Vähe sellest, et linnud sätivad taas Lõunamaale lendamist, ka päevad ja nädaladki on justkui lennuhoos. Ja tõsi ta on, et senine kooliaeg Taaralinnas ei ole veninud, otse vastupidi käbedasti mööda (vastu? kõrvu?) tormanud. Tihti, ja viimasel ajal üha rohkem, on tulnud eneselegi üllatuslikult küsida “Mis päev täna on?”.
Nõnda ei suudagi vist esimese hooga täpselt öelda, millal või kui ammu aega tagasi tõstsin sel semestril esimest korda jala üle auditooriumiläve või millal jalutasin päeva ainsast loengust kodu poole, septembriõhk põske paitamas. Ja millal täpselt Toomemäe 
legendaarsed paigad leitud said.
Ning kusagile nende esimeste nädalate sisse sobitusid veel külm ja vihmane vaba päev, Selga küpsised, kadunud subtiitritega It Happened One Night ning minek esimesse selle semestri teatriproovi. Ning, jah, uued loengud, uued tuuled..
“Mis päev t ä n a on?”
Keerukas on meenutada, millal täpselt sai Ristiisas kakaod joodud ja NAFF-il “Tudengimuusikali” vaadatud; millal proovid ja etendused igaõhtuseks kunstireaalsuseks muutusid; millal oli see nädal, kui iga päev tasuta pannkooke ja sooja šokolaadijooki sai; millal Kangro käe õlale pani; millal ma ühel hetkel tundsin, et keha võõras ja pea segane ning hingata raske on ; millal esimesed kollased lehed krae vahele langema hakkasid ja teedele ilmusid…
Ohjah. Kas tõesti aasta? Sellest, kui ma imestasin tuvide üle katusel. Kui ma vaimustusin folkloristi-naljadest. Kui ma leidsin Tartu tänavatelt ja parkidest innu ja õhina. Ja mõtlesin, et ainus soov, mis võiks veel täituda, oleks saada võimalus, saada katsetel läbi, olla laval…
Ennäe.
Ja varsti meenutan seda juba kaugel piiri taga.
Ning siis, tagasi tulnud, juba ehk ka ise teisel pool lauda, kui uued õhinat ja indu täis noored sõrmi murravad lootuses, et saavad sisse, saavad lavale.. Avastavad mõne päeva pärast kirja ja hüppavad rõõmust kilkega lakke…
Ohjah, ka kuud on lennuhoos. Ja aastad.
Mis päev täna on?…
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar