Teiselt planeedilt. Tervitustega.

Olen igal aastal mõelnud, et mis on see, mis suves nii teisiti on. Tegin nüüd tähelduse: suveöödes on mingi kutsuv rahutus. Olete ka tajunud?

Peale oma viimast postitust on hulk vett merre voolanud. Ja ma imestan, et elu siiski edasi läheb. Ent tõepoolest – ka peale eilset geneetika eksamit eksistents jätkub.
Enne seda aga.
Sain pannkoogiüledoosi, mis täielikult pole siiani kadunud. Vähemasti oli tore. See pannkoogipeo õhtu lõppes Karlovas järgmise päeva Suure Vastasseisu meelelahutusliku osa kava kokkuklopsimisega. Püüdes kõrvale jätta ohtrad detailid, räägin sellest suurüritusest ülevaatlikult. Niisiis. Üliõpilasteater vs ajaloolased. Mida meie tegime? Poisid olid need, kas platsil palliga ringi ajasid. Tüdrukud olid need, kes suurte kahisevate tuustide ja hõigetega neid ergutasid. Ja lisaks tegime šõud. Vaheaegadel tantsisime eriti kitšilik-imalat ergutustantsu eriti ülevindi kostüümides (jah, Jari oli cheerleader. Jah, ta oli lõpus trikoos); tegime kyogeni treilerit, puhusime minipasunatest oma meeskonnale “We are the champions”-i ja vastasmeeskonnale leinamarssi. Jooksime, hüppasime ja täitsime aja kõikvõimalike teatraalsete elementidega. No, ja siis ma läksin mehele. Või noh.
Astusin suures valges pulmakleidis keset saali, neoonvärvi krepp-paberist ergutustuust käes, pruutneitsid kleidisaba hoidmas, pulmamuusik Jari kõrval kitarril nutmaajavat armastuslugu mängimas, . .
Rääkisin saali loo oma müstilise armastatu piinlikest juhtumistest. Ja ütlesin, et armastan Teda. Armastan Teda nagu rullnokk burksi, nagu skarabeus sõnnikupallikest, nagu… koiliblikas villast sokki!
Sel hetkel pidi meie tütikast korvpallipoiss (hei, Mehis!) mu ära röövima, kuid – oh üllatust! – kui ma olin hetk varem välja valitud võõrale ajaloolasele kaela langenud, otsustas too ise mu sülle kahmata ja uhkelt üle saalipõranda kardina taha tormata. Teoorias ja meie plaanis oleks pidanud ta suurest šokk-etteastest hämmingus olema ja kohmetuma. Võta näpust. Mehis jäi pika ninaga, pruutneitsid, kes ise mu üksijäänud peiu kaasa pidid võtma, niisamuti. Nukralt ja nõutult vaatama. Ja publik saalist hakkas karjuma “Kibe"!” Oh well.. Tegime siis neile improšõud. Nõnda paljukest siis meie happening-plaanist. Ärgem alahinnakem ajaloolasi.
Kuid korvpallimatš lõppes TÜT-i võiduga. Elagu!

Ja eelmisel nädalal tulid eksamid. Ja tulid veel kuumemad ilmad. 30 kraadi iga päev. Päikese käes vähemasti. Nii kuum. Käisin kodupoodides lihtsalt selleks, et kusagil hingata ja organismi ülekuumenemist leevendada. Kusjuures Selver on jahedam kui Rimi.
Ühe eksamiga sain teisipäeval maha, teise lükkasin edasi. Ja mina hakkasin õppima hoopis geneetika eksamiks. Kaks päeva jutti seda omale ajusagaratesse sisse ajanud (nagu verivorstitegu), tajusin, et katus hakkas vaikselt sõitma. Lugesin neid konspekte ja ühel hetkel tekkis selline tühi tunne. Selline, nagu märkaksid korraga, et oled miskipärast teisel planeedil, ei tea, kuidas sinna said ja kuidas tagasi saada. Paanikasegune ärevustunne. Hirm ja mõistmatus. Niisiis...
...Illusioon. Läksime Illusiooni. Olin seal tegelikult esimest korda – tõtt öelda: koht oli stiilne ja midagi ette heita ei ole. Ka mitte seda, et pikka aega olime KJ-ga diskopõrandal ainsad tantsulised. Aga kui tema seal juba on, siis saab latt kõrgele seatud.
Tantsisime retromuusika saatel terve öö, kõik selle geneetika ja muud jamad kingataldade alla, diskosaalisuitsu sisse.

Ma ei tea, kas asi oli suveöö lämbuses, mis pähe hakkas, selles, et ööbikud polnud oma laulu jätnud või koduteel tänaval deklameeritud Shakespeare’i “Suveöö unenäos”, ent koju jõudnuna avastasin, et taevas oli valgeks löömas (pole selle suveajaga harjunud: et pimedat aega ei ole. Et ööd ongi valged.) ja uni näis mõttetuna. Leidsin, et on parim võimalus viia läbi endaga psühho-füüsiline eksperiment: mitte minna magama. Niisiis tegin endale hoopis võileibu, kuuma kohvi ja meesaia ning vaatasin aknast poole viie ajal päikesetõusu. Peagi siras koiduvalgus heledalt majade katustele, puudele, tänavatele. Puges sisse korterite akendepragudest, aialippide alt aedadesse, katuseviilude vahelt pööningutele. Ja mina hakkasin taas õppima geneetikat. Nägin, kuidas esimesed bussid arglikult mööda vurasid, kuidas inimesed uniselt uste vahelt hommikut tervitama tulid ja tänavad aegamisi elavamaks muutusid.
Poole kaheksa ajal vajusin tunniks ära, kuid panin äratuse üheksaks ja läksin jooksma. See oli sürreaalne. Jalgades veel tantsuöö surin, peas surra-murra mõtted, hommikune tuul edasi kandmas. Väga virgastav. Külm dušš. Ja siis õppisin edasi. Õhtuni. Pealelõunal vajusin tunniks taas ära. Ja jätkasin.
Minu kolmapäev lõppes neljapäeva öösel.

Reedel oli etendus, peale mida mul tekkis kihk rutiini murda. Lihtsalt sellepärast, et ainus rebel-olemine ei väljenduks õhtuhämaruses ja –vaikuses punase tulega üle tee minemises.
Koduteel läksin bussi pealt varem maha ja hüppasin Emajõkke (astusin sujuvalt pajude alt liivaselt künkalt, kui aus olla). Mis sest, et ujumisriideid kaasas ei olnud. See ei sega ju midagi. Päris looduslast, tõsi küll, mängima ei hakanud. Oli küll üsna Tartu sinine laguun, aga üle jõe Eedeni lähedal peeti piknikut. Seeliku ja topi jätsin siiski asjadega kaldale, though. Vesi oli soe ja mõnus. Kasutasin ära viimase kahe nädala troopikat, sest kaua see enam ei pidanud püsima.
Tatsasin paljajalu kodu poole, kuulasin head muusikat ja võtsin lahkelt oma põsel vastu õhtupäikese viimased kiired.

Järgmised päevad ei üllatanud kedagi. Tsiteerin: MutS seondub otseselt DNA kaksikahela mittepaarduva alaga, seejärel liitub MutL. MutS-MutL-DNA kompleks translokeerub hemimetüleeritud GATC saidiga seondunud endonukleaasi MutH juurde, stimuleerides MutH endonukleaasset aktiivsust. MutH lõikab fosfodiestersidet ajutiselt metüleerimata DNA ahelast. MutH poolne lõige võib toimuda kahjustusest kas 5´- või 3´-suunas, mis võib olla kahjustatud kohast kuni 1000 nt kaugusel. Seejärel toimub valestipaardunud nukleotiidi sisaldava regiooni kõrvaldamine eksonukleaaside toimel. DNA ahelate lahtikeeramisel osaleb helikaas UvrD. ssDNA-le sünteesib komplementaarse DNA ahela DNA polümeraas III kompleks. /…/

Saate isegi aru, eks.
Ometigi jõudsin pühapäeval Ruskaverre ja Maarja-Magdaleenasse, olla kohutavale hulgale sääskedele avalikuks supiköögiks ning .. njh, õppida maal geneetikat. Aga kõhu sain isegi täis. Nagu vanaisa juures alati.

Ning eile oli esimene vihmane päev. Geneetika eksam. Ent vaatamata ilmale, läksin ma külma närviga, trotsides jahedat tuult ja uduvihma, rakubioloogia instituuti ja tegin selle eksami ära. Ma ei tea, kas ma ta ä r a tegin, aga vähemasti on temaga ühelpool. Suurest kergendustundest läksin ja ostsin endale šokolaadi ja kohupiimasaia. Oh seda õnne.

Ja lähebki elu edasi..

Lõppu lisaksin kuuldud tsitaadi. Aitäh selle pretsedenditu hetke eest.

Now the hungry lion roars,
And the wolf behowls the moon;
Whilst the heavy ploughman snores,
All with weary task fordone.
Now the wasted brands do glow,
Whilst the screech-owl, screeching loud,
Puts the wretch that lies in woe
In remembrance of a shroud.
Now it is the time of night
That the graves all gaping wide,
Every one lets forth his sprite,
In the church-way paths to glide:
And we fairies, that do run
By the triple Hecate's team,
From the presence of the sun,
Following darkness like a dream,
Now are frolic: not a mouse
Shall disturb this hallow'd house:
I am sent with broom before,
To sweep the dust behind the door.

(Shakespeare “Midsummer Night’s Dream)

Tahtsin siia panna korduvalt erinevaid laule, kuni komistasin täiesti juhuslikult selle otsa. Ja see tegi mu päeva. Mitu lausa. (Vaadake kindlasti videot . See on nii vahva.)

Soundtrack: Fountains of Wayne – Someone To Love

Ööbikud, kyogen ja pangarööv.

Nädalad on omale tiivad kasvatanud. Või tundub see mulle vaid isiklikult nii. Eks ta üks paras metsik tormamine on olnud. Vaata, kuidas ajalind lendab!

Kuid vahel laskub ta maa peale, sirutab oma tiivad laiali ja laseb end imetleda ja jälgida täies ilus.
Näiteks mõnel hilisõhtul, kui etendus on lõppenud, kui äsja sadanud vihmast auravatel tänavatel on kuulda ööbikulaulu, kui film on läbi, kui niiske vihmavarju käepidemelt on hajunud seda hoidnud käte soojus, kui magus rammestus juhatab koduteed…

Nii möödus eelmine nädal. Oli esietendus. Lausa kaks. Ja oli esikapidu. Oli kitarr, olid inimesed, olid laulud, olid .. Jah, öös oli asju. Oli laul tänaval koju kõndides. Oli tunne. Millestki kõrgemast. Millestki kergest. Kes seda enam teab..
Ja reedel oli taas etendus. Meie oma salarituaal Tampere majas - jaapani satiir. Valitutele. Ja peale seda oli Kaubamaja, mille kärsitud inimesed sulgeda tahtsid ning mistõttu järgnes arutelu vihma käes.. See sai lahendatud. Oli Ristiisa. Oli kuum šokolaad ja pannkoogid kohviga. Või noh, kuidas kellelgi. Oli vestlus elust ja surmast, saatusest, tahtest ja naljakatest juhtumistest esimestes ametikatsetustes.
Ja oli “Pangarööv”. Välikino siis. Mis lähema uurimise peale osutus vihma tõttu olevat linnaraamatukogu siseruumidesse tõstetud. Et see vihm siis ka.. Ta jäi ju lõpuks üle. Aga pargis laulis rõõmsasti Chalice, pole hullu. Jagus rahvast parkigi (need, kes filmiotsingutel edasi ei viitsinud jälgi ajada.) KJ oli tubli ja asjalik ja aitas ekraani püsti panna. Ilmselt oli ta ainuke noormees seal (peale kinobussi-kuti). Hmm. Aga sai filmike vaadatud ja tuleb tõdeda, et polegi midagi väga halba öelda. Eesti filmid tuleb ikka ära näha, eriti veel siis, kui tuttavad ja stuudiokaaslased seal tegevad on. Hästi. Kõik oli hästi.

Ja nüüd lendab ta jälle ringi. Mitmendat ringi juba.
Päike! Päike on väljas. Ja lausa suvine lämbus. Nii vahva, nii vahva, et saab käia lühikeste varrukate, seeliku ja kingadega. Oeh.

Täna oli viimane geneetika. Jah, edasipidi magan hommikuti ja ei lase end oma pideval hirmul sissemagamise ees öösel kell 4 üles ajada, et pakkima hakata või kell 2.15, et kooli minna. Need ajad jäävad vast seljataha.
Tänane päev keeras vindi sisse juba varahommikust alates. No, pisidetailid pisidetailideks. Aga .. ma näiteks läksin ja ostsin omale panni. Jah, uue panni. See pole minu jaoks lihtsalt suvaline sisseost ja šoppamaskäik. Minu jaoks on see sümboolne. See on nagu millegi uue algus. Minu pann. Nagu esimene kevadeliblikas. Nagu esimene koolipäev. Nagu esimene suudlus. Esimene pääsuke. Midagi erilist.
Sain Novaluxi sünnipäeva ja oma suure ostu puhul tasuta mullitaja kaasa.

Jah, see on täiesti normaalne, et ma tatsan Turu tänaval kesklinna suunas ja puhun päikese poole mulle. Juuksed soojast suvetuulest sassis, jaki varrukad üles keeratud (hiljem loobusin tast üldse), kaelarätt risti-rästi üle õla. Puhun mulle.

Vot nii lill ongi.

Ja varsti-varsti pannkoogipidu. Mul on juba mitmendat päeva pannkoogipäev. See ei ole niisama, et teed pannkooke ja ongi pannkoogipäev. Selleks peab eriline tunne olema. Just selline, kui tõused hommikul õige jalaga voodist ja juba ärganuna on kuidagi hea tuju. Või siis, kui jääd vahel mõnda lindu vaatama või kuulama kusagilt pargist või aiast või vanalinnatänavalt kostvat kitarrimängu või lihtsalt unistama. Ja kusagil sees istub pisike hea tunne. Selline on pannkoogipäev.

Lähen ja puhun mulle selle auks.

Täielik zen.

Soundtrack: Johnny Cash – Ring of Fire

Kuidas mu laul jäi laulmata..

Midway on our life's journey,
I found myself in dark woods,
the right road lost.

To tell about those woods is hard—
so tangled and rough and savage
that thinking of it now, I feel the old fear stirring:

death is hardly more bitter.

Ongi otsustatud. Elu on jälle hulga selgem. Eilne päev oli ilus, päike säras suvisemalt ning peale perioodi, mil ma ühel hetkel enam ei mõistnud, mispidi maakera ringi käib, mõjus säärane kirgas staatika kuidagi rahustavalt, turvaliselt, kindlalt. Kaks ja pool tundi varahommikust sõitu. Külma rahu ja sooja südamega. Jah, haige hääle ja murtud unistustega. Juba ette teadnuna. Ent selle võrra õnnelikumana. Sest teadmatus oleks hullem. Jalutuskäik vanalinnas tornide ja võlvide ja käikude all. Kaasavõetud pirukas, Aura tikrivesi ja paratsetamool mingi vanalinna juhupoe ees, Xymelin ja päikesevann Toomkiriku ees ning uued tutvused Lavakunstikooli ukse ees ja taga. Seejärel armetu üritus teha midagi oma häälega, naeratus H. Toompere fotokaamerasse, kitarr selga ja rõõmsalt välja. "Which way is the railway station? We don't want to go that way. We want to go to the opposite way. Yes, I know where the railway station is. But we want to know where we are. Now, where is the railway station. We don't want to go there!!". Naer juhmide turistide üle, kes meie käest arusaamatuid küsimusi pärima tulid. Paar tundi juttu ja mate ühes vanalinna kohvikus ning kaks-pool tundi unist-päikselist tagasisõitu. Õhtul kontrolletendus. Vaikivad pilgud. Paljud ütlemata jäänud sõnad...

Ma imestasin oma ükskõiksuse üle. Ma imestasin selle üle, kui kergesti ma seda võtsin. Veel aasta tagasi oleksin tõesti Paksust Margaretast alla hüpanud. Nüüd? Nüüd.. jah, ilmselt murdus miski minus juba Viljandis. Murdus ära. Ja nüüd ei suuda ma isegi kurb olla. Ilmselt on mul eitusfaas ja paari nädala pärast kuivatan patju. Või kas ikka? Ehk usaldan taaskord neid ettekirjutatud õigeid valikuid. Ma siiralt tahaks nüüd loota, et need on olemas...

Õhtul on kyogen'ide esikas.
Näete siis. Meie elu läheb edasi.

Soundtrack: lugu, mida üks tänavamuusik juhtus vanalinnas tänavanurgal mängima. Võtsin selle loo endaga kaasa. Creedence Clearwater Revival - Have You Ever Seen The Rain?

Seitsmes öö

Küsimus jäi: kuidas lõppes reede?
Ring sai täis. Nädal sai läbi. Kuu sai läbi.
Nagu lubatud, ärkasin 6.30 ja läksin geneetikasse. Järgnes etnoloogia ja kultuuriantropoloogia. Toomkiriku varemete juures olid luudadega lasteaialapsed. Sigatüüka noorkasvandikud vist. Koolipäev jätkus keeleteadusega. Kuid siis pidin tegema ootamatu pöörde ning loobuma Ujula tänava peost. Vabandan asjaosaliste ees. Koolitöö sõitis graafikusse sisse ning - mis täna tehtud, see homme hooleta. Paari tunni pärast algas proov. Niivõrd kuivõrd. Üks pidev ümberkorralduste ja ringitegemiste jada. Ja mitu korda ma nende tundide jooksul sain lavale minna? Mitu korda veel mõni? Ühesõnaga - mingi hetk jõudis kohale, et pole mõtet niisama passida. Jäägu. Linnas jätkusid kevadpäevad ja kaarsillal seati üles konstruktsioone ja bändikraami. Volber. Läksime KJ-ga uudistama. Õhtu oli lämbe ja vaikne. Rahvast liikus palju. Lausa nii palju, et ma ei saanud üsna pikka aega aru, et Laura mu kõrval kõnnib. Tema muidugi sai. Palju õnne, Laur! (jah, tal oli sünnipäev.) Puhusime juttu ja suundusime oma teed. Suundusime pikemat teed, sest aega veel oli, aega oli piisavalt, et avastada Tartut risti-rästi. Õigeks ajaks jõudsime tiiruga sinna, kuhu plaan minna oli - Hirmuvabriku eri CT-s. Indeed, vähemasti oldi sisustusega vaeva nähtud ning isegi üks laip kanderaamil kohale veeretatud. Lina all siiski. Vaatamata kõikidele plaanidele turvameeste tähelepanu kõrvale juhtida ja lina alla piiluda, ei õnnestunud meil seda teha. Ainsa häiriva asjana seal olid kaks kahtlase olekuga jorssi, kes meie kõrvale taha ruumi maha sadasid, nina alla tükkisid ja viimaks küsisid, ega meil midagi puudu ole. Ei. Ei olnud. Paraku tulid nad mõne aja pärast tagasi. Endiselt - me ei soovinud midagi. Selline intentsioon, meile midagi ''puuduoleva täiteks" maha ärida, ei olnud just ilusaim hetk. Aga polnud viga. Ülejäänud õhtu kulges väga ilusti. Lausa nii, et mu varbad värvi muutsid. Väga viimase peal volbriööpidu ja eriti intensiivne tants olid need täiesti siniseks maalinud. Justkui ukse vahele jäänud. Hea, et ma sellest varem aru ei saanud. Aga ehk polekski see mind morjendanud. It was a spectacular night anyway. Aitäh.
Just nagu terve see möödunud nädal.

Laupäeva hommikul läksin jala kompsude ja läpakaga Tähtverre, sest bussid käivad laupäeval teise aja järgi (tubli, D.). Tegin isikliku rekordi ja olin 30 minutiga Purdest Krooksu juures. Tegin oma suzuki arvestuse. Tulime Jaanikaga ära, tema läks talgutele, mina kesklinna. Jooksin taas A.-ga kokku. Küll ikka trehvab. Eesti pole suuremaks saanud ja kõik teed viivad endiselt Tartusse. Oh well.
Õhtul pidasime Lauraga tagasihoidlikult tema sünnipäeva ja pühapäev kulus mul põdemisele. Ei, mitte homse pärast. See.. on ..hell teema. Sõna otseses mõttes põdesin. Kõripõletikku. Vaat siis. Murphy teeb oma korrektuurid. Ja mis seal ikka. Pole ma esimene. Teine samuti mitte. Ehk tõesti on elul meiega teised plaanid. Aga näis. Homme näis. Ja mis teisse puutub, siis - pea püsti, poisid! Tõeline lava on veel ees..