Kaks päeva Tallinnas möödusid linnulennul - nagu neil ikka tavaks on. Bussisõidu sisustasime vestlusega ja lubasime, et Tallinnasse jõudnuna laseme end vool kanda. Voogkulgeme. (Viitega
Csikszentmihalyi'le)
Kolmapäeva õhtul sai käidud armsa M.'i ja tema perega "
Ajuloputust" vaatamas, etendusel nägime ka J.'i. Näis, nagu käiksidki inimesed ühiste lainetena Tallinnas. Etendus ise oli haarav. Kasutada pärdik-nukke sõltuvuse võrdkujutisena taastusravikeskuses oli juba iseenesest uudne mõte. Samas, Duda Paivalt ei saanukski midagi kehvemat oodata.
Jah, tõesti, inimesed olid Tallinnas. Õhtu tõi veel meeldiva koduse koogisöömise ja teejoomise ning väljaskäigu. Üheskoos A.'ga voogkulgesime kolmekesi Nokusse ja pärast südaööd Kodu baari. Ma armastan seda pidulikkust ja kultuursust ja rafineeritud elegantsi, mille M. endaga alati kaasa toob ja mille vaimus me klaasikest veini, martiinit või kohvi nautisime. Ja sulnis rahus ilma lärmakate ööelunähtusteta elust, inimestest ja olemistest rääkisime.Väljas udutas vihma, aga see ei kurvastanud meid, sest pärast pakast tunda sooja vihma oma näol ja ripsmeil oli rõõmus kergendus.
Koju jõudnudna veetsime veel tunnikese juteldes sooja mõnusa teetassi taga.
Neljapäeval olin täielik teatrikoi. Esmalt Nukusse "
Rapuntslit" vaatama, seejärel Teatri- ja Muusikamuuseumisse arhiivimaterjalidesse tuhnima ja ajaloomälestusi ammutama. Hoidsin käes käsikirjalisi materjale, mille Nigol Andresen ise on kirjutanud, näitlejate tekstiraamatuid, fotosid 1920ndatest ja Hommikteatri autentseid ürikuid. Korrakas ehmatas ajaloo ülev vahetu lähedus ennastki ära. Uhke.
Seejärel jõudsin järgida M.'i suurepärast soovitust Olde Hansast põdrasuppi ja ahjusooja metsseapirukat võtta (ja ma ainult kirjutan sellest, et see võimalus mul veel edaspidigi meeles oleks. Või maitse.. Mmm.. ) ning joosta Teater.Muusika.Kino. toimetusse. Pean tunnistama, et mu lõputöö juhendaja on nii suurepärane inimene, et pool minu töö kirjutamise rõõmust ja innust ongi suuresti leitud tänu temale. Jõudsime oma jutlemisega teatriuurijate aastakonverentsi vestlusringini ja sellest välja tulnud teatri teoreetikute-praktikute vastuoludeni. Ja muude juttudeni koolist ja teatrist.
Kui seda veel vähe oli, siis edasi siuglesin mööda libedaid munakiviteid Nukumuuseumise, põrkasin kokku G.-ga ja lasin tal omale tutvustavat tuuri teha. Ühel hetkel ilmus nukkude vahelt välja M., kellega me siis rõõmsasti oma ringkäigu lõpetasime ja kodus nobeda eine jõudsime võtta. Siis pidin ma jälle Köismäe torni "
Metamorfoosi" vaatama jooksma. Oleksin etendust isegi innukamalt vaadanud ja veel enam nautinud, kui päevaväsimus poleks endast tundma hakanud andma. Sellegi poolest jäin etendusega rahule. Poole tunniga jõudsin joosta veel oma asjade järele ja jätta head aega. A. sõidutas mind bussijaama ja nii sain kõiki tänada kahe kena päeva hetkede eest.
Jõudsin tagasi Tartusse M.'i jalanõudega (sest mu enda omad otsustasid viimasel õhtul üles öelda), teatripagasi ja rõõmsa meelega. Vabaduse pst-l sõitsid tankid ja puhkpillipoisid törtsutasid kell 22.30 "Jää vabaks Eesti meri". Lõbus naasmine.
Nüüd siis pirukad ja kodukodu.
eh. Väljas on 0 kraadi ja ma ei oska, kuidas olla. Korraga on nii soe, nii soe. Ja kogu see valgus, mis ühtäkki üle taeva voogab ja kõik nii heledaks ja selgeks muudab, valgub mu sisse ja üle ja ümber ning paneb mu tahtma jäätist ja jalutuskäike Karlova tänavail. 
