Karlovale.
See neljapäev oli mõnes mõttes sarnane, kuigi oli pikk ja vihmatu koolipäev (esimene päev, mil jahedus sooja murdma hakkas), oli pimekohting, kuhu end naljaka põnevusega kirja olin pannud. Jah, kokkuleppeliselt. Kokkuvõttes sain küll vestelda kultuurist, kuid minu date ei läinud nii edukalt, kui KJ oma. Ju ma olen sotsiaalselt ikka liiga nõudlik.. või mul antud alal lihtsalt ei vea. Inimestega on ikka tore vestelda, aga see paraku polnud küll päris selline elamus, nagu oleksin oodanud. Või selline tüüp.
Ja õhtu.. oli nagu pooleldi närbunud kurvameelne nelk minu kirjutuslaual. Väsimus ja eelnevate ööde raskus (kõigi nende, mis eelmise kevade ja selle päeva vahele jäid) ja mõtted ja tunded vajutasid pea raskelt padjale ning sõnad kurku, soovid nende taha lukku. Ei tulnud plaanitud klubiõhtut. Oli vaikne vaade Karlovale..

Reedel pidutses Tartu edasi. Tudengifolgil ja öötantsupeol ja sünnipäevadel. Laupäeval aga Volbril, korporatsioonides ja pühapäeval tudengiekstreemil. Mina olin eemal sellest möllust ja süüvisin taas kirjandusse. Põhjalikult.

Eile käisime Tallinnas. Seal on ka tudengipäevad. Viisime teatrit. Saime maasikaid ja küpsiseid, aplausi ja lilli, Kellukest ja Fizzi ja A le Coq’i. Nii see elu käib. Sõidu pealinna ja tagasi ka. Muidugi lauldi terve tee sinna ja tagasi. Muidugi oli kitarr kaasas, muidugi rääkisime filosoofilistel teemadel, muidugi sai TÜT hiilata. Enne ametlikku lavaleminekut näiteks Tallinna vanalinna tänavatel.. kui O. keset munakiviteed koonuse püsti lõi ja selle sees suitsu tõmmates Bomfunk MC’s-i kassetimängijalt valjuhäälselt käima lükkas. Sai teatrit. Sai-sai.

Öösel sai jalgsi koju ka kõpsutatud. Kurda veel, et istumist oli päeva jooksul liiga palju…

Muide, täna on Asse nimepäev (mõni asi ikka ei unune, kao ega hävine).

Ja soundtrack’iks Tartut rokkinud Smilers: Ainult unustamiseks.