Nonii, suhkrunäod, ...

...saage tuttavaks - see on pirukas. Nimetage teda, kuidas soovite: Suvelõpukook, Богородица-kook või lihtsalt õuna-kohupiimaplaadikook mandlitükkidega. Kogu austusega tänase suure jumalaema püha vastu eelistaksin ma isiklikult hoopis küll viimast. Sest just see ta on. Aga ma vahepeal mõtlesin, et ta võiks esimest nime kanda. (Nädalavahetus ei loe, see kuulub alati puhkuste ajal väljaspoole arvestust.) Ja esmaspäeval, olenemata kuupäevast, algab siiski koolihooaeg.
Et siis koogike. Õunu oli palju ja kohupiim poes nädalalõpupakkumisega. Püüdisin vispli ja taignarulliga oma musklit vormida ja tulemuseks ei olnudki midagi väga hullu. Ma isegi ajasin näpuga retseptist rida. (Kuigi mandel oli minu lisand. Ahjaa, ja pärmitaignast põhi ka. No, olgu, jääb siis koogikate. Väikeste mööndusetega..) Oli väga 'head-aga-suvi-tere-kool-maitsega'.
***
Tahate raamaturetsensiooni ka? Vahest teine kord. Kui üldse. Sain ühega lõpusirgele jälle ('Kuidas jäljetult kaduda, nii et sind kunagi ei leita' - Sara Nickerson); mõtteid tekkis küll, aga iseasi, kas need on väärt avaldamist, sest midagi suurt ja üllast end välja ei haudunud. Tore noortejutt oli(miks nad seda täiskasvanute saalis hoiavad?). Selline varajatud didaktikaga. Aga kuna Saatus oli just sellisel kujul mängus (Saatusena suure tähega) ja kirjutamisstiil kohati üllatav- samuti leidlikud vaatenurgad- pean teda veidi ülekeskmisenoortekaks. On paremaidki, kui noorsookirjandusest rääkida (ja ma ei pea silmas meister M. Unti, vaid kaasaja 'andekaid' noortekirjanikke). Näedsa. Ikka jahvatasin mingi arvustuse kokku. Ohh.
***

Nüüd järgenvad kaks olulist teadaannet.

1. Et mul endal mõtteid vahel napib ja/või olen liiga laisk, et neid tekitada... Siis palju huvitavam oleks arutleda kellegi teise mõttekatkete üle. Ühesõnaga kuulutan välja ideedekonkursi ''Millisele küsimusele tahaksid Sina vastukaja?'' (NB: nagu Sa näed, mitte vastust, vaid minupoolset pisikest mõttemulli, mis võib lihtsalt olla sissekanne antud küsimus-pealkirja all.) Kõik küsimused oodatud. Parimad 3 saavad avaldatud. Ütleme nii, et ideid võtan vastu 1 nädala jooksul. Andke tuld.
   
2. Kui keegi IT-tarkpea teab, kuidas läpaka kuupäev ja kellaaeg paika saada nii, et peale sisselülitamist ei näitaks alati mingit Bahama aega, vaid siiski kohalikku ajavööndit, postitagu mulle lahendus. Lisaksin nii palju, et käisin esinduses ja seal väideti, et ma hoidku läpakal akut taga kogu aeg(mis minu arust on lühinägelik lahendus). Ja tehti BIOSe uuendus. Siiras usus, et kellaaeg end ise uuendab nüüd. Korralikult.
   Tühjagi.. (*pettunud*). Linnukesega Windowsi autom. sünkroniseerimise ees või ilma - ikka näitab kiviaega. Või tulevikku. Kust otsast võtta. Help needed.
   

Täna oli ta üksi.

Oma seitse suguvenda/õde oli ta seekord maha jätnud.

Seepärast oli ta ka arglikum.Vähemasti ei pidanud saia juurde tooma, mõtlesin.
Ja selle tüki noka vahele rahmanud, ta vette pugima läkski.
(Üksinda, aga sõi korraga pere eest.)

Otsides Püha Graali.

Kas Sina teadsid, mis on Püha Graal? Oled lugenud? Aha! Küsimus pole kas, vaid kust? Mina lugesin. (Kuri)kuulsast Dan Browni ''Da Vinci koodist''.
Nüüd siis on mul see ligi poole detsimeetri paksune ja üle pooletuhande lehekülje pikkune teos läbi. Ja ma ei oska midagi selle kohta kirjutada. Ma ei julge. Mitte, et ma kardaks mingit äärmuslike kristlaste pahameelerünnakut või religiooniajaloolaste teravat kriitikat, vaid midagi muud. Midagi, mille alge on minus eneses. Skepsise puudujääki? Ahvivaimustust? Igatahes mina jäin uskuma. Ja jälle on pastakal kaks otsa.. Kui ühe külje pealt jäin ma seda jutustust uskuma ning ei lülitanud oma kahtlustussireeni sisse, siis teisalt seadsin tugeva kahtluse alla senised tõekspidamised. Vahest oli mul seda lihtsam teha, mida vähem ma neid tõekspidamisi sügavamalt omandanud olen. Tühi leht mahutab alati rohkem kui juba pooleldi täiskirjutatud.
Pealegi, autor kinnitas, et kõiksugu arhitektuurimälestiste, rituaalide, kunstitaieste ning ürikute kirjeldused on täpsed ja reaalselt eksisteerivad. Niisiis tahan ma sõita Louvre'i ja näha Da Vinci töid oma silmaga, nagu ka seda kuulsat kohta. Püramiidi. Sealsamas. Samuti seista oma jalgega Rosslyni kabelis ja näha viisnurka.
Üks järjekordne raamat, mis tuletab meelde, kui suhteline on tõde ning kui suur on ikkagi see maailm, milles me elame. Räägitagu mis tahes.. et infoajastu globaliseerumine teeb maailma pisikeseks või mida kõike veel. Ent alati on olemas minevik, mille najal meie tsivilisatsioon elab ning toimib, olles samal ajal teadmatuse, peidusolevate ja/või varjatud faktide-saladuste tõttu nii habras, et me ei kujuta ettegi, kuivõrd pahupidi pööraks ühe sellise avalikuks tulemine senise ühiskonna.
Mida raamatust õppida? Kui mitte muud, siis seda, et semiootika on võimas ala. Inimene, kes oskab lugeda märke, võib lugeda end teadjaks. 'Da Vinci kood' õpetab nägema teatud sümboolikat. Tõsi, nagu raamatus mainitud: kes kord on lubanud omale nende tähiste ja tähenduste nägemist, näeb neid igalpool. Kindlad sümbolid joonistuvad välja siin-seal. Lausa õudne, kui õige see on. Ma ei vaata vist ühtegi kunstiteost sama pilguga, nägemata neis seost. Võimalik, et neid ei ole, kuid ma tahaksin neid seal näha. Tahaksin uskuda, et pelk pilt sisaldab endas mingit sügavamat filosoofiat või müstilist ideed. Tõde. Mis iganes see ka ei oleks..
Inimesi vaatan vist ka teise pilguga. Kõik ei ole lihtsalt inimesed tänavalt.. Mulle meenub, kuidas kord Hiiumaal üks vanem soomlasest meesterahavas püüdis mulle midagi eesti-soome keele segus selgeks teha. Milleski veenda. Mind väga ei huvitanud, sest pidasin teda veidrikuks, kes oma jutule lihtsalt paari kõrvu leidis. Ta palus pidevalt viiekümnekroonist, selle kätte saanud, näitas ta mulle sellel üht pisikest märki, jätkates oma juttu. See tundus juba veidi huvipakkuvam, ent ei pannud ühtegi lambikest põlema. Hiljem mõistsin, et härra oli palju kavalam ning targem, kui esmapilgul paistis; polnud teemat, milles ta kaasa rääkida ei osanud või mille kohta tal midagi öelda polnud. Kinkis mulle rannateemalise postkaardi. Enda tehtud fotoga. Njh..
Muud ontoloogilisi vastuseid see raamat ei andnudki. Ega saakski. Kuigi võiks. Need tuleb siiski vist ise enda jaoks leida...

***
Nii palju siis raamatust. Täna kohendasime minu uut pesa. Ülevaadatud.
Lisaks põrkasin kokku hämmastavalt paljude tuttavatega, k. a sellistega, keda poleks osanud oodatagi. Endisest klassivennast Taurist Manicu ja kirjanik-fotograafi herr Salumaani. Sinna vahele veel ekskooliõed, tuttavate tuttavad. Jeerum, vahel on hea nägudemälu ikka selline nuhtlus. Hea, et ma roolis ei olnud. Sel ajal. Hiljem, kui vanaisa jälle külastasime, olin mina see, kes pedaale vajutada sai. (postid on ikka alles, for your information). Korjasime Ruskavere kuulsaid martsipane juurde ja näitasime jälle näo ära. Vanaisa arvas, et nende küüntega mind üle kooliukse sisse ei lasta. .. Ei tea, kas oleks pidanud kihla vedama : P. Lohutati, ei mina ei ole see, kes meditsiini õppima läheb.
Ja nii igavalt lõpetangi.
Punkt.

Fungi, Basidiomycota.

Oh, seda võrratut seenemaailma. Seened, seened, seened.. Täiesti luuluvabad; kes ekslikult arvas, et ma taas midagi 'kahtlast' propageerin. Milline vääritimõistmine. Ei, puhas Eestimaa pinnas on lookas kõiksugustest metsaandidest; jah, eriti seentest. Isa käis seda uskumatut lugu jälle kaemas, veendumaks, kas neid endiselt jagub - neid endiselt jagub.
Häid seeni ja vaba aega ei saa ometigi raisku lasta. Hommik-lõuna möödus jälle Köögis. Seekord marineerisin võiseeni. Päeva naelaks aga sai seenepitsa. Sealjuures tuleks eriti arvestada fakti, et mitte ükski koostisosa ei olnud poolfabrikaat. Seda lihtsal põhjusel, et poeriiulitelt olid ootamatult kaduma läinud kõik pitsapõhjad, ning.. ketšupiga pitsat ei tehta. Tomatipasta sai meisterdatud koduaia punastest viljadest, hulka sama kodune paprika. Ok, oreganot ise ei kasvatanud, süüdi. Ühesõnaga sain sõrmed taignaseks tehtud ning, nagu õigele pitsameistrile kohane, pitsapõhja korralikult laua peal jahu sees rullitud. Luks värk. Lisaks tegin pitsale kaks erinevat katet: ühe poole täitsin varem toorete praetud kuuseriisikate-hakklihaseguga, teise poole varem kupatatud võiseente-hakklihaseguga. Sibulat ka, eks. Tunnistan, 2/3 sööjaist arvas, et kuuseriisikapool võitis. Tagasihoidlik 1/3 (minu näol) eelistas võiseeneotsa. Maitse üle ei vaielda ju. Ja kokkuvõttes ei vaidlustanudki keegi minu seenepitsa head maitset ( :
***
Kui nüüd Köögist välja tulla, siis .. Pidu sai läbi. Selle suve suurfestival ei üllatanud millegi rabavaga. Minu varasemad kahtlused said kinnitust. Niisamuti mõned kõrva sosistatud jutud, mille tõepära oma kuningast silmaga nägin. Mis seal siis ikka.. Sellel festivalil lausa on mingi maik juures. another fairytale gone bad.. Või samas, nii ei saa öelda. Mitte ainult, et tõsist fairytale'i polnud, vaid et midagi pole halvaks ka läinud. Lihtsalt seni poolesvinnas olnud asjad leiavad konkreetse lahenduse. Seekord, nagu nägin, siis sedasi. Good for you. Good for.. ohjah.

Head uudised tulevad ikka rahvasuust, mis tähendab, et ma peaksin nüüd lähiajal rikkaks saama. Nii pidavat ju minema nendega, keda ära ei tunta. Jehhu. Olgu, mitte väga rikkaks, sest neiu J. tundis mu siiski ära.
Kala laadalt ei ostnud.
Ostsime sinki.

***
Kes veel lugeda viitsib, see näeb ära ka järgneva informatsiooni. Eile käisime maal õunu korjamas. Jätsin tänavapostid alles. Ajee!
Ülejäänud pärastlõuna pakkisin täna oma kompse. Homme hommikul saavad need transporditud minu uude pessa.
Ja tehke siis oma parimad entusiasmi-rõõmunäod pähe, eks ole. Sest D. läheb ülikooli, mitte sõtta.
Eneseteostus, maailmaavastamine, 'suur elu' ja parimad aastad.. Nad kõik on ees. Remember that. (Teeme laineid. Veidike kaasaelamist ei jookse mul mööda hinge alla, right)

''Üheksateistaastaselt ei piirdu inimene sellega, et ta lihtsalt midagi ette võtab. Tema tegevusel peab ka mingi õigustus olema.''

(J. Fowles ''Maag'')

God, I love Him..

Täna ma tapsin Hiire. Selle Hiire, kes oli istunud mu peas juba liiga pikka aega. Nüüd on ta surnud. Mõneks ajaks. Ma tean, et siis tuleb ta tagasi. Ja siis pean ma ta uuesti tapma. Viimati tegin seda julma protseduuri juunis. Oeh. Õnneks nüüd peeglisse vaadates ma teda ei näe. Ja see on peamine. Bye-bye, näriline! Hello, polar fox!

Homme mälestame sümboolselt ühe muinasjutu lõpu aastapäeva. Nojah. Bye-bye.
Hoopis intrigeerivam on küsimus, kas Tema tuleb?
St - kas ta pidas oma sõna?
Kui jah, kas ma näen teda?
Kui jah, mis näo ma teen? Kas tema näeb mind?
Kui jah, kas tema teeb näo, nagu ei tunneks mind?
Tuleb ta juttu rääkima?
Ka siis, kui ta nüüd teab, et ma tean, kes ta on?
Kas ta teab?
Kindlasti ta teab..

Tegelikult ma kahtlen. Millegipärast oleks see liiga ebatõenäoline. Miks peaks.

Igatahes lähen mina nüüd oma haaravat kirjanduspala lugema(hiirevabalt).
Ja teie kuulake jõhkralt head muusikat(täiesti seoseta eelneva tekstiga).

Yes, I do love you, FF!

Kodune gourmet.

Kui inimesele antakse korraga palju vaba aega(st mitte tunniseid puhkehetki, vaid pikemaajaline vabagraafik), siis ühel hetkel hakkab ta omale tegevust otsima. Kui kõik seni teadaolevad ja harjumuspäraselt praktiseeritud tegevused on tehtud, otsib ta jälle uut. Sellist, mille peale varem pole eriti mõelnudki.
Üllatusega avastasin ennastki teistsugusel alal katsetamas ja loometegevust rakendamas. Kunstiliik seegi ju. Toiduvalmistamine. Senised harvad juhud, kui olen pliidi kohal askeldanud, on piirdunud mõne minu 'firmaroaga', näiteks kana-köögivilja wok või spagetid itaalia kastme/kana barbeque-pallidega. Pole aega leidnud. Kooli(de)skäimise kõrval oli söögitegemine viimane asi, millele mõtlesin. Aga nüüd, kui juba neli-pool kuud koolikohustusi ei täida, leiab mind tihti köögist. Kunsti tegemas. Kokakunsti.
Või millest me räägime. Nagu muudes kunstivadkondades, ei istu ka selles mulle igasugune kanooniline süsteem. Retseptid on ühed tüütumad asjad. Küll vajalikud, ent mulle ei meeldi, kui keegi dikteerib mulle ette, mitu grammi ma täpselt ingverit või jahu või loorberit lisama pean. Ma improviseerin. Visuaalne inimene, nagu olen, lisan asju silma järgi: nimetage seda tundeks. Sellise metoodikaga kaasnevad ka ohud ja tihti ka suur tõenäosus, et maitsed üritavad üksteist tappa. Aga pole viga. Kui ka roogade konsistents on teine, saan ma selle retsepti alati oma nime all välja anda.
Hiljuti planeerisin osa suurest seenesaagist näiteks marineerida. Vaatasin üht retsepti, teist, kolmandat. Mõtlesin oma peas kokku neljanda ja keetsin hookuspookuse kokku. (Edasiseks meeldetuletuseks: kuuseriisikad on OK, kaseriisikad on 'eritikõrgtasemelinemaitseelemus'.)
Täna, kauni Eesti Vabariigi taassünni puhul võtsin kokaraamatu ette ja tahtsin natuke eksootilisemat õhtusööki. Ei tahtnud hakklihakastet. Menüüs oli kanafilee veini-sinepi-küüslaugukastmega ning magustoiduks tegin mandli-vanilje kooki šokolaadimunavalgekatte ja punaste sõstardega. Loomulikult oli pool sellest mu enda vaimusünnitis. Tempisin siit-sealt miskit kokku, mis minu arvates oleks võinud sinna kremplisse kuuluda.
Siiamaani kõik elavad. Ema arvates oli veinikaste liiga idamaise ja pikantse maitsega. Mina ärritusin selle peale, et munavalged otsustasid väiksemat vahtuminekuvalmidust üles näidata, kui olin lootnud. (Selle koha pealt oli paar päeva tagasi valmistatud kakaovaht vahukoorega palju eeskujulikum.) See viga sai veidi leevendatud želatiiniga.
Mõnda aega võiks lasta emal nüüd süüa teha. Kartuliputru ja viinereid näiteks. Midagi lollikindlat, ühesõnga.

Saaksin ehk oma raamatut lugeda ja mõelda, et miks taeva päralt mu lihased nii valusad on ning miks ometi väljas õhtud nii külmad on. Kalender. Ahjaa. Juba nii kaugel siis oleme omadega. Kartulivõtt ja..
Üleeile oli 18. august. Aasta. Ei usukski nagu. Ja nüüd tuleb juba uus Kala-ja veefestival.
Igasugu mõtted..
Need aga panen kirja siis, kui kalender näitab kuupäeva 'hiljem' ja kell aega 'kunagi'.

Ärge end pühade ajal paksuks sööge. Võtke kätest kinni ja jookske tiir ümber Baltimaade.

''Kuula hääletust,''

''...ütles Margarita meistrile ja liiv sahises tema paljaste jalge all, ''kuula ja naudi seda, mida sulle elus ei antud - vaikust.''

Ei vaja, ma usun, täpsustamist, millisest klassikasuurteosest see tsitaat pärineb. Ega ka see, millest suuremalt jaolt minu edasine kirjutis koosneb. Bulgakovi ''Meister ja Margarita'', mida mitmetest suudest kiidetud kuulnud olen, pakkus eriskummalist lugemiselamust. Ja sedapuhku on tegemist juhuga, kus ma ei suudagi otsustada, kummaga siis lõpuks tegu on: hea või halva raamatuga. Otseloomulikult ei jaga ma kirjandust nii ühekülgselt ning jõhkralt heaks ja halvaks. See oleks ülekohtune ja diletantlik. Aga aga. Lihtsuse ja arusaadavuse huvides tavatsen ikkagi mingi liigituse must/valge või mustvalge vahel teha. Ma ei ütleks, et antud 20. sajandi vene romaaniklassika oleks minu jaoks olnud mingi erakordne elamus. Jätaks mingi surematu jälje mu mälestusse. Ja kui jättiski, siis vähemasti mitte kõrvetava.

Nagu raamatu järelsõnas mainitud, polnud ei meister ega Margarita süžeesse algselt plaanitud. Ja üldplaanis mängisidki nad kõrvalliini osatäitjate rolli, lubades ülejäänud tegelastel ja tegevustikul ideed kanda. Tegelik sisu keerles Saatana, Jumala ja elu müstifikatsioonide ümber. Märgata oli, et autor, asunud seda lugu 1929. aastal kirjutama, lähenes sisule ja stiilile hoopis teistsuguse ja sügavama nurga alt, kui ta 12 aastat hiljem selle romaani lõpetas. Ja kui aus olla, meeldis see algne, varjatud ja inimpsüühika ning reaalsuse vahel mänglev suund rohkem. Mida peatükk edasi, seda rohkem innustust näis autor oma fantastilisest mõttelennust saavat ning seda enam muutus jutustus muinasjutuks, ebausutavaks müüdiks, mida ka kõige vähem skeptilisemad mütoloogid muigega loeksid. See oli tagasilöök. Üsna korralik. Bulgakov, võiks öelda, rajas juba kolmekümnendetel aastatel teed müstilises, sürrealistlikus, ebareaalses harrypotterlikus maailmas, kus kõnelevad tagakäppadel kõndivad brauninguga kassid, alasti harja seljas ringi lendavad kõrvalkorteri näitsikud ning elavatelt inimestelt ära kistud pead pole sugugi vähem eksisteerivad kui kaalikasuurused kullakarva sibulad Peipsi-äärsete külade tänavail. Autori epiloog siiski mahendas ühe hingetõmbega viimastel lehekülgedel kogu eelnenud virr-varri, ent samamoodi, kui moskvalased teoses ei suutnud unustada ühe varasuve sündmusi, räägitagu ja püütagu uskuda mida tahes, ei kao ka minu terav mitteuskumine ega tõsiseltvõetamatus.

