Musikalisches Opfer

Tänast pühapäeva sai alustatud muusikaelamusega Mustvee luteri kirikus. Toimus seal siis Concerto Grosso kontserdisarja Eesti Kirikud 2008 raames Johann Sebastian Bach'i kammerkontsert. Otsustasin kuulama minna, et puhata mõtteid ja närve ja vaimu. Kirikus on pealegi alati midagi teistsugust. Midagi kõrgemat, puhtamat, helgemat. Kontserdist endast nii palju, et barokkmuusika küll ei ole mu vaieldamatu lemmik oma kaootilisuse ja veidi isegi neurootilise polüfooniaga, ent leidus hetki, mis tõeliselt pai tegid. Hingele. Arusaadav muidugi. Bach oli oma aja suurmees, kuid ajastu nägi ette ju barocco't: lopergust pärli, kus vormivõtted olid ühtlasi nii uuenduslikud kui arengufaasis. Võib-olla ainsaks puuduseks barokk-klassikas peangi enda jaoks üheste vormide ja tajutavamate kulminatsioonide puudumist. Teosed koosnevad justkui eksperimentaalsetest polüfoonilistest kompositsioonidest, millesse on pikitud väikesed teosesisesed kõrghetked. Aga ju on asi siis minus, kes ma loodan kuulda enam meloodiliselt loogilisemaid, vähem kaootilisi ja kindlamate kulminatsioonidega teoseid. Samas, kui ma ei eksi, siis Ricercar 6, Sonata sopr'll Soggetto Reale ( Largo- Allegro-Antante-Allegro) olid üsnagi nauditavad. Ja muidugi tšello. Tšellot olen ma alati pidanud sugestiivselt võimsaimaks ja ilusaimaks pilliks. Ja seda enam, kui arvestada tõsiasja, et tšellistiks oli Muusikakeskkooli VIII klassi õpilane. See oli ilus. Justnagu Apocalyptica, kuigi žanrilt hoopis erinev.
Lisaks interpreteeriti barokkviiulil, -flöödil, -tšellol ja klavessiinil ( ka tavalisel elektroonilisel klaveril). Need pillid jäid mõnevõrra taustaks, tšello oli esiplaanil. Küsimus tekkis vaid, kuidas nad selle klavessiini kohale toimetasid. Kontserdi tippketkeks oli päike, mis otsustas viimaks välja tulla ja läbi kirikuakende saali paista. Ilus oli.
Pühapäeva mahtus ka veel jalutuskäik kutsuga ning õhtu. Õhtu sisustatud kirjanduse ja kunstiajalooga. Põhirõhk aga Allan Vainola ''Ära ärata mind''( vt uudised allpool ) ( korda 35+ ). Ei saa sellest enam nii pea lahti...

''.. hinges on jää, kuid süda päiksest näeb und.. ''

''Lõppude lõpuks polegi vajalik

olla keegi või miski -

veena magedaks lahtub kõik ajalik,

mõte on kangem kui viski.''(B. Alver)

Raske on paljusid asju suuta. Tihti ei suudeta mõista. Mõista, miks või mille tõttu midagi sünnib. Või sureb. Või sündimata jääb. Või surematu on. Ja mida inimesed mõtlevad. Kuidas nad mõtlevad. Mõte iseenesest on alati au sees olnud. Hoopis teine asi on see, mida see mõte endas kannab, millest ta ajendatud on ning milliseid tagajärgi omab.
Ma olen tihti mõtelnud. Mõtete üle. Mõeldamatute ja mõeldatavate asjade, olukordade ja elu üle. Keegi ei ole mulle öelnud, kas need mõtted on õiged või valed, halvad või head. Ma ei tea seda. Ent ehk ei saagi ühe inimese subjektiivselt tingitud mõtteid lahterdada. Kes oleks see kõiketeadev Üldistaja? See, et me elame põhjamaal, seab muidugi omad normid. Ennekõike kristliku ühiskonna ja moraalitunnetuse. Kristlike põhimõtete kohaselt on maailm nii ehk naa dualistlik. Alati on hea ja on halb. On must ja on valge. Õnneks või kahjuks on aja jooksul radikaalsest selgepiirilisest ja vastanduvast Hea/Halva süsteemist kujunenud laialivalguv pooltoonide- ja värvidega eluollus, kus ilmnevad ka semi- määrad. Pooleldi halb, veidi hea, hallikas, heldam, tumedam jne. Selline süstematiseerimine annab küll rohkem võimalusi ja lubab inimestel otsustada oma valikute ja suhtumise kvaliteedi üle, ent raskendab oluliselt elu kui sellist. Nii lihtne oleks kõik ümritsev jaotada must-valgele ruudustikule. Kui ta ei ole hea.. järelikult on ta halb. Piiblis on öeldud: 'Kes ei ole vastu, on poolt.'( Luuka evangeelium). Samuti hea näide radikaalsest dualismist. Kuid tänapäeval tõlgendatakse seda ka tagurpidi: 'Kes ei ole poolt, on vastu.' Nii näitab elu oma mugandumist, kus raske on kõike selgelt ja üheselt mõista ning määratleda. Tõlge sellele, mida enda ümber näeme , tajume, kuuleme sõltub tujust, meie endi piiratusest, sellest, mida tahame näha, tajuda, kuulda või isegi ilmast. ja nii sünnivadki pool-määrad. Ükski asi pole läbinisti halb ega üdini hea. Alati leidub varjundeid, vastavalt sellele, millise nurga alt valgus paistab.
Ja nii ma olen mõelnud: kuidas mingite nähtuste/ asjade väärtus avaldub vaid teatud olukorras? Ei ole ju võimalik, et need väljaspool seda situatsiooni väärtusetud ja teisejärgulised on? Väärtus ei saa ju tekkida silmapilkselt, juhuslikult. Võtame sõprus. Või ühtekuuluvustunne. Kas peab selleks inimesed viima äärmuslikku või tavatusse situatsiooni, et selle olemasolu tõestada? Loomulikult on ka erandeid. Ometi mitte juhuslikke. Üks variant on see, et mingis olukorras inimesed vajavad igatsetud tähelepanu, võimalust end tõestada ja vajalik olla. Sünnib mingi hetkeline võlts-emotsioon, mida võib nimetada ühtekuuluvuseks. Ent, naasnuna tavasituatsiooni, avastatakse, et elada saab ka ilma selle tundeta. Teisel juhul on nn 'võlts-emotsioon' teisenenud millekski muuks - sõpruseks, armastuseks, nartsissismiks. Siiski, tahaksin loota, et see ei ole nii. Et esineb tõesti läbinisti siiraid ja tagamõtteta emotsioone. Ometi jääb mulle selgusetuks, miks ilmnevad need emotsioonid just ebaharilikes ja tihti negatiivsetes oludes.
Ja Elu. Kuidas kindlas olukorras ühed inimesed surmale on määratud, ent teised ellu jäävad? Mille järgi otsustatakse ühe inimese väärtus teiste omadest väiksema olevat? Mis on siis siin õige või vale? Ja mis paikeb nende vahepeal? Juhus? Kulli ja kirja viskamine?

Mõtteid ei saa valida. Küll aga saab neid suunata tegudesse. Kunagi ei tohiks aga omaenese mõtete ohvriks langeda. Järelduste tegemise ja kohtu mõistmise jaoks on vaja enne mõista. See teatavasti eeldaks küsida, huvi tunda ja enne, kui millegi peale pahane olla või milleski pettuda, oma mõtete nn õigsuses veenduda. Ja nagu ma juba olen öelnud: meie ülesanne ei peaks olema mitte hukka mõista, vaid mõista.

Seega, ma ei tahaks näha seda, kuidas süü-liisk saab heidetud kiiremini, kui küsimus: kas Sa oled süüdi?

''Jää sellesse, mida oled õppinud.'' ( Timoteosele 3:14)

Tänasega olen jälle mõne koolituse, kogemuse ja kena päeva võrra rikkam. Päev täis õppimist ja põhjendamatuid eelarvamusi ja hirmu. Milleks küll? Tegu on siiski ju Tartuga. Selle aura lihtsalt laotub üle ja hoiab Sind enese ilusas embuses. Mingil hetkel tabasin end siiski iseennast korrale kutsumas, püüdes ka keskonnasäästliku sõidu loengule veidi tähelepanu pöörata. Ning, ohverdanud küll hinnalise koolipäeva, ei kahetse ma üldse. Tunnid sealpool Mustvee linna kadusid kuidagi erilise kiirusega, elustatud sai üle pika aja Taaralinnas ringisõit (a la keskkonnasäästlik õppesõit). Sai ringi konnatud ja Kotka keldrist omale maitsev puder keedisega leitud ning otsekui suvise päikese all peesitatud. Ning päeva üks põnevaim osa möödus Raadi liberajal. Kogemus, mida ei unusta. Oleks tagasihoidlik öelda, et ma ei kartnud iseseisvalt koos juhusliku grupikaaslasega seal sõita, eriti kui arvestada juhtu, et mind suruti lihtsalt automaatkäigukastiga auto rooli ja öeldi: ''Õpid. Sõida!'' Ja oleks tagasihoidlik öelda, et ma peale esimest korda seda asja südamest armastama ei hakanud. Piruetid päri-ja vastupäeva, blokeerunud rattad ja tagurpidi slaalom, vesiliug ning kurvidest väljasõit. Was really fun! Ning kui ma üksiti Tartus olin, sai veidi peale lõppastet ringi kosserdatud, koos Taskut uudistatud ning mõnusalt minuteid kulutatud. Was also great! Tasuks veel mainida, et kogu selle suurepärase päeva prelüüdiks oli varahommikune bussisõit läbi maalilise värvispektri. Selline sügis on tõesti ilus. Hingemattev. Ja epiloogiks sellele mitte sugugi allajääv päikeseloojang, maitsestatud Kalevi Orange+ Green Tea Dark šokolaadiga. Oeh jah.

Kaitsta ja teenida.

Me püüame end iga päev millegi eest kaitsta. Kaitsetud ja väetid, nagu me oleme. Ometi tabab saatuslik löök meid kõige ootamatumal ajal. Kõige ootamatumalt. Äärmiselt ebameeldiv nohu ja ärajoonud piilupardi hääl, näiteks. Liiga vara rõõmustasin oma 4 sekundi üle krossijooksus. Külmetus ei oota luba ega küsi aega. Aitäh talle selle eest. Õnneks on mul Xymelin ja palju teed (k.a karbitäis pärnaõieteed). Kui te peaksite nägema tänaval kõndimas teelehte ( või pärnaõit) meenutavat olevust, siis võiksin see täiesti vabalt mina olla.
Ja niisiis, kaitsetu ja väeti ning leebemapoolse influentsa poolt allutatuna käisin reedel ka Liina peol. Suutsin endale tõestada, et leidub olukordi, kus muidu kenade sündmuste kõrval seisneb põhisisu enda ja teiste totakate valestikuulmiste ja 'vasakule-olukordade' üle irvitamises. Seda täpselt niikaua, kuni kõhu-ja lõualihased ära väsivad ja siider teoreetiliselt mõjuma peaks hakkama. Toime on oodatust teistsugune. Jään vait ja hakkan mõtlema. Asjade üle. Inimeste üle. Elu üle. Parandamatu veidrik.
Ja pühapäeval, olles ikka veel kaitsetu, väeti ja tõbine, suundusin oma Mekasse - Tartusse. ( ''Oi, mulle meeldib Tartus käia!'' ). Oma erakorralise visiidi eesmärgiks sai seatud meeldiv kultuurne (muuhulgas kultuurne ) filmielamus. Kavasse sai lükatud 'Sügisball'. Teate küll. SEE kuulus 'Sügisball'. Ja seda mitte ainult Virmaliste 'Naeru' pärast. In the end, film osutus huvitavaks ( ja sealhulgas vastuseid mitteandvaks ), kuid päeva üldpildis pisikeseks detailiks, raamimas paljusid teisi huvitavaid ja lahedaid detaile. Üsna korralik maal sai kokku. Teiste hulgas mahuvad sinna maalile sellised kiiksuga geniaalsused nagu kaasaegne graffiti-kunst Tartu tänavatel:

''Sõnum silmade kõrgusel'' ( milleni ma vaevu kontsadelgi pealaega ulatusin )
''Tule homme siia tagasi.''
''Kaitsta ja teenida! §=$ ''

Ja muu graffiti masterpeace, mille mõistmiseks ma kas liiga taipamatu või kunstikauge olen. Anyway.
Ühtlasi on tore meenutada situatsiooni a la suvaline madruseriietes mees Toomemäel, pärimas assotsiatsioonidest seoses Lennart Meriga, ning väriseva paatosega teatamas, et tänu Lennart Merile on maailm avatud ( vihje temanimelisele lennuväljale). Jee. Rõõmustagem koos. Eriti suureks šokiks võis see nüüd olla neile, kes siiani kusagil metsikus paguluses või pimesi nõukaaegses raudsete kardinatega paigas elasid.. Teile teadmiseks: maailm on valla!
Muuseas palusid mu jalad ära märkida, et minu kallid saapad, mis lõbusasti Tartu tänavatel kõpsutanud on, hakkavad neid tänavaid juba kartma. Kerge jooks bussijaama? Kerged jalutuskäigud Toomemäel mulla ja lehtede seas ( need viimased on selle hooaja kõva sõna! )? Yes, please. Taaskord, pühapäev tõestas end kui parim päev nädalas. Õigustatult.

Mis puutub kooli, siis käsil on noorte rebasekutsikate retsimine. Ja selle kõrvalt proovides käimine. Ma tunnen end iga päev üha vanemana, sest inimesed pidevalt mu ümber räägivad, kuidas ma peagi tulen kooli juubelile kui vilistlane, ja mina kui kooli üks vanemaid õpilasi, ja mina kui VANEMrebane, ja mina kui vastutustundlik ja eeskujuandev abiturient... Aeh. Küll aeg ikka lendab ( ?! )

Õhh. Ja neljapäeval jälle Tartusse. Vrõnn-õnn. Maarjamõisa, ehk kohtume? Peaasi, et reedeks ikka peole jõuan. Ja kipsiga väga tantsu lüüa ei tahaks..

Nüüd aga uneaeg. Ööd.

Thin Maya

Oli pühapäev. Oli jahe. Olid õunad. Oli mahl. Oli pühapäev. Ning oli tume šokolaad tšilliga. Oli tee. Ja oli segadus. Olid tühjad pudelid. Olid asjad. Ja olid veel mõned asjad. Ja oli kabatšok. Ja olid pannkoogid. Ja oli kitarr. Ning olid vestlused. Olid kanamunad. Oli tore. Ja oli pühapäev.

Üks erakordselt ebatavalisemaid pühapäevi. Palju asju oli. Üle hulga aja sain oma kitarri kellegi teise loomingu teenistusse usaldada. Ning mis ajast me kabatšokki taignas teeme? Ja seda veel köögis, mida äragi ei tunne.. Ime, et ma ise kuidagi endale tunnistasin, kus ja mis olukorras ma hetkel olen. Ja ennekõike - mida ma küll täpsemalt ikkagi teen?! Seda, et ma munafiil olen, sain ma hiljem teada. Või kumb siis: ehk munahoolik? Aga sõnastus ei omagi tähtsust. Sisu loeb ; )Õnneks ulatub mu parema käe pöial ümber kaela paremat kõrva puudutama, seega mu kolesteroolitase on veel normis. Yeei!
Pühapäev otsustas osutuda meeldivalt spontaanseks improvisatsiooniliseks fragmendiks nädalast.
Karinit oli tore jälle näha. Viimasel ajal käib ta Mustvees nii tihti, et mulle hakkab tunduma, nagu poleks ta Tallinnasse kunagi kolinudki.
Maale pühapäeval siiski ei jõudnud. Aga see viga sai esmaspäeval ära parandatud. ( note to myself : õpi selle auto sidurit ükskord ometi käsitsema!)

Ja nii ta läks. Uus nädal uute kohustuste, väljakutsete ja ootamatustega on käima lükatud.

Kui ööpäevas oleks ometi 30 h. Oeh.

not here... not here...

Arriving somewhere but not here. Porcupine Tree räägib täna minu eest.

.. ei mingit šokolaadi, päikest ega teatrit..

Ma peaaegu et kuulen seda enda rinnus: ..

Tilk. Tilk.
Tilk. Tilk. Tilk.
Tilk. Tilk. Tilk. Tilk.
Tilk. Tilk. Tilk. Tilk. Tilk.
Tilk. Tilk. Tilk. Tilk.
Tilk. Tilk. Tilk.
Tilk. Tilk.
Tilk.

.. aga vähemasti lööb edasi...

Šokolaadist loobusin vabatahtlikult. Ei või seda endale lubada oma astelpaju-kibuvitsa-alõtšadieedi kõrvale. Ja päikest pole enam ammu.

Üldse - viimased 23 h on üks järjekordne näide seeriast 'Jalaga näkku'. Blah.
Lähen.
Ja mõtlen.
Ja olen.
Olen.
Olen.
Olen.
Kõige ebaõnne kiuste olen.

...lasen kaablitel magada ...

sõnu pole vaja.

'heaven is on the way.. '

31 küsimust

Kas kuulsus on suhteline või on suhtelisus kuulus? Kas nutta asjade purunemise või purunenemise paratamatuse üle? Kas nirvaana on rafineeritud isekuse vorm? Kumb siis ikkagi viib elu edasi: kultuur või kapital? Kas tuleviku etteteadmatus on valetamine? Kas oma otsustes sõltumatu olemine tähendab vabadust või anarhiat? Kumb on olulisem: üldine sotsiaalne maine või hingeline rahulolu? Kes vastutab meie tänaste tegude eest, mille mõju avaldub peale meie surma? Kui kõigel on hind, siis elu on müüdav ja kaastunne ostetav? Kas ettevaatus tagab turvatunde või viib nihilismini? Mis on Tõde? Miks inimene peidab end ühiskondliku maski taha, kui see on tehtud kellegi teise näo järgi? Kui elu on suletud süsteem, kas meie elutee on siis sünnist surmani entroopia suurenemine? Kas see tähendab, et me mitte ei sure kõrge vanaduse tõttu vaid degradeerume, ammendame end? Ülbe ükskõiksus - põhjus või tagajärg? Kas Murphy seadused kehtiksid, kui neid poleks seadustena kirja pandud? Kus on see Elu, mille jätsime ellu?(T.S. Eliot) Miks inimesed kaotavad puudustunnet seda enam, mida rohkem aega mööda läheb? Kas see tähendab, et puudused on inimeste endi tahtlikult, ent põhjendamatult esilekutsutud vajadused, mida tegelikkuses, väljaspool meid endid, ei eksisteerigi? Mis on harmoonia aluseks? Kellele siis ikkagi lüüakse hingekella? Kas tulemused õigustavad vahendeid? Kui kaua kestab hetk? Kes määrab saatuse ja saatuse kordumatuse? On paranoia enamasti põhjendatud prohvetlikkus? Miks saadakse vastused küsimustele alles siis, kui küsimuse olemus juba ununenud on? Kas teadmatus on õnnistus või traagiline enesepete? Millised kohustused omistada Saatusele? Kui palju sõltub Elu meist endist? Kuhu kaovad unustatud mõtted? Tingimusteta armastus - müüt või rariteet?

Ülemaailmne teadmiste päev. 5 kuud täis kogutud teadmatust. Nii palju küsimusi. Nii vähe vastuseid. On neid üldse vaja?