Teatrist, verest ja magusast elust.

Kevad on jala ukse vahele saanud. Tubli. Mulle meeldib, kui enda eest suudetakse seista. Enne ametlikku kevade algust sadas paksu lund ning külma oli –12. Hirmutav oli. Talv on tore, talv on ilus, aga rahvas teab rääkida, et pill tuleb pika ilu peale. Ja pikalevenimisega talv just ei koonerdanud. Nüüd naeran koos päikesega.

Ja kevadesoojaga poevad kusagilt kapinurkadest välja külmal ajal varjul olnud energiavarud ja elumärgid. Senisest suurem aktiivsus ja tahe pidevalt midagi teha, kogeda, tunda, näha, muuta.

Niisiis käisin ma teatris. Eilse ülemaailmse teatripäeva auks . . .!

Tartu Uus Teater tõi lavale etenduse “Ird, K.”, mis rääkis loo 1960. - 1970. aastate ühest ambivalentsemast ning mõjukamast teatritegelasest – pätist ja kommunistist, teatriuuendajast ning karmi käega lavastajast Kaarel Irdist. Nero Urke mängitud peaosa tekitas juba etenduse algusminutitel mõningase vastumeelsuse, trotsi ning distantseerituse. No mida ta räuskab ja laamendab seal?! Mis ta on mingi kuningas, et ümmardamist ning pedantlikku korda vajab?
Vastuseks: jah. Tee Vanemuise lavade ning teatriringkondade troonile kulges vaevaliselt ning tihti üle laipade, nõudes raudset rusikat, närvikava ning häbematust. Revolutsiooniga veres, ent sügavalt kunstiliste aadetega ekstsentrik ei andnud hetkekski armu – olid sa koristaja, näitleja, kolleeg, abikaasa, partei esimees või Vanajumal ise – ühtviisi parima, täpseima, intensiivseima tulemuse pidid ikkagi andma. Parima Irdi järgi. Töö – olgu selleks siis kunst – pidi olema higi-ja verelõhnaline. Ja alles siis sai tulla kuulsus. Ahelad, mis see endaga kaasa tõi, olid pärast säärast ränka tööd ning sisemist eneseületamist rasked nagu raud. Kogu selle vaimse ning füüsilise suutlikkusse piiril kulgeva elu taustaks laulis Jaak Joala:

Võib ehk mõelda, et just kuulsuses peitubki õnn
Kuid keegi vaevalt õnne leidnud sealt on
Kui kord saaksin, heidaks kuulsuse ahelad ma
Siis lõputut vabadust tunda saan.
Need, kes kuulsust on tundnud ja kuulsust on näinud
sellest vaid vabaks nad soovivad
Kuid, kes kuulsuse kannul kindlalt veel sammub,
kord kuulsuse piinu tunda saab...

Sel hetkel hakkasin Irdi vastu tundma mingit sümpaatiat. Sellist nukrat, peaaegu heletsevat. Ta rabeles iseenda vaadete ning tolleaegse ühiskonna köidikutes, püüdes jääda ellu oma ebastabiilsuse ja teiste kriitika kiuste. Ent varem või hiljem puhuvad ka teatrilavadel uued tuuled, tihiti kannavad nad pealuuga lippu. Ühel hetkel murduvad tugevaimadki meist. Nii ka Ird. Ta kandis oma ahelaid auga elu lõpuni. Samasuguse vastumeelsuse, trotsi ja distantseeritusega, nagu suhtuti temasse. Ad astra.
Minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt jäi Genialistide klubi lava selle lavastuse jaoks ebaausalt kitsaks, väikeseks, piiratuks. Lugu ning selle visulaane ja kunstiline pool väärinuks suuremat ruumi. Selle täitmine poleks mingi küsimus.

Etendust käisin vaatamas kolmapäeva hommikupoolikul. Samal hilisõhtul sattusin pooljuhuslikult uuesti Gen’i. Peale mainitud juukselõikusrituaali, koogi-tee-õhtut, tuli Jaanikal idee järgmise päeva kontrolltööle käega lüüa ning ‘maailmafilmi’ vaatama minna. Läksime. Vaatasime. Räägiti söögist ja söögivalmistamisest. Ju mul läks kõht tühjaks ja ma lõpuni vaatama ei jäänud, läksin koju ja tegin meesaia.
Jah, esmaspäeva õhtul oli elu taas magusamaks tehtud.

Järgmise kolmapäeva kohal hõljus sama veider müstilis-teatraalne-rituaalne oreool. Mis ma tegin? Tõusin nagu ikka pool üheksa. Sõin kõhu korralikult täis, võtsin koti. Astusin nr 6 bussi peale, nagu ikka. Väljusin Vabaduse puiesteel. Nagu ikka. Ent kooli ei läinud. Mitte et oleks pidanud, aga polnud plaaniski. Läksin Riiamäele ning istusin bussi nr 7. Väljusin Kaare peatuses, kõndisin läbi halli hommiku sisse suure kivimaja uksest, juba tuntud rada pidi liigselt mõtlemata III korrusele, täitsin ankeedi, vastasin paarile küsimusele, ulatasin sõrme ja kahel korral käsivarre. Neelatasin külmalt, kui tundsin nõela oma veeni sisenevat, vaatasin telekat ning enda kätt – naersin: s e e seal oli hiiglaslik! Arvasin, et saan oma hirmust üle ja vaatan seda peenikest asja oma käes ja selle küljes olevat kaadervärki… See ei olnud peenike. See oli jõhker. Nii ehmatavalt jõhker, et ma tundsin kohatut soovi olukorra üle naerda. See oli kohutav. Ja ilmselt ei imestanud ma ka enam selle üle, kui ühel hetkel piinavalt palav hakkas ning nuuskpiiritust vaja läks. Nüüd ma juba teadsin, et mõne minutiga läheb see üle. Jõin teed, mahla, sõin küpsiseid, kuulasin oma südame pekslemist. Panin seekord mantli ise selga, kõndisin omal jalal tagasi. Tagasi kesklinna. Sest päike oli vahepeal paistma hakanud ning hing oli kuidagi kergem (eks siis o,5l). Kevad oli äkitselt tulnud. Ja ma olin enda üle uhke. Sest kotis oli šokolaadi ja küpsiseid. Elu oli jälle magus.

Õhtu viis mind ootamatult taas Genkluppi. Etendusele. Seekord esietendus seal Noorte Teatritehase üheksas omalavastus “Ühel mehel oli lagi nii madal, et ta sai ainult lesta süüa”. Melodramaatiline tragikomöödia ajas publikut naerma, pani mõtlema sümbolite, elu hammasrataste, absurdsuse, veidruse ning paratamatuse üle. Kas minuga võib juhtuda samuti? Või minu tuttavatega? Lavastusest oli aru saada, et mõte polnud ehitatud sõnasammastele – tähtis polnud edastada teksti, vaid pentsikut sisu. Muusikatausta ja liikumist oli rohkem kui sõnalist osa, peategelase kõrval olid karakterid tinglikud ning episoodilised. Ent vaatamata lühikesele kestusele, oli etenduse aeg täidetud intensiivse lavatööga, pideva eklektilise tegevusega. Lõpp tuli naeruga. Kollektiivne naer laval. Lõpp hea, kõik hea.

Läksin koju, ja sõin kooki. Jah, päev varem käidi külas. Koogiga. Elu tehti jälle magusamaks.

Neljapäev. Kool. Kino. Imedemaa. Eksistents. Pikk jutuajamine elust, maailmast, ajaloost, Inimesest, olemisest, usust, Saatusest, Darwinist, Universumist.

Elu kordab end kohati. Viimasel ajal tagurpidi.
Kevad toob soojemad tuuled. Kevad toob pikemad päevad. Kevad toob valgemad mõtted.

Elagu päike, teater ja šokolaad!

Mindtrack: Tunng - Bullets

Miskist ja millestki.

Tere hommikust.
Mis hommik ta enam ikka on, kisub juba lõunasse, aga ma pidasin sobivaks praegust hetke siiski hommikuks lugeda. Minu jaoks kestab hommik kuni kella kaheni, siis algab lõuna ning nelja võib juba varajaseks õhtupoolikuks lugeda.
Ilmselt kadusin ma ebahuvitavatele juturadadele. Mainin siis veel nii palju ära, et täna äratas mind suur ja soe päikesepaiste. Ta ilmutab end üha rohkem ja pikemalt – selle üle on mul hea meel.

Täna on järjekordne “pannkoogine” hommik. Olgugi, et ma pannkooke ei teinud. Aga tunne on selline. Tõsi, pannkooke tegin eile ja need on kapis mind ootamas.

Loopisin jälle kahe suupoolega lubadusi kirjutada miskist ja millestki. Ahjaa. Kirjanduse ja kultuuriteaduste pidu. See jääb nüüdseks kena kahe nädala tagusesse aega. Aktiivsed kursakaaslased otsustasid oma organiseerimise- ja peosoovi mitte kiivalt vaka all hoida, vaid jagada seda kõigiga. Ja justnimelt kõigiga, kes vähegi raatsisid 3. märtsi õhtul Pocketisse sattuda. Ei tea sellist kohta? Ausalt öeldes, enne seda õhtut ei teadnud minagi. Aga las ma jagan oma tarkust : Pocket on omapärane ja tore koht bussijaama kohal, Rehepapi II korrusel. Võtke teadmiseks. Esialgselt kursusepeona plaanitud üritus võttis omale üleülikoolilised ning teoreetiliselt ülelinnalised mõõtmed. See tähendab, Sina, kes Sa sel õhtul sihitult ringi ekslesid (sest ilmselgelt pole Sul siis elu, et Sa sihitult ringi ekslesid), oleksid võinud uksest sisse astuda. Kui Sulle enam selleks ajaks ruumi oleks olnud. Esimesed 100 õnnelikku said tervitusšampuse. Kas tasub mainida, et juhtusin 20 min enne algust kohal olema ning mina ja Lee olime esimesed tervelt 40 min? Ütleme nii, et olin ootamatult varajane, ei muud. Ja teised ei julgenud kohe algusajaks tulla.
Ja mis siis toimus? No, õllejoomine on vist trafaretne näide. Jah, esmalt joodi aja peale, käru-asendis. Siis juba vabalt valitud aja peale püstises asendis, viimaks olid esindatud igasugused põnevad asendid. Tantsupõrand sai kuumaks tantsitud juba paari esimese tunniga. Õhtu jooksul ei jäänud ta kordagi tühjaks. Korralik pralle, peaks mainima. Sealjuures tasuks märkida, et peo stiil oli “viks&viisakas” ning kõik sellest normist ka kinni pidanud olid. Ei mingit dressipüksipidu tossulisandiga. Üksnes selle pärast jättis õhtu kultuurse mulje… nojah, ka selle pärast, et enamikus oli tegu kultuuritudengitega. Samas, ei või pead anda, sest võõrast rahvast oli väga palju.
Pidu kestis varaste hommikutundideni. Ma ei lubanud endal neid ära oodata ja seadsin enne ametlikku lõppu sammud kodu poole. Ma ei ole oma jalgadega just kuigi leebe, ega. Pean nad aeg-ajalt ikka viimase piirini viima. Ent ma ei kurda. Väga huvitav peoke oli.

Ja mis ma veel ütlen?

- Seda, et vahepeal olid sünnipäevad. Käisime endise klassijuhataja ja minu kalli kitarriõpetaja sünnipäeva pidamas, sõime kooki ja rääkisime elust. Emakeelepäeval pidasime pisikese hilinemisega sünnipäeva aga kodus. Palju õnne, emps!

- Seda, et tuleb põnev kolmapäev. Ees ootab teater ja pisike külaskäik väikese muutuse eesmärgil. Juukselõikus sümboliseerivat ju mingit muutust. Värvin siis küüned ka ära, et asi ametlik oleks. Pealegi nägin ma unes, et Jaanika lõikab mulle hoopis teistsuguse soengu, kui ma planeerisin – lühikese. Ühtlasi olid juuksed tavatult valged. Ent ma olin tulemusega väga rahul. Unenägude sümboolika ütleb selle kohta:

• Juuste lõikamine - murede vähenemist ja õnne.
• To dream that you are combing, stroking or styling your hair, suggests that you are taking on and evaluating a new idea, concept, outlook, or way of thinking.
• To dream that your hair is white or turns white, indicates that something important has just been made aware to you. It is a symbol of wisdom and insight. The dream may also be a metaphor suggesting that you are feeling "light-headed".
• To dream that you are at the hairdresser, you are looking to change your attitude. You are ready for change and moving in a different attention.

Nii lihtsalt see siis käibki. Ilmselt on mõne asja vahel siiski üks samm. Kui see kehtib äärmuste puhul, siis miks mitte ka vähem erilistel juhtudel.

- Seda, et minust ehitajat ei saa. Ma ei saaks ühegi korraliku lossiga hakkama, sest konstruktsioon osutub valeks – õhust vist.
Küll aga panustan sellele, et Saatus ei ole veel viimast EI-sõna öelnud ning lootus saada kellekski, kes sureb ja sünnib kordi erinevates eludes ja ajastutes, pole kadunud. Vähemasti annan endale võimaluse ning nüüdseks peaks see võimalus Tallinna poole teel olema.

Teraapia a la “ ___hüppas ja ___kargas ja vana ___ lõi *** ”

Olen vist sihilikult lasknud ajal mööda lennata, et mitte liialdatult mustavat ega kriitikast nõretavat muljelärakat siia blogimolbertile sülitada. Tegelikult, asi ei tohiks ju nii hull olla üldsegi. Ega?

Ühesõnaga. Olude ja akadeemiliste autoriteetide sunnil käisin teatris. Käimine käimiseks, selle vastu ei ole mul ju teadagi vähimatki. Ent lavastuse valik oli see, mis veidi esmalt kulmu kergitama pani, veidi hiljem sõnatuks ning viimaks vaimselt läbi võttis. (Kas enesele märkamata ka füüsiliselt?) Kordasin eelmisel teisipäeval oma viimast visiiti Vanemuise väiksesse majja, seekord vaatamaks Rein Paku “Don Juani”.  Aga kuna selle näidendi ja lavastuse üle on tulnud ja tuleb mul veel edaspidi pikalt-laialt ning süviti muljetada ja diskuteerida, lubasin endale siin lühidalt teha. Näis, kas õnnestub.
Sellest, et näidend on ‘niru’, sain ma juba peale näidendi teksti lugemist aru. Püüdsin leida midagi, mis aitaks mul näidendit tõlgendada huvitava ja kunstiliselt silmapaistvana, kuid peale mõne (üksiku) killu dialoogidest ei suutnud välja koukida. Needki olid mattunud sügavale verbaalse defekatsiooni sisse. Andeks, kuid mulle tõesti näis nii, et liigset tühja juttu ning autori enda juhuslikke ideepahvakuid ja “püüan-rebida-kildu-stiili’’ oli liiga palju, mis kaotas viimasegi kui (sügavama?)mõtte lihtsalt ära. Ära. Jäi kaootiliselt vahelduv, ülerõhutatult teatraalne või vastupidi banaalne dialoog, juhuslikult vahelduvad seosetud pildid ning seda kõike saatev Rein Paku (näidendi autori ning ühe osatäitja) jumalasarnane juhtiv käsi-vaimsus. Kohati oli see päris hirmutav. Õnneks polnud ta ennast siiski Jumala, vaid Kuradi rolli asetanud (muu libeda osatäitmise kõrval). Juba lateksist kostüüm ja oma tagumiku silitamine mõjus võõritavalt, kui peenelt öelda.
Aga olgu, teema keerles vaid ühe asja ning selle saamise ümber. Lisaks oli tunda tugevat tänapäeva üldistust ning stereotüüpset lähenemist karakteritele; need aga jäid enamjaolt tüübi tasandile. Ka Rein Paku endakehastatud tegelased olid pinnapealsed, stiliseeritud (sealjuures halvasti ning labaselt), staatilised magedaid vaimukusi pilduvad ilmingud.
Siiski ei tahaks ma öelda, et lavastus oli täiesti ebaõnnestunud. Jah, ta oli küll alla igasugust arvestust ja vööd, kuid miks ma juba peale esimest vaatust püsti ei tõusnud ja minema ei kõndinud (peale kohustuse lõpuni vaadata), oli kaastunne. Ott Sepp pearollis üllatas mind suuresti. Ma ootasin kohatut ning halekoomilist osatäitmist, kuid minu jaoks mõjus ta siiski sümpaatsena. Mitte näidendi kontekstis. Ma tundsin talle lihtsalt kaasa, et ta peab oma talendiga (isegi selle rollislepiga, mis tal on) rabelema elu eest, et sellises lavastuses “ellu jääda” ja publikule midagigi pakkuda. Sama kehtis Jüri Lumiste kehastatud Casanova puhul. See tegelane oli isegi stiilne (mitte algtekstis, vaid väljamängituna), väljapeetud, maitsekas vastukaaluna üldisele maitsetusele, irooniliselt teravmeelne. Niisiis vaatasin ma nende tegelaste ennastohverdavat mängu selles loos samal põhjusel, miks näidendi üks netikommija seksis oma vibraatoriga  - kaastundest.
Sellise nurga alt oli tükk liigutav, lausa traagiline. Ja nii minul kui kaaskannatajal, kes samuti seda vaatama pidi, oli etenduse lõppedes meel kurb. See oli lihtsalt kurb. Mida meiega seal saalis teha püüti, jäigi arusaamatuks. Piinlikku äratundmist tekitada? Kindlasti ei, see oli ilmselgelt liialt kohatu ja vulgaarne ka keskmise teatrikülastaja jaoks. Tõestada Paku ‘säravat geni(t)aalsust? Ehk küll, ent minu jaoks kadus see koos igasuguse tõsiseltvõetavusega. Meelelahutuse pakkumisest ma ei räägikski.. Sotsiaalne harimine jäi pigem rikkumise tasandile.
Kuid -  kes hindavad etendust, mis on sama libe kui vaseliin lateksil, siis see tükk on teile. Oht libastuda ja kukkuda… jumal teab, kuhu (te ei taha teada) on päris suur. Kas just sama suur kui Casanova  …   Njh. Igatahes. Lemmiktegelasteks olid kolm mustas maani torbikus kuju, kes juhuslikult lavale ilmusid, liftisolemist imiteerisid ja sõnatult lahkusid. Respekt.
Meeleolukas teatrielamus it was.

Teeme nii, et järgmises sissekandes räägin lõbusamas toonis. Nimelt vahepeal  - kolmapäeval - asetleidnud kirjanduse ja kultuuriteaduste peoõhtust.

Seniks.. Jah.

“.. nahkpüksid jalga ja siis aknast välja!” (just sellises järjestuses)