('Meie oma on see (aeg), milles elame')
''Don't tell me the sky's the limit when there are foosteps on the moon."
Nõnda siis. Ma tahan sõna võtta! Jah, jah! Nii pealetükkiv olengi. Aga ma lihtsalt ei saa aru, miks keegi ei kuula! Ma ei tea, kas asi on minus või midagi, aga mulle hakkab iga päevaga rohkem tunduma, et inimestel on asjadest ükskõik. Enamasti. Või ei, las ma sõnastan teisiti.. Mitte, et neid asjad ei huvitaks, aga kogu see huvi 'ühiskonna ja ligimese vastu' on kuidagi võlts ja tühine. Ma olen vist tõsise ajutrauma saanud (enesele teadmata muidugi, sest muidu ma ei kahtleks siin ei endas ega üldises lihtsameelsuse mentaliteedis), sest ma ei saa jätta märkamata seda, kuidas miski pole enam tõsiseltvõetav ega mõtestatud. Sõnad, teod, elu.. on muutunud lihtsakoeliseks, tühiseks, pinnapealseks uduks, mis ühel hetkel ringi hõljub, teisel juba kaob ja ununeb. Ah, mind lihtsalt häirib see süvenev madalalaubalisus ja silmakirjalikkus. Kas sõnadel üldse ongi mõtet? Niikuinii on need vaid tühipaljas viisakusavaldus. Homseks on kõigil meelest läinud, mida eelmisel päeval lubatud sai. Kas on mõtet üldse millegi nimel sügavalt pingutada, kui resultaadid sõltuvad kellegi hetketujudest või ilmast. Kasvõi. Kedagi ei huvita. Peaasi, et pulli saaks. Viimase piirini pushitud naiivne mage komöödia.
Rohkem ma sel teemal t ä n a ei peatu.Ja kevad võiks tulla. Sest seda talve niikuinii ei ole. Narris ja narris selle igeriku lumevaibaga ( mis on kõvasti ülepakutud sõna ) ega suutnud ise ka otsustada, kumb ta siis on.. liha või kala. Ah, eks ta üks kala ole non-stop. Nüüd võiks juba kevad olla. Aitab küll sest jandist. Suvi võiks tulla ja päike paista. Mul on vaja D-vitamiini( selgitus: D-vitamiini üks põhiallikas on Päike, mis aitab seda organismil toota).. ja ma ei viitsi enam siin pimedas ja hämaras augus passida. Ahjaa.. ja kogu selles kiires ja pinnapealses maailmas ei teeks veidi inimlikku lähedust üldse halba! Kelner, palun mulle üks klaas lähedust! Palju ma võlgnen? Mida? Viis krooni?? Vale vastus.. Seda ei saa ju osta!! Ah.. Ühiskond või asi! ( vabandust, ma kaldusin teemast kõrvale.)
Igatahes, ma ei taha rohkem iriseda. Sest õnneks on veel inimesi, keda huvitavad asjade sügavus, põhimõtted, lubadused ja kohusetunne. ...Eks?
Üleüldse. Õpetaja Haamer ütles väga õige lause.. 'Minu asi ei ole kohut mõista, vaid mõista.' Suurepärane. Iseasi, kas ka mina suudan sellega hakkama saada. Lihtne ülesanne see ei ole. Aga mina (perfektsionistina olen enda kõige suurem vaenlane) püüdlen alati millegi täiuslikuma poole. Ja eks see ole üks samm lähemale .. Mõista.
Ahjaa, emps, palju õnne sünnipäevaks!
Näeme!
