Kuujõed.

 

Juhuks, kui homme puhuvad teised tuuled  või kõlavad teised toonid, tahan, et praegune saaks üles tähendatud. Sest praegu on väljas lumine, peahoonel süüdati tuled, vanalinn ootab laternate riputamist ja Raeplatsile püstitati kuusepuu. Ja talve-romantiline jalutuskäik kuuma tee ja südamesoojusega selle kõige keskel toob naeratuse näole. 

Me ju naeratame liiga vähe. 

Sest nii palju on vaja teha. Nii palju on tõsist.
Ja vahel kurba.
Aga süda igatseb naeru.
Niisiis ei saa jätta hetki kasutamata, et südamest naeratada.
Kas või natukene.

Ja praegu paitab tänast talvist õhtut teeküünaldesära ja saadab Frank Sinatra. 

Ja kui ka homme peaksid puhuma teised tuuled ja kõlama teised noodid - need kõik ei saa olematuks. 

P.S. Lisaks kõigele sellele tegi üks kirjake mind täna väga rõõmsaks.

Üks verine esmaspäev porgandi ja sibulaga.

Sest Verekeskus vajas.
 Ja ma olin julge.
Juba viiendat korda.
Lasin end pigistada, augustada ja pool liitrit kergemaks imeda. Aga võtsin kaaslase ühes. Neil on nüüd lausa terve liitri jagu lisakraami.
Meie oleme püsti ja teadvusel. Ning kilo magusa võrra rikkamad.

Plaaniks "Õhtusöök ja vere(taas)loome" oli valmistada maksakastet - oleks ju tabav, kuid ma veidi protestisin. Igaljuhul oli tarvis natuke sibulat. Prisma aga juba "natukestega" ei tegele, gigantomaania on see, mis seda poodi iseloomustab, jaa.

See, mis lõpuks valmis, kuulub rubriiki "rohke porgandi road". Selline huvitav pajaroog. Ja selline esmaspäev.

Eelmine nädal kadus nii kiiresti ja absoluutselt teatrimajja, et ise ka ei usu. Aga õigesse kohta, vähemasti. Mujale ma ei kaotakski, ei aega ega end.

Teatrist väljaspool pidasime muhedat-pidust pühapäeva/kadripäeva maal, kus vanapaps sai vanemaks ja tort isuga söödud. Muuhulgas.

Lisamärkusena: juba nädal aega on väljas ilm nagu Stephen Kingi romaanist - udu ja ei muud kui tumedad katuseharjad sellest eendumas. Veider.

Ja varsti.. õige varsti on jälle see päev aastast! :) Baram-ba-raa...

Viimane suudlus ja kollastest tellistest tee.

Jälle üks lavastus sai kokku pakitud, viimast korda mängitud. Kunagi käisin ise vaatamas, kirjutasin. Hoopis teistmoodi kirjutasin, kui praegu seda tegema peaks. Ja nüüd olin ise inspitsient & co ja saatsin viimase etendusega olnu teatriarhiivi. Jälle.
 Homme üks järjekordne minu jaoks uus, teiste jaoks vana, ja reedel leiab seegi otsing taas oma lõpu.
 Selline elu siinmail.

Selle saatel:

Head ööd, Tartu, head ööd 21. november. Homme on uus teatripäev. 

Artaud.

"Jätkem tekstikriitika koolmeistritele ja vormikriitika esteetidele ning tunnistagem, et mis on kord öeldud, seda pole enam vaja öelda, et üks väljendusviis ei kehti teistkordselt, et iga öeldud sõna sureb ja mõjub vaid sel hetkel, kui ta lausutakse, et juba tarvitatud vorm ei kõlba enam ja virgutab meid otsima uut, ja et teater on ainus koht maailmas, kus kord tehtud liigutust ei saa enam teist korda teha."

(A. Artaud "Tehkem lõpp šedöövritele")

Varatalvised silmapilgud.

Mul on olnud nii mitmeid võrratuid hetki. Küsimus muidugi jääb - miks see postitus varem ilmuda ei võinud. Mitte et poleks võinud, vaid  lihtsalt - aeg lendas käest. Sest mõelda vaid - juba on novembrikuu keskpaik ja me ei oskagi muud selle teadmisega ette võtta kui ahhetada. Või õlgu kehitada - oleneb päevast.

Niisiis on läinud mõneti kiirelt. Minu esimene lavastus teatris on möödas ja hingusele saadetud. Kõlab uhkelt küll - minu esimene lavastus, justkui ma ise oleks olnud autor. Siiski mitte. Veel. Küll aga käisid minu käest läbi etendusteks vajalikud rõivad ja tassid ja teekannud, seljast ka pulmakleit. Loomulikult - põrand. See igaõhtune lõputu valge põranda taas valgeks saamine. Igaljuhul läks hästi. Ees ootab terve nädal teatritööd. Ja läks nii, et lausa mitmel tasandil. :)

Endiselt olen õnnelik selle üle, et teatrinädalavahetusel saabus Tartusse ka neiu M. See oli rõõmus taaskohtumine Raekojal, kaunis vestlus chai kruusi taga, kus kõik jutud tuli takkajärgi ju ära rääkida ning mittenägemise pikaleveninud aeg tasa teha. Õhtul pidin juba teatrisse lippama. Järgmisel päeval sai veedetud aga kaunis-unelev hiline hommikupoolik M.'i ja A.'ga kolmekesi Werneris, naudisklemas hommiku-latte ja koogikeste juures. Ikka, ikka meenus mulle meie viimane ühine väljaskäik Tallinna vanalinnaöös, sulnis klaasike veini NoKus ja naer-vestlused hubases Kodu baaris.
 Palju vett on vahepeal merre voolanud..
 Ent ega meri seepärast kehvem ole. Kohtumisi tuleb veel ja nii-nii hea oli üle pika aja taas M.'iga teatrist, kirjandusest, romantilisest Tartu/Tallinna elust ja inimestest rääkida.


Samal nädalavahetusel väisasid mu Dorpati residentsi ka mu õde ja tema abikaasa. Tore visiit oli iseenesest, olgugi, et ta lühikeseks jäi ja teatri- ja geni-tuuri teha ei jõudnud, sain kõhule pai teha, ja ilmselt kohtume pisikesega järgmisel korral juba silmast-silma.

Ning siis oli juba uus nädal, mis algas riidejahiga A.-ga Tartu poodides, jätkus "Õnnestunud elu" teise koosseisu vaatamisega ning kulmineerus neljapäevaõhtuga "Armastuse" kohvikus, kus toimus mu kolmas - ja seekord ainuisikuline - ülesastumine. Tunnike kitarrimuusikat ja laulu minu poolt ning terve õhtu- ja ruumitäis säravaid silmi ja naeratusi "Armastuse" poolt. Palju toredaid inimesi oli kokku tulnud, ikka uskumatult erinevaid ja häid.

Niisiis on november kulgenud tegusalt. Emajõe ääres riputati puudele juba laternakesi ja ülikooli peahoone sambaid mähiti tuledesse. On, mida oodata: kaneelilõhna, lugemisi, olemisi ja säravaid kuule, küünlavalgust, Sinatra-häälseid õhtuid  ja puna-kuldseid advente.

Transformatsioonid.

Mõtlesin siin mitmele asjale.
Esmalt neljapäevaõhtusele Sibyl Vane'i kontserdile. Et oli tore. See mõte oli rohkem siin ülesmärkimiseks - et mäletada.

Ja siis oli reede ja oli Juhani sünnipäev, kõrvalmajas IDeejazz ja Radar. Ning mulle meenus eelmine hingedepäev, misjärel ma jõudsin arusaamisele, et aastaring on nüüd siis sellest ajast täis saanud. Et päris palju asju on juhtunud. See, kus ma olen praegu, on huvitavaks võrdluseks, kus ma olin tol novembrikuul. Mingeid sarnaseid jooni on ikka ka: uued väljakutsed on alati natuke hirmutavad, aga samas põnevad. Nüüd on teised vaibad mu ette laotunud. Elu teeb omad korrektuurid - olen Tartu Uues Teatris ja mõtlen, mis just juhtus. Aga ma usun, et kõik, mis mulle antakse, on Võimalus, ennekõike. 

Me oleme pidevas muutumises. Kulgemises. Ma leian, et see on õige, sest seisvale kivile kasvab ju sammal peale. 

Vaatasin vanu fotosid ja avastasin, et minule pole õnneks sammal selga kasvanud.

 Kollaaž teemal "Minu transformatsioonid aastatel 2004-2012"

Kõigi pühakute päev.

Läks nii, et Halloweeni õhtul lasime fantaasia ja kunstimeeled vabaks. Läks nii, et Aphrodite kõhu peale oli kõrvetatud auk ja Apollon ei leidnud loorberipärga. Läks nii, et salaja balletiseelikus tantsitud "Luikede järv" ei olnudki ootamatult nii salajane. Läks nii, et kaks oravat kõndisid Hesburgerist kahe koti kraamiga bussi peale ja soovisid inimestele head õhtut. Läks nii, et "Luikede järve" sai "Musta luige" näol vaadatud ka filmilindilt. Läks nii, et Halloween oli kordades naljakam kui õudne. Läks üsna erakordselt. Ühesõnaga - läks hästi.