Kolm päeva Lõuna-Eestit, suvekuuma ja teatrilumma on möödas. Naasin eile õhtul ja võtsin endaga kaasa kõigi nende päevade kogemused, eredad mälestused. Sõnad, päikese, inimesed, mõtted.. Kannan neid Templirüütli kombel endaga nagu suurt saladust. Nagu midagi, mida ümber jutustada ei ole lihtsalt võimalik, ilma et midagi kaotsi läheks või ütlemata ei jääks. Kõik, mis juhtus Sokkas, jääb aga Sokkasse. Kohalolnud teavad. Maailm pilgutab vandeseltslaslikult silma.
Kui ma nüüd mõtlen..
Kuidas me Tartus keset lämbet suve taas koos kokku saime ja Tartu-Otepää bussis varakult laagri üles seadsime ning Kangrot tsiteerisime. Ja kuidas buss Paradiisi juures peatust ei teinud. Ning kuidas puhkekülas meid tervitama tulnud kutsa sai omale nimeks nii Rex kui Muki jm ning osutus lõpuks Ritaks. Ja kuidas K.K. minu valitud privaattuba tahtis ja ma mõnda aega kodutu olin. Sain siis vast kõige amüsantsemasse tuppa.. Ainsasse, mille uks lukku ei käinud. Vähemasti mitte ilma sokita.
Kuidas esimese päeva pikim tund oli kaminasaalis lõunasöögi ootamine. Lõunad said meie oodatuimateks ühissöömisteks. Ja kuidas me Kangrot põhjalikumalt tundma õppisime. Ning kuidas vahepauside ajal vette hüpatud ja valgete vesirooside vahel kaane endale külge korjatud sai. Kuidas Chris mind aknast ehmatas ja me KJ-ga teda mööda rõdu taga ajasime. Kuidas esimene õhtu tõi lausa uskumatu sooja ja grillimise. Kuidas kalja ja õlut ja siidrit oli nii palju, et nende kandmiseks läks vaja mitut noormeest. Ning kuidas me parvesaunas 100-kraadises leilis masohhismiga tegelesime ja siis järves sooja suvevihmaga auringe tegime. Ja kuidas jalgpall oli pidevalt teemas. Nii verbaalselt kui veidi ka füüsiliselt. Ning kuidas sääsed juba hilisõhtu kumas ei lasknud liiga pikalt meil KJ-ga sulgpalli mängida. Ning kuidas keskööks sisse koliti ning kuidas kauge äikesemürinaga ühel hetkel teisel korrusel elekter ära läks. Ning kuidas allkorrusel K.K. retroplaate keerutas ja kuidas me igas kiiruses tantsuringe tegime. Ja mida kõike tantsusaalis nägema ei pidanud..
Kuidas enne-und-jalutuskäigul vaatasime künkaharjalt puhkemaja tulekuma ja kuulasime laulu ning rukkiräägu hõikeid. Kuidas me konni koridorist korjasime. Kuidas laul kajas aknast varajaste hommikutundideni. Kuidas kuumad ööd magada ei lasknud ning valged varajased hommikud tulid sääsepirina saatel. Ning kuidas me hommikul, silmad lahti saanud ja lämbet troopikaõhku kopsud täis tõmmanud, vette hüppasime ja üles ärkasime. Ja kuidas hommikupudru kõrvale eelmise öö põnevaid seiku meenutatud sai. Oh seda K.K.-d ja teisi toredaid..
Kuidas uus päev tõi Kangro dramatiseeringu ja vihmasabina. Kuidas ligi kolmekümnekraadine soojus lõunasiesta ajal nii rammestav oli, et KJ ja Chris minu kitarrimängu ajal magama jäid. Vastavalt siis neljanda ja viienda loo ajal. Ei osanud minagi selle peale midagi targemat teha.
Pärastlõuna tõi ränga suzuki-treeningu. Kuid mõneks ajaks jäi tibamine üle ja siis lõpetasime treeningu kiigekünkal viewpoints’e tehes. Ning kuidas õhtu jätkus taas sauna ja grilli ja suplusega, kuigi taasalanud vihm suhkrust inimesi sisse peletas. Kuidas Jari meie toa aknast ühel hetkel sisse kõõlus ja Otti otsis. Ja kuidas me kaardid avastasime ja hilisööni Jürit ja Marit ning Kõrberotte mängisime ja KJ kaarditrikke õpetas. Mistõttu sai meie tuba õhtu üheks populaarsemaks ruumiks. Ning kuidas ma kõigi kuuldes roheline hernes olin. Allkorrusel oli K.K. taas DJ ja me läksime soovilugu tellima – ning kuidas Ace of Base’i siis söögi alla ja peale mängitud sai (ka järgmisel hommikul). Kuidas siis öösel kolmas toanaaber sisse vaarus ja oma toredal rangel häälel teatas, et ta pole üldse purjus ja me ei peaks magama, vaid laulma minema, sest üliõpilasteatril on pidu ja magada võib millalgi hiljem ka. Ning kuidas aknast rahvast juurde tuli ja me anekdoote rääkisime. Ning kuidas teiste tubade elanikud “koju” saadeti ja me kolmekesi elu üle arutasime ja neljandat laulmast tagasi ootasime. Ning kuidas teisel ööl tuli hoopis magusam uni - meil lasti seekord magada poole päevani..
Kuidas viimane hommik algas pakkimisega. Ning Chris toale (ja toanaabritele) liigutava hüvastijätu- ja tänukõne pidas. Ja kuidas Otepääl kuumus jäätist sundis ostma. Kuidas bussisõit tõi ühislaulu ning müstiliselt kadunud õlle-ja šokolaadinaljad. Ning kuidas me Tartu bussijaamas teistega head aega jätsime. Ning kuidas minu ja KJ jaoks lõppes suvekool 60’s Grill’is kohvi ja ploomimahlaga ning sörkjooksuga bussi peale.
.. siis võin öelda, et need olid ühed parimad päevad ses suves. Lihtsalt asendamatud. Aitäh.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar