Siis kui ta vahel ilmub jälle

Sügis võib küll käes olla, aga täna oli suvi korraks taas me juures. Äkki sai ilm soojaks ja päike tegi septembrikuu kohta tavatult palava pai.
 Sellest, et sügis on käes, annab märku minu seletamatu soov muuta oma pesa. Jälle vaatan kauplustes ringi põlevil silmi, kas seda-või-teist-või-kolmandat ei läheks mu elamisse vaja. Ja mitte ainult praktilise külje pealt, vaid pigem kunstilise. Kuldsete lehvidega kardinad köitnud - ikka ei ole mulle küll, et pean leidma end seinapilt käes poodides seismas ja kujutlemas, kuhu ma selle oma seinal paigutaksin ning kuidas ma seda lõunavalguses vaataksin. Või hommiku-, või õhtuvalguses. Öösel? Ja kõik need imeilusad asjakesed, mis võiksid mul olemas olla. Jah, ja korter. Suur korter, et kõiki neid asju mahutada ning midagi, mida pidada enda omaks.
 Kui veider, et paralleelselt sügise-tundemärkidega on minus võimust võtnud ka kevadised tundemärgid. Varakult siis sel aastal. Kevad algab minu jaoks siis, kui ma tunnen, et tahan midagi enda juures muuta: mõni ekstravagantne lisaehe, mõni leidlik aksessuaar, ootamatu stiiliuuendus, uus juuksevärv või -lõikus. . Liiga palju muutumissoove on tinginud selle, et ma olen juberahul oma shift of angle'iga. Lausa nii, et üle pika aja kirjutasin hoobilt luuletuse.
 Vahel on nii mõnus septembri viimastel päevadel tunda sooja tuult oma juustes ja sõita rattaga õhtule vastu..

 

 Soundtrack : Mice Parade - Do Your Eyes See Sparks

Võta seda . Kannatlikkus.

Meil kõigil võiks seda vahel rohkem olla.

Jäälätted – Emajõgi – Tartu .

Nädal algas kolmekümnendate hõngus. Sõitsime Valgasse “Piirivööndit” mängima. Linn tundus veidi ehmatavalt tuttav, tõepoolest poleks osanud arvata, et me nii ruttu seal tagasi oleme. Kuidagi liiga ruttu. Alles suvekuumas neil tänavail käisime. Omamoodi heldimusega ja kahetiste tunnetega vaatasime jälle neid tänavanurki ja maju – sh ka Säde külalistemaja. Läti poolel sai ka käidud, kultuurimaja sambad ja saalid põgusalt nähtud. Etenduse andsime ka ikka ära, polnud küll hoopiski see, mis ta kunagi oli, ent reis sai ette võetud, nagu plaanis oli. Kangro on ehk sealpool horisonti meie üle uhke: tõime ajatu Tartu tudengielu tema kodulinna, sinna, kust kõik see kord alguse on saanud..

Oli neljapäeva hommik, päike kuldas Supilinna tänavaid. Viibisin seal kolmandat korda. Kolmapäevane külaskäik oli sujuvalt veninud veidi pikemaks visiidiks ning nii-mõnegi-teetassi-jutu-pärastlõunaks ning plaan varahommikul taas kokku saada leidis nüüd rakendust. Eelmise päeva meeldiv tegevusetu loidus jätkus niisiis järgmisel päeval, kuid tegemiste puuduse üle enam kurta ei saanud; kui asjad juhtuvad, siis ikka alati korraga.  
  Juhtus siis nii, et mõtlesime Liisuga teha vahvleid – vana hea vahvliteooria nimel –, aga ei leidnud kusagilt vahvliküpsetajat. Seega meisterdasime küpsisetordi. Oma aia värskete õuntega, sooja südame ja hella hoolega. Neid jagus nii ohtrasti, et koogike sai oodatust varem valmis ning aega koolini oli küll ja veel. Liisu tegi hommikukohvi, rüüpasime seda ja nautisime sooja varasügist Supilinnas. Tõtt öelda olen ma alati sellesse linnaossa skeptiliselt suhtunud, tänamatu eelarvamusega, võin nüüd tagant järele öelda. Neist saja aasta vanustest majadest õhkub sellist ajaloolist kunsti-hõngu, kaugete aegade boheemlikku sära, et südametu oleks mõelda Supilinnast kui lagunevast aguli-linnaosast. 
Seisin kõrgete lagedega Lepiku tänava korteris ja mõtlesin, kui palju need seinad, need aknaraamid ja puitpõrand on näinud; kui mitmed kunstnikud on neil treppidel kõndinud, neil akendel seisnud ja õue peal sahisevaid kaski vaadanud. Betti Alver elas kord üle tänava vastasmajas. .
L. istus vanaaegse päevinäinud puitkirjutuslaua taha ja hakkas mõtlema oma näidendipilti. Tal oli vaja see valmis kirjutada. Tema põrandal asuva kohvri (mis täitis riiuli rolli, mahutades purgis pintsleid, ehteid, karbikesi, asjakesi) sees seisva peeglitüki peal helkles septembrikuu päike, kusagil haugatas koer. Sügisõun sulas mõnusalt ühte piimakohvi maitsega. Aeg oli äkitselt seisma jäänud. Ta istus, mõtles, naeris siis ja ütles, et vajab sigaretti. Nagu ühele loomeinimesele omane: istuda, suitsetada ja kirjutada segamatult oma katusekorteris, arvasin. Aega oli küll; jätsin ta stseenile keskenduma ning läksin ise ümber nurga poodi. Ilm oli erakordselt mõnus ja soe. Ja need tänavad tundusid mulle ühtäkki erakordselt mõnusad ja soojad. Seisin tagasi tulles mõnda aega Lepiku 6 maja ees ja mõtlesin Betti Alverile. Ja ühe noore tüdruku unistusele elada kunagi kunstniku elu ühes Supilinna korteris. Seal ta nüüd oli..
Kohver põrandal kogu selle huvitava pudi-padiga tundus endiselt sümpaatne. Pööningul – lausus ta – on neid vist veel, seal on palju asju. Kulunud nagisev trepp viis üles katuse alla. Astusime vaikselt ajalootolmusel pööningul, vaatasime sinna aastate jooksul viidud mänguasju, massiivseid puitkappe, toole, lastevankreid, kuldsete nurkadega vanu fotoalbumeid. Ja siis oli seal kõrval veel kellegi ärklituba raskepärase ajahambast puretud kirjutuslaua, põrandalambi ja hunniku asjadega, mida keegi enam ei vaja ja millele kunagi järgi ei tulda. Tuvid olid selle koha enda omaks teinud.. Ilmselt kunagi elas ja töötas seal mõni kirjanik, kes ''tattnina'' valgel paberile sõnakunsti valas. Või filosoof.. Nagu Nietzsche. Kes teab..
Õhtuni, ütlesin minnes lävel ja lippasin treppidest alla.
Lippasin kooli, ning eneselegi täiesti ootamatult olin nõus peale loenguid osalema ühel väljahõigatud reklaamifilmimisel. Enamjaolt TÜTi seltskonnaga me seal siis olime – Lõunakeskuses, ülesandega jäähallis uisutada ja olla rõõmsad. Pool tundi täis prii lõbu ja lusti. Saime selle eest päris korraliku tasu, kindlasti mitmekordse kompensatsiooni mu sinisele küünarnukile. Pealegi oli tore näha Jürksi, kes sõjaväest puhkusenädalat Tartus veetmas oli. Temaga nägime vilksamisi veel öösel ka. Siis, kui ma pärast plaanitud üllatuspidu koju minnes viivuks Genis läbi hüppamas olin. 
Kui asjad juhtuvad, siis ikka korraga.. 
Jõudsin kiirustades koju, siis joostes Liisu juurde. Võtsime ühes oma meistriteose, ka veini ning läksime palju õnne soovima. Seda võib nimetada Ally ja Asse ühisvisiidiks meie kalli Verneri juurde.
Oeh. Ja sel ööl sai taaskord naerdud kõhulihased meeletult valusaks, pikendades naeruga tunduvalt oma eluiga (isegi magamata unetundide kiuste – sellise naeruteraapiaga oleme igal juhul plussis). Vana hea huumorikogumik sai välja võetud ning järjest ette loetud. G. liitus samuti ja naeris meiega ühes end pisarateni kõverasse. Kahele A4-le panime kirja jooksvalt oma pärlidki. Oli ilus õhtu, jätkuks ilusale hommikule.
Ja Mannu on juba mõnda aega tagasi Tartus! Pärast viimast kesköist ekspromtkülastust oleme kohtunud vaid juhuslikult. Eilsed ühised teatriloengud, öised jutud Genis ja hommikune vilksamisi nägemine bussijaamas toovad naeratuse näole ja pähe mõtted ilusast Tartu-elust.

Teetähis.

Minu elu 7. maantee 23. kilomeetri post.
Elus on jätkuvalt
ka selliseid hetki.

Muud
ei
tahtnudki
öelda.

Meie metsas on nüüdsest liiklusmärgid (?!)

Kui paljud teist saavad öelda, et on sellisega sõitnud? Seenel käinud? Kurvi välja võtnud?
Noh, ei tahaks nüüd kiidelda, aga .. tõmmuriisikate kübara läbimõõt oli 25 cm ja ma nägin metsisekukke. Ja, et ma ilmselt võtsin kaks kilo puhtalt sellega alla, et vahetasin käiku. Eriti tore oli muidugi avastada, et gaasipedaal kiilub kinni..

Vastuseks: jah, õhtuks sai praetud seeni (st – me jõudsime elusalt koju).
Homsest olen taas daam ja kannan siidikleiti.

“Mul ei tule sageli öösiti und. Mõtlen kõiksugu asjadele. Vahel kahtlen, kas inimestel tasubki elust nii kramplikult kinni pidada. Kas elu üldse on seda väärt?”

On küll.

Kunst, veri, pisarad.

Minu sissekanne siia on jäänud sama hiljaks kui head kavatsused. Oscar Wilde kirjutas kunagi ühes heas raamatus, et heades kavatsustes on midagi saatuslikku – need jäävad alati hiljaks. Aga see selleks. Minu ainsaks vabanduseks on endiselt suutmatus (ja ehk ka tahtmatus?) rebida igapäevaelu killukesi siia ning panna nad sõnadesse. Ikka tunduvad nad kas liiga hallid või liiga säravad. Ometigi on maailm meie enda tõlgendus ja väärtustesüsteem algab meie peast.

Pidasin mõnda aega plaani kirjutada Draamast, Eesti Teatri Festivalist 2011. Plaan venis päevadesse ja nüüdseks juba nädalaks. Ilmselt jääb põhjalikum analüüs ja ülevaade nähtud etendustest kirja panemata. Kuid kui mul õnnestub kunagi jutu sisse neist viiteid pikkida, on ka hea väljavaade. Kolme päeva jooksul nähtud neljast etendusest (“Peeter Volkonski viimane suudlus”(TUT), “Ihade osakond” (Von Krahl), “Kas ma olen nüüd elus" (Eesti Draamateater), “Õitseng” (Eesti Draamateater)) tooksin esile ehk esimese ja viimase. Kuigi esimese puuduseks oli minu arust dramaturgiline laialivalguvus (aga ehk on see postmodernistlik teater ja ma jään oma nurinaga rumalaks) ning konkreetne lõpetamatus (jah, mind jäi häirima see ebaprofessionaalne avangard, mis pealegi kohati publikule lausa ohtlik oli – kui korvpallitüdrukute käest pall kontrollimatult minema lendas ja publik pahameeles saalist lahkuma oli sunnitud). Viimase puudusi ei oska ma välja tuua, sest ma ei ole “Õitsengu” taustalooga piisavalt kursis, ja mulle tundub, et mu teadmised antud loos on puudulikud ning kriitika oleks kohatu. Ma justkui nautisin seda etendust, saamata paljudest liinidest, mõtetest, dialoogikäikudest, ajahüpetest, kompositsioonilisest nüanssidest lõpuni (kui üldse) aru. Kuid ehk autor/lavastaja ei taotlenudki selgust, vaid püüdis vaatajat oma  mugavalt naudiskleja kohalt veidigi liigutada ja elu kummalisse nihkesse asetada. Kes teab. Siiski meeldis.
 Ülejäänud kaks jätsid mulle pigem tüütu või liialt pingutatult “postmodernistliku” mulje. Liiga palju kõike ja ei midagi. A g a  – Kristo Viidingu Kiki-kehastus Draamateatri “Kas ma olen nüüd elus” lavastuses söövitas minusse uskumatu teatrielamuse. Ilmselt see hämmastav rollisooritus päästis minu jaoks tolle (jubepika) etenduse ning lükkas kord telekast nähtud “Popi ja Huhuu” etaloni kaarega kummuli. “Kunstveri ja –pisarad” jäi mul nägemata, aga kavala allusiooni pealkirja võin ikka lisada.
  Teatrit ja kunsti (verest ja pisaratest rääkimata) on saanud tunduvalt rohkem, kui Draama 2011 pakkuda jõudis. Et juba esmaspäeval tuleb sõita viimaks Valka ning taas lavalaudadele astuda kui Asse Jairus  - jah, taas avastada Piirivöönd – siis on tulnud viimaste õhtute valgus saata ära proovisaalis. Me oleme jälle seal, kus aasta tagasi kõik alguse sai (kui nii võib öelda), 1930ndate Tartus, taas nende tuttavate ja veidra nostalgia-hõngu saanud tegelastena. Kuid mitte päris. Sest mõned päevad tagasi said sügiseks tühjaks jäänud TÜTi read täiendust üheksa uue liikme näol. Olnud isiklikult komisjonis, võin julgelt öelda, et selle aasta katsed ei hiilanud osalejate arvu, küll aga taseme poolest. Raske oli valida, keda jätta sisse, keda välja. Sellest otsusest sõltub neist igaühe saatus ja elukäik. Minu kaks aastat TÜTi on olnud pöördeline ja tähenduslik aeg ning ilma selle jah-sõnata 2009. a sügisel oleksin ma täna tunduvalt vaesem ja piiratum inimene (ja ma ei pea silmas materiaalseid väärtusi). Eile pidasime maha ka tutvumisõhtu, jutte ja heietusi oli rohkelt ja sisukalt. Ja nii muuseas – olles viimasel ajal sattunud vaimustusse oma kohustuste-vastutuse-aktivismi-hoogudest – olen nüüdsest TÜTi juhatuse liige.
Võta nüüd kinni, mida elu toob võrreldes sellega, mida ma arvasin teda toovat. Teatri juhatuse ainsaks naisliikmeks saamine tuli sama ootamatult (lahterdudes kategooriasse “kes-oleks-võinud-arvata”) kui Geni palgaliseks olemine. Ja ometigi ma naudin seda.. kui saan end hõivata üha rohkem ja rohkem ning võimalikult mitmekesistes valdkondades. Vastutus. Miski minus on valmis seda võtma ja kandma. 
… Hoiab mind ehk ülemäära piinavatest mõtetest ning tunnetest eemal. Hoiab mind tegevuses ja annab jõudu saada paremaks, osavamaks, targemaks.. Kuigi, jah, see võtab vähemaks nii mõnegi võimaluse mõelda muid mõtteid ja neid ilusamini väljendama õppida. Aga küll leiab. Aega ei ole kunagi üle, aega tuleb võtta.

Inimsuhted on nagu nad on. Kui hinnalises serviisis on mõnes tassis mõra, on tähtis, et kann oleks terve.

Square one

 

Siin me siis nüüd oleme. Vihm ja mina. Vihm ja sina. Vihm ja tema. Vihm ja meie. Vihm ja maailm. Ja ometigi on praegu väljas soe ja ammu juba ei saja. Coldplay ilmselt teab, mida ma mõtlen. Või vähemasti tean mina, mida Coldplay mõtleb.

 Miks on see nii, et päevad pole vennad ja mõni on kaugel roosivärvilisest elust, on rõske ja hall. Kas seepärast, et olen sügise pöördumatult sisse lasknud?

 Nii kahju on näha oma töö vilju. Vahel me teeme asju, mida peame õiglasemaks ja paremaks. Isegi, kui see nõuab meilt kaalukaid ohvreid, loobumist hetkelistest rõõmudest. Parema homse nimel. Kuigi see homne võib olla mägede taga. Ja me saame, mis me tahame. Ja me oleme, mis me anname. Kuid keegi ei suuda ikkagi ära võtta seda haledat kahjutunnet. Ei ole sugugi kerge tunda end kergelt sellisel hommikul nagu täna.
 Aga kui elada üle need koledad hundikarva hommikud, kui leppida, et häid asju ei planeerita, need saavad vaid juhtuda, siis kusagil ju püsib raske vaevaga vormitud, raudsest tahtest tahutud lootus, et ühel päeval, ühel hommikul - paistab jälle päike.

Võib-olla.

Ühel päeval kirjutan ma siia Armastusest.

Seni

kõigest

muust.

Justkui

ka see

loeks.

'Je vois la vie en rose'

Otsustasin, et piisab vähemast. Less is more. Ja kõigil neil elamustel ja mälestustel on mõnikord parem, kui nad eranditult siin emotsioonitult lahti kistud ei saa. Iga aasta, nädala ja päevaga muutub elu üha vähem must-valgeks ning kõikide nende värvide ülestähendamine pole mitte üksnes raske, vaid ka ebaõiglaselt sadistlik. Niikuinii olen jõudnud faasi, mil siinsed postitused on saanud niivõrd allusioonide- ja sümboliterikka vormi, et ainsana oskan neid dešifreerida ma ise.
AGA.
Praegu võtan endale siiski õiguse tsiteerida Edith Piafi (nagu pealkirjast näha) ja öelda, et neljapäeva ööd ei olnud. Olid vaid tunnid täis tantsu, nalja, naeru ja juttu. Selles on ennekõike süüdi Saatus, kes minule teadmata moel asjad nii sättis, et ma end plaaniväliselt Crepp'is osaliselt uuest seltskonnast leidsin, ning veidi ka C., kes meid tuttavaks tegi.
 Eesti keel on selles osas tänamatu, et pidin ütlema "süüdi", mõeldes tegelikult midagi stiilis "vastutav olema". Aga see kõlab nii sisutühjalt bürokraatlikult.
Niisiis on veidi asjasse segatud ka Geni V hooaja avapeol esinenud Kriminaalne Elevant, kes mulle ootamatult head muusikat mängis (kuigi aus olles - selleks ajaks olid põrandalauad juba hõõgvele tantsitud), ja veidi ka see pisike elevant seal Müürilehes katusel, kes ka kindlasti mingit määravat rolli mängis.
 Gen vahetus peagi Zavoodi vastu ehk meil avanes võimalus näidata minu uuele sõbrale Tartu kuulsaimat hipiurgast. C. ja J. tundsid end seal nagu kodus, mina, mäletamata, kui ammu aega tagasi sinna viimati sattusin, imestasin sealse värvika kontingendi üle, A. aga vaimustus ventilatsioonitorudest ja oranžist laest. Et ta aga vaid üheks ööks Tartusse tuli ning une ära keelas (paludes sel sõnatult viisakalt lahkuda), lasime tänavatel end kanda ja ööl kaduda.
 Ma ei tea täpselt, mitu anekdooti või nalja jõuab viie tunni jooksul lugeda ning mitu korda absurdse huumori üle naerda või mitu värinat üle selja joosta, rääkides koidu ajal teispoolsusest, unenägudest, maailmalõpust ja elust väljaspool Maad. Aga seda ma tean, et ei võta kaua, et avastada see tunne, millest laulab Edith Piaf, suruda see ühte öhhe ning tänada kõiki neid "süüdlasi", kes eelneva tosina tunni eest "vastutavad olid".





