Lootus

Üht lootust ma vajan,
olen alati vajand -
Et iial ei alga
julm lobisev sajand,

et iial ei alga
must marduse aasta,
et surutud südant
leinad ei laasta,

et ka painatud elu
ei paadu, ei pleegi,
et me suuri surnuid
ei kamanda keegi.

Betti Alver

"Maailma lõpus on kohvik, kus kunagi kohtume kõik."

Ma vaatan maailma ja mõtlen. Vaatan külmalt ja mõtlen. Mõtlen sellest, mis kasu on mõtlemisest. Enamus siiski ei mõtle. Ajendatud pimedatest emotsioonidest. Arutult. Püüdes midagi muuta paremaks, teevad nad k õ i k ainult hullemaks. Kurb. Peatult. Tormates. Kuhu? Milleks? Ometi oleme kunagi kõik koos .. kusagil. Kuidas julgeme üksteisele siis silma vaadata? Siis, kui enam teisele maailmale loota ei saa? Me oleme kõik võrdsed. Meil kõigil on elu. Õigus sellele. Õigust seda võtta või rikkuda aga mitte. Kas peab alati keegi süüdi olema? Me elame enda emotsioonid välja. Kõige peal, mis ette jääb. Ja ajalugu on vaid ettekääne. Aga elusid see tagasi ei too. Ükskord me väsime. Tüdime. Mandume. Ja siis? Kahetsusest pole kasu. Oleme lõhkunud enda ümber kõik. K õ i k . Majad, ühiskonna, elud... Ja neid tagasi ei too. Ometi karjume, teadmata tagamaid, hoolimata, kes? Kust? Vahet ei ole, ega... Aga on. Kellegi jaoks on kallis inimene kadunud. Meie aga parastame ja kahetseme.... mitte seda, et üks on langenud, vaid seda, et teised on veel elus.
Ja mis kasu siis sellest kõigest? Kas meile on vähe antud? Kas sellest, et meile on elu antud, ei piisa? Läbi aja oleme kulgenud. Aga enam ei saa... MIKS? Ei oleks ju nii raske eemale astuda ja lihtsalt leppida. Ära leppida. Leppida olukorraga. Leppida oma kõrvalseisjaga. Leppida iseendaga. Ehk püüaksime olla veidi paremad inimesed. Mõistmine ja kaastunne ei ole materjaalsed väärtused. On seda siis nii palju nõutud? Ei..
Valus on.. Lugeda,kuidas inimesed räägivad. Teadmatuses. Aga ometi nii targad.

R.I.P.

"Kivil istus väike tõhk,... ..õõõ.. (?) ..."

Hahaa
Ärge püüdkegi aru saada. Te ei saa. Selle nalja liigitaksin zhanrisse "inside joke". Mõnes mõttes oli see situatsioon suht hale. Teisalt liigagi koomiline. Igatahes mina nutsin. "Inside" naljadega on seotud selline huvitav fakt, et need ajavad naerma vaid teatud seltskonnas. Ja teistele edasi rääkides muutuvad need mõttetuteks.Banaalseteks isegi kohati. Seetõttu on selline nalja liik ühes kindlas ringkonnas alati hinnas. Ja mis kõige pullim- teised ei mõika midagi ja vaatavad sind nagu opakat. Haa!
Tegelikult tahtsin ma kogu selle jutuga öelda, et eile oli koolis täitsa fun. Mitte, et mulle matemaatikas võrrandeid lahendada meeldiks või et joonestamine hullult kütaks, aga vahetunnis sai nalja nii, et sure maha. Tegelikult sai asi alguse lihtsalt päevaväsimusest ning ühest mööda lauldud riimist. Ning ülejäänud 15 minutit naermist oli vanade naljade üle. Meenutused suvest ja totakatest olukordadest... No, siililihapirukaid ikka ei sööks ju. Oeh. ülim mälestus on muidugi sellest, kui pidime Lauraga ühtedele ööbijatele apartamenti hommikusöögi viima. Laura hullult mässas ja sättis heeringatükikesi hapukoorekihiga karbikesse. Ja siis ma läksin seda kätte toimetama. Külaliste uksest, of cours. Tema muidugi läks salauksest, kust kaudu koristaja käib ja mis külalistele suletuks jääb.(Ainult meil oli salavõti.). Ma mäletan seda nagu eile toimunut. Kuidas tüübi nägu põlvini vajus, kui ta Laurat kinnise ukse taga enda toas nägi ja seda, kuidas ma selle heeringakarbi laraki! maha viskasin ja üles korjasin... Ja Laura naeris. Teisel pool kinnist ust. Vaatas klaasist ruudust ja naeris. Mina ka. Hale. Ja see tüüp... "Kuidas sisse said?!".. "Tulin!"... Hmm.. õnneks ei pidanud mina seda heeringat sööma. Niikuinii ei sööks. Aga jah. Ühised mälestused on toredad. Ja "inside joke" on ka üks päris põnev teema. Muidugi naersime sel päeval veel päris palju ja kõvasti. Igasugu lollide asjade üle.. aga et tegu on selle viimati nimetatud asjaga, siis jätan need rääkimata. Te ei mõistaks.. ja siis kaoks asja ilu. Võinoh. Niivõrd kuivõrd ilu. Aga olu kindlasti.
Hoidke mälestusi, et nende üle kunagi end ribadeks naerda... siis kui vanad ja hallid oleme. :)



(mäletad veel seda pilti?seda õhtut?.. ära naera eks.mul on niigi kõht valus)

Betti Alver

Kes oli su kaitsja
kord keisrite
aegu?

Kes hoiab
su lootust
kui lapsukest
praegu?


See on valu
mis läbib
me laulu
ja loomu.


See on tõde,
mis kõrgem
kui keiser
ja kroonu.

Valu läbi tõe<->tõde läbi valu.
Tõde on alati oodatud. Me lihtsalt kardame seda vahel..valu pärast vist.Kummaline.Täna oli üldse veider päev.See on huvitav, kui päike on alles taevavõlvi keskel(täna küll metafooriliselt) ja oleva päeva üle tehakse omad järeldused.Ometigi vaadatakse õhtul tänasele hoopis teise pilguga. Hoopis uue pilguga. Ette ei tea midagi. tagasi vaadata on palju lihtsam.
Jaa, kodus on ilus.Päikeseloojangud on ilusad.Tõelised.

Teadmatus ON kõige hullem

.. just. Täpselt nii ongi.
Sellised segased hetked, kui sa ei tea isegi, mida arvata, mida oodata, mida loota, mida karta. Ja see ongi hullem..kui teadmine. Esimese asjana tahame teada, seejärel teeme omad järeldused ja mõtleme olnu üle sügavuti järgi. Oh seda avastust, et kogu see teadmatuses virelemine oleks võinud olemata olla. Samas, kui poleks teadmatust, poleks uudishimu..poleks meid.

klassika.

Ahjaa. Tahtsin veel mainida, et mul on kalduvus pikaks ajaks ära kaduda. Seda mitte huvipuuduse, vaid pigem ajapuuduse tõttu. Nii kurb kui see ka ei oleks.. või nh. Väga ikka ei ole ka. Et siis teate.
Praegu näiteks hakkan lugema. Villust ja tema keerukast, kuid ometi nii lihtsast elust. Nagu meil kõigil.
See Ya Guys Later*

Minu esimene...

sissekanne siis. Ärge küsige, miks. Lihtsalt. Sattusin Postimeest lugedes artiklile, mis uuris vastust küsimusele "blogida või mitte?" Õnneks vastasid nad seal minu eest( säästsin end piinarikkast dilemmast) - loomulikult blogida. Yeah. Ja siin ma siis nüüd olen. Ärge pahandage, kui veidi mööda panen. Alguse asi. Eks näis...