Kes vana asja meelde tuletab

sel silm peast välja!

Miskipärast möödunud sündmuste valguses meenus see mulle. Suvekool 2010 ja vanasõnade-eri. Kolmapäevast peale vaevas mind veider viirus. Siis ma veel ei teadnud, et see pole viirus. Küll aga teadsin, et praeguse prooviperioodi juures ei saa ma omale haige olemist lubada. Neljapäeval algas kerge palavik. A. tõi mulle oma mee ja üheksavägise tee, apteegikraami ja mõnda aega seda tarbinud, arvasin, et ongi juba parem ja lähebki mööda. Neljapäeva õhtul käisime isegi "Lindmeest" vaatamas. See astus minu jaoks üle teatris elu tõepärasuse ja autobiograafia esitamise lubatavuse piirid, ent muu mind justkui ei häirinudki. Reedel oli proov, nagu ikka, mis lõppes ühise käiguga "Armastusse" kuulama üht läti bändi. Kristin naeratas mu kõrval, ja ma sain täpselt aru, mispärast. Mõtlesin sama.
 Järgmisel hommikul ärgates eirasin ma oma punaseks tõmbunud silma, pidades seda väsimuse või liigse arvutiekraani vahtimise tulemuseks. Peagi ei suutnud ma ilma silmatilkadeta viit minutitki silma kinni hoidmata olla. Õhtuks süvenes valu, paistetus ja punetus. Kuni pool nägu üles tursus ja ma A.-le helistasin. Ta sõidutas mu EMOsse ning sealt edasi viis sõit läbi hilisõhtuse Tartu Silmakliinikusse. Äge bakteriaalne silmapõletik. Hommikul kindlasti tagasi tulla, et arstilt retsept saada. Ma ei teadnud, kuidas ma öö üle elan, sest valu ja ärritus oli kohati talumatu. Tahtsin nutta, aga sedagi ei saanud. Magasin silmad kinniseotult ja suurte raskustega. Pühapäeva hommik algas tumedate päikeseprillide taga kliinikusse sõites ja prille kandsin ma kuni teisipäevani. Kolmapäeval nägin peeglist taas silmavalgeid ja neljapäeval andsid möödunust aimu vaid hallid sõõrid silmade ümber ja hommikune unepuru. Ma jäin elama. 

Paul Éluard

L'amoureuse
Elle est debout sur mes paupières
Et ses cheveux sont dans les miens,
Elle a la forme de mes mains
Elle a la couleur de mes yeux
Elle s'engloutit dans mon ombre
Comme une pierre sur le ciel.

Elle a toujours les yeux ouverts
Et ne me laisse pas dormir
Ses rêves en pleine lumière
Font s'évaporer les soleils,
Me font rire, pleurer et rire,
Parler sans avoir rien à dire.

(P.Éluard)


Naistepäev läheb sujuvalt igal aastal üle ema sünnipäevaks ning kooki saab üle kolme päeva. Või iga päev.

Eilne võrratu päikesepaiste oli kirsiks lõunale A.'ga Itaalia Köögis ning sama võrratule šokolaadikoogile. See naistepäeva rendez-vous oli nii fabuleux, et viimaks ununes ka nördimus selle pihta, et hubane Itaalia Köök vanalinnast pop-modernsesse Mint Lounge'i on kolinud. Kahju on ka sellest, et roosid kauem ei seisa.
 Ootamatult tuli tabamine, et kontsert, mida ma kord kuulamiseks kõrva taha panin, toimus just eile. Pärast proovi niisiis ei olnud kuulama minek küsimus. Üllatusena tuli aga G. saabumine Geni just minu pärast. Igaljuhul oli õhtu vaieldamatult tore, kus lisaks A.'lt ja G.'lt saadud õnnitlustele edastas oma head soovid ka K. Otse Viljandist. Otse lavalt. Otse oma punase sünteka tagant. Otse kahe aasta tagusest ajast. Või kaheksa. Alati on hea teada, et Su ümber on jätkuvalt inimesi, kes hoolivad ning kellest hoolida. Ma usun küll, et mulle kingiti kaunis soolist võrdõigusetust täis päev. 

Elle va interroger de membres de M. Dupuis

Juba viimased paar päeva selles nädalas on kõik jälle loksunud rütmi, kus elu justkui olema peaks. On kool, on töö, on vaba aeg, on aeg iseendale. Elamisväärsetes ja tulemuslikes kogustes. Et koolitöid ei pea tegema öösel ja et tööasju ei pea ajama koolis. Et saab päeval smuutisid mikserdada ja õhtul koju jalutada.
  Eile oli esietendus. Kui me siis saalis istusime ja lõpuks nägime seda teost, mille nimel vähemasti viimased kuu aega intensiivset tööd on saanud teha, siis oli hea tunne. Sest see, mis vastu paistis, meeldis mulle väga (ja mitte professionaalsest huvist või kallutatusest). Istusime ühise pika laua taha ja tänasime üksteist vaheldumisi õnnitlemisega. Teater ja kõik see, mida ma olen eemalt huvitunult uurinud ja imetlenud, oli ühtäkki nii inimlikult lähedal. Nagu päris elu.

 Päevade pikenemine ning ootamatult kätte jõudnud märtsikuu tõid mulle meelde hiliskevaded ja soojad õhtud Tartus. Ühel õhtul loengust koju kõndides märkasin, et polegi pime ja laternad hõõgusid võidu horisondiga. Esimestel ülikooliaastatel valdasid mind sellistel valgetel, suve-eelsetel õhtutel alati tormakad tunded, kus meeldiv ärevus hõljus õhus ja mingi mässumeelne vabadus kutsus tänavaile lonkima ja teatrit tegema. Kevadpäevad ja Öölaulupeod. Nüüd aga kõndisin tundega, et - näe, ilus on, valged õhtud.. kui tore on nende paistel minna, teha midagi head süüa, võtta üks hea raamat ja kuulata mõnda mõnusat plaati. Vestelda igavikulistel teemadel. Või siis täiesti triviaalsetel. Koristada. Kujundada kodu. Kraamida verandat. Kui vaid oleks veranda..  Jooks teed. Meisterdaks dekoratiivesemeid. Õmbleks diivanipatju. Kui vaid oleks diivan..
 Selles osas ei ole valged õhtud muutunud - kevad on ikka võluv ja inspireeriv, kuid mingi tormakus ja uljus on kadunud. Või tõesti - annab see veerandsaja lähenemine tunda?
 S. S. tegi täna prantsuse keeles õõvastava nalja. Miks see mind ikka naerma ajab? Pereliikmed. Ta mõtles pereliikmeid ju!