Vikerkaar on igaühes meist.

Tähendab - suvelõpp on käes; ma olen jõudnud jälle nii kaugele, et loen Dostojevskit, kõverdun seesmiselt sügise ees, taaskord millegi kadunud-kaotatud-olemata igatsuses. Lasen kõlada Tšaikovskil ja Franz Lisztil ja Bachil. Kuulan Dustin O'Hallorani.  See, et ma O'Hallorani enda juures hoian, annab märku, et pimedad õhtud on lähedal, ootamas. Sügis avali kätega. Kesk Tartu raekojaplatsi, naeratades, vihmakeebis.. Selles, millel kord Tõnis Mäe Vikerkaart sai kuulatud. Või.. on see lihtsalt mu mälupilt eelmisest septembrialgusest.
See sügis tuleb teisiti. 

Teatriteadus on see, millega ma jätkan. Olgugi, et, jah, sain tõlkeõpetussegi vastuvõetuks. Ma ei suudaks endale andestada, kui ma praeguse valiku juures veel teisiti oleks otsustanud. Argusest või.. Kes teab. Hirmust. Olla kaugel. Kaugemal kui ma juba olen. Jäädagi sinna. Ma ei tahaks. Ma ei oskaks. 

"Oletame, et inimene muud ei teegi, kui aina otsib seda kaks korda kahte, sõidab üle merede, ohverdab elu selle otsingul, aga selle ülesotsimist, selle lõplikku leidmist ta nagu kardab, jumala eest. Sest ta aimab, et kui ta on selle leidnud, siis pole tal enam midagi otsida."

 (F. Dostojevski "Ülestähendusi põranda alt")

Pilvedki on taevavõlvil hulgakesi koos.

 Minu veerev õde on "Lõviga" meid viimased päevad külastanud. Külastusi oli veel.
Reedel vaatasin ETV pealt "The Rise And Fall of Estonia" ja vaimustusin Eero Epneri marvelloossest monoloogist ja Sergo Varese mälust. Jälle. Järgmisel päeval ütles õde, et nad kuulasid seda kohta ja tundsid minu ära. See monoloog olevat nii "mina". Olin õnnelik. Keegi teine ei mõistnud. Diskussioone oli asjata palju ja ühesõnaga, ei ole siin moodsa kunsti kants.
 Pühapäeval puhastasime A.-ga seeni ja mõtlesime järve ääres kiikudes kaduviku küsimuste üle. Ja natuke pidulikumal õhtusöögil tõstsime perekeskis toosti. Mulle toodud maius sulab nüüd suhu, roos pakub silmailu ja kingitud Bonzo, Pehki & Pässi plaat paitab kõrva.
 Tänane plaan niisama istuda, puhata ja lugeda muutus sujuvalt spontaanseks plaaniks sõita perekondlikule road-tripile Elistverre. Seal oli tasuta sissepääsu ja juurikasnäki päev. Great win. Nii palju toredaid loomakesi. Kiisu magas tuimas rahus puu otsas, põdraprouale sai ninapai tehtud, karule lehvitatud ja teised toredad üle vaadatud. Kõhutäis kohvikus päädis emaga batuudil hüppamisega. Avastasime endis lapsed ja lasime raskuskeskmel kurku tõusta. Oh joy. Üksiti sealkandis olles läksime siis juba Jääaja keskusesse ka. Nii põhjalikult haritud saime, et need mammutid seal poleks kunagi uskunudki. Saadjärv oli ilus, selge ja õõtsutav. Jäätis maitses lainete peal parvel hea. Äike läks meist mööda. Tagasiteel sai kalmistulgi käidud, küünal viidud ja puhkavale vanaemale kõtut näidatud. Peab ütlema, et pole kaugeltki paha nädalavahetus olnud. Võib lausa õnneks&rõõmuks nimetada.

Lavakatel algas täna kool. (Ma ikka pean kuidagi selle teema üles võtma.) Selle teadmise valguses jätkuvad subjektiivsed siseheitlused, et säilitada entusiasm ja produktiivsus, kõige kiuste. Niisiis on kellegi jaoks see kuulsusrikas suvi läbi, uus elu on alanud. Ent minul on aega terve nädal, et sügiseks enda jaoks puzzle kokku panna. To take a deep breath and carry on. Somehow. Someway.

Seniks, kuulame Bonzo, Pehki ja Pässi esituses "Musta varju saatel". See on mõneti helgem ja eepilisem lugu, kui pealkirja järgi arvata võiks.  

Katedraal, mis kitsaks jäänd mu sees.

Igaühel on oma salaarmastus.
Neli päeva olin minagi ära. Lähemal talle kui eales annab. Tallinn. Vanalinn.
  Iga päev sellest ajast oli iseväärtuslik, killuke kaleidoskoobist, mistõttu ei tahagi ma mingeid üldistusi teha.

Päev 1. Augusti keskpaiga kõige kuumem ja suvisem päev. Hommikune kohtumine Mannu ja tema perega Uuel tänaval oli helge ja hea. Päev möödus aga Kalamajas M&T uue korteri kraamimise, sisse seadmise ja esimese sisseõnnistamisega. Nauditav palsamiäädika-mee vinegretikastmega salat ja pokaalike Austria veini F-hoones, lausa palavas augustikuu pärastlõunas. Õhtupäikeseline taaskohtumine tütikatega Teletorni juures ja esimene proov. Kostüümid. Ekskursioon Teletornis. Igaõhtuseks saanud hilisõhtune sõit 34A-ga kesklinna. Külalised ja olemised, roosa vein ja võrratu kohupiimakook Uue tänava hoovis. Linnahalli katus. Langevad tähed. Jutud ja soovid ja mõtted.

Päev 2. Hommikupudru. Keskpäevane proov algas poolteist tundi hiljem. Dee, õigeaegse osaleja eeliseks oli vabadus kirjutada luuletusi. Nutitelefoni lõbustused ja naerust valusad kõhulihased. Päikesepalavus ja friistail. Piknik ja olesklemine murul. Põige Uuele. Õhtune proov tõi inimesed jälle linna siidrit jooma ja teatrimõtteid mõtlema. Öö Taani kuninga aias. “Kogu aeg ei pea, aga vahel on vaja”.

Päev 3. Vihm ja udu. Pühapäevane kohv. Autosõit Pirita ringrajal. Hommikused laulud ja rõõmud Teletorni väli-cateringi varjude all. Katusealune läbimäng. Lõppematu vihm. Siesta Uuel. Selginemine ning hilisõhtuni kestev mikrofoniproov uduvihmas hämaruses. Uue tänava soojus, vein, juust ja puuvili M&T’ga. Öine kuum saun. Küünlasära.

Päev 4. Iseseisvuspäeva varahommikune kõne. Pereisa suurepärane omlett. Jätkuv vihm ja tuul autoklaasi taga. Esinemisärevus. Perepäev. Performance’id "Teletorni vallutamine": mängisin punaste sukkadega Postikana. 11 ülikoomilist tegelast, kelle hulka kuulusid pikk ja kõhn (aga kõige suurem ja kihvtim sõber!) Leopold, veidi hullumeelne Hunt Kriimsilm, vanamutike nimega Tallinna Kilu, taarat korjav Vigri, boheemlasest filosoof-talupoega meenutav Ajalooline Tõde jt. Kaamerad ja salvestused. Selginemine päeva peale. Naljad ja Angry Birds green-room’is. Lõunasöök ja aeglemine. Vaatama tulnud sõbrad. Õnnestumine ja pilvede vahelt piiluv päike. Jääääre kontserdile botaanikaaias tuli joosta ülejala. Imelise ühise olemise komfort. Isiklik melanhooliahetk, mõeldes kolme möödunud aasta hetkede peale ja taibates, et mu süda lõhestub sellest hetkest kaheks – üht poolt kannan endaga kaasas Tartus, teine jääb maha Tallinnasse. "Viimane tramm". Ilus muusika kandis meid aga tagasi Teletorni, sööma torti ja jooma šampust. Jalgsitõus ning 1050 astet Tallinna kohale. Mähkumine pleedidesse. Päikeseloojang mere taha. Laulud bussipeatuses. Riigipühine kesklinn. Õhtusöök Uuel. Plaanide tegemine Vabaduse väljakul. Kolmetunnine Imago-mäng Mustas Puudlis avaldas nii mõndagi uut ümbritsenud inimeste kohta ning tõestas üksteisetundmise võimeid. Öine hüvastijätt ja kallistused. Sügisemõtted ja jutud.

Järgmise päeva hommikul valmistasin T.’le pettumuse, et putru ei teinud, ent olin ise rõõmus, saades M.’i kõhtutäitvat ja maitsvat omletti. Armastus käib ikka kõhu kaudu. Muuhulgas. Seetõttu ongi mu postituses mainitud nii palju toitu. The moments of love. Istusin bussi ja mõtlesin, miks viimased tagasisõidud Tallinnast on toonud kurku nukra klombi. Muuhulgas. The moments of truth.

Suvi on läbi saamas, aga mu hing on rõõmus ja tänulik olnu eest. Nagu ikka.
Pealegi, ma olin täitsa tore Postikana parimate ja asendamatute kaaslaste seas, igaüks neist the one and only.

Tõeliselt tabav soundtrack siinkohal ongi Jääääre “Vala veini”. Antud juhul küll koos Tõnis Mäega. Aga see on ka ok. Isegi väga.

Ma ei oskaks paremini öelda..

With love,
D.

Rukkimaarjapäev ennustavat sügist ette.

Jah, ma pühendan oma vaba aja suvest teatriuurimisele. 20 aastat Eesti dramaturgiat. Sest väljas on .. selline ilm.
Asi ei ole ju minus. Ega.
Kui ma saan need kuus lehekülge uurimust valmis, olgu heaga ilus ilm. 

Heerose argipäev.

Kaotada verd doonorina spontaanselt mõnel juhu-teisipäeval näib märksa heroilisem kui teha seda pateetiliselt sõjas mõnel juhu-mättal.  Lisaks on šokolaadi saamise tõenäosus võrratult suurem ja selle hind tunduvalt kõrgem.  

Insait.

Väljas langeb tähti. 

Lasin end innustada. Õpetada. Kanda. 

Alati on valgustav leida head (loe: õiget) muusikat.

Ja hea saada valgustusi. Jõuda mõistmisele, arusaamale. Keset ei midagi. Keset kartulipõldu. Ning tunda, et oled midagi Elust taibanud. 

Selle nädala pühapäev siugleb koos perseiididega koidukumasse Boy & Bear'i saatel.  Nii õige. 

Opus Geographicum.

Ja sõprade majja siis viis minu tee.

Kuum on üleöö jahedaks saanud. Nii et õhtul pikemalt välja minnes tuleb selga ajada rasked sügisriided ja kaaluda kinnaste kaasa võtmist. Isegi nende kasutamist, nagu Džoodž.

Veetsin kesknädala Tartus. Ateljees. Korteris, kus on olnud inimesi, naeru, laulu ja millegi ajatu-muretu hõngu. Nüüd olin seal vaid mina ja G. Hõng oli ka. Omane hommikutele, latte seltsis rõdul, päikeselistele pärastlõunatele Tartus, festivalikergusele õhtukumas, teatrielamustele ning piduliste häältest kajavaile munakiviteedele ja tänavaile.

Kolmapäevaõhtune teatrielamus formeerus Raadi vanal lennuväljal, kus esietendus Tartu Uue Teatri suvelavastus "Naised valitsevad maailma ehk Opus Geographicum".  Juba mitu nädalat on saadud selle lava valmimisele üle interneti kaasa elada, nüüd siis laotus see kõik reaalse-visuaalse voona mu ette ja ümber. Kuigi ligi kolm tundi kestnud teatriõhtu lõppedes oli mul seljas mitu jopet, kombineerituna istumisaluse pleedi ja ümbermähitud salliga ning väljas oli pime ja (üllatavalt, kuid ettehoiatatult) jahe, ei jäänud hetkekski muljet ebameeldivast või tüütult veedetud ajast. Suurepärane ruumilahendus vana sõjaväelennuvälja militaar-kaitserajatiste vahel, peal ja kõrval eritasandilise mänguruumi loomisel. Lisaks kogu etenduse aeg (päikeseloojang) ja koloriidivalik (kostüümid, nt) ning loodus-spekter moodustasid nii võluva visuaalse naudingu, et muu märkamiseks ei jagunudki nagu aega või tahtmist. Tõsi, esteetika kõrval jäid läbi kajama ka humoorikad dialoogid, Põllu (hr Lavastaja) iseloomulik leebe iroonia arhetüüpide ja stereotüüpide kujutamisel, kõnemängud. Ja musikaalsus. Rahvalikus võtmes etno-kujundlikud laulud, saatmaks kogu utoopilise naiste maailma dünaamikat. Paar kõrvalepõiget peateemast ning justkui looga mitteseotud vahepildid ja -monoloogid tekitasid minus veidi kummastust või küsimusi - et milleks need ja mis tiksus dramaturgi peas, et just sellised nihked rütmis, ajas ja ruumis vahele kirjutatud said, kuid et need siiski eraldiseisvatenagi nauditavad olid, ei hakka ma lavastuse üldterviku koha peal lamenti lööma. Ja muidugi - isiklikult nägin ja katsusin ära A. meistritöö - pöördlaval seisva savisauna, kiikasin lavale viivaid radu ja n-ö kulissitaguseid. Pole suvelavastusi just massiliselt külastanud (teatava eelarvamuse tõttu, peamiselt), kuid võin öelda, et see ei petnud küll mingeid ootusi.

 Põgusalt sai oldud ka esikapeol Raadi mõisahoones, kuulatud kõnesid, kaasa elatud tänukinkide üleandmisele ning aplodeeritud Tegijatele (sic!).

Neljapäev oli päikseline ning soe. Lippasin raamatukokku, pidades meeles teatrikirjandust. Minu tagasitee viis spontaanse kõne peale jõe äärde, kus me A.'ga rääkisime elust, teatrist, ambitsioonidest ja edust. Ja sellest, kuidas ihatuni jõuda - sellest, kuidas kõik saab alguse südamest, tahtest ja mõtlemisest. Kui need teenivad üht ja sama jumalat, tuleb ka rahulolu ja edu. Ning kui kõik ei tule alguses lihtsalt, ei tohi karta eksimusi ega vastulööke. Tegutseda - tähendab olla õigel teel.
 Selliste mõtetega veetsin ülejäänud päeva ateljees, uurides Eesti dramaturgiat ja püüdes aeg-ajalt teostada eelmisel päeval alguse saanud aktsiooni "päästame kiisu". Kõrvalmaja ehituskrundil näugus juba mitmendat õhtut pisike triibuline, kelle ma, olles G.'ga plaane pidanud, olin veendunud ära päästma. Kiisu aga kadus ja mina suundusin TÜTi inimestega kokku saama. Kohaleilmunute arvuks jäi hädine 3.
Pettumuse peletasime õhtul hoopis teise kolmikuga Tartuffil filmi vaadates ja vaikset festivaliõhtut nautides. "Härra Lazhar" oli südamlik, eluline ja oskuslikult esitatud lugu, mis pakkus mulle mõtteainet nii pedagoogika kui dramaturgia/stsenaristika valdkonnas. Öö tõi meile veel GenKlubis Elephants From Neptune'i kontserdi Tartu Music Weeki raames, toredad inimesed ning tantsu. Kojukõnnil tegin vist ühe nalja, mis oli ka noorsand arsti arvates päris hea, aga see ununes. Kell oli saamas kaks, kuid G. arvas, et magama ei tasu minna, vaid lõpp tuleks teha übermaitsvale jäätisele, mis aega ei küsi.
 Hommikul valmisid soojad pannkoogid juustuga, vaarika-, mustika- ja aprikoosimoosi ja/või meega, mis said tõelise pannkoogihommiku naelaks. Olid ehk kenaks nägemisenijätuks. G. ja ateljeega.
 Pakkisin kotid ja jätsin bussijaamas mõneks ajaks hüvasti, tänades kohtumiste, teatri ja vestluste eest.
 Päev lõppes kodus naabripoisi autostange liikudega ja minu isekeskis mõtetega sügisest. Vahepeal ootamatult kohale sadanud plaan võtta akadeemiline ja sõita aastaks Inglismaale vajas sama palju seedimist kui alternatiivne plaan ASAP teatritööd teha. Esmalt siiski selle tegijaks saada.

 Kindel on see, et peagi ootab ees veel teid "sõprade majja", pealinna, teatriaktsioonid ja suve viimased väljasõidud-nägemised. Kardan neid juba oodata, et mitte seista silmitsi nende lõppemisega.

Aga rõõmustan ikkagi. Nii mitmegi mõtte üle.  Ette või siis ka tagantjärele. 

Trepid ja dekadents.

Unesaaga jätkub.
Eile bussisõit ja keerdtrepiga klaasist torn. Täna keldriruumid ja sirged trepid. Jätkuvalt puidust.

Väljas aga on vihm. Pole paremat miljööd, vaatamaks "Brideshead revisited". Oo, kaunis melanhoolne aristokraatia dekadents. Ma olen sind hoidnud terve aasta tänase päeva jaoks.

Augustialgusemeloodia.

Mis ühendab presidendipaari, haridusministrit, Paavo Piiki, Beatrice’i, Jürgen Roostet, Karl-Martin Sinijärve, Juku-Kalle Raidi, raamatuid ja kokk Marko vanaema koduaiast pärit salatilehti? Õige vastus on: eile toimunud Võtikvere raamatulaat. Üks teine Marko jättis küll kohale tulemata, aga mina käisin, vaatasin, kuulasin, sõin kohalikku grillvõileiba. Raamatut ei ostnud, aga tuttavaid nägusid ja “vaimlisi” inimesi näha oli tore.
Otse sealt kulges sõit Kasepääle, jätkamaks Kalevipoja kala-ja veefestivaliga. Õnn oli ilmas, et vihma ei tulnud – sai kuivalt oma kala nosida, laadal ekselda, jäätist limpsida ja esinejaid kuulata. Õhtused tantsud vaheldusid lõkke ääres soojendamise, tüütuste eest laveerimise ning tantsuliste jälgimisega. See raha, mis taevasse lasti, pani tõesti imestama – võimas. Selle raha eest oleks isikliku maja.. täpsustan – teatrimaja - saanud. 
Selle suve (ja suvekuu) viimane kohustuslik suurpidu on nüüd siis läbi. Muidugi, ees ootavad uued reisid, uued elamused.

Aeg-ajalt mu unenäod tuletavad mulle ikka meelde, et olen lakkamatult teel. Kellegagi. Kusagil. Kuhugi. Või siis, vastupidi, kinni olnud hetkedes, tuleviku ja oleviku murdekohas. Ärgates pean lihtsalt mõtlema, kas see on õnn või õnnetus, et olen ärganud. Täna muidugi oli õnn, sest see oli veidi ehmatav, näha, kuidas K. nii palju kaalus juurde on võtnud.
Mõnikord muidugi mõtlen teisiti. Et uni oleks võinud kesta. Või olla päriselt.

Küll tulevad… Sõidud. Ja nägemised. Ja olemised. Avastamised. Teadmised. Õnnestumised.

Täna tahan aga jagada muusikat, mis on hell ja sügav ja mähib mu ühes sõnade, kõige ja kõigiga pühapäevaõhtu kookonisse.

Soundtrack: Angus & Julia Stone – Lonely Hands