Mõelda vaid, et nädala pärast sätin juba äratuskella, et teisipäevahommikusse neuropsühholoogia loengusse jõuda. See suur suvi saab läbi. Täitsa läbi. Esmaspäeval istun avaaktusel, nagu kord ja kohus. Hurraa! Ja absoluutselt ilma irooniata. Sest suve võib vägagi kordaläinuks lugeda – sajandi kuumakatel koos kõiksuguste säravate vahelepõigetega siia ja sinnapoole sood on end täielikult tõestanud.
Puud on riidas.
Kartulid on üles võetud.
Selja- ja jalavalu hakkab ka järele andma.
Ning lõikuskuu (ja üksiti ka suve) olulisim pidu peetud. Kalevipoja kala- ja veefestival 2010 lõppes sooja suveuduvihma ja ilutulestikuga.
. . . Rahvast oli oodatust rohkem. Kauplejaid oodatust vähem. Aga ega ma suurt neist ei hoolinudki. Mõned riidemüüjad vähem vast oligi parem valik. Sugulased Hiiumaalt olid ka kohal. Sihuke üllatus, et kuku istuli. (Õnneks ma istusingi.)
Tantsida sai nii keskpäeval Toomas Anni lõõrituste saatel kui hiljem südaööni Vanaviisi ja DJ plaadimuusika järgi. Hea, et noorsand K. pöördumatult Peipsi äärde kaotsi ei läinud ning siiski kohale jõudis.
Ja et päevad on veel üsna toredasti võrdlemisi pikad, jõudsime vahepeal rammumeeste ennastsalgavaid selja- ja lihaserebestusi vaadata, kodus koera jalutada ja isegi õhtust süüa.
Kui keegi kuulis keset tänavat “Irist” lauldavat, siis ärge pange pahaks. Esiteks on tegu ühe briljantsema lauluga. Teiseks - kaks artisti ja koer tundsid end sealjuures vägagi hästi. : )
Ja vanaisa ärrituse (ja aja valestiarvestamise) kiuste saime õilsaks. Ehk et tegime tööd (töö õilistavat ju inimest). Hang oli peos! Hiljem kartulid. Vot nii ta läks. Hip-hip!
Tänase päeva saavutuseks võiks lugeda laual seisvat varavarutud psühholoogiaõpikut ning külmikus vaikselt kesanevat lõhewrappi. Hip-hip!
Nii et ole mureta, vanaisa, me oleme täitsa okeid ja nagu eeskujulikele tudengitele kohane – jõuame ikka õigel ajal kooli ka. (Mul on valmis juba plii-ii-aat-sid jaa su-led..)
Soundtrack: Goo Goo Dolls - “Iris”
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar