Bang, bang, Gavrilo Princip.

Mul pole kavatsust hakata pikemalt targutama teemal 'Vabadussammas', ei somaalia piraatidest, ei laulu-ja tantsupeost ega Michael Jacksoni ootamatust lahkumisest (mis muidugi on kahetsusväärne). Neist on liigagi palju juba kirjutatud.

Vahest on täna muudki, millest kirjutada ning mida mäletada.. khm - mälestada, st. Niivõrd mitte seda, et täna aastal 1820 tunnistati tomat mittemürgiseks taimeks, kuivõrd sündmust, mis muutis maailma (28.06.1914).
Enda isekatest motiividest johtuvalt viitan siinkohal oma ebajumalatele - bändile nimega Franz Ferdinand. Austusest sündmuse vastu, tänu millele (kui selle eest tänada üldse saab) nad oma nime said, on nad ka tänast kuupäeva tabava laulu valmis meisterdanud.

Meenutame siis ertshertsogit.

Pisikese ajalootunni tänase päeva kohta võite leida siit:

• 28.06 : Austria ertshertsogi atentaat - I MS eelõhtu jm

''It's June the twenty-eighth
The seventh was for me..''
(Franz Ferdinand - Bang Bang)

Kuningas on surnud. Elagu kuningas!

Siin me oleme.

Niipea vist ujuma ei saa. Jälle sajab.  Kuigi  oleks see justkui alles üleeile olnud, kui päike lõõmas ja sundis inimesi järve seltskonda ihalema.
Ajaa. See ju oligi üleeile. Ei saa ütleda, et ise järvest kõrvale oleksin jäänud; liitusin nende kümnete võõrastega ja kümnete kohalikegagi, kes oma varbad liiva olid surunud või suvemõnusid kaldal nautisid. Kahjuks või õnneks ma ise vette ei jõudnud, küll aga käis seal ära minu suur varvas. Jahe tundus. Selle eest nautisin päikesevanni ja ootamatut seltskonda.
Või mis ootamatu ta nüüd oligi. Juba varem mainitud O.W. G. andis endast ja oma soovist tutvuda lähemalt siinsete kohalike olude ja inimestega teada ning avastas, et ta sõbrad-sugulased-võõrustajad paiknevad minu kodulinnakesest üksnes mõne kilomeetri kaugusel. Niisiis tulin talle kenasti vastu ja tutvustasin teda Peipsile. Tuli välja, nad olid juba eelmisest õhtust väga lähedalt tuttavad. Seda enam - tutvuda olid jõudnud nad kolmekesi, kaasates teksapüksid. Telefon, vaeseke, olevat viimasel hüppehetkel kaldale heidetud.
Õnne kombel juhtus üheks rannasolijaks ka L, keda samuti isiklikult tutvustada sain.
Mul tuli just meelde, et kohalik ''maaelu''-ekskursioon sai alguse kolmapäeval aiamaa kastmisega. Mis sest, et linnast - töö tahtis tegemist. Aga ei maksa pealinlasi alahinnata - mõned suudavad ilmutada äärmist vastutulelikkust, isegi kui see nõuab varbaidpidi märjas mullas kastekannuga patseerimist või tolmurullide, kõhuli  põrandal, tagaajamist(viimasega tegelesin ma siiski, hoolimata säärasest eneseohverdusest, ise). Jäsemed ei kukkunudki taolise ettevõtmise peale küljest ära; ise nägin, neljapäeval bussijaamas olid veel täitsa alles. Suvitaja sai tervena koju saadetud.
Vastukaaluks tutvustati mulle seni kuulmatute spordialade kõrval (antud juhul MMA) aga uut huvitavat muusikat. Ja nüüd oleks õige aeg siin üks näide tuua. Ehk tuleb hea muusikaga päike ka tagasi.. varsti. Homme?

Theory Of A Deadman - Save the Best for Last

Kas sa tunned valguseandjat Vanaisa kojas?

''... Ja Vanaisa täitis nende palve ja õnnistas nende otsust. Ainult üks kord aastas nelja nädala kestel saavad mõlemad südaöö ajal kokku, ja kui Hämarik paneb kustuva päikese armsama kätte, järgneb sellele käepigistus ja suudlus, ja Hämariku põsk punetab ja peegeldub roospunasena taevalt, kuni Koit jälle süütab valguseandja ja kollakas kuma taeval kuulutab uuesti tõusvat päikest. Vanaisa ehib ikka veel nende kokkusaamise piduks nurmed kõige kaunimate lilledega ja ööbikud hüüavad naljatades liiga kaua Koidu rinnal viibivale Hämarikule: "Laisk tüdruk, laisk tüdruk! Öö pikk!"

See päev on nüüd mööda saanud. Ilma sajuta ning oma legendi vääriliselt. Nii ilusa loo lihtsalt pidi ära märkima.

'Suve valgeimal ööl pole tahtmist tähti mul lugeda..'

Shanon'i ja ''Üksindusega'' mu järgneval postitusel peale eelmainitud fraasi midagi ühist ei ole, et te teaksite. Aga täna pimedaks ei lähe, homme ka kindlasti mitte. Ilusat jaani.

Laupäev

Nagu mainitud, pidin varem tõusma ja kaheksaks juuksuri juurde sõitma. Jätsin tema põõsad, aiapostid ja muud ette jääda võivad asjad terveks ja alles, kusjuures. Ja sain rullid pähe, et kord uuesti sinna sõita ja õhtul soenguga olla.
Olin ka. Ootamatud ja oodatud sugulased olid kohale tulnud, et seda sündmust oma silmaga kaeda. Ja ei nemad ega mina pidanud pettuma - sain lubatud metalli/medali ja kõiksugused muud tänavad ja uhkeid sõnu kandvad paberid. Uhke tunne oli endalgi. Teistel ka; kas või inimlikust edevusest oma paari aasta uhkeimas rõivastuses nii paljude inimeste ees istuda ja kiidusõnu kuulda. Ma avastasin, et olen vist liiga hellik. Ei olnud plaanis keset kõnesid ja meie esimese klassi videot vesistama hakata ja käeseljaga meiki pühkida. Osad kõrvalistujad hoopiski jälgisid külma kõhuga (või isegi veidi kohatult itsitades) aktuse kulgu. Pehmeks läinud, ma ütlen.. Või liiga edev. Kes seda teab. Aga õp. Reeda jutus oli mingi toon või mõte, mis mõjus.
Muidu oli kõik väga šikk ja ilus. Pikk küll, aga ilus. Oli ka üllatajaid, kes mind meeles olid pidanud ja oma lilleoksa edastasid, tänud neile. Ja rõõm oli saada õisi ka nendelt, kellelt ootasin. Pildi peale jäin ka, aga paremad ja huvitavamad pildid on alles teel.
Õhtul, vastupidiselt traditsioonilisele lõpuõhtule, läksime hoopis linna jaanituld tunnistama. Ja tantsima. Kella kolmeks öösel oligi mu tähtis päev seljataga.

Pühapäev möödus rahus ja vaikuses. Valmistusin järgnevaks.

Esmaspäev

(Võilillelehed, trühvlid ja popcorn ehk kuidas Deivi pealinna väisas pt 2. )

Kui ma seni arvasin, et laupäevane tõusmine oli liiga varajane, siis esmaspäev algas lausa öösel. Okei, okei - kell 6.00, et seitsmesele bussile jõuda. Kolm tundi tüütut ja pikka loksumist läbi Tudulinna, Rakvere ja kõikvõimalike muude vahvate kohtade, kuni ühel hetkel astusin Tallinna bussijaamas sõiduki pealt maha, kleit näpus ja kotid-kompsud teises käes. Lahked ja toredad tuttavad (tegelikult küll ainsuses) ei olnud mind alt vedanud ja tervitasid laia naeratusega. Autoga oli neid asju edasi transportida juba poole lihtsam. Lahkus oli lausa nii piiritu, et sain peale mõneajalist telekavaatamist ja maast-ilmast jutu puhumist ka kleidi selga tõmmata ja ennast valmis seada (olin vahepeal valmistunud selleks, et pean seda toimingut kusagil kohviku tualetis ajama). Ja siis eskorditi mind uhkelt Kadriorgu, kus ootasid teised kümned ja kümned noored geeniused, medalistid ja ajuhiiglased, kes end mingil moel oma kooli ajalukku kirjutanud on. A. oli seal, nagu mainitud - tore, vähemasti oli mul, kellega rääkida ja muljeid vahetada. Härra ja Proua President, muide olid ka, ja teised tähtsad kuulsused. Jagati roose, booli, tänusõnu, käepigistusi.
Niisiis. Ja kes tahab teada, mida pakutakse presidendi vastuvõtul, siis ma võin anda väikese ülevaate:

• salatiks värsked lilla aedsalati lehed, võilillelehed, mingi taime idud, garneeringuks kurgitükid ja poolikud maasikad. Ilma maitseaineteta.
• soojaks roaks keedukartul tilliga, kalarullid (miski filee, kuid luud olid sees), hautatud brokoli, koos mingite teiste juurikate, herneste ja kanaga, maitsestatud(arvatavasti karriga); jahukaste seentega (mingit liiki pisikesed riisikad, rohkem ei süvenenud)
• joogiks Vichy pudelivesi
• magustoiduks šokolaadimaius ja küpsisemaius kamavahuga (mõlemad suuruses ca 2x2 cm)

Sel ajal, kui me sõime, esines Liisi Koikson.
Peale ühispilte võisime koju minna. Kuna reportereid ja kaameramehi oli palju, võisite sündmusest ülevaate saada kusagilt meediakanalitest. Ma siiani ei tea, kes /kust oli too naine, kes minuga intervjuu tegi. Nujh.
Mina sain veidi aja pärast tagasi tavariietesse ja jälle telekat vaadata. Trühvlid selle kõige eest andsin oma vastuvõtjale edasi. Talle meeldisid, tore. Et aga võõrustajal oli õhtupoolik kinni, jätsime taasnägemiseni. Seega suured tänud, R. K!

Bussini oli aga aega, mistõttu viisin oma kotid bussijaama hoiuruumi ja T. K., kes viimase pealinnas käigu ajal ootamatult (tervislikel põhjustel) kadunuks jäi, oli nõus seda meeldivalt sisustama. Tookordne aeg sai tasa tehtud ning täidetud samad plaanidki. Suundusime suurde pimedasse saali, kus oli suur helendav sein ja jälgisime, suu ammuli (või siis Sprite'i ja popcorni täis) ''Öö muuseumis 2''. See oli ajaliselt ainus sobiv film. Aga vahva oli, naerda sai. Lihtne meelelahutus. Hoolimata T. katsetest mulle huvitav bussisõit organiseerida, andsin oma allesjäänud Sprite'i topsi ära ja leidsime suure tagaajamise peale toa, mis meilt paar münti nõudis, kuid elu palju kergemaks tegi.
Täpsus oli omal kohal ja just bussi tuleku ajaks jõudsime trammiga kohale. Tänasin kõige eest ja lipsasingi mürisevasse masinasse. Kolm tundi ootas ees..
Buss oli puupüsti täis. Saatus arvas, et jätab ühe koha mulle siiski vabaks. Ju olin siis määratud tuttavaks saama O.W. G-ga, kes juhtumisi sõitis pühadeks minuga samas suunas, teadmata ise, kuhu ta tuttavate poolt kutsutud oli. Kolm tundi möödusid videosid vaadates, jutustades ja head muusikat kuulates. Elagu inimesed, kes läpakaid kaasas kannavad, aitäh. Vahepeal sai Rakvere peal ringi joostud ja taas üht ruumi taga aetud. Küll O.W-l, sest mina olin ettenägelikum olnud.
Saanud Mustvees maha, jätsin nägemiseni ja muhelesin, sest oli tasemel päev olnud. Ausalt.

''TAO JA TEE''

#13

TEE MIDA SUUDAD
ANNA MIS ANDA
AITA KUS SAAD
OLE KES OLED
TÄNA VEEL JÕUAD
HOMME ON HILJA
(Valmar Adams)

Mitte ainult tänaseks ja mitte ainult meile pole need sõnad. Need on igaks päevaks, eluks täna ja edasipidi.

Hommik algas vara. Kella kaheksaks pidin juuksuri juurde sõitma; täna on nende tõsine defitsiit - ikkagi kolmed lõpetamised. Siis paistis veel päike. Hetkel möllab väljas äikesevihm. Õhh. Ei meeldi mulle see ilm.

Üheksandikel algas 15 minutit tagasi aktus. Pisike isekas lootus sosistab kusagil mõttes, et ehk õhtul on ilm parem kui praegu.

Et täna kingitavad tiivad märjaks ei saaks...

Läki leevikestele laulu õpetama!

#12

Nagu lubatud, jätkuvad minupoolsed harivad fauna-temaatilised loengud. Täna siis kokkuvõtva pealkirja all ''Loomade kuulmine''. Taaskord lähtume teaduslikest uuringutest ning eksperimentidest. Teadus teatavasti on tänapäeva ebajumal, seda peab ju uskuma.
Ühesõnaga.

Kas SINA teadsid, et...

...  on korda läinud dresseerida lepamaime ja huntkalu nii, et nad reageerivad isegi võnkumistele, mille heliallikad asuvad õhus - viled, tornikellad, inimhääl jne.  (lepamaimud-imeloomad on mingid karmid tegijad, ma vaatan - toim.)

... koerad on võimelised üldise kõla järgi eristama ka üksikuid öeldud sõnu, kuigi nad ei suuda vahel eristada ühtemoodi kõlavaid sõnu, nagu ''vilja'' ja ''välja''.

... mõned laululinnud suudavad omandada nende liigile võõrast lauluviisi. Näiteks koduvarblased, kes kasvasid üles kanaarilindude puuri läheduses, hakkasid ka kanaarilindude moodi laulma. Leevikesele on koguni võimalik õpetada lihtsamat lauluviisi.
(Prof. K. Ramul ''Loomapsühholoogia'')

Rääkides leevikeste laulma õpetamisest, siis samast kunstist on juttu ka selles raamatus, mille lugemisega ma hiljuti algust tegin. Seal räägib autor, kuidas üks tüdruk peab igal pärastlõunal leevikestele lauluviise vilistama, et viimased sama meloodiat siristaksid.
Nii kahju, et praegusel aastaajal neid roosakõhulisi laulvaid tombukesi puuokstel ei istu. Kui istuks, oleks üsna tõenäoline, et paari nädala pärast lõõritaksid nad kõik viisil ''...jaanipäevaks kõrgeks kasvand rohi..''
Nii vahva oleks!

Seniks, kuni me talve ootame, et leevikesi näha, edastaksin tervitused Sulle, unistaja,  kes Sa mu diafragma aktiivse tegevuse eest tänase päeva jooksul  hoolitsenud oled ja mind hommikust peale luksuma oled ajanud. Ega mõtteid saa kinni keerata, tõsi. 
Peaasi, et ma veel komistama ei hakkaks..

Kuidas rotid vikerkaart näevad?

#11

Täna räägime faunast. Õigupoolest peatume hetkeks loomapsühholoogial. Iseasi, mida nende teadmistega nüüd ülepea ette võtta, ent ma ei tahagi väita, et iga mu postitus mõnele maailmapäästvale innovaatilisele doktriinile pretendeeriks. Ei, kaugeltki mitte. Nii et, minu poolest võite järgneva ka sisutuks udujutuks lugeda.
Igatahes.

Paljud teist teadsid, et ...

... mesilased eristavad kollast sinisest ja hallist, kuid ei suuda eristada sinist violetsest või purpurpunasest ega punast tumehallist. Neid on kerge dresseerida teatava kindla värvusega seotud toitu otsima, kusjuures valguse intensiivsuse muutumine neid üldse ei sega.

... värvuste nägemine esineb ka mõnedel kalaliikidel, näiteks lepamaimul ja ogalikul, keda on samuti võimalik õpetada toitu otsima seoses teatava värvusega. Ka neid ei sega sealjuures valguse tugevuse varieeruvus. Erinevalt inimesest, ei tee lepamaim ja ogalik vahet punase ja violetse vahel, kuid nende silmad on tundlikud ultraviolettkiirte suhtes.

... kaladel esineb nähtus, kus kahe erineva värvi segamisel nähakse hoopis mingit kolmandat, näiteks punase ja kollase segamisel oranži, punase ja sinakasrohelise segamisel halli jne.

... värvuste nägemine esineb ka lindudel, vähemalt päevase eluviisiga lindudel, nagu tuvidel, kanadel jt. Tuvi suudab eristada kuni 20 erineva pikkusega valguslainet (20 erinevat värvust; inimesel on see arv 150-160).

... kassid, siilid, rotid jt on tõenäoliselt täiesti värvipimedad. Siia juurde kuuluvad ka pullid, keda igasugune rohkem või vähem punane ese täiesti külmaks jätab, kuni seda ei lehvitata. Katsed on näidanud, et arvamusel, nagu ärritaks pulle punane värvus, puudub igasugune alus.

(Põhineb K. Ramul'i populaarteaduslikul teosel ''Loomapsühholoogia'')

Nõnda siis selleks korraks. Järgmises tunnis räägime kuulmisest.

Seniks, minge oma kiisude juurde ja paluge neil valida, kumb pluus sobiks paremini: kas taevasinine või lõheroosa; vaadake, mida nad ütlevad.

Tulge sisse ja sulgege uks.

#10

'"Mis juhtus, kas see üle-eelmine tüdruk sai närvivapustuse?"
"Jah, sest ma ei andnud talle osa."
"Oi. Vaeseke.."

"Aga mis tal siis häda oli, et ta ei sobinud?"
"Ma ütlen ausalt: ta oli ülbe, jonnakas ja kihlatud."
"Ah soo... siis muidugi."

"Ja see teine?"
"Milline?"
"See, kes just väljus."
"Kas ta nuttis, kui ta välja tuli?"
"Tema, ei, ta ei nutnud... Aga ta nägi halb välja."
"Just-just. Tema ei kõlvanud just selle tõttu. Tal ei olnud peas kõik päris korras."
"Ahah.""

"Aga kes see üldse otsustab, kas teie?"
"Mitte ainult... Nii mina kui see teine, kes on tulnud mulle seltsiks..."
"Ahaa. See on siis Juhus. Mingil moel peab õnne ka olema."

(Raphaële Billetdoux ''Tulge sisse ja sulgege uks'')

Näitlejate elu ei ole kerge. Ega ka nende, kes sooviksid erinevatel personaalsetel põhjustel näidelda. Olgu selleks siis näiteks tundmatu osa tundmatus filmis, mille ainsaks teadaolevaks faktiks on ülemaailmselt tuntud režissöör, keda keegi ei näe. Aga kõik teavad. Ta peitub pimedas prooviruumis kaamera taga ning jagab käsklusi. Ta ei näita end, kuid laseb teistel ennast näidata. Nii seest kui väljast. Sobrab inimeste hingesoppides, paneb nad nutma, karjuma, vaikima. Viib nad ekstaasi, raevu- ja segaduseseisundisse. Küsib vastuseid küsimustele, mida keegi kunagi ei küsi, mis on tabud, millele küsitavad iial pole mõelnud, kuid mis on saatnud neid terve elu.
Ükski pole piisavalt hea. Sest see, m i s on 'hea', pole teada.
Ükski ei sobi. Sest see, m i l l e jaoks peab sobima, pole teada.
Vaid mees pimedusest, prožektorite ja kaamera tagant teab seda. KUI teab. Nähtavasti siiski mitte.
Ainult üks tüdruk.
Üks öö.
Üks minevik.
Üks tundmatu tulevik.

4 põhjust, miks ma armastan seda raamatut:

• see on üles ehitatud dialoogvormis; puuduvad seletused. Lugeja peab pidevalt mõttega asja juures olema ning endale teadvustama, kes ja mis põhjustel midagi lausub, ning mis toimub.
• see räägib näitlemisest; hea ja halva näitlejakandidaadi eristamisest tühiste toimingute ja vestluse põhjal.
• selle sisu on ülepakutult dramaatiline; karakterid on veidramad, ettearvamatumad ja kirevamad kui elus reaalselt korraga kohata võib (ometi on see Elu; nii juhtubki).
• see oli kõige vastuolulisemaid emotsioone tekitav raamat, mida kunagi lugenud olen.

4 põhjust, miks ma vihkan seda raamatut:

• see on üles ehitatud paljal dialoogil; ei mingeid seletusi. Lugeja peab ise pidevalt mõtlema, kes, mida ja milleks ütles. Mis pagan üldse toimub?
• see räägib näitlejatest; sellest, et üks ülbe mats, kes juhtumisi on geenius, otsustab selle üle, kes on hea ja kes halb. Ja veel mille pagana põhjal?
• selle sisu on ülepakutult dramaatiline; kohati lausa hüsteeriline ning ebareaalselt twisted. Inimesed oma inimlikkuses, alatuses ja alastuses tekitavad piinlikkust, panevad punastama, kaasa tundma, haletsema. Ja üks ennast varjav egoist ajab raevu. Ja veel lollim ja vihastama ajavam on endale tunnistada, et sisimas tekitab ta imetlust.
• see on kõige segasemaid mõtteid, tundeid tekitav raamat, mida kunagi lugenud olen.

Üks sellistest fenomenidest, millesse sa süvened, kaasa elad ja siis vihaga eemale lennutad ning patja nutad. Nutad, sest sa oled raamatu nurka visanud ning pead vähemalt pool tundi ootama enne, kui saad seda uuesti lugeda. Sest sa pead ju endale tõestama, et raamatu eemalelennutamine tõesti õige tegu oli. Tegelikult ei olnud. Sa tahad seda edasi lugeda. Elada läbi seda kiiksuga, ometi nii huvitavat ja haaravat elu; kõrvaltvaatajana.

Teise raamatu sain ka läbi. (Sulaima Hind ''Kasvuvalu")
See on sobilik nendele, kes tegelevad literaarse masohhismiga ja tahavad, et neid šokeeritakse, ebameeldivalt üllatatakse, ajatakse süda pahaks ja tekitatakse neis õudusunenäod. Elu enesega. Pahupoolega. Normaalsuse ja hullumeelsuse ning kokkukuulumise ja mitteolemise piirimaadega. Edu.

Väsinud, kuid rõõmus.

#9

Ma olen väsinud. Ei, mitte linnapea vastuvõtul fotograafile naeratamisest ega ka sellest, et mu raal juba tund aega kala mängib (mis iseenesest on ka üsnagi väsitavad). Hoopis lõunasest mitmetunnisest heinateost. Käisime Ulvil maakodus ja korrigeerisime selle avalikku profiili, mis oli ajaga muutunud vägagi stiihiliseks. Ehk maakeeli: niitsime tolle metsikult rohtu kasvanud hoovi enam-vähem läbitavaks (sile oleks veidi liialdatud sõna siinkohal) ja vedasime kõik selle meeletu heinalaari maja taha hunnikusse. Vahepeal jõudis otseloomulikult vihma tulla ja muruniiduk ehmatas end seda padrikut nähes peale mõningaid pöördeid oimetuks. Ei toibunudki. Seekord siis 1:0 trimmeri kasuks, kes omakorda kokkuvõttes kaotas 0:1 vikati kasuks.Viimase trumbiks oli fakt, et ta ei saa üle kuumeneda ega nõua bensiini. Selle koha pealt olid vanad eestlased ikka täitsa targad.
Aga küllaltki loomalikku lähenemist nõudis see heinategu küll. Villid mu käel on selle tõestuseks, kes ei usu. Vähemasti sain pügala jagu õndsamaks, kui jälle vanu eestlasi uskuda (olid ikka nemad, kes väitsid, et töö õnnistab inimest?) Parem oleks, muidu hakkan veel kahtlema. Ja siis oleks nagu ilmaasjata see rabamine. Või nh, kui kõrvale arvata, et õu sai korda ja näeb hoopis hoolitsetum välja.
Ja üle pika aja sai ka vana sõpra Rekut tervitatud. Paksuks söönud end. Ja karva ajab hirmsasti. Aga muidu sama suur ja sõbralik.

Rõõmus olen ka. Mitte vastuvõtul antud paari pralineekommi ega selle üle, et viimased 15 min on mu arvuti ennast korralikult üleval pidanud (kuigi ka need on väga rõõmustavad asjaolud). Hoopis selle üle, et sain oma kirjandi tulemuse teada. See ületas kõik senised tulemused ja vastas õpetajate (ning minu) ootustele. Nüüd siis võin julgelt siia-sinna sisse saada. Kui vaid soovi oleks. Kas on? On.. Aga mida? See peamurdmine ootab alles ees. Läheb lammaste lugemiseks... Nagu olin kartnud/lootnud.
Ja selle üle olen ka rõõmus, et ma täna edukalt mõlemad teetähistuspostid alles suutsin jätta ning isegi keerulisemate tagurdamismanöövritega toime tulin. Tähistamistväärt, mu meelest.

Ja siis on mul üks raamat. See.. Ma olen lugenud sellest üle poole ja.. Mulle tundub, et ...ma tahaksin sellest rääkida. . Tundub, et mulle ei meeldi see raamat, aga ma vist mingil moel armastan seda. Ei ole just kuigi loogiline, ega? Ma kahtlustan, et see oli märk. Võtsin selle raamatu, sest see oli esimene raamat, mida uksest sisse astudes nägin. Automaatselt. Siis kandsin seda tund aega kaasas, vedasin riiulite vahel ringi, otsides paremat. Võtsin ikkagi selle. Ja ühe veel. Aga alustasin sellest.
Ahh. Miks nad kirjutavad selliseid raamatuid? Provokatsioon. Miks? Kes lubas? Nõmedus. Alatu. Milleks? Paberiraiskamine.. Kardan, et mind ootab see ees. See ehk ongi see, mida soovin. .. Ja sealt ilmneb nii selgesti, et järelikult on see, mida soovin s e e , mida tegelikult sooviksin kõige vähem.. Mulle meeldib too raamat, sest ma vihkan teda.
Jah. Elu on lava.
Ma tahaksin sellest kirjutada.. Ei. Mitte täna. Mitte nii tühisõnaliselt. Mitte veel.

Lugemisõhtu. Reunion.

#8

Kahjuks ei saa mina alustada saaga kirjeldamist päris algusest peale, sest mina liitusin kahe vapra ratturiga alles Mustvees. See oli peale seda, kui ma autoga Tormast (surnuaiast taaskord) tagasi jõudsin ja imekombel teetähistusposti ikkagi riivamata suutsin jätta, vaatamata oma ülisuurele ilusale kaarele. Elagu silmamõõt; ka viimasel minutil.
Niisiis olid kamraadid Ott ja Alo juba Jõgeva rongijaamast ratastel kohale jõudnud (olgu öeldud, et nende kodud ei asu teps mitte siin maakonnas. Üks neist mitte ka naabermaakonnas.) ning tutvusid kohalike vaatamisväärsustega iseseisvalt. Suured poisid ikkagi. Minu liitumisel suundusime esmajoones kohalikku Mall'i (Kaubanduskeskus) - Konsumi. Ja varustasime moonakotti kõikvõimalike enda arvates vajaminevate tarvikutega, st toidu ja joogiga. Hoolimata tuulisest ja vihmaseks kiskuvast ilmast, ei olnud ma/me loobunud mõttest grillida.
Tagasiteel haarasime Laura kaasa ja tatsasime minu juurde (rattasõidust nad millegipärast keeldusid. Huvitav miks?). Et vihm osutus ikkagi tugevamaks kui meie, pidime sooja ja tegevust leidma mõningat aega toas. Leidsime. Alias Juniori näol põhijoontes. Naisvõistkonna võib võitjaks lugeda. Paar eredamat pärlit sellest ettevõtmisest:

• Jalgratas - sõnatu viide Otile ja Alole, lisaks kommentaar ''millega''.
• Postkast - ''oranž asi, mille postiljon hommikuti ära viib.''
• Täht - ''sirp ja vasar ja.. viisnurk. Aga nii, kuidas lapsed seda nimetavad.''
• Kiik - ''asi, kus saab pendeldavat tegevust rakendada.'' jt

Paar lugu kitarril sai ka isekeskis ette kantud, kuid need saavutasid liialt melanhoolse repertuaari tiitli. Miks küll? Jõime hoopis teed ja suundusime välja grillima. Vihmgi soostus taanduma ning me saime käe valgeks toorete lambasoolevorstidega(sinna juurde kuuluva kahtlase valge vedelikuga üksiti). Ülejäänu oli tavapärasem. Siiani ägisen, kuigi jätsin ise õhtusöögi vahele.
Siis lahkus Laura meie seast ja me suundusime Mustvee ekskursioonile. Lähtusin põhimõttest ''vähem mögiš, rohkem tegiš'' ja tallasin niisama ringi. Minu seletavad kommentaarid piirdusid repliikidega a la ''Näete, kirik. Vana kirik. Seal on muul - see koht, kus maa saab otsa ja algab vesi.'' Las näevad ise; mida ma ikka seletan ajaloost ja mingitest x-legendidest.
Päeva teise poole sisustamiseks organiseerisin aga ühe rattaretke (selle üle saab ju ainult rõõmu tunda). Tänusõnad õhtusele seltskonnahingele Timole (jällegi), kes soostus meiega ühe sportlik-humoorika õhtupooliku veetma ja miniekskursiooni Vilusi külas tegema. Kui asi puudutab võistkondlikku pallimängu või korvpalli, siis sellega hätta ei jäädud. Korvpallist, tõsi, hoidsin mina natuke kaugemale. Jäägu see huvitatutele.
Peale põnevate sööduvõtetega paarismängu väntasime tagasi Mustveesse ja karmid sportlased võtsid õhtuse eine kohalikus mereröövlipubis. Ma ise ägasin veel lõunasest toiduvirnast ja piirdusin mahlaga. Nii.
Saaga lõpuks minu jaoks oli tarkade filoloog-sportlaste tänamine, et nad nii pika reisi ette olid võtnud, ja nende telki magama saatmine, sest nemad peavad homme kukelaulu ajal startima, kui mina veel sügavat und näen.

Selliste ekstreemsete retkedeni viivadki riigiülesed emakeeleolümpiaadid..

Mõnikord polegi kirjutada tarvis...

#7
.. sõnad on pikad ja lohisevad. Sõnu pole vaja. (Ja kui nad ka on, siis võivad nad nt islandi keeles olla.)

Hommikuks mune ja peekonit. Kell 5 antakse teed.

#6

"Tõepoolest!'' ütles mrs. Sutcliffe hotellitoa aknast välja vaadates pahase häälega. ''Ma ei saa aru, mispärast peab alati vihma sadama, kui inimene Inglismaale tagasi tuleb. See teeb kõik nii rusuvaks.''

(Agatha Christie ''Kass tuvide keskel'')

Tasapisi tekib tõepoolest selline tunne, et elame Suurbritannias. Ma ei usu, et olen ise selle taju indutseerinud, põhjusel, et olen liiga palju Agatha Christie'teoseid lugenud. Kõigest teine raamat sai läbi.
  Munade (ja äärmisel näljaperioodil ka peekoni) vastu pole veel midagi, ega ka kella-viie-tee vastu, kuid see vihm tekitab mulle juba muret. Kust ta tuli? Kes ta kutsus? Miks ta niiviisi ringi hulgub? Vägisi tahab tuksi keerata kõik järgmise nädala suured ja veidi vähemsuured plaanid. Alates esmaspäevast, jätkates teisipäevase visiidiga linnapea juurde ning rääkimata laupäevast. Darn. Keegi võiks talle ometi tagasisõidupileti osta, et ta siia kauemaks ei jääks.

Mõned õhtud on soojemad kui teised;

#5

mõned õhtud on kohe väga-väga soojad.

Olgugi, et mu arvuti avas Windows Live Writerit praegu tervelt 18 minutit, ei lase ma sellel enne und oma tuju rikkuda. Sest täna oli väljas veel soojem kui eile ning tee koos hea seltskonnaga samuti. Edastaksin oma tänusõnad S.-ile, kes Mustveed üle pika aja väisas ning T.-le, kellega niisama pole mõnda aega kokku saanud/trehvanud/tulema juhtunud. Siin on vist mingi kirjutamata reegel, et kui juba ühes kohas esimest korda teed juua, siis ei jää see koht, seltskond ega tee viimaseks. Tuli, näe, teinegi. Ka seltsiline. Mida me täna õppisime? Õppisime seda, et enne kohvi valmistamist tuleb kohvimasinat loputada, ent seda mitte samasse kohvikruusi. Siis õppisime seda, et läbi võib astuda/teed jooma trehvata mitte a i n u l t jõulude või pühade ajal. Ja siis õppisime seda, et (juba sinihallitusjuustuks muutunud) juustu pakendi söömine on ebatervislik hobi.

Tegelikult oli täna tegus ja töine päev.
Õppetund nr 4: ka uduvihmaga saab edukalt surnuaeda rattaga sõita ja seal tööd teha, koristada. (plusspunktideks kasulikkus näonahale. ... Uduvihm, ma mõtlen. Mitte surnuaed.)
Õppetund nr 5: kõik taimed, mis näevad välja nagu kahtlane umbrohi, on rukkililled (selle väite tõesuses tabate ise iroonianoodi, eks)
Õppetund nr 6: rabarberikisselli kõrvale tuleb alati rohkem riisiputru keeta (munaga?).

Tänaseks vist kõik.
Ei, ma ei saanud kirjandi tulemusi teada, kui keegi üldse huvi tundis.

Ahjaa. Täna kuulame seda:

Supernova - Klassipilt

(sest ma kuulsin seda telekast mängimas, kui koju tulin. Hea laul on. Ja miks ka mitte?...)

Mul pidavat olema omapärane vaatenurk elule..

#4

..et siis fatalism minu puhul kui selline.
Eile, kui lõpukõnet kirjutasime, tuli mulle üks telefonikõne, milles laagri grande finale' kõrval läks jutt (nagu veidral moel ikka) Saatusele ja sellele, kuidas ma viimasesse usun ning oma elu tema kätesse usaldan.

Ja ometigi. Minu eksamitulemused on üldjoontes teada. Vaid kirjand laseb end tavapäraselt oodata. Ma ei teagi, m i d a oodata. Nii või naa - senised tulemused on olnud küll lohutavad. Kui nii võib öelda, sest iga järgmise punktisummaga tunnen, kuidas üha rohkem ja rohkem kuhugi vajun. Kahtlustesse, segadusse. Ja nii ei tundugi need resultaadid teisest küljest väga lohutavad. Siinkohal panen jälle silmad kinni ja ütlen: ''Saatus üksi teab''. Sest ausalt - mina enam ei tea. Te võite nüüd öelda, et kui neli aastat olen teadnud, kuidas siis nüüd ühel hetkel mõistus otsas on. Aga on. Nii lihtsalt ta ära lähebki.

Ehk tuleb homme ka kirjandi skoor ära. Siis saan kuni 9.juulini öösiti lambaid lugeda. Vaevalt, et und leian. Mõtlen. Naudin otsustusvõimetust. Või jumal teab, mida.. Ootan valgustust.

Täna olen õhtusest jooksmas käimisest pikema sissekande jaoks liiga väsinud, et kirjutada. Või..
Vahest liiga äraootav, et arvata.
Vahest liiga enesekindel, et karta.

Kuulake head muusikat. Kuulake näiteks seda:

Ladyhawke - Magic

Sõnaahelad

#3

Sain valmis oma luuletuse. Autoriõiguseid, ma loodan, ei pea rõhutama.

Sa arvasid, et nägemisest üksnes täitub hing
ning et vaid sõnadest mu süda rahu saab.
Ja mina siiralt, tõemeeli uskusingi Sind,
minnes kaotsi pimesi Su mõttetühermaal.

Kui öelnuks keegi siis, et on mu eluvesi -
- Su sõnad, mida jõin, vaid kirbe tolm
kõrbes, mille kuivas liivas silmi pesin,
põrm ilu hammasrattail, peotäisi kolm.

Ja nagu iga teinegi, ka mina kuud ja tähti
ihkasin - hoolimata, kus nad asuvad.
Ent minu lummuses vaid sinisilmsust nähti;
Su lubadustest said mu külmad ahelad.

Ma uhkusega kandsin neid kui ehet.
Ei ise märganud, kuis appi karjus hing.
Sa rääkisid.Ma joobusin. Ei aimanudki veel, et
se'st võltsist usust saab mu nõiaring.

Kõik tundus tõesti, justkui olnuks päris,
nii ehe kui üks elu olla võib.
Kuid ajal, mil Su sõnasaag mu uksepiitu näris,
külm tõmbetuul mu aknad puruks lõi.

Nii kinnisilmi ekseldes siis Ariadne' lõnga
ühel hetkel pettunult ma leida lootsin teelt.
Ent möödakäijaid tummasid vaid kohtasin nii mõnda;
nad vaikisid, pilk ütlemas: ka nad ei heida meelt.

Just siis, kui arvad, et käesurumist on olnud rohkem kui rubla eest..

#2

...potsab postkasti kuldse kirjaga ümbrik, mille seest leiame järgmise teatise.

Ja nagu juba kuulsin, on tollele miniparaadile oodatud ka üks noorhärra kunagiselt olümpiaadi ''lugemisõhtult''. Parafraseerides Hemingway'd: Igast linnast võib leida ühe tuttava... Ja hea, et võib.
Kohtume siis seal.

(Originaalis kutsel mu perekonnanime asemel tähekesi loomulikult ei ole, aga (Üllar, Sinu töö:) ''eks ma püüa end ka huvitavamaks teha.'' )

''Luua kooli omadel paluti kunagi ajatäiteks 15 min rääkida augurauast; nagu lavaka sisseastumiskatsed juba..''

# 1

Jalutasin täna ja mõtlesin: kas mõisapreilidel oli ka siin asfalt? Ei olnud ju. Kas siis nemad pidid ümber pargi kontsadega pori ja kruusa sees astuma? Kui ebamugav.
Õnneks 21. sajandil on lossikülastajatele võimaldatud selline kaasaja privileeg nagu bituumeniga kivikesed. Palju kivikesi. Ja sile kõnnitee. Ja päike. Ei kallanudki vihma, nagu olin kartnud. Kõik läks suurepäraselt ja päeva Kuremaa lossis võib kordaläinuks lugeda. Tõsi, ma sain seal ühe päeva jooksul tervelt kahel vastuvõtul olla. Kutsutult, loomulikult, mitte niisama ei kosserdanud ringi ega söönud teiste pidusööke. Rõõm oli veenduda, et saan maavanemaga endiselt hästi läbi. Ja juttu jätkus kauemakski. (Einestamise ajast küll, kuid mulle avanes võimalus neid hõrgutisi veel kord nautida.)
Juttu jätkus veelgi, kuna osutusin kahe vastuvõtu vahel ainsaks allesjääjaks. Härra H. S. -i sõnul oli see mulle suurepärane kingitus: veeta pool päeva nii kaunis kohas; ja seda enam - süüa antakse. Vähemalt seltskonna üle ei saanud nuriseda.
Kui järgmisele pidustusele kaasõpilased ja -õpetajad järgi tulid, ei hoidnud nemadki oma tabavat huumorit vaka all. Suvi mõjub kõigile hästi.
Otse loomulikult sain südamest publiku ees tänada oma lemmikõpetajat. Linnuke sinnagi lahtrisse kirja!
Too pisike ümbrik, mis mulle omistati, sisaldas ka ühte (täpsemini küll kahte) suurepärast üllatust. Siit võib järeldada vaid üht - Deivit saab peagi vanakreeka jumala (või siis kosmosesüstiku) nimelises paigas ekslemas näha : )

Kui tänamiseks juba läks, siis tänaksin Murphy't, et ta seekord end vaos hoidis ja minu tollel libedal saalipõrandal ikkagi püsti jättis. Ma peaaegu harjutasin end mõttega, kuidas kõige graatsilisemalt pitskleidis pikali libiseda ja elegantselt püsti tõusta.

Ning. Mu kompuutrihakatis võiks AAAA-grupiga liituda. :@
(Ahastama Ajavalt Aeglased Arvutid).
Edu talle.

Parem ennetus kui õnnetus, 2009

Nagu ütleb Ultramelanhool: et tulla tagasi, peab käima ära.

Tagasi ma nüüd olen. Kuivõrd oli tegu ärakäimisega, pole kindel. Aga vastuse, et taaskord uute elamuste ja kogemuste ja mälestuste jagu rikkam olen, võib lukku panna. Selle aasta laagrielu on läbi (üle?) elatud. Pole midagi teha, pean paratamatult hakkama heietama sellest, kuidas ma ikka ei saa asjadest üle. Ent et mitte liialt üldiseks minna, vaid avada oma mõtte tagamaid, alustan algusest.

Reede. Jah, ma olen kindel, see oli reede, kui me Lauraga direktori kabinetti maha istusime ja ootasime laagri pealäbiviijat. Ei hakka vist tähenärijatele täpsustama, et mõtlesin mahaistumise all toolidele maandumist, ja siit edasi - maandumise all istumist. Arusaadav?
Igatahes, Kaupo tuli ja me saime tuttavaks. Tere, väga meeldiv. Jah, meie oleme need, kes aitavad õhtut sisustada. Mängud.. Jaa, võime mingid huvitavad mängud välja mõelda. Mhm. Teisipäev? Teater! Teater on hea mõte. Teema? Miki-Hiir? Minugi poolest.. Millal kokku saame? Pühapäev? Jaa, sobib.
Olid viimase aja kõige palavamad ilmad. Jehh, ma räägin nagu oleks see päev aegu tagasi olnud ja nüüd süvatalv. Kõigest üks nädal. Ühesõnaga. Ilus ilm oli ja pühapäeval jälle kokku kogunenud, õilsas usus ehitada üles suurepärane laagriprogramm, põlesin lisaks senistele põletushaavadele veel erkpunasemaks. Selg reageeris taolisele päikese näitamisele ülbelt: viskas kesta maha. Korras. Muide, mõningase vestluse ja niisama naljategemise kõrvalt sai laagrikava üldjoontes paika pandud, sealhulgas leitud ka laagri temaatikale ja noortele kangelastele sobilik etenduseidee ('Lumivalgeke päästab Robin Hood'i'') ning Kaupo lausus oma kuulsad sõnad: ''Ühesõnaga, homme lükkame selle kivi veerema ja loodame, et ta seisma ei jää. Võssa võib minna, aga veel hullem, kui sammal peale kasvab.''

Ei ole vajadust vist lisada, et meie paariõhtusest lähme-nendega-mõneks-tunniks-mänge-mängima-üritusest sai tõsine tankisti elu. Selle võrdluse õppisin laagris: tankis olema ehk tundmatus ja vastutustnõudvas paigas juhirolli (kaela) saama. Ma ei näinud neid olusid sel aastal mitte laagrilapse silme läbi, vaid elasin sealsesse rolli sisse kui juhendaja ning viimaks ka lausa kui üks kahest peavastutajast. See oli see hetk, kui olin vaid mina, kes ma pidin kõigest kord mänge organiseerima ja oli Üllar, kes pidi vaid ühel õhtul loengut pidama. Ja oli pea 50 last. Oli mingi programm, mingid eesmärgid. Ja õnneks oli Päästeteenistuse esindaja tuletõrjevoolikute ja -varustusega, mis kogu ülejäänud massi piisavalt paelusid.

Niisiis olen ma veetnud viimased 5 päeva kusagil s e a l . Kus - ma ei tea. Siinsamas ja ometi teises kohas. Teises keskkonnas, öösel ja päeval. Suhelnud uute ja huvitavate inimestega, jaganud nendega oma muresid ja rõõme. Pakkunud nendele oma õlga ja küsinud sama neilt endilt. Vaimustunud ja pettunud. Hh. Nii veider kui see ka poleks: ohtlikult lihtne on avastada ennast uute emotsioonide ja elu keskelt. Asjad osutuvad sügavamaks, kui esmapilgul tundub.
Kõige muu kõrvalt tuleb tunnistada veel, et maailm on pisike. Ja kunagi ei või ette teada, millal endale veel võõras inimene mõni aeg hiljem jutu sees lausub, et ma olevat juba esimesest kohtumisest peale ikkagi rohkem isa järgi ära tuntav olnud. Ja hea, et ma ise teada sain, kus mu sugulased elavad ja kui äge tibi oli minu õde kunagi, aastaid tagasi. Tore oli : )

Ja oli tõesti : hilisõhtutel Laura ja Kaupoga(The Boss) maast ja ilmast juttu puhuda, laagriasju arutada, päevas kilomeetreid maha kõndida, hommikuti VIP-lauas putru süüa ja öösiti lapsi korrale kutsuda. Ning veel.. Pillimäng ja laul lõkkeõhtul (3 tundi jutti.. hämmastav..), öine kitarripinistamine (aitäh, Tiido, et meiega musitseerima tulid), integratsioon poola ja vene noortega ning jutuajamised ja olemised, kus idee ei olnud niivõrd tegevuses, kuivõrd olemises endas. Te ei saa minust aru, ma tean. Saavad need, kes olid 5 päeva selle asja sees.
Eile jätsime Bossi tiimiga hüvasti, sest nemad lahkusid järgmisesse laagrisse ja meie läksime ööbima koju. Kuidagi kurb oli.. Jah, oli küll organiseeritud kaos kokkuvõttes, sest 4 tankisti (koera roll jäi segaseks) vedasid kogu seda rinnet, kuid ikkagi. Midagi andis see nädal juurde. Peale aja ei võtnud ära miskit. Aga ma leian, see aeg oli seda kaost ja jooksmist ja rabelemist väärt.
Täna jagasime kätte diplomid, auhinnad. Saatsime poolakad ära.

Hoolimata, et viimased päevad on olnud täis vihma, mis jätabki mulje, nagu oleks laager alanud millalgi ammu, jäid seda päästelaagrit (''Parem ennetus kui õnnetus'') meenutama helged tegelikkust ületanud lootused. Lihtne ja eimidagiütlev mõneajaline kooselu - võiks öelda. Ei midagi erilist, märkimisväärset, ülevat. Ometi nii pikk jutt. Vaat' siis.. Eks näis, mis edasi.

Nii ta algas.. Eesti rühm. (Asun paremal,kes ei leia.)

Reeglid tuli varakult kirja panna. (Tõlgid on püsti ning vaidlevad.)

Kolmapäevane lõkke- ja elava muusika õhtu. (Vihm meid ei heidutanud)