Kollane kui kirss…

Ma tean, ma tean, ma tean. Hiiumaa. Ja kõik, mis sellega kaasas käib… Oleksin pidanud juba ammu kirjutama. Taevas ise ja mu arvutiekraan teavad, kui mitmel korral olen juba hoogu võtnud ning istunud kindlas usus arvuti taha, et seda teha. Juba poolteist nädalat olen ma iga päev nii vähemalt korra mõelnud.
Aga.
Ei.
Nagu ma ütlesin, on minu suhted blogiga – ja ennekõike just selle blogiga – keerulised. Aga seda on nad kõik. Ja mitte vaid blogiga. Ma vajan uut väljundit. Work in progress.
Igatahes. Siin ma nüüd ikkagi olen, kõikide Murphy’de kiuste ja tulevaste meenutushetkede õnneks.

Minu kolm nädalat Hiiumaad möödusid sama ruttu kui jõulud. Pikk eellugu ning sellele järgnev ilus mälestus. Kokkuvõttes. Eks tegelikult oli nii mõndagi säravat, meeldejäävat või lihtsalt tähelepanuväärset. Ja lisaks veel üht, teist ja kolmandat, ent kõike ei saa kirja panna ja see ei küündiks tegeliku elu lähedalegi.
Vahest sellepärast ongi hea, et ma kohe oma saarel veedetud ajast kirjutada ei saanud. Lasin asjadel settida ning nüüd saan eristada just neid seiku, mis meeldejäämist on väärinud.

Tallinn. Kuumus püüdis mind murda, ent ma ei vandunud alla. Ühistranspordi nautimise kõrvalt näidati mulle linna. Jällenägemine ja jäätee said sujuvalt sõbralikuks hüvastijätuks bussijaamas. Kolm nädalat hiljem osutus Seiklusjutte maalt ja merelt taas kohtumispaigaks ning sel korral jätsin mina hüvasti. Juba hoopis pikemaks ajaks.
Vetsi Tall. Esimesed poolteist nädalat hõivas üle poole ööpäevast kestev töö kogu mu aja ning meeled. Täielik eneserakendamine. Ma olin valmis viima end piirini, kus mul polnud võimalust mõelda millelegi muule kui sellele, kuidas saada üles ja minna tööle ning siis rampväsinuna mõneks ajaks uinuda, et taas ärgata ja minna tööle..
Nädalavahetused. Et ma sel aastal elasin trahteris koha peal, ei olnud nädalavahetustel magamine enne kella nelja öösel mõeldav. Kui just metsik läbi põranda raiuv bass ja ülemise korruse vitriinis klirisevad klaasid ei häiri… Seega olid reeded-laupäevad oodatud. Sest siis võis jälle kokku saada, tantsida, näha kõiksugu sorti inimesi ning tunda end seltskondlikult. Ka viimasel laupäeval, mil ma öösel tööl olin. Koristasime toredate abikätega hommikul kella seitsmeni koiduvalguses trahteri esist ning ma mõtlesin: “Ah et selline see siis välja näebki.” Päikesetõus.
Kassari & rahvas. Ma ei osanud muudmoodi nimetada neid õhtuid, kui me üheskoos olime, Mäeotsa tallu läksime, kiikusime, mängisime hilisööni kitarri ja sõime rämpstoitu (umami!). Ja oli tore. Pidasime sünnipäeva, saime mõnikord peale tööd niisama kokku, mängisime Aliast või meenutasime vanu aegu (jah, mul on saarel juba ‘vanad ajad’). Olime hetkes.
Teinekord viis neiu L. mu jällegi rolleriga sõitma, mereranda romantikat tegema ning naabripoiss H. juurde ehmatavate vedrudega diivanit tervitama ja trumme mängima. Et lihtsalt olla. Ja tunda, et sõbrad on head.

D.ja L. söövad reede öösel Vetsi juures krõpse. Sees on pidu. Kusagil on äike. 
D. : Vaata, see äikesepilv on kollane nagu kirss! (mõtleb..) .. Tomat. Kirss..tomat. Kollane kirsstomat.
L. tõmbab peaaegu krõpsu kurku ja naerab minuga selle aasta esimest ühisnaeru.
Because she can! ;)

Hilisöine jämm Chalise’i ja Orelipoisi & Co-ga. Juhtus nii, et nad olid kontserttuuril Hiiumaal ja ööbisid meil. Olime E.-ga tööl ja ootasime neid poole ööni. Viimaks jõudsid nad oma crew’ga kohale ja nõudsid pidu. Teadagi, kuhu see jõudis. Nemad said meilt juua, välja toodi Jaan Pehki kitarr, mis ulatati minu kätte, mina sain refrääniks nende laulu, laulda koos nendega ja hoida nimetatud kitarri kaitsva valve all . Hommikul kaisutati mind hüvastijätuks, tänati toreda erakontserdi eest. Minu argipäev jätkus ..nende tubade koristamisega. Ja maja nr 1 sai neiu L. jaoks edaspidi templiks, kus ööbis Jarek Kasar. See niisiis lisandus Tallipoisi-templile, kus eelmisel nädalal oli ööbinud Norman Salumäe. Mul oli ta juukselokk.. ja tere-hommikust-naeratus.
Tähesadu/päikesetõus. Tartu ja inimesed ei lasknud end kaugeks jääda. Kru:benz tuli külla, ja et oli nädalavahetus, sai ta tutvuda kõikide mu kohalike sõpradega ning nautida kohalikku diskoõhtut. Aga ega ta vist väga seda ei nautinud. 
Visiit oli napilt enne mu äratulekut, rahvast käis juba vähem ning mu tööandja ei lubanud mul enam nii palju tööl olla. Seega - lõpetasin just oma kolmanda mustikakoogi ahju panemise ning üksiti ka tööpäeva. Kuni õhtuni, teiste neidude-noormeestega kokkusaamiseni ja ühiselt peole minemiseni, võtsin endale õiguse näidata ise merd, kiigeplatsi, heade õuntega õunapuud, laulukaart ja muuseumi, kus kummitab. Vastu sain kinnituse, et kummitusi pole olemas, snäki-hetke puuonnis, kiigehoo ja uudiseid-jutte “väljastpoolt”. Ja sel ööl sai ohtralt söödud kamba peale organiseeritud šokolaadi, vaadatud heinapallidel tähesadu ning oodatud päikesetõusu. Hommik mu unne murdis ning viis ränduri heade inimeste abil ära – tagasi.
Äike. Mul ei ole seekordsest reisist mingeid virtuaalseid mälestusi. Ei mingeid fotosid ega jäädvustusi, peale mõne pildi kõige ilusamast kassist, keda ma näinud olen ning kes ilmus ühel ilusal hommikul trahteri õue peale pingijalgu nühkima, sai minult viineri ja pai ning keda ma rohkem ei näinudki, ja ühe video metsikust äikesetormist. Ka sel aastal ei jäänud korralik mürgel olemata. Kell oli viis hommikul, terve öö oli kõmistanud nii, et kohvitassid riiulitel värisesid ning taevas oli pidevalt valge. Pikne lõi arvutisse ja võttis mult mõneks ajaks selle väikesegi võimaluse piiluda “välismaalima”. Sellist sajandi äikesetormi, nagu oli eelmisel aastal D.-läheb-ära-peol, ei tulnud. Ent sundis vaatama. Ka kell viis öösel.
Telekamaratonid. Viimasel kahel õhtul, kui vihma taas kallas ning uni tundus ajaraiskamisena, näis kella neljani tuimalt telekavaatamine väga idiootse (st geniaalse) mõttena. Niisiis vaatasime H.-ga Discovery Channel’it ja klõpsutasime läbi kõik ülejäänud 30 kanalit. Kell kaks tuli Spongebob ja Futurama ning see oli ainus asi, mida õnneks tol hetkel vaja oli. Ajuvaba olemine. Ahjaa, ja šokolaad. Check.

Põgenesin praamil järjekordse metsiku äikese eest, see sai mu kätte ning ma vaatasin aknast, kuidas pikne läbi mustade pilvede ja paksu õhu merre lõi. Tallinnas ei sadanud. Tartusse sõites aga küll. Korraks. Ja siis sain ma teate, et äike on minust ette jõudnud ja kodus arvuti tummaks löönud. Tore. Kuhu iganes ma lähen..

Niisiis olen kodus.
Käisin Kalevipoja Kala- ja veefestivalil. Oli üks pidu. Oli külmem kui eelmisel aastal. Oli vaheldust. Oli ilutulestik. Seisin üksi ja vaatasin seda, meenutasin eelmist aastat. Kuni tuli üks lakku täis vanem jorss ja küsis, kas ma ei karda, tema küll kardab. Käsi, mis mu õlale libises, kandis muud sõnumit. Ütlesin talle, pärast tüüpilist magedat külgelöömisejuttu, et numbrit ei anna ja kui tal midagi teha ei ole, tulgu meile kartuleid võtma. Leiab mulla lõhna järgi üles küll. . Ta oli pettunud ja mina ka – rikkus mu ilutulestiku-hetke ära.
Ja muidu olen teinud lihtsalt tööd. Kartulivõtt. Selja- ja lihasvalu leevendab õhtune lugemine. Sain oma 700 lehekülge meeldivat musta vene masendust läbi ja olen rahul. Oo, kui rahul. See oli kui rusikas silmaauku.
Skype on toonud tervitusi lombi tagant ning ees ootab september.
Ja miski veel, mida ma ei oska praegu ära tunda ega nimetada. Miski, mida ma veidi kardan. Eks teadmatus ole ikka hirmutav. Kõik ei saagi alati olla nii selge ja sirge, kui eelmisel aastal. Suvi on algusest lõpuni olnud üks suur uute mõtete ja minu ette seatud küsimuste ja tundmuste virr-varr. Mõttetöö on siiani jäänud tagaplaanile, ehk oleks aeg nüüd naasta oma teadvusse ja uuesti nägema õppida.
Ma valetaksin, kui ütleksin, et ei tahaks seda aega. Ma lihtsalt pelgan seda.
Muud midagi.

Soundtrack: Coldplay – Every Teardrop Is A Waterfall
(H. ja D. vaatavad MTV-d.
H.: Järgmine laul, mis tuleb, saab Su reisi soundtrackiks.
Tuli see laul. D. oli rahul.)

Imedemaal.

Väljas on läinud ootamatult külmaks. Juunikuust saadik kestnud kuumalaine leidis hoobilt oma lõpu ja ilmselt jäi eilne ujumaskäik sel suvel viimaseks.
Ning veidrate unenägude tsüklile lisandub pidevalt täiendusi.

Hiiumaal tabasid mind öised mentaaltasandi rännakud. Ammu ei olnud ma unenägusid näinud. Siis tuli neid öösiti aga justkui oavarrest (niivõrd kuivõrd unenäod oavarrest tulla saavad). Olgu. Inimene ikka näeb midagi unes. Aga miks ilmusid mu unenägudesse tavatud situatsioonid, inimesed, kellega ammu kokku pole puutunud või keda konkreetsetes situatsioonides just ette ei kujutaks?
Ja see on täitsa hämmastav – milline detailirohkus ja –täpsus.
 

Üks aliceimedemaal’lik uni tundub siiani kummastav. Nagu stseen filmist.. Hämarad öised Tartu vanalinna tänavad. Kahel pool äärtes hõõguvad asutuste reklaam- ja akende tuled. Ur L. kõnnib rahvassummast läbi minu ees. Ta ei tea, et teda jälitan (miks ma teda jälitan?). Püüan talle järgneda, ta keerab sisse Illegaardi. Ma tean unes, et see on Illegaard, kuigi reaalselt ei ole ma seal kunagi käinud. Ja loomulikult ei ole miski tegelikkusega autentne. Ent ruum on värviline, abstraktse arhitektuuri ja mööbliga. Asjad on mikroskoopilised, väikesed, uksed ja toad tibatillukesed. Minul aga on jubepõnev sellist kohta näha ja imestada.. Jäin lihtsalt hämmastunult mõtlema, millisest tibatillukesest uksest L. sisse läks..

Ja üks halvaendeline prohvetlik uni muutub ikka veel kriipivaks.. Selle puhul ei ole konks mitte unenäos ega selle imelikus sisus, vaid selles, mis juhtus päriselus. . Ma ei uskunud, et minu puhul halvaendeline unesümboolika reaalse vormi võtab. Scary. 

No, ja eks neid kulmu kergitama panevaid öiseid lugusid oli veel..
Nüüd, kodus olles, olen paaril ööl jälle mingeid veidraid asju näinud.
Üleeile nägin unes, et väljas oli maru. Ja üks must linnuke lendas hädiselt ringi. Tegin õhuakna lahti ja lasin tal oma käele puhkama lennata. Ta ei tahtnudki enam ära minna ja ma lootsin ta endale jätta. Ta istus nii armsalt ja kuulekalt mu käevarrel. Ta oli armas. ma olin uhke. Panin talle nimeks Vaaks.
Kõigele krooniks oli tänane uni..
Algust ei mäleta. Jooksin Tartus kuhugi. Kompsud olid kaasas ja teadsin, et pean teatud kellaajaks vanalinnas olema (see on lihtsalt naeruväärselt kummaline, kuidas unenägudes kogu maailm hoopis teistsugune ja personaalne on. Ainult sinu peas..). Jõudsin raekoja platsile, seal ootas mind Manic (?!). Pidin talle kitarri enda seljast andma. Ta oli rõõmus, ma olin üllatunud, et ta teadis mind niimoodi oodata.. Edasi pidin aga kokku saama oma telefoni remondimehega (?!?!?!). Saime. Selleks, et minna mingi müstilise punastest tellistest hoone teisele korrusele, istuda vanale niiskele pingile ja vaadata kaugelt eemalt Emajõge ning linnapanoraami. Lihtsalt vaadata. Ja tunda kõhedust seletamatu teadmatuse ees. Siis tänasin ja ütlesin, et pean emaga kohtuma, ta ootab mind kusagil linnas. Buss läheb varsti. Ta arvas, et võiksime minna.. (üllatus-üllatus) üle linnaäärse heinamaa, läbi metsa ja  - sealt saab otsem. Pooleldi asfalteeritud kruusatee ääres olid lagunenud kuurid, garaažid ja sarad. Mingi vanamees ütles, et me ei tohi mingi hinna eest vasakule hoida. Ainult otse. Ainult otse. Ja siis sõin ma juba hakklihakastet peedisalatiga ning jutustasin otsekui kellelgi kolmandale, et selle prae andsid lahked taluelanikud meile, eksinuile.. Igatahes olin ma järgmisel hetkel üksi ja nägin tuttavaid äärelinna asutusi, mille juurest edasi minna juba oskasin. Läksin Eedeni keskusesse. Seal loomulikult oli nii ema kui minu üllatuseks ka neiu L. ja kursavend J., kes mulle helistas, et “Ou, vaata ringi, ma olen ka siin..”. Tal olid ebaloomulikult suured musklid (?!).
Ent mulle meenus, et olin jätnud vihmavarju punase telliskivi maja pingile. Kuidas sinna saada? Polnud aimugi.
Jooksin. Kusagil udu sees, mäest üles, veidra kõrge ja vana maja poole, mille punaste telliste sees oli süvend ning seal suurelt kellegi näopilt. Kes? Pole aimugi. Tuli minna üles puidust keerdtrepist. Keegi naine oma väikse lapsega tulid vastu. Maja näis tondilossina. Astusin üles. Vaatasin Emajõge. See oli endiselt udus. Vihmavari oli pingil. Kergendustunne.. Haarasin selle ja suundusin tagasi…

Ootan põnevusega, mida toob tänane öö. Kas fantastilise seenereisi või kõheda psühholoo.. Või.. Üllata mind, Une-Mati.

Elu õpetab.

Hakkan tasapisi juba üle saama sellest veidrast segadustundest. Lihtsalt harjumatu oli hommikuti ärgata teadmisega, et enam ei olegi tarvis sõita rattaga tööle; et enam ei peagi koristama ühtegi kämpingut ning et hommikune omlett ootab endal valmistamist. Või jah – et ma pole enam Kassaris. Kokkuvõtlikult. Tõsi ta on: olen tagasi, ühes tükis ja samas ka mitte. Mitte et ma end sealjuures kuidagi halvasti või poolikuna tunneksin. Vist. Ent ma olen juba teadlik, et iga kord tagasi tulles haarab mind miski nostalgia-igatsus-rõõmusegune üleminekutunne. See, kui ei olda veel lõplikult oma mõtetes edasi liikunud/tagasi jõudnud. Sinna minnes oli täpselt sama moodi.. Tegelikult – kui aus olla – siis hullem. Siis oli tühjus. Esimese nädala venitasin mööda otsekui vaakumis (ilma kaasaegse slängitähenduseta). Siis olin küll poolik. Esmakordselt pärast kahte aastat üksinda. Nii mõnedki asjad on jõudnud selle aja sees muutuda, mis tegi kohanemise veelgi keerukamaks. Kuid eventually olid need kolm nädalat ‘’välismaal’’ tõeliseks õppetunniks..

Ma õppisin, et elu uue maja kokteilitoas jääb nii mõnetigi alla kunagisele elule vagunis. Ja et plaanitud lõunani uinak saab alati kella üheksa ajal rikutud. Alati.
Et esimene nädal läheb alati jube vaevaliselt, teine sulab märkamatult esimese külge ja kolmas läheb tavatult kiiresti. Viimane päev venib kõrgpunktini ja siis tekib tahtmine mitte üldse ära minna.
Et inimesel on nii füüsilised kui ajalised piirid. Isegi, kui füüsiliselt jõuaks, ei ole ajaliselt lihtsalt võimalik sajas kohas korraga olla. Ent üritama peab. Ja et südaööl lõppev tööpäev pole alati halb päev.
Et äikesetormi ajal üksinda suures majas magada tähendab mitut ärevat ülevalolekutundi.
Et ka kell üksteist õhtul on okei meres ujumas käia, sest varem ei jõua. Ning kui merevesi on kord soe, on ta alati soe. Üleni soe.
Et leivataigen peab hapnema 10 tundi ning pole midagi paremat kui värskelt ahjust võetud kuum kodusai võiga.
Et mett saab süüa ka musta leivaga.
Et siis, kui liigvindised tüübid rahu ei anna, tuleb “midagi laua alla ära kaotada”.
Et Vetsi Tall on nii “nineties”. Ja et klubihittidel on komme Hiiumaal külge jääda. Nagu mereõhk või soolakord.
Et vabal päeval ei tasu Vetsi süüa otsima minna (kuigi muud võimalust ei ole) – siis saab vabast päevast igaljuhul poolvaba. Iga kord. Ja et vabal päeval on kõige toredam Käina Konsumisse leiba ostma sõita; et dub osutub sõiduaegseks salakireks ning Sääre tirbis on kadakate vahel vaateplatvorm.
Et “mää” tegevad lambad kuuluvad kõrgklassi (vastupidiselt “möö” tegevatele).
Et Hiiumaal elavad Austraalia eksootilisima fauna esindajad (metsikud koaalad? metssea häält tegevad kängurud?).
Et lambakarjamaal tulevad kokteilikleidis kõige ilusamad pildid.
Et kollektiivne haigestumine ei hüüa tulles ning ajutine abikokatöö ei tapa.
Et öiseid pidusid on leti tagant hea jälgida: inimesed on viimase loo ajaks ebareaalselt õnnelikud. They really are. Ja seda on hea teada – et neil on nende hetked.
Et pärast kahekümne viie “B-52” tegemist on saalitäis rahvast vägagi ülevas meeleolus; et keegi tahab kellegi iga hinna eest kasti taguda, ning on hea tulemus, kui lett tervenisti ei põle.
Et “tähti taevast alla tooma sõita” saab nii bemmi kui hobusega.
Et muuseumihoones kummitab.
Et ma olen herilase hammustuse vastu küllaltki immuunne.
Et kõik teed viivad Hiiumaale – Vetsist käis läbi inimesi nii Tartu tänavatelt (loe: õppehoone koridoridelt) kui kodulinnastki.
Et pole parimat paika, kus ilusate ja heade inimestega veeta õhtuid kui mererand. Sealjuures õppisin seda, et lahkus telkijate vastu tagab tasuta söögi, joogi ja seltskonna.
Et alati ei jõua öelda, kui Robi tuleb. (Robi o n endiselt kõige suurem koer, keda ma näinud olen. St – kõige paksem).
Et hommikul kell 4.30 heinapallide peal joosta on äärmiselt virgastav. Ka vaimselt.
Et D.-läheb-koju-pidu võib viia tuliste diskussioonideni teemal '”D.-kohe-mitte-ei-peaks-minema-koju”.
Et praamisõit, bussireis Tallinnasse ja sealt edasi Tartusse on hoopis meeldivamad, kui on keegi, kes kaasas on ja kellega hüvastijätt seetõttu vähem ootamatum ja kurvem on.
Et telefonikõned “sealpoolse maailmaga” on terapeutilise toimega.
Et kõike õpitut ei ole iialgi võimalik kirja panna.

Ning lõpuks – et pole midagi olulisemat kui sõbrad, kes alati olemas on, kes mõtlevad, kuidas sinul läheb, kui sind silmapiiril ei ole, ning hoiavad sind nagu kassipoega, kui sa nendega koos oled. Kui ma sellest aru olin saanud, tuli mulle meelde, m i k s õigupoolest ma nii väga Hiiumaale igatsesin. Aitäh teile, kes te olemas olete.

Nüüd on see möödas ja ma võin julgesti igatseda Tartut. Ja sealseid inimesi. Ning päris ausalt – ma tõesti teen seda, k.a kooli. Tahan loenguid, tahan seda sügisest elevust, tahan muiata kaastundlikult rebaste nägusid nähes. Samas on mul veel hea mitu nädalat aega augustit, Peipsit, valgeid õhtuid ja kodu nautida.

Teiselepoole vett…

Nüüdseks on möödas linnapäev. Eile oli kuum. Asfalt sulas mustadeks lompideks ja voolas sinkja jõena laadakauplejate vahel, hõõgudes veel õhtuhämaruseski kingamustrite ja kontsaaukude vahelt päevast elevust. Ja mööda ta saigi. Viluvarjus kontserti ja inimeste jälgimisega VIP-telgi ees, pärastlõunase leitsaku leevendamisega nii järverannas kui jõevoolus, hot spot’ides kaelani ulpides. Sai mööda koos päikesepaituse, kuuma supi, pirukate, ja vaarikatega. Jäi seljataha sulgpalli ja selle ‘tundelise teooriaga’: linnupojad, mesilinnud, millimallikad.. nii mängitakse palli. Ka katustel.
Ja on möödas kõige Audru Jõelaevanduse Pundi, Be Free’ga; peolõkke, ilutulestiku ja öödiskoga. Lendles taevaavarustesse koos tuhandete hõõguvate sädemekestega. Kust nad küll tulid.. ?
Ja tänane hommik algas taas palavalt, ülejala lastes. Sest seekordne buss läks enne lõunat. Adieu.

Adieu on põhjust öelda veelgi. Sest õhtupooliku veetsin ma pakkides. Homme sõidan ‘määratule merele’ ja naasen sealt alles mõne nädala pärast. Üle kahe aasta tõstan oma jala taas Hiiumaa pinnale. Tuleb pikk päev, täis bussisõitu. Mustvee – Tartu – Tallinn – Vaemla.
Nõndaks.

Aitäh. Kõige hea ja ilusa eest. Ja muist on alles ees.
Nägemiseni augustis.

 

Soundtrack’iks: hommikujuhukummituslugu Enrique Iglesias – Just Wanna Be With You

We can have the sun.

Tere. Ma olen tagasi Eestis. Mandril, kui administratiivselt täpne olla. Või mida iganes. Kodus. Ja nüüd oleks vist kõige õigem aeg öelda ( enne kui jutt liiga pikaks ja ümaraks läheb ): ma tahan tagasi! Tõsi. Tööd sai palju tehtud. Närve sai palju kulutatud. Tunde sai uneajast palju magamata jäetud. Aga sellegipoolest igatsen Kassarit. Kohti. Lõhnu. Valgust. Inimesi. I miss those sunny afternoons.. Üsna veider tunne on. Varasematel aastatel ei ole miski igatsusenöör mind poonud. Aga sel aastal, olles tagasi, vaevab mingi maguskurb nostalgia. See tunne iseenesest sai alguse juba paar päeva enne kojusõitu. Peale jahedat vihmast päeva tuli päike välja. Läks täiesti selgeks ja soojaks. Vaikseks. Ja töö oli muutunud juba nii kurnavaks, et enam ei mõelnudki - lihtsalt mehaaniline tegemine ja rabamine. Ma tõin midagi keldrist ja avastasin, et päike paistab, ümber on kõik kuidagi nii ilus ja vaikne ja kaunis. Just selline nagu kunagi vanasti, kui me esimest korda saabusime ja oma esimese aasta tolles suvekuumuses veetsime. Ent nüüd oli juba kolmas aasta. Ja siis ma mõtlesin: See siis ongi 'head aega'. Vetsi talli seinte vahel käis kibe töö, aga väljas oli taas suvi. Esimene suvi. Kolmandat korda esimene. Veidi väsinum ja kurvameelsem, ent sama ilus. Vaikus lõhnas hüvastijätu järele. So, this is goodbye. See hetk oli omamoodi allavandumine. Et tuleb ära minna. Mind isegi veidi üllatas see, et ma nii mõtlesin, ja et äraminek nukrameelseks tegi. Lihtsalt, mulle tundus, nagu midagi jäänuks lõpetamata; midagi jäi pooleli; midagi ei läinud nii nagu oleks võinud, sest aega oli vähe.

Siin ma siis nüüd istun ja mõtlen. Mis edasi saab? Umbes sellise tundega nagu Poolast tulles - kuidas edasi elada? Aga ometi mitte niivõrd teistest harjumustest. Seekord on see küsimus palju elulisem. Kuidagi palju tõelisem ja mitte nii rutiini kuivõrd emotsioonidega seonduv. Veidi kurb, aga ometi nii rõõmus kõikide nende päevade, mälestuste ja seal veedetud tundide üle. Iga väärtusliku ja vähemväärtusliku sekundi üle. Ka nende raskete tööpäevade ja -tundide üle. Sest läbi nende oskasin rohkem hinnata vaba aega, loodust, muusikat. Õppisin kasutama aega ratsionaalsemalt ja nautima üürikest puhkust täiel rinnal.

Rohkemat ei tahakski öelda. Ainult tänada selle eest, mida seal kogesin. Tundsin. Naeru ja naeratuste eest. Siiraste mõtete ja olemiste eest. Päikese eest silmas ja voodi eest peale väsitavat tööpäeva. Tuule eest juustes ja soojuse eest südames. Kogu selle positiivse energia eest, mis mulle kingiti. : )

Raske (kui mitte võimatu ) oleks öelda, et ma sinna tagasi ei lähe. Ei, ma tõesti ei plaaninud seda teha. Aga mulle tundub, et ma ei jäta endale enam valikut. Samas, puuduvad võimalused ja aeg on piisavateks põhjusteks sinna lähitulevikus mitte sattuda. Kurb. Ja nii ebaõiglane ja kuidagi alatu oleks öelda: ehk saatus ristab kunagi teed. Ükski inimene Vetsi tallist ei tahaks sellist juttu mu suust kuuldagi. See lihtsalt peab juhtuma. Mitte 'ehk', vaid 'kindlasti'. Aga mis seniks? Kuhu need inimesed jäävad? Millega nad sisustavad oma päevi? Mida nad teevad? Millest mõtlevad? Kas nad kaovad seniks ära? Ma ei ole enam nende kõrval.. Mina kaon nende jaoks ära. Ja kas siis, kui kord kohtume, vaatame samamoodi naerdes üksteisele otsa? Räägime sama vabalt, kui siis, kui koos olime ja töötasime ja üksteist peaaegu iga päev nägime? Aga kui ei?! Kas kõik need päevad jäävadki vaid mõteteks ja hägusteks mälestusteks kusagil aju tagasoppides. ''Kunagi oli nii lahe.'' K u n a g i . K u n a g i .

Ah. Ma peaksin vähem oma sentimentaalseid mõtteid mõlgutama.
Aga kogu see jutt ei käi ometigi ju ainult nüüd Hiiumaa kohta. See käib kõige kohta. Elu kohta. Ja see kordub taas ja taas. Taas ja taas. Ja seda ma kardangi. Pidevalt. Et kunagi mõtlen ma nii. Vaatan praegu inimesele otsa ja mingi aja pärast mõtlen kahetsusega ( või veel hullem - ükskõiksusega) nii. K u n a g i .

Why do all good things come to an end?

Õnneks, kuni pole midagi kahetseda, jätkub lootust paremale homsele.

Homseni.

Me vajame Maailma me ümber..

Nii ta on. Ma ei ole osanud siia tükil ajal midagi kirjutada. Mitte, et mul midagi öelda ei oleks. Aga võib-olla ei olegi. Igatahes, nüüd siis, kui möödas on mu elu ..kuidas seda öeldagi.. üks erakordsemaid poolteist nädalat, võin öelda, et sellist suve pole mul varem olnud. Hiiumaa oli ka eelmisel aastal... Aga pff, selleaastase tripiga ei anna seda väga võrrelda. Nojah, ja ma ei mõtle ainult Hiiumaad. Seal oli ülivinge. Kohati. Õhtuti. (evil smile) . Aga ma mõtlen seda, mis peale Hiiumaalt tulekut mind ees ootas. Uus elu? Jah, võib ka nii öelda. Uus vaatenurk ja suhtumine asjadesse küll. Nutsin välja oma senise mina ja elu. I fell in love ... with Rock&Roll. And with Him. Oeh, mind pole keegi veel kunagi nii palju pildistanud. : ) Nice. Ja tänu temale sain ma ka oma inimestehirmust üle. Ta lihtsalt võttis mu käest kinni ja tiris mu tänavale. Kallistas mind bussijaamas ja ütles, et tuleb tagasi. Seda ta teeb.. :)
Aga asi, mis mind see aasta väga ei rõõmusta, on sügis. Ta tuleb liiga ruttu. Niimoodi ei tohi inimesi ehmatada.. kui ärkan hommikul ja vaatan kalendrisse.. 26.!?! See tähendab seda, et peagi on 31. ja siis juba .. ongi mu suvi läbi. Tõsi ta on, et ma algust ei mäleta, aga.. lõppu ka ei tahaks. Seda suve ma ära anda ei tahaks. Aga peab. Elu läheb edasi. Ja kes teab, mida sügisel mulle varuks on. Meie kõigi jaoks.

Oi, Hiiumaa...

Kahju, et Mihkel peale ei jäänud. Sa oled lihtsalt nii hea fotograaf. Aitäh.

Sina oled enamiku Sinuga juhtuvate asjade põhjuseks.(N.Lauda)

Ja ma olen tagasi. Elus ja terve küll, aga mitte sama, kes enne. Inimesed on veidrad loomad. Nad on nii aimatavad, aga samas nii ettearvamatud. Ja saatus on ettearvamatu. Kõige nõmedam kogu selle elukese juures on ootamine. Just, ootamine. Pidevalt lahenduse ja millegi muu.. millegi õige ja õiglase ootamine. See on kõige tobedam. Kusjuures, mis puutub Hiiumaasse, siis ma ei kahetse üldse neid magamata öid. Ega neid väga palju olnudki, sest mul olidka tööpäevad. Aga need, mis olid. Jah, huvitav oli. Igas mõttes. Ma leian, et selle Hiiumaa reisi oleks saanud lugeda ebaõnnestunuks, kui poleks midagi meeenutada ja midagi, mille üle järele mõtiskleda. Aga on, .. üsna piisavalt isegi. Ja seetõttu peaks vist ütelma, et korda läks. Vist. Ju vist. Asju ei maksa kahetseda. Ei, mitte peale seda, kui need möödas on. Tore oli. Ju ma olen liiga rahumeelne ja tasakaalukas inimene, et öö läbi möllata ja igasugu hullusi teha. Ent näe, ka mina ei jäänud sellest hullusest päris kõrvale. ;) Ei, no problemo. Ma olen siiski endine. Korralik ja puha. Monk. Või noh, omal moel. :)

Adieu

Ma lahkun homme. Siiski, mitte igaveseks. Tulen ma ju millalgi tagasi. Ning ei, ma ei lenda Gröönimaale ega midagi. Saarele küll, ent isegi mitte välismaale. Kõigest Hiiumaale, ja sinnagi autoga. Ja seal olen ma hõivatud. Jooksen kui orav rattas. Aga töö tegi ahvist inimese. Hmm, mitte et ma end ahviga kõrvutaks, ja mitte, et ma seda ütlust nii surmtõsiselt tõe pähe võtaksin, aga vähemalt on mul mingigi vabandus sellele, miks ma nii hullult tööd pean rügama. Töö õilistab inimest, voh! Juba parem..
Tähelepanek: see aasta on eriline selle poolest, et jaanipäeval paistab päike. Aga kes seda homset ette teab, sõnun veel ära ja homme kallab kui oavarrest. Vähemalt sel aastal ei sadanud jaanipeol. Jess.
Aga ma luban teile, et kui aega saan, annan endast teada. Ja teiegi.. ärge laske mul endid ära unustada. Ciao*

"Kivil istus väike tõhk,... ..õõõ.. (?) ..."

Hahaa
Ärge püüdkegi aru saada. Te ei saa. Selle nalja liigitaksin zhanrisse "inside joke". Mõnes mõttes oli see situatsioon suht hale. Teisalt liigagi koomiline. Igatahes mina nutsin. "Inside" naljadega on seotud selline huvitav fakt, et need ajavad naerma vaid teatud seltskonnas. Ja teistele edasi rääkides muutuvad need mõttetuteks.Banaalseteks isegi kohati. Seetõttu on selline nalja liik ühes kindlas ringkonnas alati hinnas. Ja mis kõige pullim- teised ei mõika midagi ja vaatavad sind nagu opakat. Haa!
Tegelikult tahtsin ma kogu selle jutuga öelda, et eile oli koolis täitsa fun. Mitte, et mulle matemaatikas võrrandeid lahendada meeldiks või et joonestamine hullult kütaks, aga vahetunnis sai nalja nii, et sure maha. Tegelikult sai asi alguse lihtsalt päevaväsimusest ning ühest mööda lauldud riimist. Ning ülejäänud 15 minutit naermist oli vanade naljade üle. Meenutused suvest ja totakatest olukordadest... No, siililihapirukaid ikka ei sööks ju. Oeh. ülim mälestus on muidugi sellest, kui pidime Lauraga ühtedele ööbijatele apartamenti hommikusöögi viima. Laura hullult mässas ja sättis heeringatükikesi hapukoorekihiga karbikesse. Ja siis ma läksin seda kätte toimetama. Külaliste uksest, of cours. Tema muidugi läks salauksest, kust kaudu koristaja käib ja mis külalistele suletuks jääb.(Ainult meil oli salavõti.). Ma mäletan seda nagu eile toimunut. Kuidas tüübi nägu põlvini vajus, kui ta Laurat kinnise ukse taga enda toas nägi ja seda, kuidas ma selle heeringakarbi laraki! maha viskasin ja üles korjasin... Ja Laura naeris. Teisel pool kinnist ust. Vaatas klaasist ruudust ja naeris. Mina ka. Hale. Ja see tüüp... "Kuidas sisse said?!".. "Tulin!"... Hmm.. õnneks ei pidanud mina seda heeringat sööma. Niikuinii ei sööks. Aga jah. Ühised mälestused on toredad. Ja "inside joke" on ka üks päris põnev teema. Muidugi naersime sel päeval veel päris palju ja kõvasti. Igasugu lollide asjade üle.. aga et tegu on selle viimati nimetatud asjaga, siis jätan need rääkimata. Te ei mõistaks.. ja siis kaoks asja ilu. Võinoh. Niivõrd kuivõrd ilu. Aga olu kindlasti.
Hoidke mälestusi, et nende üle kunagi end ribadeks naerda... siis kui vanad ja hallid oleme. :)



(mäletad veel seda pilti?seda õhtut?.. ära naera eks.mul on niigi kõht valus)