Ma olen aru saanud, et vihjelooks mõeldud laulul on teiste asjaosaliste jaoks erinevad emotsionaalsed tähendused, aga mulle jääb see seostuma just selle õhtuga. Ja tantsuga.
Amy Macdonald - This Is The Life

“Let them eat cake”

Kui veider. Tahaksin nagu midagi kirjutada, aga ei oska. Või siis teisalt jälle ei taha ka. Internetiside on sama stabiilne kui kanamuna nööri peal ning kindlasti on veel palju asju, mis on küsitavad ja segased. Ju ma olen jälle oma blogiga tülis ja ei mõista end siin väljendada. Teen natuke proovi. Lihtsalt, et mõned asjad päris kaotsi ei läheks.
Viimati hõiskasin, kui meeldivalt Tartu mind üllatas. Ma ei soovigi sellelt teelt kuhugi kõrvale kalduda, vaid jätkata sama kiidulauluga. (Kui nüüd kõrvale jätta see tõik, et WiFi on vana ahv).
Mul on tunne, nagu oleksin kümme aastat kusagil ära olnud. Et nüüd, taas Tartus tagasi olles, näib inimestega kokkusaamine olevat omandanud omamoodi sentimentaalse väärtuse, nostalgilise ja ühiste kunagiste mälestuste värvingu. Ometi oli ka pärast kahte kuud tore niisama näha ja rääkida. Mitte prooviruumi seinte vahel või juhtumisi tänaval, nagu siiani ikka on olnud. Kohvipausis kuulsin lugusid Roomast, rääkisin minule teadaolevaid uudiseid TÜTist ja sellest, mida suvelõpp mulle tõi. Paduvihm ei seganud ja kohustused ei rõhunud. Spontaanne bussireis viis Prismasse šokolaadi sööma. Verneri ja Asse lugu aga ei lõppe, nagu aeg näitab – 19. september ootab neid Valgas.
Ja eilne õhtu kulges ühikaromantika tähe all. Läksin Kru:benzi juurde oma rattale järele ning küpsetasin tänutäheks koogi. Pariisi õunakoogi. Uue aasta sisseõnnistamine kokkamisega on juba nagu traditsioon. Jõudsime tülli ka minna, kui ma õhinaga vaidlema hakkasin, et munadest, kurgist ja saib’ast jagub mulle süüa küll ja küll. Kõigi vastuseismiste kiuste osteti mul kapid süüa täis ja - mis kõige hullem  - keelati toanaabritel minu käest süüa vastu võtta. Muidu ma surevat nälga ja seda ei saa lasta juhtuda. Aga see oli selline naljakas tüli. Ja ega me vist oskagi temaga tülitseda. Võtsime hoopis Triinu kampa ja muutsime ühikaköögi (jälle) salongiks: tarisin oma küünla kohale ja K. fancy telefon varustas meid võrratu Yann Tierseniga. Siis me rääkisime metafoorides…
Esimese kursuse tunne pole kuhugi kadunud ega kolmanda kursuse elukogemus ja teadmised niisamuti. Need koos kokku on selle semestri alguse teinud vägagi nüansirohkeks ja nauditavaks. Ma oskan jälle rõõmu tunda etteheitvatest kõnedest ùr L.-ile: “Miks Sa magad ja miks Sa juba siin ei ole?!” ning seejärel lektüüri otsimisest raamatukogus. Või mitmekümnemeetrisest tordist, mida teadmiste päeva puhul jagatakse.
Eelmise aasta mälestused, mis kord olid eredad ja (südame?)lähedased, on nüüd jäämas kuhugi kaugele ja asendumas uue alguse koogiga. Ja uue hooajaga Genis. Hmh.. Nagu näha, vahetuvad seltskonnad, ent mõningad inimesed jäävad vaatamata sellele. Iga päev toob midagi uut ja päev korraga elamine ei näigi nii hirmus ja kohutav, kui ma kunagi arvasin. Praegu olen üsna rahul. Mingi tasakaal on minus saavutatud.
Ja ma tahaksin ikkagi uskuda, et “ma olen leidnud selle, mida otsisin”. Jah, otseloomulikult! Selles ei saaks ma enam kahelda.

Jubesegane postitus tuli. Kuid eks see elu olegi selline. Nautigem.