lasti täna vette. Kallati viinaga üle. Oli küll päris viin, silla peale oli lõhna tunda. Vaatasime ligi tund aega, kas trossid peavad vastu, kas kraanad püsivad püsti, kas mehed jäävad püsti, kas sadamakai jääb terveks, kas pardid ujuvad eemale. Jah, kõik sujus. Emili 007 purjetab nüüd Tartu poole. See sündmus teenis umbes poolesaja inimese tähelepanu, mõned klõpsud kohalikku meediasse (millest pooled klõpsud omakorda olid meie perest, sest ajakirjanik leidis meid vist pika ootamise ajal veetlevamad olevad kui tunkedes kraanajuhid ja krigisevate teleskooptorude otsas kõikuva laeva) ning nii mõnegi möödasõitja pilgu ja peatuse.
Väikelinnarõõmud - selline sündmus !
Võis kohe laupäeva kordaläinuks lugeda ja rahuliku meelega koju Vahingust ja Kierkegaardist lugema tulla.
Ja ma olen natukene eksinud.
Sest Alt-J uus album ei ole veel ilmunud ja ma ei leia hetkel midagi kuulatavat, mis küündiks nende tasemele.
Seniks pean laskma seda ainust lugu läbi oma pea edasi-tagasi.
päeva ning jaaniaega tundub elu hoopis rahulikum ja unisem. Neljapäevast peale on minuni jõudnud kõiksugu ootamatud inimesed, kelle nägemise üle on mul olnud hea meel. U. tuli maale vanaema juurde oma 30ndat pidama ja öösel kuulsin läbi une, kuidas akna all hõigati kooris mu nime. Nii palju uhkust mul oli, et mitte alluda provokatsioonidele; kui enne ei kutsutud, siis.. Hommikul nägime. Pole neid paari noormeest, oma lapsepõlve elupäästjat ning noorpõlve semu, ammu näinud ja taaskohtumine oli lustlik. Järgmine kord pole vaja serenaadi laulda, võib julgelt telefoni teel välja kutsuda.
Järgmise päeva üllatuskülaline jõudis Tallinnast otse enda lõpetamiselt. Vein ühes, mis oli mõeldud daamidele, ning esinduspintsak veel seljas - O.W. saabus traditsiooniliselt jaanide ajal meile külla ja juttu vestma. Põgus tähistamine oli üle aasta tore ning ehk toob suvi ta veel meie kanti tagasi.
Kolmas üllatusvisiidi päev. Kõige ootamatum. T., kes kaheksa aastat tagasi juba lubas kord Hiiumaal mulle Peipsi äärde külla tulla, jõudis nüüd, jälle vaid viivuks Norrast tulles, mulle koduukse ette ja üllatus oli loomulikult suur.
Kõik need toredad inimesed! Viimaks ometi on mäed jõudnud Muhamedi juurde.
Ja pühapäev oli pidupäev, oli vihmapäev, oli jaanide pidamise päev. Kõik olid koos, peale väikese K., kes teise vanaema hoolde oli jäetud, ning hoolimata lakkamatust sajust ja märgadest jalgadest, tantsisime poole kaheni öösel. Siis oli ka vihm üle jäänud ning jive'i keerutusi sai teha ilma vihmavarjuta. Järgmisel päeval muidugi paistis päike. Ent ilmselt oleks selline ilm eelmise õhtu grilli- ja lõkkepeoks olnud liiga lihtne, liiga meeldiv; ehk polekski siis midagi erakordset, mida meenutada.
Mõnda aega tagasi - juuni algul - nägin üsna kummalist unenägu, millel ei leidnud absoluutselt mingit seost oleva, olnu või tulevaga, sisust ja inimestest rääkimata. Järelikult oli tähenduslik uni. Olin mingis võõras linnas (kusagil Eestis, ikka), ühes pubis, kus oli suur puidust lett ja selle taga riiulid. Millegi pärast teadsin endal olevat õiguse nende kahe vahel askeldada, kuivõrd baaridaami ei olnud niiehknaa ega ka kliente. Kuni üks siis tuli - see oli TUTi üks näitlejatest, ta istus leti taha, kruttis oma vuntsi ja ütles iseteadlikult, et ma valaksin talle üht erilist jooki. "Millist neist?" küsisin, ja ta osutas alumisel riiulil olevale tumedast klaasist pudelile. See pudel jäi mulle väga eredalt meelde: lai, lapergune, paksust tumesinisest klaasist, pudelisuu juures oli sinise-triibulise purjega pisike laevamakett ning peal etikett "Gottfried im Himmel" (ei, ma ei teadnud selle tähendust, sest minu aasta jagu õpitud saksa keel ei küündi reaalses elus sellisele tasemele, enne kui ärganuna google translate'i kasutasin). Teadsin, et see on mingi legendaarne kange kraam ja valasin talle pitsikese. Härra ilmselt tabas mu skepsise ning küsis, kas ma soovin maitsta. "Miks ei," mõtlesin ja mekkisin veidi. Pidasin seda kuulujuttude kohta üllatavalt mahedaks ja magusaks.
Selline uni siis.
Ülejäänud elu on kulgenud kuidagi kiirelt ja tihedalt. Eks ma tahtsingi, et viimased kaks nädalat Tartus oleksid täidetud võrdselt nii kohustuste lõpetamise kui nii paljude veel tegemata asjade tegemisega. Tegin edukalt ära oma viimased arvestused ja eksamid, vaatasin ja modereerisin viimast Monolava, tegin oma viimased kultuuriuudised ning andsin ära kõik oma ligipääsukaardid, nii ERRi kui teatri oma, korteri oma soojendan veel nädalakese rahakoti vahel.
Ühel õhtul käisime A.-ga Auras marulõõgastavat terviseklubi ja veepargipaketti võtmas. Aroomisaun avas vist veel kolm lisatšakratki ning vesiliumäest pole ma 12 aastat lasknud.
Lisaks toimus Armastuses juba augustis lubatud soolokontsert. Head sõbrad olid mind kuulama tulnud ning mu süda heldis. Hiljem jätkus viiekesi öö, mille programmiks oli teha teoks asjad, mida D. veel Tartus enne äraminekut tegema peaks. Ühesõnaga - lokaal Pirogov ja lauajalgpall, mis osutus ootamatult populaarseks ning võistkonnad D. & E. ning A. & J. pidid mängima võõrastega. Kaotused olid vastavalt 1:9 ja 4:6. Kui slaavi vahetustudengid, kellega A. ja J. mängisid, olid metsikud fanaatikud, siis meie vastu olnud eestlased paistsid lihtsalt silma osavusega, ent me olime oma ühe värava üle ka väga õnnelikud. Tol ööl läksime veel Zavoodi (milline õige Tartu pidu mööduks selleta, kuigi käisin seal viimati vabal soovil vist 6 aastat tagasi) "Sipsikut" jooma ("Mis mõttes D. ei ole seda joonud? Kõik on Sipsikut joonud!") - apelsinimaik suus jõudsime viimaks Krooksu, et friikartuleid süüa, ent seal jäi hoog kuidagi toppama, karvased olid letiesise järjekorra hõivanud ning hea plaan näis olevat tagasi kesklinna jalutada. Möku ees visati õhku provokatiivne mõte "Spartast", millest olen samuti lugusid kuulnud, kuid parim mõte oli minna edasi, võtta takso ja uinuda ikka veel heldinult oma padjal.
13 ja reede ja täiskuuöö. Peale selle, et viimaks toimus Antoniuse moeetendus, millega lõppes ka mu töö LMK-s, märkisin selle erakordse kosmilise numeratsiooni ära ühe pisikese valge kiviga, mis asub mu südamepoolel ning mille ma võtan endaga tulpidemaale kaasa kui ilusa mälestuse ja meenutuse Tartust ja Eestist. Nii olin endale lubanud. Nii ma seda nüüd kannan.
Karlova kohvik Anna Edasi sai ka viimaks oma oodatud visiidi, olgugi, et kiire.
Nädalavahetuse kahepäevane teatriteadlaste kevadkool Saueaugul valas meid üle nii teatri, jaheduse, päikese kui juttudega. Boonuseks oli road-trip sinna ja tagasi, mis oli omaette elamus, kas või Türi Grossi poe peatuse ja hea "halva" huumori tõttu. Õnneks A. oli kannatlik ja J. jäi vahepeal mu õlale vajudes vait.
Päikest ja rahet ja kruusateid...
Jah, ma sain selle, mida soovisin - intensiivselt elamusi, inimesi ja ilusaid hetki täis päevi, millest saadud head emotsioonid endaga esmalt ühte suvesse võtta, seejärel naeratades seal Euroopa kanalite- ja jalgratastelinnas meenutada.
Aga suvi on veel ees ja kuigi Tartuga on jällenägemiseni jäetud, siis augustis plaanin hõigata välja ametliku lahkumispeo, kus ma loodan näha võimalikult palju armsaid silmapaare, kellega veel tõsta pokaalike olnu ja tuleva nimel.
P.S. Shakira lööb taas mu elus üle 10 aasta laineid. See lugu, noh!
