Täna 14.28 olevat alanud suvi. Vastab see tõele? Ei tahaks alusetult skeptiline (või paranoiline?) olla, aga ilmaga lähemalt tutvudes nii ei ütleks. Kas keegi on nüüd valearvestuse teinud või see ongi suvi.. ei tea. Sellise suve eest hakatakse varsti põgenema. Kuhugi kaugele. Kuhugi sooja.
Mina käisin vahepeal rännakul Osnabrückis. Mentaalsel, kui aus olla. Remarque’il külas. Peale selle, et ta mulle alati kirjanikuna meeldinud on, olin nõuks võtnud tema romaanist oma viimase eksamitöö (ehk siis essee) kirjutada. Teemasse süvenemise tulemusena hakkas mulle huvi pakkuma Remarque kui inimene. Niisiis otsustasin end ka tema elulooga kurssi viia. Paar päeva järjest käisin raamatukaante vahel neid samu radu mööda, mida tema kord kodulinnas Osnabrückis ja maailmas. Ma ei tea, miks mulle just see linn nii kummitama jäi. Osnabrück. Võib-olla ehk seetõttu, et tema pagulusest tagasipöördumine sinna sarnanes mingil määral minu kolimisega suveks Tartust koju. .
Aeg seisab. Kõik on vana ja tuttav. Miski on vajutanud oma igavikupitseri asjadele ja inimestele.
Mis tuletab meelde Mehis Heinsaare Pärmivabrikus antud ööülikooli loengut, kus ta ütles midagi sellist, et iga linna jaoks on inimesel olemas erinev identiteet, erinev mõtlemine. Ühes linnas ei ole inimene see, kes ta on teises. Ja see on täiesti õige. Siin mõtlen ma teisi mõtteid, elan teise rütmi järgi.
Ja Remarque? “Taeval ei ole soosikuid” oli hea raamat. Ma ei ütleks, et pupille-laiendav-ilmutust-andev pärl, aga hea. Justnagu hinne, mis ma selle töö eest sain. Hea. Ma ise kujutasin selle romaani vist suurepäraseks, aga tegelikkus võitis. Kujutlusvõime kaotas. Paraku.
Ent mida ma Remarque’i elulugu lugedes avastasin: tema kirjastiil päeviku sissekannetes. Äärmiselt minimalistlik. Lakooniline. Täpne. Kaunis.
Mõtlesin, et peaksin temalt selle ära õppima.
Ja siis pöördusin ma mõneks ajaks tagasi Tartusse. 1930.-aastate Taaralinna. Läbi Bernard Kangro silmade ja sõnade. See polnud mu isiklik valik hakata lugema tema Tartu-tsüklit. See oli soovituslikuks kodutööks teatrirahva jaoks. Teatud põhjustel. Olin seda juba kyogeni’de ajal alustanud, ent siis tundus ta mulle igava ja kuidagi vähehuvipakkuvana. Mingi hetk jõudsin piirini, kus avastasin, et olen mitu päeva järjest end raamatusse unustanud. See tunne täitsa meeldis mulle ja ma ei näinud mingit põhjust end sealjuures segada lasta. Kaotasin end pealegi veelkord Tartu tänavatele ja kujutlesin, et kõnnin tegelastega ühes üle Kivisilla. Selle hetkeni, kui raamat läbi sai. Paari päevaga. Teised osad olid alles raamatukogus, kuid seal algas puhkusenädal. Niisiis ei osanud ma nädal aega midagi teha, kuidagi olla ja midagi lugeda. Jah, riiulil oleks valikut küll. Ja katsetasin isegi aasta tagasi soetatud Kunstisümbolite raamatuga, aga selle ürituse juures osutusin üsna mittejärjepidevaks ja – nõrgaks, ütleme. Täna – viimaks – täiendasin oma öökappi kahe vajaliku Kangroga. Oh, rõõmu!
Ilmselt peaksin ma siia midagi muud ka kirjutama. Peaksin, tunnen, et peaksin. Aga ei tea, kas oleks mõtet. Aeg ei suuda mu mõtetega nii või naa sammu pidada. Ja vastupidi. Nii me jooksemegi pidevalt ajaga üksteisest mööda (nagu öeldakse rääkimise kohta, aga meie ei vestle. Me jookseme temaga.)
Ehk remarque’ilikult…
Aega on mööda läinud. Käisime maal heina tegemas. Vaja oli muru niita, aga seda ei nimeta keegi enam ammu muruks. Käed olid õhtul valusad. Hangust, kärust, rehast ja nõgestest. Nädalavahetusel tuli õde külla. Polnud teda ammu näinud. Ütles, et olen muutunud. Eks ma vist nõustun temaga. Aga mitte nii, nagu tema seda arvab.
Käisin täna Jõgeval. Sain uued tegusad load. Vihma sadas ja king hakkas hõõruma. Homseks nõuan ilusat ilma!
Nii.
Ja seda ka, et täna laekus viimane oodatud hinne, mis tähendab, et selleks aastaks on kooliga ühelpool. Ja mis ma oskan öelda: see kordus taas. . Need eksamid, mida ma lausa füüsiliselt kartsin ja ennast peaaegu haigeks muretsesin, lahterdusid jälle lausa uskumatult “A” sahtlisse. Samas kui see aine, millest ma suuremat üllatust oodatagi ei osanud, “C” kasti libises.
Ehk näitab see midagi – minust ei saa head kirjanikku? Vabandust, suurepärast ei saa; hea saab alati. Igavene “hea”.
Maailmakirjandus, see ainuke must lammas – hea.
Geneetika – suurepärane. Lubate naerda?
Motivatsioonipsühholoogia – see jääb siiani samuti üllatuslikuks A-ks. Ent kui loengutes käimise eest eksamil paar lisaprotsenti saab, siis selle eest võin ju tänulik olla. Endale ka, kui tohib. Kokkuvõttes: kevadsemester tõi siiski hea seisu, arvestades seda meeletut kiirust ja ringisebimist ja psühho-füüsilist rahutust. Peaksin end vist rohkem usaldama. Ka vaid paaripäevaste intervallidega on võimalik sooritada eksameid edukalt ja samas pidada ära kõik toredad peoõhtud ja etendused. Pole paha.
Suures Remarque’i vaimus(tuses) kirjutasin paar päeva tagasi luuletuse ka. Jätan selle teiseks korraks, sest mu sissekanne on niigi pikale veninud. Üldsegi mitte remarque’ilik. Häbi.
Lähen ja istun akna alla Kangroga päikest ootama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar