Semos naaseb?

Viimaks ometi on suurte ponnistuste tulemusena jõutud avastuseni, mis viib meid sammukese lähemale suurele eksistentsiaalsele tõele. Novaator kirjutab, et – ärge nüüd üllatuge - neandertallased ja inimesed olid juba iidsetel aegadel eraldi liigid. AHA! Ja seda, et ühist esivanemat ei ole veel kindlaks tehtud. WRT genetics ei taha ma siiani kuidagi omaks võtta seda sisu, mida geeniteadlased-tehnoloogid palehigis valmis vorbivad ja massikultuuri toidavad kui täidetud pannkookidega. Rahvas sööb ja kiidab. Ja miks ei peakski, kui etiketti(koostisosi) lugema ei vaevuta. Jah, see kõlas nüüd kui varjatud etteheide. Ei olnud plaanitud. Nagu ütlesin – ei mingit minupoolset üleolekut sel teemal. Ma ei taha öelda, et kõik pimesi usuvad mingit jamajuttu ja kõiksetargemad ikka süvenevad ka sellesse teadusteoreetilisse ulmesse, mis seletab meie evolutsiooni ja igasugu muid bioloogilisi tekkeprotsesse. Ehk kuidas saavad neegrivanemad albiinolapse, miks sinisilmsetel hr ja pr Kasel on pruunisilmne poeg ning miks aastakümneid hirmuäratavates kogustes Primat tõmmanud onu Vanja kuidagi kopsuvähki ei sure, samas, kui naabrimees Peep, kes sigaretti kunagi suulegi pole tõstnud, seda tegi.
Geneetika. See kõik on tore muidugi. Enamik inimesi siiski samas ei mõista geneetika liiga keerukat sisu. Niisiis ei saa sellele ka vastu vaielda. Nõus – üldjoontes ei peagi. Aga kuidagi väga lihtne, mugav ja üldistav on öelda, et vaadake – kui geneetika suudab s e d a , siis on DNA vastutav ka selle eest, et me oleme arenenud kingloomast. Tohotonti. Ei. Ma siiski ei tahaks seda uskuda. Kulles on kulles. Eesel on eesel. Inimene on inimene. Mõningased variatsioonid ning pisuke liigisisene areng siia-sinna ei tähenda veel ühe muteerumist teiseks. Ei, ma ei taha pakkuda oma versiooni sellest, kust ja kuidas me oleme tulnud. Ning miks. Kuid miski minus tõmbub iga kord kriginaga krimpsu, kui ma kuulen, et sõnadega ‘polügeenne’ ja ‘fenotüübiline variatsioon’ seletatakse ära selline hiidmõiste nagu evolutsioon. Või öeldakse, et me saime kord alguse mingist müstilisest suurest paugust tekkinud vee kuumenemise tulemusena biokeemilse molekulmonstrumi tekkimisest. Hurraa.

Nojah. Vaatasin siin ükspäev 2001. aasta Tim Burtoni “Ahvide planeeti.” Eks see tekitas minus ka pisikest skeptitsismi krihvatust. Eriti lõpp. Kui kõik oleks läinud nii, nagu filmis (paraku romaani kohta ei oska iitsatada), oleks Abraham Lincoln olnud ahv. Inimahv. Ei tahaks nüüd tänasel päeval sealse kontinendi suunas irvitada. Neil on pidu. Aga kas see film oli kuidagi kohatu rusikas halvastivalitud silmaauku? Mina igatahes sain pihta.

(Jätkuks eelmisele postitusele teatan, et Kangro kirjutas oma romaanis “Tartu” küpspunasest kuust. What?!
PS: Eile öösel oli ta kahvatukollane. Võiks peaaegu öelda, et hõbedane. Viimane täna: aha!)