Ent mis mulle meeldis, oli aus vene huumor - satiir ja nii süüdimatu ja absurdne suhtumine kõigesse toimuvasse, väärikaks jäämine ka olukordades, mis üleüldse on uskumatud, nõmedad või äärmiselt totrad. Lisaks see müstiline ning ajalooline tagaidee, mille läbi autor püüab endalegi seletada kord Kolgata mäel toimunut ja end selle juhtumise mittetõesuses veenda. Siiski ei õnnestu see tal täielikult. Ja minu jaoks kumab just sellisest varjatud filosoofiast välja ka ''Meistri ja Margarita'' üks paeluvamaid pointe. Igal õigel teosel ju peab ometigi point olema! Kui mitte ka sisuline, siis stiililine.. vms.
Lisaks leidus romaani lehekülgedel mitmesuguseid peidetud aardeid; kirjeldusi, vestluseid, mõtteteri.
Ja tõesti - see, et ma juba nii pika teksti Bulgakovi elu viimasest teosest kokku olen keerutanud, ütleb juba midagi. Jah, ehk ikkagi, on mul hea meel, et selle raamatu ette võtsin. Täielikult siiski teistkorda ei loeks. Vahest mõningaid kohti, episoode, lauseid.. Või siiski, kes teab.
Soovitan kõigile groteskse ulme nautijatele!

Ja mida veel - elu siinpool raamatukaasi liigub palju realistlikumat teed; tasapisi sügise poole. Vähemasti viimased küllaltki vihmased päevad annavad põhjust sedasi tajuda. Enne neid päevi sai iga päev veel augustikuiseid rannamõnusid nautida ning juba üsna tagasihoidlikku päikesepruuni ammutada.
Peale selle olen saanud juba nädala teisest päevast oma tulevase uue sõbra seltskonda nautida ja temaga kõiksugu endale vajalikke IT-vigureid teha. See on ta enda huvides; after all - temast saab mu pea ainsaim kommunikatsioonilüli 'siinse ja sealse' (siis juba 'sealse ja siinse') maailma vahel. *

*P.S. - Ei, ma ei ole saanud mingit ajuloputust ega astunud mõne sekti liikmeks.

Miskipärast ei saa neist liblikaist ikka üle.

Mõni aeg tagasi tabasin end ehmatavalt teadmiselt, et pole juba poole aasta ringis ühtegi laulu kirjutanud; kitarri järelegi olen haaranud nappidel kordadel.
Täna sai see hirm seljatatud - minu musikaalsus ei ole kuhugi kadunud. Kirjutasin laulu. Just like that, mõne minutiga.

Liblika tiibade tolm

Liblika tiibadelt tolmu Sa sõrmile jätad
ning ütled, et elu nii viiv pole elamist väärt.
Nii ühelt hingelt taas võime veel lennata võtad
ja väikese lootuse näha kord maailma äärt.

R: Viiv, viiv, viiv..
Kas Sa siis ei näe?
Mis ühele üürike sekund, on teisele päev.
Hing, hing, hing...
Miks oled nii julm?
Ei vali ju Sina, kel antud elu, kel surm.

Aastaid liblikaid püüad ja tiibu neilt kisud.
Mõni saab torgatud nõelaga klaaside all'.
Sinule antud on jõud, kuid neile vaid ilu.
Neid lendlemas üürike aeg, enne kui talv.

R: Viiv, viiv, viiv..
Kas Sa siis ei näe?
Mis ühele üürike sekund, on teise jaoks päev.
Hing, hing, hing..
Miks oled nii julm?
Ei vali ju Sina, kel antud elu, kel surm..

Palju äikest keskpunkti ümber.

''Nüüd vaatan lakke ja teatan: siin on maailma keskpaik ja kõik.
Keskpunkt on seal, kus asume meie.''

(Mati Unt ''Öös on asju'')

Kui nüüd aus olla, oli see postitus planeeritud kirja saama juba eelmisel nädalal, kui Unt'i järjekordne teos loetud sai. Aga kõiksugu mõjuvad põhjused tulid vahele. Reedel oli järjekordne filmiõhtu, mille jooksul sõin liiga palju soolapähkleid varasemale popcorni laadungile vahelduseks. Laupäeval oli vaja ruttu nädala jooksul sissesöödud kaloreid põletada, seega arvatavasti olin ametis intensiivsete süümepiinade tundmisega. Lisaks olin ma šokis, et juba on 1. august. Pühapäeval tekkisid süümepiinad, et pole ikka veel Undist postitanud - hõõgusin nende all, avastasin õudusega, et on 2. august ja leidsin omale nende leevendamiseks parema tegevuse (nt demagoogia). Nüüd siis sain viimaks jaole.

Mida siis Unt oma teosega öelda tahtis? Jumal seda teab, mida tahtis. Ta ütles kõike. Ja samas, suurt nagu ei midagi. 'Öös on asju'' kujutab endast vaheldumisi romaani romaanis(segases dialoogivormis metaromaan), pakub elektromaanidele põnevaid fakte elektrist (terve see raamat on elektromaani jutustus elektrist, btw ), sekka Vana-Kreeka mütoloogiat ning täiesti mõistetamatult palju Cactaceae'-perekonna-alaseid teadmisi. Et, kellel on ülisuur huvi kaktuste ja üksiti ka elektromagnetismi ja äikese vastu, siis see raamat on teile! Ja kui sellest kompotist on veel vähe, siis öösonasju lehekülgedelt leiab veel Undi twisted luuleüritused (ma loodan, irooniaga), meenutusi Jablotškovist, päeviku-taolisi peatükke, memuaare, üsna veidraid jutustusi. Mulle näiteks jäi segaseks, mis nendest lugudest tõe alla liigituvad. Ja see ka, miks Unt Lennart Merist kui oma semust jutustab. Kas nad olid nii lähedalt tuttavad? Või ta tahtis olla?
Võib veel mainida, et jutul narratiivi kui sellist suurt ei olnud. Venis umbes sama moodi nagu Mutt (''Hiired tuules''), kõlas ka kohati sama absurdselt. Ja üldse, nad oleks nagu ühe sekti liikmed. Sellepärast mulle tundubki, et Undi varasem looming istus mulle kuidagi rohkem. Enamus modernistlikke või kaasaegseid kirjanikke näib minevat ühte rada mööda: alustavad naivistlike teostega, vanemas eas jõuavad targutava künismini. Mitte, et ta väga nõmepaha oleks, aga .. üldjoontes ma sellisest kirjandusest, peale keelelise ja stiililise üllatusliku ''hmh!''-momendi, midagi enamat ei saa. Aeg-ajalt vajan sedagi. Ent ''Hüvasti, kollane kass'' ja ''Võlg'' küündivad antud kirjatööst üle. Ikkagi. Nagu ''Liblikapüüdja'' ''Maagistki''.

Rääkides elektrist ja välgust, on see suvi kuidagi eriti äikeserohke. Iga õhtu peksab keegi seal plekktahvleid kokku ja vilgutab välguga. No, mis raiskamine see peaks olema?! Säästuaeg - hoidku veidikenegi kokku.
Aga ühel õhtul nägin taevas päris kenakest vaatepilti. See oli just vahetult enne järjekordset äikesehoogu, kus pilved olid eriti madalal. Otse pea kohal, jäi mulje. Nad paisusid ja formeerusid. Jubeilus. Veidi õudne ka samas, kui näha, kuidas nende samade suurte lahmakate pilvede sees välgud risti-rästi sähvisid ja aeg-ajalt kusagil raksatas. Aga ülev oli. Tegin pilvedest pilti ka.

3 fakti elektrist (''Öös on asju'') :

1. ''Mis puutub inimese pea ja rinna vahelisse elektripotentsiaali, siis kõige suurem on see täiskuu ajal. Seetõttu väitis üks tuntud kirurg, et mõttekaim on opereerida pimedatel öödel ja jätta kuuvalged ööd armastuse jaoks. Ta pidas silmas veresulgemise raskusi täiskuu ajal.''
2. ''Elektromagnetilised lained on vähem kahjulikud pruunide silmade ja tumedate juustega inimestele.''
3. ''Just - maakeral toimub aastas 16 miljonit äikest , ühes päevas järelikult 44 000. Igas sekundis lööb sada välku ja..''