Seitse päeva, seitse ööd.

Las ma jutustan teile ühe loo.

See räägib ühest nädalast, mille jooksul oli aega maha istuda vaid üheks üürikeseks hetkeks, kui seda jutustust siia kirja pandi.

See kõik sai alguse 23.aprillil, kui oli lõppenud viimane suzuki treening ..

Reede. Tulen üliõpilasmajast. Jalutan ühika poole, stuudiokaaslane E. liitub minuga. Järsku põrkan kokku A.-ga. Päris pirakas üllatus. Ilmselt on Eesti siiski väike ja seda väiksem Tartu. Meie teed viivad eri suundadesse; seekord verd ega mett ei anta. Jõuan koju, näen, et L. kirjutab mulle MSNi. “Lähme kluppi.” No, olin küll juba poole seitsmest hommikul üleval olnud ning suzukis täiesti ära kurnatud, aga - hei, mis seal ikka – lähme! Jõuame CT-sse, näeme, et rahvast veel küllaltki vähe. Suundume tagaruumi juttu ajama. Meie suunas tuleb noormees. Ühelt poolt. Ilma kivita, pintsakuga. Tuleb juttu rääkima. Räägime. Tuleb tema sõber. Räägime neljakesi. Lähme tantsima. Tantsime. Räägime. Kiikame teise saali. Tantsime. Meie kaaslased peavad lahkuma. Jääme kahekesi. Ründavad mehed. Igalt poolt. Mitmekesi, paaris ja üksinda. Korduvalt. Mõnega soostume tantsima, mõne jätame kus seda ja teist. Tantsime kahekesi. Kas tõesti rohkem tüdrukuid peale meie seal pole? Mis neid viga on, et kõik meile peale lendavad? Ühest küljest väga meelitav, teisalt.. purjus ja veidralt tantsupõrandal tõmblevad või kakerdavad jorsid ei paku pinget. Nõup. Igatahes – tantsisime pikalt. Peo lõpuni. Kell pool viis saan magama. Khuul.

Laupäev. Magan poole päevani, koristan kiiruga, jooksen Tampere majja proovi. Loeme suutrat, lihvime stseene. Minu stseenini asi ei jõua. Lähen bussi peale. Sõidan koju. Läheb külmaks ja hakkab sadama. Siis paistab jälle päike. Ilm teeb trikke.

Pühapäev möödub kodus rahulikult ning tavapäraselt. Külastan oma kirjandusõpetajat. Õhtul sõidan tagasi Tartusse, et…

Esmaspäev. Ärkan 6.30. Lähen geneetikasse, sealt edasi raamatukokku, õpin ära kahe päeva materjalid. Jõuan kodust läbi käia ja süüa. Lähen teatriteadusse, sealt edasi maailmakirjandusse. Jõuan kiire eine hankida, lähen otse proovi. Loeme suutraid, lihvime detaile. Mina saan ka oma stseene lihvida. Kõik lihvivad. Oleme üks suur lihvijate pere. Üks proov lõpeb, algab impro-proov, tuleb Eric, tulevad tema sõbrad ja Tartu Comedy Festivali peaosalised. Vaatavad meie proovi. Kell on 21.57. Lõpetame. Väsinud, aga ootusärevad – järgmisel päeval on esinemine. Kuid-kuid! Käimas on tudengite kevadpäevad ning algamas öölaulupidu. Jah, otseloomulikult ei jäta me seda vahele. Lähme kõik koos. Kassitoome on rahvast paksult täis. Nii paksult, et ma ei näe inimestest üle (miks nad kõik minust pikemad on?!) KJ aitab paaril korral hädast välja – hopp! Jah, ka org on rahvast täis.. Lähme lähemale. Ja siis näen oma reedeõhtust klubikaaslast ning tema sõpragi. Ohhoi. Jällegi – Tartu on väike.
Lava juures on rohkem ruumi. Karl L-il tuleb idee rahvamassi keskele sumada. Ohappi. Teeme keti. Läksime. Jõuame veidi avaramasse spot’i. Tuleb ùr L. Ohhoi – taaskord meeldiv üllatus. Ta jätab meid eemale seisma ja kaob massi. Me liigume lähemale. Laulame. Laulame. Laulame. Teeme kiire tantsu. Lööme maskotile plaksu. Laulame. Hoiame ühte. Laulame, nii et hääl kare. Võimas. Ja siis saab kell pool tundi üle südaöö ja pidu lõppeb. Osa tütikaid jääb sinna, osa lahkub. Voolame inimmasside sees tänavatelt alla, läbi tulede, laulukaja hõljub meie ja Tartu taeva kohal. Lähme laiali. Jalutame kodudesse. Vajun magama. 4,5 h aega magada. Hästi.

Teisipäev. Ärkan kell 6.30. Geneetika Vanemuise tänaval, teatri ajalugu von Bocki majas, motivatsioonipsühholoogia Tiigi tänaval. Kiiresti koju, sööma, kella kuueks proovi. Bussis kohtan T.-d. Ohhoi. Meeldiv üllatus. Räägime. Soovib mulle edu. Ma head õhtut. Tartu on väike..
Otse proovist peame minema Vilde pubisse – meie suur esinemine on algamas. Pikk ootamine, teeme end soojaks, kuumeneme üle, roidume. Rahvast on üle kahe korra rohkem, kui oodati. Sweet. Meie kord lavale tulla. Teeme alguse, teeme stseene. Publikule ei jõua kohale. Üksik irooniline naeruturtsatus. Meie aeg on plaanitust lühem, peame lavalt lahkuma. Mis juhtus?! Nad ei saanud formaadile pihta… : / Mõtleme end pooleks – mis valesti läks, sest tehniliselt olime head ja ideedki polnud alla arvestust. Läheme koos Püssirohukeldrisse. Ja ennäe – meel lähebki paremaks. Kel Püssi punase, kel jõhvikamahla peale. Aga kui me juba seal oleme, siis - tantsima! Ohjah. Sellest tantsust räägitakse nüüd lugusid. See oli elutants. KJ, jõhvikamahl mõjub Sulle hästi, ma näen. Kui sealolnutel suu juba kuivaks jääb lahti olemisest ja neile peale pikka vaatamist ja pildistamist taas õlu meelde tuleb, otsustavad ülejäänud tütikad ka alla jalga keerutama tulla. Me laseme vapralt edasi. Ja edasi. Ja edasi. Ja. . ah, nõrkemiseni. Ja siis vajume kurnatuna laua taha. Jahtume maha ja otsustame ära minna. Kell näitab tunni üle südaöö. Lahkume. Ukse juures tulevad bändimehed minu ja KJ juurde: kiidavad meie tantsu, imestavad, et me oleme eestlased (sest eestlased ei oskavat nii hästi üldjuhul tantsida). Kiidavad veel. Täname. Jalutame Raekojale. Teatraalid! Hakkame siis Raekojal laulma ja etüüde tegema. Mis juhtub siis, kui marutõbi kallale tuleb või noormees peaga vastu tänavaposti jookseb (see on kordusperformance, mille me varem proovist tulles KJ-ga juba ära katsetasime. Mõjus. Nendele kahele õlut libistavale ja suitsetavale heavy-vennale, kes tänavanurgal seisma juhtusid, igatahes küll.) või neiu jalg kõnni peal asfaldile kinni jääb? Siis näen – L! Ta tirib mu Poolde Kuude kaasa. Luban kohe tagasi olla. Lähen kaasa. Piske konflikt WC, turvamehe ja temaga. Olen kannatlik, olen rahulik. Tütikad hakkavad laiali minema. Jätan L.-iga head aega. Tartu on väike… jalutame kodudesse. Vajun jälle mõneks tunniks magama. Esi-impro ja Püssiõhtu rõõmsalt selja taga.

Kolmapäev. Ärkan vaevalisel kell 6.30. Geneetika. Ilm on sant, aga pole viga. Õhtune teine esinemine motiveerib. Käin loengus, jõuan koju, viskan tunniks pikali. Ärkan, käin ära teises loengus. Tulen koju, viskan pooleteiseks tunniks pikali. Ärkan, J. helistab – kas oled juba Pirogovil? Whaat?!? Juba? Ah? Kas poole 8ks pidi tulema? Mitte pool 9? Aagh. Kes ma olen? Mis kuupäev on? Kes sina oled?!. S. helistab – ta on Annelinnas, tuleb ringiga. Viskab mu ära. Hängime Pirol. Khuul. Täna on tunne hoopis parem, kindlam ja energilisem. Liigume sujuvalt Vildesse. Seal ootab meid tavapärane ruum, kuid teine atmosfäär – täna seletame asja lahti. Eric tuleb ja teatab, et meie eest tehakse seletamistöö ära. Otsustame siiski ka ise sõna sekka öelda. Eric annab meile kotiga kärakat ja mahla – afterparty’ks. Nonii, mõnda peaks see küll motiveerima. Lähme lavale. Rahvast on rohkem kui eelmisel õhtul. Teeme oma asja. Naerdakse. Naerdakse nii kõvasti, et peame stseeni keskel pausi pidama. Võimas. Kõik on oma sõiduvees. Great success! Lahkume lavalt kümme korda kuulsamana ning õnnelikumana. Green room’i. Tuleb Eric. Ütleb, et on meie üle väga uhke ja räägib kuidas me olime lihtsalt üle taseme badass'id. Ujeah! Teeme kambakalli ja joome kokteile. Nii eduka esinemise peale suundume rõõmsalt tänavale. Ùr L. oli ka vaatamas ja mainib, et hea oli. Rahvas tema ees olevat edukalt lämbunud. Sweet. Tuleb üks noormees - Toomas Valsberg -, paneb mulle käe õlale ja ütleb, et õhtu parim osa oli meie esinemine. Pisar tuleb peaaegu silmanurka. Tahaksin kõiki oma trupiliikmeid kaisutada. Oeh. Läheme Suudlevatesse Tudengitesse. Kalev tuleb meiega kaasa ja teeb välja. Istume koos; kõrvallauas istuvad kanakostüümides mehed. Fun! Jätame Suudlevad Tudengid suudlema ja liigume Mökusse: Eric ja ta semud on kindlasti seal. Enne, kui jõuame lahkuda, tulevad täiesti võõrad neiud vastu ja ütlevad mulle ja KJ-le, et hea tants oli eile; suurepärane tantsupaar. Hämming. Meid tuntakse avalikus kohas ära. Hästi.
Möku. Pilgeni rahvast täis. Mingi mees tuleb ja ütleb, et meil oli hea esinemine. Oijeebus. Meid tõesti tuntakse tänaval ära. Hängime Mökus. Eric nimetab meid oma lasteks ja hakkab peaaegu nutma, öeldes, kui uhke ta on ja kui omapäraselt head meie oleme. Aitäh, we love you too, man. Kohtan seal tuttavat fotokaameraga, kes oli jäädvustanud ka esinemise. Ta teeb veel pilte. Ühel hetkel astuvad sisse ùr L. ja Lee. Tervitavad, lahkuvad. Kuulame muusikat, laulame kaasa. Jaanika ja Paula lähevad koju. Karl L. ja Jari otsustavad sinna jääda. Martin samuti. Me tatsame KJ-ga Raekojale. Siis kuuleme – Cafe Truffe’is mängib “Walking on a Dream”. KJ hakkab kaasa laulma. Lähme lähemale. Kell lööb tunni pärast südaööd. Aktsioon päädib efektse tantsuga Raekoja platsil Truffe’i ees, sealsed töötajad filmimas, plaksutamas, pildistamas. Tulevad välja lävele. Plaksutavad, lubavad video üles panna. Soovivad head õhtut ja meie niisamuti. Lahkume. “Hea töö, hea töö.” - “Ma õpin meistrilt!” (After all, on ta ju võistlustantsus häid kohti saanud). Ulme. Jalutame. Oleme enda ja improõhtu üle uhked. Kaunis. Jälle jala koju. Vajun magama.

Neljapäev. Ärkan 7.30. Ei lähe geneetikasse. Tahan elada ja valin seekord une. Mõtlen selle peale, kuidas ma oma asjad kiiresti kokku jõuan korjata. Väljas sajab ja on eriti niru ilm. Käin loengus ära, jooksuga koju. Pakin kõik oma asjad kokku, viimse kui üheni. Pesen, puhastan, koristan. S. tuleb appi. Viib mind Narva mnt-le ja üksiti ka Vanemuisesse. Ostan pileti Don Juani’le. Oeh. Tassime asjad alla. Trepist üles-alla. Üles-alla. Üles alla. Pirn läheb läbi. Vahetus. Lambikuplis on vesi. (?!). Kardinad saavad ette. Viimaks istume n-ö kohvrite ja kompsude otsas ja S.-i algatusel teeme eineleivapeo. Kõht saab metsikult täis. Olen südamest tänulik. S. lahkub. Luban ta soolaleivakale kutsuda. Sellisele, kus tuba meenutab elutuba, mitte ladu. Hakkan lahti pakkima ja koristama. Uus pesa saab laiali laotatud. Nii. Nädal tundub nagu igavik. Esimene õhtu üle pika aja, kui ma ei ole väljas, ei ole mingit proovi, ei ole esinemist, ei ole afterparty’it, ei ole tantsu ega laulu. On vaade Karlovale. Ja on vaikne pesa.

Reede. Ärkan 6.30.. (ma luban.) Ees ootavad loengud, Ujula tänav, proov ja.. kes seda teab, mis edasi.
Hoian sidet.

See lugu jätkub, nagu aru saate. Aga mis on kindel: see on üks parimaid lugusid, mis mul mäletada on : )

Mind/soundtrack: The Arcade Fire – Rebellion (Lies) (x 45)

4 mõtet, mis purki ei mahtunud.

Et mis põhjusel ma pidin täna jälle sellise sissekande tegema:

21. aprill

Ma jälle ei mäleta oma unenägu. Olen üsna kindel, et peaksin..

22. aprill

Ei, ka täna ei mäleta. Tunnet, et oleksin und näinud, ka ei mäleta.

Kas nii saab siis esseed kirjutada.. ?
Tule, unenägu, tule minu juurde, las ma jalutan su käänulistel tänavatel, las ma ekslen su kurvilistel teedel, las ma leian end sinu tubadest, hoovidest, ruumidest, poodidest.
Las ma.. näen sind.

Ja mulle meeldib vahel ära eksida. Ei tea, pole kunagi kujutlenud, et kulgen nii nagu Donnie Darko's, aga.. miks ka mitte. Täna oli plaanis raamatukokku minna, aga jõudsin päris mitmete inimestega kokku põrgata, proovi vaadata ja Madis Kõivu näidendi üle arutleda (see oli tegelikult plaanis ka, aga individuaalselt). Ja noh, eks ma aeg-ajalt ikka luban endal ära eksida. Kaubamajja, parki, tänavatele, ruumidesse.
Vahel võib.
Vahel on hea.

Mida ühist on konnadel, vihmaussidel ja tudengitel?
Vastus: hoolimata viimastel päevadel kestnud jahedast ilmast, kuulutavad nad, et kevad on käes. Konni ja vihmausse on täis kõik teed ja tänavad, viimaseid terve Pirogov. Ja see ütleb kõik..
Tõotab tulla väga kiire aeg, see kevad. Sel nädalal alguse saanud iga(vara)hommikustele geneetika loengutele lisanduvad nüüd kaks korda tihkemad proovid ja viimaks ka etendused. Ja vahepeal on Vildes ülesastumine, ja vahepeal on kolimine, ja vahepeal on Tallinn, ja .. oeh.

Aga vahepeal jälle on mul vist palju aega ja tahtmist olnud, sest olen suure osa ajast köögis veetnud ja süüa teinud. Tänane (äkk)menüü sisaldas kevadist kanapuljongi-klimbisuppi ja päikselist vaniljepudingit. See on üsna hea, ma leian, et ootamatute kokkamissoovidega kaasneb koheselt selge visioon sellest, m i d a ma tahan. Ja eriti tore on siis, kui kõik minu maitse järgi välja ka kukub. Vahepeal oli mul guljaši- ja leivakreemiisu. Ei hoidnud ennast tagasi ja tegin karmi-vürtsise guljaši ning leivast magusaid imesid.
Mida ma järgmiseks tahaksin..

Céltalan üzenet a palackban*

Laupäeva hommik Tartus on täitsa ilus.
Kuulan rõõmsasti ungari alternatiivrock’i ja mõtlen, et teen lõunaks pannkooke.

Ja üleeile tuli luule peale.
(Ei mingit allteksti, palun. Ja see ei ole tõsine luuletus, eks.)

Raskemeelsus

Sulle ma kirjutaks haiku ja oodi,
Sulle ma oleks truväär.
Sulle ma heegeldaks silpidest krooni,
sellega ehiks Su pää.

Sulle ma kirjutaks tanka, šansooni.
Sulle ma oleks rapsood.
Sulle ma ehitaks värssidest trooni,
sinna Su istuma tooks.

Sulle ma kirjutaks renga, gaseeli,
Sulle ma oleks aoid.
Sulle ma hakkaks metressiks, metseeniks..

..oh, kui Sa vaid poleks nii loid.

Ega’s ma muud tahtnudki öelda. Hopsti!

Soundtrack: Quimby – Ajjajjaj

______________________________
*mõttetu kiri pudelis

Õhtusinas laternate all.

On õhtu ja väljas on valge. Taevas on nagu Vladimir Kushi maalil. Selle vahega, et laevad ei purjeta pilveviirgude vahel. Tartu upub, aga mina olen jälle armunud, näen igal pool päikest, kevadet ja ilusaid asju. Et mida-mida või? Eks kevadesse ikka esmalt. See lööb ju eriti tõhusalt pähe.
Kuid käisin eile Genklubis (oh, jälle!) kuulamas Jaanikat. Tema bänd – Küpriis – pidavat õhtul seal esinema. Nii. Lubatud, tehtud. Noored ilusad inimesed. Noor ja ilus kitarrimuusika. Ohh, kui hea ja ilus muusika. Vajusin liigutusest Karl L.-i ja Jari kõrvale diivaninurka ja värisesin. Kuulasin neid kolme laulmas, tundsin, kuidas nende muusika ja need sõnad end minu ees juttudeks lahti kerisid, minu sisse mässisid ja kuhugi ära viisid. Kaugele.. ära.. ära. Pehmesse, helgesse, kirkasse, valgesse..
Ühel hetkel sai kontsert läbi, leidsin end tutvustatava rollis, rääkimas uute põnevate inimestega, kuulamas nende põnevaid lugusid, meenutamas oma kallite teatristuudiolastega ‘vanu häid aegu’ (jah, need on juba tekkinud), naermas, mõtlemas, minietüüde tegemas, arutlemas teatrist, ühistest inside-naljadest, elust, kunstist, muusikast.
Kohati oli mul nii kahju. Mul oli kahju, et olen sündinud valel ajal vales kohas. Soovisin, et oleksin saanud ka käia pealinnas koolis, õppida prantsuse keelt, reisida, näha. Et oleksin olnud keset võimalusi, keset kultuuri. Et saaksin ka rääkida lugusid.. Kuid mis seal ikka. Mul on hea meel, et need võimalused on alles ees. Ja et mul on need inimesed. Niisiis olen ma jälle oma kroonilises inimesearmastuse-staadiumis. Sest nad on nii ilusad ja head. Võib-olla oli asi nendes värvides, nendes lõhnades, selles valguses, selles hetkes.. elamuses. ; ) Igatahes oleks võinud see õhtu nende inimestega vabalt hommikuni kesta, sest see õhustik, mis seal oli, mõjus mulle nii inspireerivalt, et tekkis kange soov luulet lugeda, öösel linnatänavatel kevadõhtu kumasse kõndida, totakalt naeratada ja mõelda: ilusad ja head! Seletamatu eufooria.

Ja üldse. Olgu selleks liiter jäätist pargis või kiire koogike kohvikus. Või hommikune päike, mis naeratustelt tagasi peegeldub ja hommikuti varbaid kõditab, - miski teeb mu rõõmsaks ja südame soojaks.

Minu esimene kevadeliblikas oli kirju.

Ega’s muud midagi, kui – päikest! : )

Mindtrack: Wolfmother – Vagabond

Kohtasin Tartu vaimu.

Ilma naljata.
Ja kui ka oleks nali, oleksin veidi hiljaks jäänud. Aga täiesti surmtõsiselt. Kolmapäeva öö oli täis traagikat. Täis surma, võimuiha ja afääre. Öötaeva all hõljus Shakespeare. Ja tema “Kuningas Richard III”. Lausa nii tugevalt, et värssides rääkimine väljaspool teatrisituatsiooni tundus loomulik ja õige. Mingi aeg.
Hilisõhtune etendus oli igatahes omaette elamus. Aeg lõi omamoodi uue tõelisuse– 15. sajandi Inglismaa ja Rooside sõda said hoopis reaalsemaks. Mitmel korral tundsin külmavärinaid üle selja jooksmas. Vahest oli asi lavapaigutuses – publik paiknes kahel pool tegevuspaika ja näitlejaid. Ja Sadamateater ei ole just suur ruum.. Iga sõrmeliigutus, lihasetukse näol, helk silmanurgas oli vaatajale näha. Kõik detailid olid tehtud avalikuks. Kehvad näitlejad sellises ruumis Shakespear’i näidendiga hakkama ei saaks. Ja tõesti – Jüri Lumiste roll jõhkrast kuningast oli meistriklass. Ning Maria Soometski mõjus usutavalt ja äärmiselt sümpaatselt. Tunnistan, et sündmuste käik ja kõikvõimalikud võimu- ja sugulussidemed jäid kohati arusaamatuks ning üldiselt segaseks, ent hoolimata sellest oli lavastusel hea rütm, puhtinglaslik tonaalsus: ajastutruud inimesed ja taotlused. Kuid tegelased olid siiski välja rebitud tollasest Inglismaast. Nii et sama hästi võiks loo paigutada tänapäeva. Ja küsida: mida teeb võim inimesega? Sest inimeseloom ju üldjoontes ei muutu. Tema probleemid jäävad samaks, tema hing karjub samade asjade järele, erinevad vaid vahendid.
Kummardus Barrie Rutterile.

Ja mul oli selle õhtu üle hea meel. Sest päev ise oli olnud udune, rusuv ja väsitav. Hommikust peale. Üks nendest, kus ma tunnen kohutavat endorfiinide puudust. Aga see kesköine kõrghetk heade inimestega kompenseeris kõik eeelneva.

1. aprill tuli hoopis lõbusamalt. See on alati nii, et kui tuju ja olemine tunduvad täiesti nullis, siis see on ajutine – järgmine päev oli täis päikest. Ja selle suure rõõmu ja naeru tähistamiseks käisin üle mõningase aja klubis. CT-s oli naljapäeva-eri. Kuid enne sinna jõudmist sai Suudlevates Tudengites veidi istutud ja juttu räägitud ning meie improteatri juhendajaga kokku põrgatud, kes väga üllatunud oli.. Njh, Eric on lahe. Kevadöine Tartu on ka lahe. Ja eriti lahe oli tantsida oma jalad poolsurnuks. Aprillinali oli muidugi erikülaline Mika Londonist.. Kes oli väga kahtlaselt Jörbergi moodi.. Oh well.. Tema tuli alles kella poole kahe paiku. Vanast heast simmanitantsust ei ütle ju ka ära. Paariks tantsuks ikka.
Ja mis kõige lahedam - pärast sellist maratoni tuli jalgsi koju ka saada. Kas ma peaksin kontsadest loobuma? Njää. After all – ilm oli kevadiselt pehme, soe ja vaikne. Natuke jalutamist ei teinud paha..
Mis muud kui tänusõnad KJ-le meeleoluka õhtu eest. Ma pean ikka ära märkima, et vaimustun alati ta tantsuoskusest. Was fun.

Ja kuu aja pärast pole mõned asjad enam endised. Elulised ja elukorralduslikud muutused ei lase liialt mugavaks muutuda. Sunnivad asju kokku korjama ning nende rohkuse üle kiruma.
Ja mõned asjad saavad selgemaks. Oh, kui ma ainult jälle hulluks ei läheks ja leivaviile kappi peitma ei hakkaks.
Seniks.
Päikest!