Jää hüvasti, semu!

Ära kõnni mu ees, ma ei pruugi järele jõuda. Ära kõnni mu taga, ma ei pruugi ees astuda. Kõnni mu kõrval ja ole lihtsalt mu sõber. (A. Camus)

 Kuigi Sa jooksidki alati kõigist ette, sest Sa pidid alati uhkelt olema kõige ees, kõndisid Sa ikkagi mu kõrval ja olid mu sõber. 14 ja pool aastat.
 Mäletan, kuidas isa oma Bluebirdi ukse lahti tegi - meil oli siis sinine Nissan - ja Sina sealt välja hüppasid. Ma olin siis seitsmene, Sina vaevu aastane. Ja Sa tulid meie juurde elama. Leib ja piim - see oli esimene söök, mida Sa meilt said. Aga Sa polnud kunagi väga valiv. Ja kui olidki, siis pidi sel tõsisem põhjus olema. Viimati sõid Sa vaid vorsti. Kuni enam sedagi..
Sinu pärast on tulnud lahinguid pidada, aga ühegi kohta ei saa öelda, et see poleks seda väärt olnud.
Sa tirisid talviti mu kelku ja suviti leidsid mu eksimatult üles mistahes peidupaigast.
Sinust sai staar, kui Sa hüppasid läbi rõngaste, said selgeks käsud, mida keegi ei uskunud Sind enam ära õppivat ja tõid ära oma pulga, kuitahes kaugele see ka lennutatud ei saanud. Kas või jõkke. Ja Sa kandsid seda pulka uhkusega. Alati.
Sa oled jalutanud minuga, kui mu kõrval on olnud sõpru ja sõbrannasid. Nii mõnedki neist on aastate jooksul Su rihma hoidnud. Neid on tulnud ja läinud. Sina oled neid näinud - ja jäänud.
Hoolimata Su iseteadlikust, tõrksast ja mõneti kiuslikust loomust, oled Sa olnud mu truu ja hea sõber terve mu kooliea. Ja ma olen Sulle tänulik. Aitäh. Võid pulga edasi anda, ma kõnnin siit edasi nüüd ise. Sina - puhka. Sa oled selle ära teeninud. Ja rohkemgi. Aga loodan, et kõik need paid ja seljalepatsutused - need on rääkinud enda eest. Sa oled olnud hoitud. Ning igaljuhul on saanud Sulle osaks parem ja ilusam elu, kui see, kui isa Sind kord metsast leidnud poleks. Sa said selle. Ja meie Sinu.
Pehmet ja rohelist rohtu Su koerakäpakestele, kuts!

 

In Memoriam
Leedi  

(*1996?   +28.01.12)

Vergiliusel oli õigus.

…öeldes, et sõjalt ei saa oodata mingeid hüvesid.
Vaatasin vanu Tartu pilte. Neid, mis on tehtud enne sõdu. Enne teist ning enne esimestki. Püüdsin neil ära tunda kohti, tabada tuttavat fassaadi või portaali, aknaid, uksi, treppe, tänavaid. Enamik maju on aga hävinud – mahapommitatud või ärapõlenud. 
Kui kahju. Kui kahju! Tartu oli kord nii ilus…
Nüüd kõnnin ma Karlova mõisast mööda ja näen selle ajastu viimset maitsekust arhitektuuriga ühes tolmu varisemas.
Ometigi on meil pildid, millel kõik vaid aimamisi äratuntav on.

Vaade Kivisillale.

Küüni tänav Kaubahoovi taga. Kaarik seisab Barclay platsi ees.

1909.a. Puusild, edasi paremal Botaanikaaed ja Laia tn. algus.

Vanemuise teatrihoone 1930ndate aastate algul.

Autobuss "Vaksali - Peetri kirik" Laial tänaval. Vasakul Botaanikaaia värav, paremal asuv telliskividest hoone on Tartu Tervisevõimlemise Asutuse Loomise Seltsi 1892. aastal ehitatud võimla.

Vaade Küüni tänavale

Varemetes kesklinn Kitsa tänava treppidelt

Võtab ohkama kohe.
Hulganisti ja rohkemgi leiab pilte siit.

VERITAS.

Eksamisessioon sai läbi ning viimaks ometi oli mul aega. Laupäev lõpetas mu piinad; lõin jalaga (piltlikult öeldes) Tiigi õppehoone ukse enda järel rahumeeles kinni, läksin poodi ning ostsin omale küünlaid. Rahu ja kergendus valgusid mu peale ja ümber. Kui välja arvata tõsiasi, et olin juba enne seminaritöö kaitsmist mõelnud omale kurguvalu, mis reede õhtuks oli jõudnud transformeeruda köhaks, siis võinuks öelda, et elu on suurepärane. 
Süütasin oma šokolaadilõhnalise küünla, võtsin vastu magusad õnnesoovid ja kiidusõnad sessi lõpetamise puhul – šokolaad ja kräsupeakook. Viimane õndsalt kõhus, võis suunduda Geni R.-i sünnipäevale. Millal ma viimati niimoodi väljas peol käisin? Seda oli mulle aga väga vaja. Nii tore oli: sööki, torti, tantsu, Aliast ja jutuajamisi – sai, oli, leidus. Süvenev kärehäälsus või veel hullem – hääletus tekitas siiski endiselt muret, sest pühapäeval oli ees ootamas Türi teatrifestival. Aga mulle anti mett. Ja teed. Ja käsk neid tarbida. Kuniks terveks saamiseni. Ilmselt läheb sinna mõni aeg veel. Aga ma annan endast parima.
Kuid Türi ei oodanud. Pühapäevane käik oli ausalt öeldes üks paras hullumeelsus. Ööl vastu pühapäeva olin ma näinud unes apokalüpsist: öötaevast sadas alla konni ja põlevaid kive, kosmilistest sügavusest ilmusid helendavad õhulaevad ja valitsev oli täielik lõpuõud. See meenus mulle reisi keskel.
Kuid hullumeelsus siis..Esiteks leida end koonuste ja teiste rekvisiitidega keset Paide linna ning kuulda, et just meie oodatud buss on Mäos katki, oli kerge absurd. Istuda inimkägaras kusagil jahedas Paide bussiootepaviljonis ja saada teada, et “järgmine buss Türile läheb tunni pärast, mis võib-olla tuleb, võib-olla ei tule”, oli juba paras jant. Igatahes, tuli. Türi jättis veidi meeldivama mulje. Ent osa näitlejatest oli laupäevast endiselt ‘segases konditsioonis’, osa tõbised ja hääletud (mina ühena neist), ja kohapeale jõudnuna selgus, et minu tähtsaim rekvisiit on vist ikka veel Tallinnas, kaasas seda igatahes ei olnud, juba Tartus mitte.
See oli korralik eneseületus, mida me seal laval tegime. Ja kui aus olla, siis ega ei teagi öelda, mida me tegime.. Aga tehtud ta sai. AK-sse ta läks (koos C. suurepärase intervjuuga). Ning laureaaditiitli me koju tõime (koos kingitud hobuserauaga). Väga positiivset tagasisidet saime ka. Absurd oma olemise tipul. Aga – kõik osalised said küll (kes kuidagi) tulema – koonused ja asjad on ikka Türil. Noh, igas Eesti linnas midagi meist. Ohjah. See Türi reis ikka.. No, ma ei tea. Vähemasti andsime endast parima ja rohkemgi. 

Esmaspäev oli puhkepäev. Raamatukogu- ja linnajalutuskäigupäev. Vatsa hommikusöögiprae, soolase Earl Grey ja karvuajava stalkiva kassiga tutvumise päev. Revolutionary Road’i vaatamise, prooviskäigu, õhtusöögi ja lauamänguõhtu päev. Minu hilinenud pühapäev, minu viimane Tartus oleku päev enne veebruari. 
Täpsustuseks: soolane kella kahe tee oli peaaegu sama amüsantne kui minu uus paheline rollilahendus “Kevade ärkamises” või alatud vangerdused õhtuses Giljotiini mängus, milles mind osalema veendi. V. krahmas julmalt omale järjest puhta töö au, ning pärast teist mängu sai selgeks, et tuleb unustada võit ja teha kokale säru. Sai tehtud. Minu esimese korra kohta läks minulgi päris hästi; need 10 uskumatut punkti, mis ma A.-lt läbematult ära tõmbasin ja omale sellega päris karmi giljotineerija kuulsuse sain, lubati kord Aliases tagasi teha :). Aga sooja meeteetassi taga hiljem see ähvardus ununes ning me lahkusime sõbralikult. Kirjutasin köögilauale kommidest “VERITAS”, pakkisin hommikul asjad ja sõitsin koju. Minu pool aastat segaseid ja keerulisi aegu on läbi. Et mesi on kaasas, loodan, et ka köha saab läbi. Ja on vaid head raamatud, mõtted ja hetked.

Ronida koos teistega. Puu otsa.

Elus on päevi, mille puhul ma mõtlen: kui see päev saab üle elatud, siis elan ma veel kaua.
Täna on üks nendest.
Seminaritöö kaitsmine on vajalik. Vajalik tõestamaks akadeemilise hariduse väärtuslikkust ja tulemuslikkust ja vääramatust ja..

Eks ta ole..

____________
täiendus kell 20.08


Sinna puu otsa on nüüd ronitud. See on läbi. Mina ise näiteks poleks oma tööd "väga heaks" hinnanud. Kuid komisjon ..Väga hea... VÄGA HEA!
Kogu see metsik hirm ja mure, mis mind juba juuni algusest elusast peast ikka uuesti ja uuesti alla on neelanud ja oma sisemuses kandnud - see on nüüd ületatud. Ja ma elan.
Taeva päralt - ma elan!
Next step -  bakalaureusekraad.
Akademism, Sa ei alista mind.

Ratas minus eneses.

Unelused Dustin O'Hallorani tango saatel..

Samal ajal..

Mida lähemale selle semestri ja sessi lõpule, seda eklektilisemaks ma muutun. Kui see nüüd mõistetav on...Ilmselt olen olnud sunnitud arendama endas metsikut analüüsioskust, aga sünteesi koha pealt ilmneb mõningasi puudujääke.
Ent kas ongi see puudus.. Panen kirja, nii nagu nad tekivad, kõik need erinevad mõtted, mis mulle pähe on tulnud.

Korduvalt on mulle meenunud üks stseen "Püha Tõnu kiusamisest", mis mind kord puudutas, aga kunagi ei ole ma seda mäletanud täpselt. Jõudsin eile jälle sinna meenumise faasi, ja saagu nüüd ja igaveseks see tsitaat siia kirja (jah, ma 'leidsin' selle filmi ja otsisin üles selle koha):

"...Talupojad on kõik ühesugused, arenematud, elavad räpakalt. Ja haritlased - nendega on raske läbi saada, nad väsitavad. Kõik nad, meie head tuttavad, nad on piiratud mõtteviisiga, piiratud tundeeluga. Nad ei näe oma ninaotsast kaugemale, ühesõnaga - nad on rumalad. Targemad, need, kes on kaalukamad, nad on hüsteerikud, eneseanalüüsist ja sisemistest kompleksidest lõhestunud inimesed. Nad virisevad kogu aeg, nad vihkavad kõike, nad on haiglaselt klatšihimulised..Nad lähenevad inimesele külg ees, heidavad kõõrdi pilgu peale ja siis langetavad otsuse: "see on psühhopaat" või siis et "see on lihtsalt sõnadetegija". Või kui nad ei suuda sulle silti otsaette kleepida, siis nad ütlevad lihtsalt: "See on veider inimene, väga veider inimene..""

 Ja tegelikult on see Tšehhovi "Onu Vanjast".

Mis tõi mulle uue asja meelde.

Et jäänud on nädal.. Ja siis kaks nädalat vaheaega. Mida ma selle ajaga peale hakkan?
Kindel on, et ma kavatsen võtta raamatukogust omale Tagoret, McEwan'it, Kunderat, Nabokovit, Tolstoid, Dostojevskit... Kaugele ma seal nimekirjas jõuan, ei oska öelda.
Päeval kaevun ma online maali- ja fotogaleriidesse, kunstilehekülgedesse ja -raamatutesse, -filmidesse. Õhtul süütan ma küünla ja vajun raamatuga patjade vahele. Öösel näen und maailmadest ja reaalsustest, mille tolm hajub hommikuks silmade eest... Ja muusika.. Tahan Sigur Rós'i, Dustin O'Hallorani, Thomas Newmanni, Ludovico Enaudit, Ólafur Arnaldsi, Coldplay'd, Enyat ja DeVotchkat..
Kõike seda, mis võiks mulle pakkuda kooli ajal puudu jäänud esteetilist ja vaimset naudingut.

Aga teatrisse tahaks siiski ka.. Vaatama. Millalgi..

Ja Unt! Unt meenus mulle samuti. Ning mingi ähmane mälestus kusagilt kaugest ajast, justkui ma oleks varemgi niimoodi mõelnud...
Püha taevas! Mu ees on enda jäljed. Avastasin just, et kordan ennast.. Ehk mis mul oli plaanis kirja panna, on mul juba ammu öeldud kolm aastat tagasi. Ma olen jõudnud ringiga samasse paika; nagu poleks midagi muutunud..

"Ratas on nii budistlikes metafoorides kui ka ikonograafias kõige sagedamini kasutatav sümbol. See tähistab iga inimese teadvusvoo lõppematut ringlust mööda kuut eluvormi..." (Maailmareligioonid)

Mis ma selle kõigega nüüd ütelda tahtsin?

Proloog.

Reede kolmeteistkümnes. Päev nagu iga teine. Päev pärast spontaanset eellugu, mis paneb täna küsima: kas eilne oli päriselt?
Neljapäev. 6.30. Linn on veel pime. Emajõgi mustab, aga tuled põlevad. 7.30. Hommikuhämaruses maastik libiseb bussi akna tagant mööda. Kuu vilksatab pilvede vahelt. Kõrvaklapis mängib “Good man down”. 8.15. Tere hommikust, Viljandi. 8.30. “Miks ma pool 9 hommikul Viljandi kohvikus hommikust söön?”  -“Sest lõunaks on liiga vara.”
Aga see oli täiesti normaalne: vaadata kuidas linn ärkab, juua Lossi tänava legendaarses kohvikus kohvi ja süüa Napoleoni kooki. Marumõnus. Nagu oleks ajanihkes. Mõne aja pärast algasid Ugalas meie Viljandi teatrisõprade erialaeksamid. Olin otsustanud ennastki üllatada ja sõita neid vaatama.
Niisiis me olime Viljandis. Veetsime päeva Ugalas ja Kultuuriakadeemia blackboxis, tervitasime M-Li ja A.-ga minu kollast nutumüüri, vanu aegu, vanu tuttavaid. Elasime kaasa heade sõprade lavasärale. Mina püüdsin panna muuhulgas ka midagi kõrva taha. Kogu mu skeptilisus sinna sõitmise suhtes kadus kiiremini kui keskmine kuuvarjutus ning ma sain ühe päeva viibida linnas, mille kerge boheemlasõhustik ja kõige meeldivamalt seisma jäänud aeg end taaskord positiivselt tõestasid. Ilmselt on see mõjunud ka kõigile endistele tütikatele, kes laval klassi näitasid ja hetkekski publikut külmaks ei jätnud.
Ent kui Viljandis aeg seisab, siis mujal seda ei juhtu ja nõnda tuli otse blackboxist bussijaama joosta. 17.35. Nägemiseni, Viljandi. 17.40. Kõrvas mängis The XX “Islands” ja meid leidis uni. 18.40. Tervitades helendas õhtutuledes Tartu. Ees ootas Genialistide klubi. Töö. Mul oli hea meel, et sain võtta omale võimaluse jälle üle pika aja tööle minna. Õhtu oli äärmiselt vaikne ja rahulik, eriti pärast jazz-bändi kontserdi lõppu, mis valmistas mulle heameelt, sest uus kassasüsteem nõudis esialgu veidi harjumist. Rõõm oli näha ja juttu ajada (ja “Kolme sõpra” laulda) proovist saabunud tüti poiste-ja-tüdrukutega, kes oma proovielamustele vastu Viljandi muljeid said. Sellised vaiksed õhtud toovad leti äärde ka jutuajajad. Mõned neist on tüütud kella-kahe-kliendid, kes enamasti tahavad kellegagi oma švipsisolekurõõme jagada või muresid kurta. Mõned on aga uued-huvitavad, kellega ühiselt humanitaarseid maailmaparandusideid jagada. Ja mõned on omad. Kellega keeksi süüa või pelmeene teha ja nõusid pesta, viimaks maja korda seada ja uksed lukku panna. Et siis nelja paiku öösel varem lahkunud teatraalidega jälle Rüütli tänaval kokku põrgata ja nende vahepeal juba uusi soetatud elamusi kuulda.

“Mul on mingi mälupilt, nagu oleks ma Viljandis olnud.”
“Ei tea, jah, mul ka. Nagu oleks Viljandis söömas käinud.”
“Kui ma seda homme ei usu, siis tuleta mulle meelde, et mul on bussipilet, mis seda tõestab.”




Nii ongi. Kolmteist ja reede – palun.. Nii trafaretne päev. Kaksteist ja neljapäev – see oli midagi uut. Ma vist õpin spontaansust armastama.

Tristan ja Isolde. Ja maailmalõpp.

Esmaspäeval käisin külas. Veetsin suurepärased paar tundi armsa haldja juures ja sain taaskord kolmekordse doosi ilu ja headust, peale hõrgu õhtusöögi ja tee. Nagu ma ütlesin - tema juures on alati hea. Üheskoos jätkasime pärast raamatukogus esseemaratoni. Jõudsin edukalt (ehk siis elusalt) finišisse ning seminaritöö sai ka kahepeale marmorisse valatud. Maailm siiski vist ei lõpe jaanuarikuus.
 Peale heade mõtete ja emotsioonide sain ka ühe filmisoovituse. Vaatasin. Jahmusin. Olen nüüd ühe äärmiselt kummalise, ilusa ja sügava filmielamuse võrra rikkam. "Melanhoolia" on üks imelikumaid filme, mida ma näinud olen. Minu jaoks oli see kui liikuv maalikunstiteos. Viimasest ja sümbolismist ta inspireeritud ka oli. Kaunis põhjamaine atmosfäär, juba esmapilgul ära tuntava borealistliku kiiksuga. Lars von Trier ei olnud end maalikunsti lavastamisega tagasi hoidnud ja pikkis viiteid John Everett Millais'le ja  Pieter Bruegel vanemale, rääkimata siis veel Jean Genet'st või Wagnerist.
 See oli nii.. lummavalt kummastav.


Väljas sajab tihket lund. Maa pöörleb kusagil kosmilistes sügavustes.
Ja ma ei suuda oma mõtteid lahti rebida sellelt filmilt.

Kui maailmalõpp tuleb, Richard Wagneri "Tristan ja Isolde -  Prelüüdi" saatel, ehitan ma omale võlukoopa ja sulen silmad..

'Ja muud ma ei tee..'

Ja jälle ei tee, ei tee ma muud
Kui otsin kaunite sõnade puud...


Kuid see 
pole see, 
pole see

Ja needki sõnad on tegelikult varem öeldud. 

Kõnelused ämblikuga.

Uus aasta. Esimene nädal saab homme läbi. Vana kalendri jõulude ja isa sünnipäevaga, nagu ikka.
Üllatused tabasid mind juba uue aasta esimesel päeval kodus. Koos lumega, jällegi. Olin mõelnud just asjade peale, mida teha ainult kord elus. Asjad, mille peale tavaliselt ei oska tulla ning mille väärtus seisneb nende aeg-ruumilises kordumatuses. Jõudsin arusaamisele, et ühel ilusal talvepäeval jänesekostüümis Tartus mööda Laia tänavat joosta, tantsida ja lumeingleid teha – oleks üks nendest. Ent peagi sain sinna nimekirja ühe asja juurde – täiesti spontaanselt uue aasta esimese päeva õhtul õrnas lumesajus autoraadiost kostva Queeni saatel järve ääres tantsida. Just niimoodi. Ent see sai nüüd tehtud.
Tulin Tartusse. Kõik näis olevat vana koha peal, kõik näis olevat alles. Eksamis(tr)ess on oma kulminatsioonis. 
Teisipäeva öö. Ja seal ma siis olin – lugemas kardinal passivale kääbusämblikule ette teatriajaloo konspektist Elizabethi-aegsest teatriarhitektuurist, dramaturgiast, näitlejatööst; Dionysose kultusest, Senecast ja keskaegsetest miraaklitest. Mitmel korral rõhutades “Pane tähele!”, ise veel näpuga tema suunas vibutades. Ta sai tol ööl väga kultuurselt haritud. Mina aga tõmbasin järgmisel päeval eksamil just need küsimused, mida ma ämblikuga põhjalikumalt läbi võtnud olin. Õhtul põikasin ÖÖraamatukokku. Nii poole 12ni õhtul. Haarasin Ibseni kaissu, aga mõtlesin peagi ringi ja haudusin kurje plaane järgmiseks päevaks.

Neljapäev. Viisin kurjad plaanid täide. Veetsin 12 tundi raamatukogus. Olin tulnud hommikul, lahkusin kolmveerand üks öösel. Võtsin viimast ÖÖraamatukogust ja Pirandellost, reetsin Ibseni.
Väljas langes hommikul minnes laia lund. Enne Utlibi jõudmist läksin ja lubasin omale Starburgerist miniburksi (mis on tegelikult kaks korda suurem kui mistahes McDonaldsi burks). Ja siis tegin oma esimese nii pika kirjutamismaratoni. Huvitav oli vahel pilku arvutiekraanilt ja raamatuvirnalt tõstes näha, kuidas inimesed tulid ja läksid, päev kadus õhtusse, aga mina istusin endiselt seal, oma koha peal.
 Raamatukogus õppimise pioneerid T. ja E. lahkusid õhtul, nende koha peal nägin ühel hetkel ilmunud olevat ùr L.-i. Naabripoiss ühikast, kes hommikul minu tulles lahkumas oli, käis samuti mu selja tagant õhtu hakul mööda. Mina olin ikka kogu aeg sama koha peal olnud. Minu laua ja raamatutega oli liitunud ühel hetkel ka K.L., keda ma peale oma sünnipäevapidamist näinud ei olnudki ning kes mind rõõmsa kallistusega tervitas. Temagi käis vahepeal proovis ja naasis; helistas pool 11, kas ma ikka veel alles olen. “Jaa-jaa, ikka-ikka.” Naer telefonis. Kui ta veerand ühe ajal alla andis ja küsis, et kas ma ikka veel sinna jään ning ma taas automaatse innukusega “jaa-jaa, ikka jah” vastasin, hakkasin ka mina temaga ühes naerma. Tore lootusetu raamatukoi tunne tekkis…
Zombie-mina korjati hoolitsevalt kolmveerand üks öösel Utlibist üles, kui ma olin oma esseega lõpetanud, ning eskorditi koju. 
“Silmad nii punased ja..!” oli kommentaar mu seisundi kohta. “Ja mis sa värised?” 
“Tauriin, kofeiin ja suhkur...”. Oeh. Hea, kui ÖÖraamatukogulistele ikka antakse. Uni ja loidus olid ometigi viimased asjad, mida ma vajanuks.
Värske õhk lõi aju aga klaarimaks ja võttis kätevärina ära ning ühikasse jõudnuna hakkasin oma esseed kõpitsema ja draamateoreetilisi artikleid analüüsima. Jälle.
Perpetuum mobile vajus siiski ühel hetkel unne.

Jäätul Emajõel ujuvad pardid, kaldaäärsetel vedelevad šampusepudelikorgid ja Aleksandri tänaval lörtsiloigus lebab aastavahetusest jäänud Martini Asti pudel.
Kõik on justkui alles. Imelik talv see tänavu . .

Maraton jätkub. Sõidan bussiga Peipsi äärde, pean ära 7. jaanuari ja kirjutan valmis veel ühe essee. Ühe päevaga, nagu ikka. Peaproov on tehtud (märkus endale: arvestuslikuks ühepäeva-essee teemaks ei tasu valida nii keerulist ja bakatöömõõtu väljaandvat lähenemist. Tubli, D.)

Sessimuusika : DeVotchka  - Lunnaya Pogoda 
(viimase palaga tervitaksin ka K.L.-i, kes tänu minule oli kulutanud hea pika aja õhtust seda kuulates)