kolmapäev, 30. september 2009

Me võime olla sangarid.

Ma püüdsin selle õuna kinni. Ja kust ma oleksingi pidanud teadma. Neid kreeklasi kah! Ronivad oma veidrate uskumustega siia Põhjamaadesse. Tema ei teadnud. Tema ei mõelnud seda. Eks.
Unustame ära. Aitäh, Lee, et Sa mind valgustasid. Ignorance still IS bliss.

Aga kunagi lubasin postitada järgneva teksti. See on kaitseks kurja silma vastu. Elagu Alan Dundes ja hispaanlaste folkloor! Just in case.

Tres garbansitos

Tiene en el culo:
Quitale dos,
Déjale uno.

Virate p'al monte
Virate p'al mar,
Virate el culo
Y déjalo andar.

P.S.
Ma avastasin enda jaoks eriti groovy bändi. No, ja ega paarist tunnist mängimisest on talle vähe. Go, Kasabian! (See siin on nüüd küll David Bowie' kaver, aga hea anyways. Lähipäevil postitan veel parema loo. Luban)

''Like the dolphins, like dolphins can swim''

pühapäev, 27. september 2009

peotuled läidavad kaldaid.

See on midagi uut - ma ei oska, kuidas ja millisest otsast alustada. Otsast või küljest? Alustada või rääkida lõpust? Alustada lõpust või lõpetada algusega? Kas lõppu üldse on olemas?

Nevermind.


Sügis sai ametlikult alguse. Enne selle tulekut jõudsin ma taas Genialistide klubisse. Jah, 'teatrisse' (Vabandan kõigi nende inimeste ees, kes kasutatud jutumärkide peale solvusid või seda isikliku pilkena võtsid - ma siiski leian, et Genklubi etenduste puhul on nad mingil määral põhjendatud. Sellised - kergelt läbipaistvad. Aga siiski olemas. Andeks.). Tunnistan, et see teatriskäik tuli mulle sama ootamatult kui pangetäis vett, ainult et ilma veeta. Ja pang kukkus ka mööda - ühesõnaga: meeldiv üllatus. Idee autoriks oli Ott, kes heastpeast otsustas võtta ette sõidu pealinnast lõunapealinna, et etendust näha. Sihuke noormees. Ja mind kaasa tirida ning varustada etenduse tõttu ära jäänud alternatiiv-einega oli ütlemata armas tegu. Aitäh. Etendus ise kandis pealkirja ''Erak ja kuuevarbaline''. Üsna üllatav oli, et ühe peategelase rollis tundsin ära oma Viljandi-aegse toanaabri. (Nüüd on see siis käes: sellest on saanud a j a s t u ...oeh.). Tükk ise oli ka üllatav. Midagi olin selle kohta juba kuulnud, aga oma silm on ikka see valitseja.. Mis ta's nüüd oligi.. Igatahes - kanad. Tegelased olid kanad broilerivabrikus. Seda vaatajad muidugi ei teadnud. Nad võisid vaid aimata kogu jutu põhjal ''jumalatest, üle maailma ääre heitmisest, põrgust praepannil ja 70. pimenemisest jne jne''. Kahetsusväärne, et inimlik eksitus paar stseeni olemata jättis ja nii mõnegi otsa lahtiseks, aga et teatrikunst on kaduv, see eksisteerib vaid hetkes, ei saa väga midagi parata ka. Jah, järgmisel päeval mängiti seda jälle, aga ei hakanud lisapiletit enam ostma. Minu mällu jäi ta sellisena, nagu esmalt nägin.


Ja sügis muudkui lähenes.
Aga mina jõudsin veel Kirjanduse Majja. Külastasime úr Lauriga sellist kultuuriüritust nagu Kirjanduslik teisipäev, kus Tajo Kadajas esitles uut heliplaati "Sõnu vaikusest", laulud Poogna autorite tekstidele ning viimased esitasid ka ise oma luulet. Selline.. huvitav elamus. Tegelikult, paar lugu jäid isegi end pidevalt meelde tuletama; ei teagi, kas laulu enese või algse luuleteksti pärast.
Õhtu ise oli hämar-soe, kohati tibutas akna taga vihma. Tänaval mööduvad inimesed vaatasid uudishimulikult akendest sisse, alla krüpti. Mingi hetk oli see isegi kohatult naljakas. Vähemasti leevendas tagasihoitud naer melanhooliasse laskumist.
Tagasiteel pidasime maha sisuka ja sügavamõttelise vestluse: minu monoloog folkloristika mõistest, arenguteedest Eestis ja rahvaluuleteooria muutumisest 20. sajandil. Mitte, et see mu lemmikteema oleks (aga mitte ka, et mul midagi selle loengu vastu oleks olnud), vaid, et oli vaja.
Sest kolmapäeval algas sügis..
... Ja oli kontrolltöö. Mis kõigile õppinutele otsekui näkkunaervaks mõnituseks koosnes filmivaatamisest ning rühmatööst selle põhjal. Ohjah. Lohutasin end, et vähemasti eksamil on kergem. Ja ega need täispunktid täiesti laest ka ei tulnud..
Nüüd, kui sügis oli käes, võisin punavate puude kollastesse lehtedesse (sellised on olemas - vaadake Struve tänava parke, nt) ning tihenenud vihmasadudesse rahulikumalt suhtuda. Näiteks kolmapäeval loengust tulles või siis neljapäeval filmi vaadates ja akna taga krõbistavale vihm-olendile mõeldes. Ent jah - eelmine nädal tõi lisaks tõesti filmiõhtu Raatuse rahva seltsis. Ühika omad, ma mõtlen. Mitte need.. kellest me ei räägi. Oli väga naerune ning muhe hilisõhtupoolik. Kuigi filmid ise olid keskpärased ameerika labane huumor ning imal armastus ('Old School' & 'P.S. I Love You'), võis neist siiski saada üle keskmise sotsiaalse elamuse ning hea tuju. (Või oli see Kalevi kommidest?).

Reede kodumail viis mind vanadele headele kooliradadele vaatama, kuidas noored rebasekutsikad omale jahu ja sulgi näkku saavad(muu olluse koosmõjul). Nostalgitsev diskoõhtupoolik endiste koolikaaslaste (ja jätkuvalt heade sõpradega) kulmineerus tuletõrjealarmiga, mille tulemusena rahvas majast välja aeti ning sees tuled ära kustutati. Mustvee koolil on vist uued meetmed, kuidas õpilased efektiivselt koju saad(t)a. Või ei tea uued kommuuniliikmed (ununes vanadel ära?), et WC-s ei tohi suitsu teha. Vähemasti sain külaskäigule linnukese kirja.

Ometigi, ma nüüd ei mõista - mis värk selle ''Jäise mõrvaga'' on?! Saatus on nähtavasti selle mulle ära keelanud.. Sest plaanitud 22. oktoober pidavat TÜ kirjandusrebased oma ametliku ristimise saama. Oh well.. Igatahes, idee päristeatrist (ja kutse sinna) on, ausalt öeldes, kõrvusttõstev. Aeh.

Mis puutub veel kõrvadesse, siis..
Vähem sõnu, rohkem muusikat. Nädala kummituslugu (mis nähtavasti ei kavatse niipea oma staatusest loobuda) on siin.
Love it.

pühapäev, 20. september 2009

poole-tunni-postitus.

Liiv. Aeg on liiv. Ta kaob sõrmede vahelt nii kiiresti, et ei jää aega teda korralikult peos hoidagi. Kõik mu mõtted kirjutada kõigest. Pisikestest detailidest suurte plaanideni - peavad nüüd ära mahtuma poole tunni sisse.
Teise nädala algus oli eelmisega võrreldes kiirem. Kaduvam. Kord oli üks teisipäev raamatukogu, linnatänavate, üürikese kitarrimängu, Aristitolese ja Dundes'ga jõe ääres ja vaatega Toomemäelt tuvidele pruunil katusel (mis olid peaaegu sama ilusad kui tähed öötaevas). Vahepeal tibutas. Aeg seisis.
Tuli uus teisipäev. Ei olnud enam seda võlu. Olid loenguvõlud. Ja siis suutsin ma haigeks jääda. Murdusin sellele viirusele, kes igal teisel inimesel, olenemata soost, vanusest, lemmikloomatõust või akadeemilisest kraadist vargsi järgi käib ja pimedatel nurkadel neile loitse peale loeb. Järgnevad paar päeva olid üsna 'paksud' ja hägused. Helgemaks hetkeks oli pisike retk raamatupoodi, kuum kakao ja retk postkontorisse. Me oskame nüüd lennupostiga kaarti saata. Ja muidugi, Lee särav pärl:
Mina söön õuna, mõtisklen, kas õuntega sisenemine on lubatud?
- Ei tea. Aga kui friikidega sisenemine on lubatud, siis Sa saad sinna üksi minna.
- Aitäh, Lee.
(Ma saan aru küll, mida Sa öelda tahtsid - ka ilma Su järgnenud vabandamise ja seletamiseta. That just made my day, really : D )
Ja neljapäeva õhtu tõi kursakokkutuleku ja Zavoodi, veel ühe kakao, paeluvad vestlused kreatsionismist, nokkloomadest, seks-ninjadest.. Name it. Peale selle juhtusin kluppi. Kord sai seal käidud ja vanad tuttavad sellest ajast juba alt ei vea. Lisaks veel tartlasneiu, keda samuti ammu näinud ei olnud. Haiguski otsustas sellise suurepärase õhtu ees taanduda. Või oli see eelmise õhtu tee-ekspressist. Ma isegi ei uskunud, kui head inimesed mu sõbrad ikka on: lähenegu kell kas või keskööle, saanud kuulma, et ma olen haige, tuuakse kohale kuum piparmünditee meega ja soovitakse head paranemist.. Selle nädala armsaima teo tiitel läheb Sulle, Sten.
Reedel olin juba kodus. Käisin T. sünnipäeval ja mängisin põnevaid lauamänge. Õnne veelkord, Timo!
Täna kokkasin. Ja õppisin. Lugesin.
Ja pool tundi saab täis..
Ma oleks tahtnud kirjutada veel. Mõnest mõttest, mõnest seigast. Aga neid tuleb veel.. Tuleb.

Ja see laul saatis mind nädala jooksul. Olgu ta teiegagi:
Damien Rice - Your Ghost.

pühapäev, 13. september 2009

Kuidas jäädvustada elamusi?

See on küsimus, mille kallal ma taaskord ajusid murran. Jõudsin traditsioonilisele järeldusele.
Sõnadega, esmalt.
Päevad ei olevat vennad. Ega ka nädalad, kuid mingil moel sugulased on nad kindlasti. Järjekordne elamusnädal sai linnukese kirja ning kohe-kohe ka oma pealispinda riivava kokkuvõtte siia virtuaalpaberile.
Eelmine nädal tõi kino. Tema suguvennast mööduv nädal aga teatri ja lisaks kontserdi. Neist esimene..

... saabus sama ootamatult kui jääaeg. Jahmusin soovide ohtlikkuse ja võlu üle, kui tagasi mõelda.. Ühel esmaspäeval, vist, jalutasin kursusekaaslasega mööda tänavat kodu poole ja laususin: ''Kui ma koju jõuan, soovin, et üks hea haldjas oleks mulle padja alla teatripileti jätnud. Lihtsalt niisama..'' (täpsustuseks: Tartus lõppes just festival Draama 2009). Loomulikult seda ei olnud. Ega olnud ka järgmise päeva hommikul. Reaalsus on vahel jäik ja kurb nagu Pinocchio nukk kolikambris. Teater oli kõikjal mu ümber ja minus peituv selle pisike armastaja tõstis taas pead. Ometigi tulin täiesti sellele mõtlemata viimasest loengust, kui silmasin Tessi.. (Tess oli Viljandis mu parem käsi. Või olin mina tema oma, sel pole vahet.) Jooksin teda kaelustama ja küsima, kuidas tal õpingud lähevad. Siis nägin juba nii mõndagi tuttavat nägu   s e l l e s t  ajast ja väljendasin oma siirast äratundmisrõõmu. Tess, kallike, peab mind ikkagi üheks selle pere liikmeist. Armas. Selgus, et nad olid kursusega etendust vaatama tulnud. Ja ma mainisin, et see on lausa suurepärane. Mingi segase hetke vältel sain ma aga varsti kinnituse, et võin järgneval kahel päeval ka teatrisaalis vaataja osa etendada, kui soovin. Tasuta. Kui eripääsmega teatritudeng ; ). Esialgu ei suutnud ma kõrvu uskuda. Mitte, et oleksin esinenud T. P nime all, vaid, et selline olukord tõesti avanes. Võtsin pakkumise vastu - arusaadavalt. Ja siis, õhtul, kui Athena lähistel toimus järjekordne tutvumisõhtu, jõudis mulle viimaks kohale: haldjad on tõesti olemas! Kõik läkski nii, nagu soovisin.. Metafoorselt. Boonuseks sellele pääsmele oli otseloomulikult näha kõiki neid inimesi, kes mind nähes kindlasti vähem rõõmustasid kui mina neid, ent kes mingil määral on minu jaoks omandanud helge sümboolse tähenduse millestki heast ja kaunist. Viljandi pere. Paariga neist tunnen ma siiski veidi lähedasemat sidet, seetõttu võin väita, et oli väga tore taas vestelda.

Järgmise päeva õhtul hüppasin läbi tutvumisõhtult vol 4 ja jalutasin Genklubisse. ''Viimased korraldused neile, keda ma kunagi olen armastanud'' sai vaadatud.
Ma püüdsin. Ma tõesti püüdsin terve selle tüki ajal mõelda - mõelda sellest, mis on kogu selle sürrealismi ja absurdi taga. Miks nad mida tegid? Mis oli selle eesmärk? Šokeerida inimesi? Murda traditsioone? Ironiseerida? Keerata vint üle? Kas armastus muudab inimesed tõesti loomasarnasteks ebainimlikeks skisofreenikuteks, kui see on puru? Kas tõesti on inimene loomult labane ja sirgjooneline ning vaid armastus muudab ta ülevaks ja mitmekülgseks? Ja kas see etendus ongi armastus: kriipiv soov kuulda sõna. Kuulda mingitki sõna, vastusidet, midagigi viimaks, kui kõik tundub absurdne ning õõvastav. Ent kõlab vaid vaikus. Otsida armetult valgussõõri pimedast toast, lastes sel viimaks paljastada hinge jubedad väärastunud vormid. Näidata neid kui arme. Arme sellest, mis jääb järele inimesest, kelle armastust peteti...  Rusuv. Palju kordi tekkis allaandmissoov- selline, mil oled valmis ka kõige mõttetumaks lahenduseks, peaasi, et see tuleks. Ent seda ei tulegi..  Armastus on midagi eemalseisvat, mil pole mingit seost ei Taavi, Taaveti ega ühegi saalisolijaga. Kummitama jäid viimased sõnad:
<<Ma tahaksin lõpetada  Artur Alliksaare luulereaga: ''Ja tulevik on Sinu jälgi täis..'' Kuid ma ei saa.  Sest see pole tõsi.>>
(ja ainsaks valgusallikaks olev prožektor lasti kildudeks põrandale, jättes saali matvasse pimedusse.)

... ja siis oli see teine üritus - kontsert, mis mulle täiesti ootamatult kingiti. Peresiseselt. Põhjusel, et see toimus siinsamas, kodujärve ääres. Selline üritus nagu Must V tagasitulek, peaesinejaks Tanel Padar & The Sun, soojendajateks FryJack ja Raisk. Viimastest ei teadnud ma enne midagi. Ega tea nüüd ka. Tublid poisid, tehke oma rokki ja punki edasi. Kunagi saate superstaariks. 
 

Alguses oli lava. Ja vähe rahvast. Ent kelle ma ära tundsin, oli tuttava näoga helitehnik - jah, Hencu oli täiesti omas elemendis ja lausa elus. Morigani bassimeest pole ammu näinud, tõdesin. Olid ajad, olid ajad.. Puhas kuld. Was nice to see U again.
Ja TP-d ning The Suni oli ka hea üle pika aja kuulda/näha. DSC01050Tõeline rokielamus toodi koju kätte ja ma sain selle üle vaid siirast headmeelt tunda. Koos E. ja E.-ga. Isegi rahvast tuli õhtu jooksul juurde ning vähemasti ei jäänud me rumalasse olukorda staarirokkarite ees. Näpud said visatud. Aga mitte ära; järgmiseks korraks jätsin osa alles..

Ning siinkohal selgub tõde, et elamusi saab veel ühel viisil jäädvustada: pildistades. Et masinaks oli mobiil, jätab kvaliteet soovida. Kuid seda tõsiasja võib ju ometigi ignoreerida.  DSC01051

(Nii pika postituse puhul jätan ülikoolirõõmud järgmisesse sissekandesse.)

pühapäev, 6. september 2009

Pühapuu.

Üle Su paokil habraste huulte langesid tuhanded sõnad.
Juhtus see öösel, kui keegi ei kuulnud,kuid akendel voolasid mõrad.

''Rasked..,'' ma kuulsin ütlemas kõiki, kes vaatasid aknaid ja maju.
Mina ei uskun'd ja silkasin õue, et näha, sest kõrvad ei taju.

Nii väga ma tahtsin korjata täis Su sõnu oma asised peod
enne, kui tuul nad arutult okstesse valesti kokku veel seob.

Enne kui kellegi määrdunud jalad neil' jätavad porise raja
või keegi nad hooletult minema viskab, sest leiab, et neid pole vaja.

Ent õu oli tühi, niisamuti tänav; rohu sees haigutas suvi.
Su sõnad olid sulanud viimseni ära kui maikuusse eksinud lumi.

Kõik imbusid mulda. Järgmisel koidul akna all' sirgun'd üks puu.
Kümneid rändajaid nüüd selle juurde on käimas ja andmas tal suud.



reede, 4. september 2009

Mida tähistab reaalsus?

Tool ei tähista tooli. Tool='tool'. Nii väidab härra M. Lotman. Oma kõrvaga kuulsin ja mõtlesin sügavalt selle üle järele, kuivõrd ikkagi on kõik ''maitse asi''. See tähendab, vaatenurga ja inimeste loomuomase subjektiivsuse asi.
It's all in Your eyes.


Nädala olen ma paiknenud kusagil teises reaalsuses. Selline tunne, nagu oleks visatud tiiki. Aga mitte külma ega ebameeldivasse, vaid üllatavalt pehmesse ja sooja. Ent sügavasse. Ma tean - see on näiline. Kõik need inimesed - ka nemad on osa optilisest illusioonist; ja ma ei pea siin silmas esimesel infotunnil õppejõu poolt hüütud kildu. . Aga ma soovin, et nii jääkski. Selline illusioon võiks kesta kaua. Palju kauem, kui tegelikkus. Mida iganes siis reaalsus ka ei tähistaks..It's all in my eyes.

Ent, et mitte kalduda ulmadesse ega abstraktsiooni, räägin asjast. Keda need minu segased mõttevälgatused nii ülepea huvitavadki. Mõistetamatuks jäävad nad igal juhul. Tihti mulle endalegi.

Tere, olen Rebane. Mõnda aega juba. Oma esimese nädala olen jätnud selja taha nagu üle õla heidetud näritud õunasüdamiku. Suu veel seemneid täis, püüan mõistatada, mis liiki viljaga on tegu. Siiani näib väga kuldreneti maitsega: tumekollane ja magus, ent mitte lääge. Justnagu õhtud Tartu tänavatel.
Jalutaksin parema meelega rohkemgi, kui jalad lubaksid. Paratamatult, näete, pean ikka veel kurtma ja oma rasket lugu jutustama. Kuid mitte, et teenida haletsemist, vaid kirjeldada miljööd. Ja elukogenud tudengid teavad juba nii mõndagi sellest, et kontsad on üliõpilase jaoks peaaegu ''keelatud nimekirjas''. Ei tohi. Eriti kui arvestada, et osa linnaliini bussijuhte on mühkamid.
Ühel sellisel lonkimisõhtul, kolmapäeval, kui ruttasin Star Cafe'sse üliõpilasõhtule, nägin bussijaamas T.-d. Eesti on väike, mainisin, läksin tere ütlema. Üllatus, mis järgnes, võttis mul mõneks ajaks mõtted ära ja nii ma vist vahtisin üsna tobeda näoga kahte noormeest mu ees, kes väitsid, et on õhtuse ürituse korraldajad. Esimene reaktsioon oli:õnn! ma ei peagi kiirustama. Korraldajadki pole kohal.. Teine aga: kas see saab tõesti võimalik/juhus olla?
Igatahes veetsin väga rahuliku ja meeldiva õhtu ilusate ja heade inimeste seltsis. Just selliste, kellest laulab Sõpruse pst. Mitte, et ma seda oodanud oleksin, aga nii palju siis karmist üliõpilaspeost..
Teel tagasi haarati mind uutesse kohtumistesse. Kord oktoobris sai käidud klubis. Ja selleaegsed tutvused ei ole siiski aurustunud, vaid täiesti olemas.(Kõik teed viivad nüüd Tartusse.) Ja lahkus kinkis mulle veel kesköise filmielamuse Cinamonis. Ning väikese seiklusretke Tasku parklas. Liftid on nõrkadele.. right? Lisaks tänuväärse autosõidu ühikakoju, mis kergendas sõna otseses mõttes mu jalavaeva.

Neljapäev tõi kaasa uued huvitavad loengud ning emotsioonid, mida ma siiani ei mõista. Kuidas ma vahel lausa vihkan seda, et sõnade ja kirjeldustega ei saa anda edasi kübetki hetkede olemust, vahetut kogemust ega vaimset tunnet. Kogu jutt jääb kuivaks ja hoomamatuks ning kaugeks nagu nigeerialasele jääkaru. Kurb. Seepärast võin ma küll rääkida, kuidas me kursusega kokku saime (no, vähemalt poolega meie ~90-st inimesest) ja veetsime ilusa septembrikuise suveõhtu Pirogovil, aga.. Paljud vaid krimpsutaksid nina ja mõmiseksid midagi 'hukas noorusest' või 'distsiplineerimata harimata hipikarjadest'. Aga ometigi, vaidlen vastu. Mitte sellele, et oleksin ise enne sealkäiku sama arvanud, vaid sellele, et nii võib huupi arvata. Kui nüüd metafoorselt rääkida, siis hipisid on igal pool. See ei olene kohast, ajast ega seltskonnast, vaid inimese enda maailmatunnetusest. Ja miks peaks siis hipi kindlasti halb ja põlastusväärne olema? Mina igatahes olen hakanud situatsioonides, inimestes, elus huvitavat, uudset ja eripärast märkama. Kõiges on oma alternatiivne võlu, kui seda silmata ning samas ise selle keskel olla. Avatus. Vastuvõtlikkus. Neid omadusi on vaja. Ilma nendeta kapseldutakse ja surrakse pimedana. Nii ma usun. Eks igalühel ole neile omad piirid, ent vähemasti peab olema tahe.

Piromaania. Ristisin selle õhtuse tudengifenomeni nii; ja vähemalt üks inimene naeris selle üle. Aitäh.
Koos naermine on omamoodi usalduse sümbol. See, et sa jagad kellegagi naeru, on sama, mis jagada saladust, näiteks. Ja mul on hea meel, et eilne oli hommikust õhtuni täis naeru. Vähemalt algus on hea. Või see vaid näib mulle nii.. Siiski - tahan, et see kestaks kaua. Kauem, kui tegelikkus..

''I miss you most when you are with me..''

Addendum: pole hullu, et te nii tagasihoidlikud olete ja mulle vähimatki tagasisidet jätnud ei ole. Nüüd on kõik juba korras.

kolmapäev, 2. september 2009

‘’Kas keegi suudab kaks korda inimene olla?’’ ...

…‘’Ühtegi korda ei suuda keegi olla, ‘’ ütles ta. ‘’Aga püüdma peab.’’

Jumal tänatud, et täna oli palav ja mitte vihmane. Jumal tänatud, et asfalt oli päiksest kuum, et oli nagu suvi ja mitte nagu talv, mitte lumi. Sest vastastel juhtudel oleks paljajalu ringi käimine raskendatud olnud. Aga sel juhul ei oleks ma ju seelikut ega kontsaga kingi ka pannud.. Võta nüüd kinni, mis viib milleni või mis mille tingib.

‘’See, mis tuleb sõbrasüdamest või saatuse salaküljest, on tõrjumatu.’’

Igatahes, Tartu võlusid peavad ikka rikkuma mingid mühkamid, kes omasuvatsi peatusi valivad. Ja nii ma sain lisa 2 km kõndida. Ei hakanud õiendama ka.

Kui ma ükskord Toomemäel olin, ei  pidanud ma enam vastu ja tagasi tulin paljajalu, kingad kotis. (Kommentaar kaasloenguliselt: ‘’Oi, meil on siin hipi.’’ Kas eriolukord ja enda mugavamalt tundmine tähendab hipiliikumist? Enda teada uimasteid ja rahu-armastuse teemat valjuhäälselt mitte ühegi vahendiga ei kuulutanud. Lihtsalt jalgadest olid narmad järel.)

Aga üldiselt loeng, kuhu ma jõudsin (kingadega), innustas mind juba alguses, panemata tähele puupüsti auditooriumi, mis oli ette nähtud ~ 200 inimesele, kuid mahutas üle 300, ning hõõguvatele ja hõõrutud jalgadele. Tsitaadid pärinevad loengus põgusalt mainitud Nikolai Baturini ‘’Karu südamest’’. Tuleb vist lugema hakata; folkloristide piibel, they say. Kui ma mingi aeg raamatukokku jõuan.. Ja kui afiksaaladverbide, translatiivide ja kvotatiivide kõrvalt aega jääb. Ega vist, kui just ei pea.

Tartu lõhnab vanilli ja lämbete rooside järele… Vähemalt minu kapis.

‘’Mina sobisin nende hulka, justnagu oleksingi ma nende hulgast, ainult vahepeal lahkunud, et mujal sündida.’’

DSC01047