Viimased viis päeva on ta olnud kollane. Mulle lihtsalt ei mahu see pähe. Kuu. Ja kollane. Miks ta ei ole hõbevalge, nagu peaks? Ausõna – ma nägin teda hõbevalgena. Nädal tagasi oli ta tõesõna hõbevalge. Mind ei usuta. Mis värvi on Kuu?
“Vaatame öösel aknast välja, eks siis ole näha, et hõbedane on.” Ning täpselt sellest päevast peale on ta igal ööl olnud kas pilve taga või.. kollane. Labane munakollane. Pähh. Ma võiksin vanduda..
Küll tulevad ajad, mil ta taas hõbevalge on.
Kas sellest tingituna või millestki müstilisest muust, kuid ma näen viimasel ajal veidraid unenägusid. Selliseid, mille unenäolisusest ma alles hiljem aru saan.
Mustas mantlis noorsand K. Milleks suvel mantel?
Klassiekskursioon Pärnusse. Et minna raamatukokku. Ja tellida sealt kataloog. Ent raamatukogu suletakse 10 minuti pärast ja ma ei saagi kataloogi tellida. Lähme L.-iga hoopis krõpse ostma. “Huvitav, kas J. on kodus?”
Ja jõulupuu meie elutoas. Südasuvel? Jõulupuu?
Ning see kummaline unenägu L.-ist, ühest kursavennast, minust ja müstilisest sünnipäev/pulmast. Kõndisime kursavennaga (kellega ma vaevu tegelikus elus silmast silma paar sõna olen vahetanud. Ja kes reaalselt e i s a a g i kõndida.) Tartu hilisõhtusel tänaval. Siis olime hotellis. Võtsime L.-iga tüdrukutetoa. Kursavend (olgu ta nimetatud B.) kõrvaltoa. Õhtul pidi olema kellegi suur sünnipäev. Segaduses ja otsustusvõimetuses vaeveldes püüdsime leida midagi selga, B jooksis fraki ja tumepunase särgiga meist koridoris mööda (“Temal nähtavasti on riietus leitud.”). Siis olin ma juba üksi hämaras Tartus. Kiirustamas sünnipäevale. Pluusi ja miniseelikuga. Soe oli. Ühel hetkel avastasin, et olen koti võtmete, telefoni ja muu kraamiga maha jätnud. “Kas tõesti pean tagasi minema.” Ja järgmisel hetkel olin ma kodus. Muretsemas selle üle, et oleks aeg pulmakleit selga panna. Fotosessioon algab. Äkiline hirm. Kas keegi üldse tuleb kohale? Kas L. tuleb? Helistan. L. ütles, et käis saunas ja nüüd on teki all, ei viitsi tulla. Ma ei hakka meigiga vaeva nägemagi. Vaatan end peeglist. Pulmakleidiga. Mõtlen, et kui fotosessioon toimunuks, kas nad ei hakka imestama, kus/kes peigmees on? Sisestan endale, et kleit on ju olemas. Ja kõik ei saagi pildile jääda.
Järgmisel öösel nägin unes pildiraamatut kontidest-luudest ja muumiatest.
Mulle näib, et Kuu-temaatika leiab veel oma sümboolse tagasitee minu juurde. Pole välistatud, et lükkan kogu oma mittemõistmise ja ajan kõik oma hädad Kuu kaela. Sellele teisele küljele, mida kunagi näha ei ole. Ning seni, kuni ta taas hõbedasena ei paista, on mul alust seda ka teha.
Valget kuud ja normaalseid unenägusid, aitäh!
Täpsustuseks: mul ei ole kollase-oranži-punase-beeži vms kuu vastu mitte midagi. Tegelikult on värviline kuu väga ilus. Aga pelgalt põhimõtte pärast tahan ma teda näha jälle hõbevalgena.
Võib taustaks kuulata: The White Stripes – White Moon
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar