laupäev, 31. märts 2012

Krüpt.

Armastatakse sellepärast, et armastatakse. Armastus ei vaja põhjusi.
(Paulo Coelho)
Sellest, mis toimus “Kevade ärkamise” esietenduse peol Kirjanike Maja krüptis, jäävad kõnelema nii mitmedki detailid.. neid on palju, ei maksa neisse laskuda. Materiaalne maailm – see kaob meie ümber viimaks niikuinii. Aga sõnad ei kao, mõtted, tunded ja mälestused ei hävi.
Etendus oli õnnestumine, pidu oli mastaapne. Head sõbrad Viljandist olid tulnud vaatama, õnnitlema, pidutsema ja rõõmustama ühes meiega.
Ma ei ole kindel, kas ma tingimata tahan mäletada sellest õhtust seda, et toidulaud oli seniolematult uhke ja rahvast erakordselt palju. Nii TÜTi seest kui väljast. Ilmselt ei oma see enam mingit tähtsust kõige selle kõrval, millised jutud nende inimestega räägitud, tantsud tantsitud, laulud lauldud, sõnad öeldud, tunded avaldatud said..
See oli liigutus, mille pisarad C. õlale jälje jätsid; sellele samale, mida ma olin just ise hoidnud. See oli tänulikkus, mille pisarad KL mu põskedelt pühkis. Ning see oli tõde, mis neile kingitud sai: “Ja kui see pole armastus, mida ma teie vastu tunnen, siis ma ei tea, mis veel…”
Jah, see oli armastus, mille eest pisarad langesid. See oli armastus, mille ma surusin sooja embusse; mis sai pitseritega kinnitatud mu laubale, pigistatud sõbra pihkudesse. See oli armastus, mille eest ma olen valmis pisarateni võitlema ja mis mind kannab. Viie ajal hommikul koju. Ja elus edasi.
Need sõnad, inimesed ja tunded, mis kõik ühtäkki nii selgeks ja tugevaks said – neist hoian ma kinni. See on see, mida ma tahan mäletada sellest õhtust.
Ja kui tund tuleb, mõtle iga hinna eest meie peale. Meie ei vea Sind alt. Meie oleme Sinu vahukoor.” 

Nii ongi. Miks? See ei vaja selgitamist.
Aitäh.
See on Sulle.
Ja Sulle. 
Ning Sulle.

Teile, mu kallid.

neljapäev, 29. märts 2012

Strawberry fields. Again.

Maasikaväljadest olen ma siin juba kord sõna võtnud. Nüüd veidi teises võtmes. Aga üldsõnum jääb samaks.
Ikka veel pole ma teatrist välja rabeleda saanud. Ja ma enam ei ole kindel, kas tahaksingi. Kulgeda teatrisaalist teatrisaali ja proovist proovi, ühest teatrist teise ja ühe trupi juurest teise juurde on nii lummavalt meeldiv, et hirmus hakkab. Teater on kord juba selline must auk, et kes sellele oma sõrme on andnud, haaratakse sinna üleni - ihu, hinge ja vaimuga.
Nii siis ongi mu hommikud möödunud Tartu Uues Teatris ja “Vanemuise biitlite” rütmis ja vaimus; päevane tunnike vaba aega on tuletanud mulle meelde, et olen siiski inimene ja ei saa puhtfüüsiliselt elada vaid õhust, armastusest ja teatrist. Neist ka muidugi, nendeta ei saaks. Muhedad hommikud Laia tänava hoones on olnud täidetud muusika, lihtsate naljade, kuuma tee ja heade inimestega. Muidugi muretsesin ma jälle endale käriseva kurguhääle, mis sujuvalt nasaalseks lörinaks on läinud, aga muud elamis- ja nautimisväärset on õnneks nii palju, et aeg-ajalt tuleb see lihtsalt unustada.
Ja õhtud – õhtuti olen jooksnud Athena keskusesse ja astunud ise lavale. Kogu füsioloogiliste rikete kiuste.
Eile oli tähtis päev. Oli tore ja huvitav päev. Oli hea päev. “Biitlite” proov, nagu ikka, pärast mida läksime K.L.’iga sisustama 2,5 h vaba aega lavale minekuks valmistumiseni. Jalutuskäik, kiire bussisõit, kilomeetrised kaubariiulid ja otsustusvõimetus Prismas, lõunasöök ja pealelõunatee Karlovas (jah, ma siiski arvan, et see piirivöönd, kus ma elan, kuulub Karlova alla. Ma väga tahaks nii uskuda.) ning linnas üürike põige endisesse “baasi” olid saadetud päikselisest päevast ja malbest meeldivast ärevusest eesootava õhtu ees. Ja tõesti-tõesti… Publikurekord ei jäänud tulemata, aplaus ja kiidusõnad olemata. Ja kingitud pajukiisud mu aknalaual.. :)
Esietenduse kummardusega publiku ees lahtus ka viimane kuuaja pinge ja kergendus täitis hinge. Kõik edasine on juba puhas rock’n’roll ja armastus.
Peaaegu sõna otseses mõttes. Tähistasime õnnelike ja rõõmsatena esietendust “Armastuse” kohvikus, kus vadistamine teatrist ja ühistest käikudest ei tahtnud lõppeda. Ühel hetkel siiski minu, C., K.L.-i ja K. jaoks see lõppes, kui me planeeritud teatriauhindade jagamise vaatamise ette võtsime ja ateljeesse suundusime. Emotsioon oli ehe. Ka kerge pettumus galas, mis lihtsalt polnud meie cup of tea. Aga see-eest leidis meid õnnis teatriuni.
Hommik tõi C. tehtud latte, pannkoogiteo, aprikoosimoosi, Golden Girls’i ja “biitlite” kontrolletenduse. “All you need is love”. Kui aus olla, on mõnes proovis nad mulle veidi parema mulje jätnud, aga peale mitmendat korda nägemist, tuleb tunnistada, hakkab see lavastus juba täitsa meeldima. Või on asi visuaalis ja muusikas.. Kes teab. Igatahes saab Uue Teatri saagagi homse esikaga läbi, “Kevade ärkamine” peab täna oma teist esikat ning homme lisaks veel üks etendus ja esikapidu. Ja siis tuleb naasta veidi teatrivaesema elu juurde. Ma ei teagi enam, kas oskan ilma blackbox’ideta olla, ilma selle laterna magica’ta. Ilma teatriimeta. Ehk – kuigi peale etendust sai täna veel ateljees koos burgereid tehtud ja õhtuks edu soovitud ning nüüd olen esimest õhtut üle hulga aja lihtsalt nelja seina vahel kodus ja ei peagi proovi kiirustama – tsiteerides C.-d: “Vaikus on praegu küll viimane asi, mida ma vajaksin.”
Las siis kõlagu!

laupäev, 24. märts 2012

Elu on kui tuledes areen.



Kõnnin kõrgel mööda nööri,
on oht, et langen.
Me oleme kõik kui artistid - 

ei iial tea, kes komistab ja alla langeb. 


Ja kümne küünega haarame kinni õnnest, mis on harva me teel. 


Lutsu keldris. Kevade ärkamine. Järelkajad. Red Dreamer. Enne kui Alender me pilgud neetis. Enne kui "Armastus" meid leidis.

Teater kestab.


neljapäev, 22. märts 2012

La vie du théâtre.

KJ kunagi ütles, et prantsuse keel tekitab tal söögiisu. Millal minus tärkas frankofiil, seda ei mäleta.
Millal ma tegelesin viimati millegagi, mis ei oleks seotud mingilgi määral teatriga – ei mäleta samuti.
Tõsi ta on, et viimased päevad olen teinud teatrit, hinganud teatrit, elanud teatrit. Nädalavahetus kadus teatrile. Või kas sobib öelda “kadus”? Kulges. Teatris. Hommikul proovi, jälle – elu, vesi ja aeg mustas kastis. Ja nii kahel päeval järjest. Õhtul aga, loobumata teatrielust, olime võtnud plaani käia Vanemuist kaemas. Laupäeval “Kontsert diktaatorile” ja pühapäeval “Vihmameest”. Üks neist oli parem kui teine. Esimene valmistas pettumuse ja paraku tuli kahetsusväärsust väljendavat kulmukergitust teha nii dramaturgia kui mõneti lameda näitlejatöö kohal. Ei, vaidlen vastu kriitikale, mis vihjab, nagu päästnuks lavastuse Rein Paku ja Robert Annuse isikud. Isegi Beethoveni muusika ei pannud mind liigutusest värisema. Kahju, ootasin enamat. Kuid tore oli, et sellele etendusele sattus meid ootamatult palju. Ja kellegi arvamus teiste omast suuresti ei erinenud.  
“Vihmameest” käisime vaid kahekesi vaatamas ja sellegi puhul ei lahknenud muljed kuigivõrd: ikka tunduvalt jälgitavam ja parem töö kui eelmisel õhtul nähtul. Minul isiklikult oli film vahetult silme ees ja ehk tõesti olin ma seetõttu rohkem detailides kinni (ja ilmselgelt kergelt solvunud, et Kütsar sugugi Tom Cruisile ei sarnanenud ega Tommingas Hoffmanni ei meenutanud). Mis aga juba enne etenduse algust väga meeldis ja sümpaatia võitis, oli lavakujundus – peenikesed läbipaistvad veetorud ja kukerpalli tegeva inimese traadist maketid. No ja see juugendstiilis trepikäsipuu – küll pildi kujul, – aga minu jaoks jutustas see pilt ka rohkem kui sada sõna ajastust, romantilisest nostalgiast ja sõrmedest, mis nendelt ornamentidelt üle libisenud on. Ja selle lavastuse puhul võin küll öelda, et – mitte jättes kiitmata Tomminga autisti rollisooritust – lavastuse (roosaks!) kirsiks tordil oli Annuse baarmen, kelle absurdselt kikkis vunts ja nukulikult naiivne ning jäik naeratus lihtsalt tõid lavale mingi paeluva absurdisädeme. Veidi jäi häirima ülemängitud Raymondi puue – autist, eriti kui ta on veel geniaalsusele kalduv, ei pruugi olla veel taun ega ilastav friik. Aga kui ma seda ei teaks, siis pettis ära küll ja oli üsna tähelepanuäratav. Kokkuvõttes ei suutnud Vanemuine mind hullumiseni jahmatada, aga vähemasti pakkus toredat teatraalset meelelahutust nädalavahetusse, mille jooksul sai ära hävitatud (rasked sõnad nii meeldiva tegevuse jaoks, nagu seda on maiustamine) kaks rammusat kooki. Samas, hea alternatiiv reedeses proovis söödud kapsale. See oli see õhtu, mil me K.L.’iga keset põrandat filmi jaoks kasutataval valgel sein-põrandal lebasime, prožektoreid vaatasime ja “Kaht kuukiirt” laulsime. Sõime kapsast, mille filmipoisid mulle jätsid. Hmh. Oli huvitav nädalalõpp.
Ja siis, kui ma parajasti teatriproovi ei teinud või teatrit ei vaadanud, siis ma kas kirjutasin sellest, lugesin sellest või kuulasin seda. Siiani. Et saaks ikka – maksimaalselt! Ja et miks ma varem pole enda jaoks kuuldemänge avastanud… Ahjaa, sest ma rahmeldan pidevalt ringi ja ei suuda keskendunult kuulata. Noh, aga võiks. Kirjutamine see-eest on olnud edukas. Lõpetasin nädal tagasi tunniajase hilinemisega pärast südaööd oma maratoniga ja sisuliselt võin öelda, et mu teatrikirjatükk on purgis! Kaitsmine võib tulla – küll ma selle aja jooksul veel lihvin ja trein ja hööveldan.
Mis hööveldamisse puutub, siis see sai ära mainitud kohvikulauas eile raamatukogus, kui ùr L.’iga kokku põrkasin ja me ühise paari veedetud tunni jooksul oma ametieelistustest ja tulevikuplaanidest rääkisime. Kui sepaamet mulle liiga raskeks osutub, siis .. alati saab ju treida ja hööveldada.
Tore on lihtsalt. Leida inimesi ja ennast. Pärast pikka ja pimedat talve, pärast kiirustatud tunde ja otsitud öid. Et saangi lubada endale hetki. Just nii kergelt. Ja lihtsalt.
Täna lubasin endale terve päeva. Jah, raamatukogu sai oma osa siiski, aga see oli meeldiv osa, sest see oli mu vaba tahe ja soov ja mitte ilmtingimata pakiline sundus. Kuni proovini leidsin üles kunagi ammu (sügis tundub minu jaoks juba liiga ammuse ajana) käidud tee C. residentsi, mis mõnda aega juba kannab ateljee nime. Olid väga muhedad tunnid, pelmeenid, naljad ning isegi kaotus lauamängus – see oli mu esimene kord Sabotööri mängida. Naljavaramu muidugi täienes huvitavate pärlitega ka teel proovi, silmates uusi kevadvärde.. värve, see tähendab. (Võite kaks korda arvata, kes pälvis selle apsuga Aasta Liitsõna auhinna).
 419471_391398344222743_100000577424225_1358547_389550237_n
Muidu on jätkuvalt teater. Igal kujul.
A. ütles, et tal on hea meel näha mind nii rõõmsa ja lõbusana. Aga miks ma ei peakski – kui tegelikult on kevad tõepoolest ka minus ärganud. :)

esmaspäev, 12. märts 2012

This World.

Kui kummaline – õppida uuesti kõndima. Justkui.
Teha neid samme, mida pole harjunud tegema juba hulk aega.

Aga nii hea on.
Teada, et ma saan ja suudan.

Ja siis on veel see…
Je t’aime.

pühapäev, 11. märts 2012

Trammid siin enam ei…

Kusagil alustati töönädalat ja esmaspäev oli sinine, aga mina käisin külas ja sõin jäätist. Kusagil mõne katmata akna taga istus päevast väsinud topless mees arvuti taha piirangutega filme vaatama, aga mina istusin Genis diivanile ja rajasin Euroopa kaardile võidu raudteid. Kusagil mõeldi teatrist, aga mina sepitsesin teatriinimestega Karlovas reaktsioonilisi plaane ning lõin kunstilisi maailmaparandusideid.

Kusagil joodi oma viimseid punaseid krosse maha, aga mina olin tööl ja võtsin neid vastu. Kusagil unistati burgeritest, aga mulle toodi Liege’ist gaufreid. Mul olid vestlused ja kook, dispuudid ja paktid. Kusagil oli 20 kraadi külma, aga mina mõtlesin keskööpäikesest.

Kusagil jõlguti tänavatel, aga mina käisin "Ahistatud apostlit” vaatamas. Nautisin laval elu saanud ootamatut vitaalsust, dünaamikat ja ülepakutud ebaeestlaslikkust. Kusagil haigestuti, ja mina valmistusin planeerimatuks esinemiseks.

Kusagil ei läinud lapsed kooli, ka mina mitte – tegin paprika-virsiku-kana ja lõpetasin oma lõputöö teist peatükki. Kusagil streigiti ja liiklus seisis, kuid meie võtsime ette spontaanse kiirreisi Peipsi äärde, soovisime head naistepäeva, ja sõitsime tagasi. Kusagil maakeral kanti päikeseprille, aga sel ööl valgustas teed ja taevast üüratu suur kuldne täiskuu. Kusagil kingiti lilli, aga minu lilled õilmitsesid juba vaasis ning mina laulsin armsate inimeste keskel Armastuses armastusest ning nautisin maailma magusaimaid-maitsvamaid kooke.
 
Kusagil hingati kergendatult, sest oli reede, aga mina sain kohvikus hilinenud magusa üllatuse osaliseks ja rõõmustasin päikseliselt ilusa päeva üle.

Kusagil veedeti klubides nädalavahetust, aga mina läkitasin teele olulised dokumendid ning mõtlesin olulistest otsustest ja võimalustest.

Kusagil Viljandis võetakse vastu kevadet ja tähistatakse ühe tüdruku vanemaks saamist, aga mina olen kodus ja tähistan emme sünnipäeva.



Meil kõigil on oma hetked ja valikud. Me teeme neid. Hästi.

laupäev, 3. märts 2012

Õhtufilosoofia.

Üks šokolaadilaast on täpselt nii hea kui hea on vaniljejäätis tema ümber. 


neljapäev, 1. märts 2012

Projekt: Elu.

Ei ole ajaliselt tulus hommikul ärgates mööda korterit ringi longata ja veeta lisaveerandtund tööle minekuks üht jalga sidudes ja teist lappides. Sellised hommikused rituaalid siis tänasest. Blah.
Moraal 1: koreograafia trennis tasub korralikult enne sooja teha, kui 80+ -kilone noormees enda seljale kätelseisu tegema lasta.
Moraal 2: ka uued ja ilusad saapad võivad piisava vahemaa korral liiga kitsaiks osutuda. Ka talvel jalanõud hõõruvad.
Nüüd on mul siis kaks kasutut jalga.

See-eest oli eile teater. Käisime Tartu Uues Teatris "Projekt Elu" vaatamas.
Selles mõttes väga teemasse, et ma olin just tulnud projekti kirjutamise seminarist ja olen end nüüd ühe varbaga ka veidi Oeconomicumi ja majandusteaduskonnaga sidunud. Ja ega midagi väga valesti etenduses ei öeldudki. Inimesed on asendunud umbmääraste asesõnadega, kommunikatsioon projektismiga ning elust väljaspool projekti enam mõelda ei osata. Kõik on üks suur plaan. Me oleme osa sellest. Tagajärjed on puhas aruandlus. Ning juba ammu ei oska me mäletada inimesi ja nendevahelisi suhteid kontekstis Elu. Selle asemel on Sihtgrupp või Valdkond.
Kuid lihtsalt ütlemise tasandile lavastuses jäädigi. Ja öeldi nii tihkelt, palju ja mõtteid lõpuni mõtlemata, et tervik jäi segaseks, liiga inforohkeks ja muljetuks. Aga kui tekst ja Sõna ületasid minu teadliku vastuvõtu piiri, siis keskendusin ma Leino Rei näitlejamängule. Ja see oli väga nauditav. Sai uue absurdihuumorikillu ka, mida kõrva taha panna ja kellelegi ootamatus olukorras välja heita.
"Sa näed välja nagu kolmnurk!"

Vot säh.