Kui suvi sai päriselt läbi..

Just silmapilk enne seda, kui karjatasin, oli see kukkunud põrandale kildudeks. Nii ootamatult, et keegi ruumis olijatest midagi teha ei jõudnud, ning nõnda sundimatult, nagu olekski purukskukkumine tema eesmärk. Pühkisin killud maast kokku ja lootsin, et vähemalt seekord võiks ebausk toimida. “Õnn – see on õige sõna”.

Kümme tundi varem algas sügis. Ja mina olin magamas teist magusat unetundi oma nelja ja poole tunnisest ööajast. Öö oli kulunud rebastepeole Genklubis ja õhtupoolik enne seda proovile Kirjandusmuuseumis. Üle hulga aja nägin nii palju inimesi nii väikeses ruumis. Ei, mitte proovis, vaid peol. Olud on viinud mind eemale loengutest, kus kohtaksin oma kursusekaaslasi, mistõttu nendega Genis trehvata oli tore, kui mitte öelda omamoodi liigutav. Kuid ometi tundsin sees pisikest rõõmukihvatust hoopiski siis, kui nägin teatrikaaslasi. Nagu oleksin emigrant, kes kuuleb võõras linnas emakeelt. Mis sest, et olime vaid mõni tund tagasi koos olnud, seevastu kui esimestega pole näinud ega isegi rääkinud nädalaid. Jäin mõtlema, miks küll nii on. Julgustav käsi mu peos kinnitas, et see tunne on siiski õige. Vale ta ju olla ei saa. ..Teater on veres. Ja sellega koos ka inimesed; nemad, kellega koos me juba aasta pealisülesandeid lahkame. Aga kirjandus-ja kultuuriteadlased on samuti olemas. Kusagil seal minu sees, kust immitseb kirjandusõhtute, esimese semestri loengute ja Pirogovi muru lõhna.

Kümme tundi pärast sügise algust seisin bussis ja mõtlesin, kelle jaoks ma elan. Millegipärast painas mind mõte, nagu elaksin kuidagi ekspositsioonilist elu. Justkui ma teeksin mingeid asju näitamiseks. Siiski mitte tahte- või loomuvastaseid asju, ei, seda mitte. Aga ma otsekui lisaksin oma igapäevasele olemisele ja tegemistele teatud nüansi. Poosi. Ja kuidas seda siis nüüd nimetada? Edevus? Eksotsentrilisus? Kas eksisteerib üldse mind või olen ma kultuuriliste-sotsiaalsete olude konstrukt? Hoopis lihtsam ja loomuomasem oleks olla ju Ise ja jätta demonstratiivsus kus seda ja teist. Kui vaid oskaks..Ja kas peaks?

Ilmselt polnud ma neist uitmõtetest veel täielikult lahti saanud või mõtlesin sellele, milline saab olema meie viimane kyogen’i-lavastus Tampere majas, et rekvisiidiriiulist isanda keepi võttes silmakirjatsejast naise pisaratops üle serva põrandale kukkus. Alles siis sai Siin-ja-Praegu klaasselgeks. Ei olnud see esimene ega viimane rekvisiit, mis sümboolsel teatrialtaril puruneb.
Etendus oli kena, nagu ütleksid saarlased. Vaatajaid jagus nii lava ette kui kõrvalegi ja viimane kummardus sai auga publikule heidetud.

24 h hiljem karjatasin ma jälle. Niisamuti KJ. Ainult Christopher naeris oma jalgrattal, sest ta ei osanud arvata, et tema ootamatu vemp meid nõnda rivist välja lööb. Kuid et me tulime just proovist, kus temaatika vägagi morbiidne oli, kus meile hingede rändamisest ja rahvausundist surnute vallas räägiti; et oli hämar ja vaikne tänav; ja et tema ootamatult meie selja taha sõitis ning röögatas, siis olid need kolm lööki, mille süda vahele jättis, vägagi põhjendatud. No hard feelings, kallis kaaskannataja. Peale seda lavastust pole meist nii või naa keegi enam endine (sest öelda “normaalne” võib tähendada spekulatsioone selle termini subjektiivsuses).
Pühapäeval aga sõidame üle piiri. Mitte siiski veel teispoolsusesse, vaid Valgevenesse. Viima kultuuri ja ammutama teatrit. Nagu heroiinisüst otse veeni.. Can you feel the love?

Sinu auks, Josef Tsaxtinis!

Täna 100 aastat tagasi sündis mees, kelle jaoks Tartu oli maailmatunnetuse vorm. Mees, kes Teise maailmasõja vaimu-surma eest Rootsi oli sunnitud põgenema, kuid kirjutas ometi '62. aastal, et "inimene võib viibida kus tahes. Aga tõeline vangla on ikka temas eneses." Mees, kes sai üheks esimeseks Tartu Ülikooli audoktoriks. Mees, kes kirjutas Tartu-sarja.

Mees, kelle kirjandusprototüübid saavad meid saatma, kõndima varju ja paratamatu alter ego-na me selja taga, kõnelema oma igavikulisi sõnu meie peas ja kõnes.

Geniaalne mees oli. Tõepoolest oli.

"Kas surnud võivad ellu ärgata? Ei või. See on sümbol, müüt. Laatsarus - jaa! Aga me teame ju kõik, et see on mõistukõne. Ahasveerus - väga õige! Tuntud kuju. Aga kas keegi on teda kunagi näinud? Olete teda kohanud? See on teine asi - ise olla miski või keegi või kohata kedagi teist..."

Neljapäev saab kohe läbi.

Vähe sellest, et linnud sätivad taas Lõunamaale lendamist, ka päevad ja nädaladki on justkui lennuhoos. Ja tõsi ta on, et senine kooliaeg Taaralinnas ei ole veninud, otse vastupidi käbedasti mööda (vastu? kõrvu?) tormanud. Tihti, ja viimasel ajal üha rohkem, on tulnud eneselegi üllatuslikult küsida “Mis päev täna on?”.
Nõnda ei suudagi vist esimese hooga täpselt öelda, millal või kui ammu aega tagasi tõstsin sel semestril esimest korda jala üle auditooriumiläve või millal jalutasin päeva ainsast loengust kodu poole, septembriõhk põske paitamas. Ja millal täpselt Toomemäe legendaarsed paigad leitud said.
Ning kusagile nende esimeste nädalate sisse sobitusid veel külm ja vihmane vaba päev, Selga küpsised, kadunud subtiitritega It Happened One Night ning minek esimesse selle semestri teatriproovi. Ning, jah, uued loengud, uued tuuled..

“Mis päev t ä n a on?”

Keerukas on meenutada, millal täpselt sai Ristiisas kakaod joodud ja NAFF-il “Tudengimuusikali” vaadatud; millal proovid ja etendused igaõhtuseks kunstireaalsuseks muutusid; millal oli see nädal, kui iga päev tasuta pannkooke ja sooja šokolaadijooki sai; millal Kangro käe õlale pani; millal ma ühel hetkel tundsin, et keha võõras ja pea segane ning hingata raske on ; millal esimesed kollased lehed krae vahele langema hakkasid ja teedele ilmusid…

Ohjah. Kas tõesti aasta? Sellest, kui ma imestasin tuvide üle katusel. Kui ma vaimustusin folkloristi-naljadest. Kui ma leidsin Tartu tänavatelt ja parkidest innu ja õhina. Ja mõtlesin, et ainus soov, mis võiks veel täituda, oleks saada võimalus, saada katsetel läbi, olla laval…

Ennäe.
Ja varsti meenutan seda juba kaugel piiri taga.
Ning siis, tagasi tulnud, juba ehk ka ise teisel pool lauda, kui uued õhinat ja indu täis noored sõrmi murravad lootuses, et saavad sisse, saavad lavale.. Avastavad mõne päeva pärast kirja ja hüppavad rõõmust kilkega lakke…

Ohjah, ka kuud on lennuhoos. Ja aastad.

Mis päev täna on?…

Mindtrack: The Killers – Read My Mind

Kõikide varasügiseste hetkede pärast..

.. ja iga päikesepaistelise viivu pärast
.. ja kõigi vihmaste tundide pärast
.. ja sellepärast, et ma ei saa sellest laulust enam üle ega ümber
.. ja sellepärast, et ma tahaksin Google Translate'i oma pähe.

Aga seni on lihtsalt ilus. Ja on lihtsalt hea.
Just nii hea ongi.

Pintsetid

Vähemasti paistis päike, kuigi ilm oli mittemidagiütlev. Olime emaga turul ja vaatasime kraami, mida müüdi. Muu träni kõrval jäid mulle silma pintsetid. Sellised väikesed, hõbedased. Neid oli umbes neli. Võtsin ühed kätte, et lähemalt vaadata, aga pillasin maha. Müüja arvas, et tema väike poeg jälle laamendab, aga ma vabandasin ja ütlesin, et see olin mina. Järgmisel hetkel pisike mürakaru komistaski ja pillas end mu jalge peale, mistõttu lõi ka lett värisema ja kõik pintsetid kukkusid maha. Korjasin need omale pihku. Müüja rahmeldas poega kasima ja noomima. Pintsetid aga jäidki mulle kokkusurutud peopessa. Need avastasin sealt alles toidupoes. Pagan! Nüüd peame ringiga tagasi minema ja ma pean nad ära viima, mõtlesin. Ometigi läksin nendega koju. Plaani, pintsetid tagasi viia, asusin täitma õhtul, kui päike oli juba madalas, paistis suure kollase kumana õuele. Ja minule, kes ma istusin väljas liivakasti serval, sülearvuti põlvedel. Tõusin koos arvutiga ja hakkasin siis turu poole minema. Naabritädi tuli sama teed. Ning muudkui jutustas. Kaevurakke kõrval rohus nägin järsku istumas halli triibulist kassi. Meie kassi. Mõlemad tädikesega ehmatasime ära - kiisut ei ole enam ammu siinilmas. Tädike läks sabinasse ja keelas talle otsa vaadata, käskis hoopis ignoreerida. Ise aga mõtlesin, et miks mitte. Ta ei ole seal põhjuseta, ehk on tal midagi öelda. Kõuts ise nägi priske ja tõsine välja. Aga sinna me ta jätsime. Tädike vadistas edasi. Mina püüdsin end klaviatuuri kohal askeldamisse ära peita, et ehk läheb ta siis kiiremini ees ära või vähemasti ei lobise nii palju. “Mhmh,” kõlas ainus vastus mu suust. Veider, et selline jutuhoog. Ent siis tänaval avastasin, et klaviatuuri peal on ainult ühed pintsetid. Juhtumisi oli mul ka väike kohver kaasas, sülearvuti jaoks. Aga sealgi sees ei paistnud teisi pintsette. Niisiis oli mul põhjus tädikese jutuvadinast pääseda, paraku pidin aga tagasi kõmpima, et liivakasti juurest ülejäänud üles otsida.
Jõudsin alla õuele keerava teerajani, kui nägin kunagist koolivenda, kellega mul just kõige paremad suhted ei olnud. Pentsik lühike poiss. Ta astus ülemeelikus tujus mu juurde ja juhatas mu suure kastini, mis heki ääres seisis. “Näe, vaata!” ütles ta nii hooletult, nagu oleks kast täis kuldrahasid olnud. Tegelikult olid seal sees koerad. Kutsikad. Igas erinevas suuruses. Oli must pikakarvaline ema, olid väiksemad krässus nukrate silmadega pambud ja nende all – pisikesed, mõnepäevased beežid kutsikad. Vaatasin neid ja ütlesin vaid heldinult “awww”. Valisin ühe neist välja; ühe, kelle karv oli vesihalli ja beeži segu ja kellest võiks kasvada armas ja ilus koer. Ilusam kui teised. Võtsin ta ettevaatlikult oma õlale ja kaalutlesin täiesti ratsionaalselt: kauaks meile Leeditki, ta on juba vana. Ja palju see pisike koer ikka sööb või kulutusi nõuab. Aga vähemasti oleks koer majas ja ühelgi loomal kodu. Nende mõtetega läksin trepist üles emale-isale kutsut näitama. Too hoidis rahulikult, õrnalt niuksudes mu õlast kinni, justkui oleks plaaniga päri.
Juba poole koridori pealt hõikusin, et tahan! tahan! tahan! Tormasin kööki ja näitasin õlal olevat looma. Ema-isa aga jagelesid mingil teemal, miks paps midagi kusagil õhanud oli, mis jama sellest tuli ja kuidas sinna puutusid tumedaverelised välismaalased. Koera ei tahtnud tunnistada keegi. Ema ignoreeris, isa vaatas isegi vaenulikult. Ja ma vihastasin. Vihastasin nii koledasti, et keerasin kanna pealt ringi ja marssisin hambad ristis uksest välja, trepist alla. Kuulsin ema tõredalt järele hüüdmas: “Vaatan-vaatan! Ja rohkem ma seda teha ei taha!” Aga mina ei kuulanud, süda sai veel rohkem täis. Kõndisin rutaka sammuga trepist alla, koerake õlal ja mõtlesin: “Tunnistage endale, nad surevad. Sest tõde on see, et neid ei võta mitte keegi. Mitte kunagi. Ja mina valisin välja omale kõige toredama kutsa. Ka teda ei võta tulevikus mitte keegi. Ka tema sureb. Ja keegi ei pilguta silmagi.” Pisarad jooksid mööda mu põski alla. Väljas paistis suur ja kollane õhtupäike ja kusagilt kajas The Arcade Fire’i “Neighbourhood #1 (Tunnels)"-i algusmuusika.

Nii ma siis ärkasin, peas mängimas “Tunnels”. Kell näitas 7.49 ja väljas kukkus taevast otsata vihma. Ning mina nutsin - olematute kutsikate pärast.

Kuid ma ei saa nii öelda. Sest kusagil on nad olemas. Just nii nagu kassidki. Ja väikesed lapsed...
Ning kellegi silm ka ei pilgu.

Dream Moods on tark ja ütleb nii:

Puppy

To see a puppy in your dream, symbolizes your playfulness and carefree nature. It also refers to a blossoming friendship. If you are taking care of a puppy, then it means that you are reliable and trustworthy. Others can depend on you, especially during difficult times.

To see a litter of newborn puppies in your dream, is indicative of the amount of time that an idea has been developing or will take to develop. Look to the number of puppies to give you that approximate amount of time.

Tweezers

To see tweezers in your dream, indicate that you need to look at a situation much more closely. There is something that requires precision and accuracy.

Tammsaare & Chopin

God bless teadmiste päeva ja kolmapäevaseid retro-õhtuid!
Kui me just tasuta tordist (51 m! ) ei söönud end ribadeks, siis Illusioonis tantsides võis see vabalt juhtuda.

Ent tänase frustreeriva überkoleda koerailmaga peaks keegi küll midagi ette võtma. Kole.
Mis siis ikka. Jätkan Tammsaare saagaga ja kuulan lugu vihmastest ilmadest.


Soundtrack: Gazebo - I Like Chopin

Kui asjad käivad kõhu kaudu.

Tõesti, üha rohkem on tulnud jälle tahtmine ise käed "jahuseks teha" ja pliidiga ruumis askeldada. Viimasel vaheaja nädalal tegin seda lausa ülepäeviti kui mitte iga päev. Ja eks Tartuski sai uus kooliaasta kollektiivse kokkamisega sisseõnnistatud. Sellest riisi-küüslaugu-kanaroast tõendusmaterjali ei saanud/jäänud, sest kõht nõudis enne oma. Hakka veel fotokaga möllama.

Esmaspäev. Lõhe-juustuwrap.









Kolmapäev. Kabatšokk taignas ja suitsukanawrap toorjuustu ja maitserohelisega(see sai söödud enne pildile jõudmist)




Reede. Tuunikalapasta spinatiga (ilmselt kana-köögivilja woki kõrval mu uus firmaroog)







Pühapäev. Kamavaht (kui te sellest pilti jõuaksite teha, maksaksin kümpa)

.. Niisiis. Kõht oskab alati kõige tänulikum olla.