Laterna magica.

Nõnda. Kui kaua olen ma juba siia ridu kirja pannud? Mõni aasta? Selle aja jooksul peab ju midagi muutuma. Muutused. Jõuame jälle sinnani. Mis puutub üldpilti, siis kord aegade alguses oli see lehekülg siin must. Üleni must. Ühe muutuse on mu veebipesa seega juba läbi teinud. Koos nimevahetusega. Paratamatult toimus siis ka mingi sisuline muutus. Mitte ainult blogis, vaid minus endas samuti. Uue mina leidmine. Selle omakstunnistamine.
Nüüd oleme jälle siin tagasi. Juba mõnda aega olen mõlgutanud mõtteid sellest, mida ja miks ma siia kirjutan. Kui väga ma ka ei tahaks, ei suuda see lehekülg siin asendada kunagi seda kaustikut, kuhu ma aastaid oma salamõtteid ja –soove kirja panin. Paber kannatab kõike. Aga veeb? Vaevalt. Ja ometi ma ju võiksin. Kuid sellega toimiksin endale vastu. Sest ammu ei kirjuta ma enam päevikut. Ja ammu ei taha ma ka seda teha sellisel kujul. Kirjutada – seda küll. Ent kui juba kirjutada, siis teistel eesmärkidel, teise suunitlusega. Teise nimega. Mitte, et ma end kuidagi häbeneksin. Mitte, et tahaksin end huvitavamaks teha. Vahest ehk peita. Või irduda sellest kunstlikust, hägusest poolfiktsionaalsest virtuaalmaailmast.
Kui mitu korda on mu peast läbi jooksnud mõte, et ma ei taha enam.. Olla kunstnikuhingega abstraktse maailmavaatega literaadi-kalduvustega loomehakatis. Et ma võiksin olla normaalne. Ratsionaalne. Konkreetne. Kahe jalaga maa peal. Aga kui mul see läbinisti õnnestunuks, ei istuks ma praegu siin ega kirjutaks neid ridu. Jätan omale siis selle väikese võimaluse olla keegi teine. Kirjanik. See karakter, kes aeg-ajalt näitab üles põhjendamatut mõtlemisvajadust ning loomingulisust ja jagab seda siinsel lehel. 
Muutused. Kui juba välised, siis ka sisulised. Ja kui juba nii, siis lõpuni. On aeg muuta oma postituste sisu. Millal ma oma ideedest kõrvale kaldusin ja igapäevaelust jutustama hakkasin – ei mäleta. Küll aga ei olnud see mu eesmärk. Ja vahest olen sellega liiga sügavuti läinud. Mis teha, see on libe tee. Ühel hetkel ei saa ise arugi, kuidas endast kõik ära oled andnud. Mingi hoiatav ohupiir põrkas mulle vastu ning from now on ei leita siit ilmselt olmekirjeldusi ega põhjalikku aruannet selle kohta, mida ma päevast päeva teen. Jah, see on võimalus: kirjutada detailselt mis-kus-kellega. Ja ilma selleta päris ei saagi. Kuid jätkem reaalne elu sellele inimesele, kes on siinkirjutaja pseudonüümi taga. Jätkem talle ta elu. Siin elab nüüd keegi teine. Keegi, kes on endiselt kunstlikus võta-nüüd-kinni-kas-see-on-päriselt-maailmas. Vaatlemas maailma oma laterna magica’ga.  
Ja neile, kes tõelist mind taga otsima peaksid hakkama – ma ei ole kuhugi kadunud. Ilmselt te ka teate, kust mind leida..

Ehk siis kokkuvõtlikult. Muutused. Sümboolsed ja otsesed.
Lõin käärid juustesse.
Lakkisin ära küüned.
Vaatasin jalgpalli.

Sellest piisab, et midagi tõestada?

Jaanihetked.

Vaata! Kuidas pääsukesed akna tagant mööda vuhisevad. . .Säutsuvad teised.
Jah, jaanipäev on ka möödas.

See algas juba 22. juuni õhtul. Ei hakka pikki sõnu tegema. Selleks polegi tarvidust. On vaid ilusad hetked toredast ajast.

Nagu ma juba varem mainisin, oli juba teist päeva halastamatult sadanud. Meeleheitlike palvete ja osava kokkuleppe tulemusena Ilmataadiga sündis ime ning õhtuks – just õigeks ajaks – vihm lakkas. Soe oli. Ja linnas oli jaanipidu. Sellistel puhkudel on mul hea meel, et Eesti on vahel üllatavalt väikene… Suurepärane!
Tee ja šokolaad. Jalutuskäik Mustvee tänavatel. Õõtsuvad rippsillad. Lapselik rõõm. Ootamatult palju rahvast. Tantsuplats oli inimesi täis enne, kui bänd jõudis alustada. Hellad Velled ja nende põõsahuumor. Kiired pöörded. Aeglased ringid. Tulevärvikuma nägudel. Tulesoe. Plaanisime üle jaanilõkke hüppamist. Teooria oli hea, aga nii suure lõkke ületamiseks läinuks vaja teivast. Ehk teinekord. Vaatasime mänge. Vahepeal tegime ekskursiooni Mustvee peal. Kooli staadionil olid uued pingid. Pole paha. Sadam oli sama koha peal. Majaka haprake punane tuli põles samamoodi. Laev. Kauge tumeroosa ehapuna metalse järvevee kohal. Neptuni rauge pilk. Jaanikiigehoog rannas. Suveaed. Valgete kibuvitsade lämbe lõhn.
Hellad Velled olid peaaegu väsimatud. Me ei jäänud neile alla. Tants ja laul kella üheni. Vanemad läksid koduteed. Jätkus öödisko. Kella kolme ajal oli juba valge. Pidu loeti peagi lõppenuks. Koit ja Hämarik said viimaks kokku.
Neljaks saime silmad kinni ja jalad puhkama.
Ja hommik tõi päikese. Suure ja kollase. Õigemini – kell näitas küll lõunat, aga meie jaoks oli hommik. Traditsiooniline hommik: jooksuring, jalutuskäik koeraga. Ühine võidupüha hommikukohv juustusaia ja praemunaga. Värske mesi. Poeskäik. Peojärgne Mustvee oli vaikne ja rahulik. Mida muud sellisel hommikul teha, kui laulda. Kitarrijämm ja tunnike laulu. Aknad olid muidugi lahti – kunst kuulub rahvale!
Pardid jõel. Saiatükikesi täis pihud. Lõunane väligrill. Isa rääkis meile, mis asi on loogika. Rumalad tudengid said poole targemaks. Ema tögas teda – paps oli saanud eelmisel ööl Mustvee Jaani tiitli. Ja autasuks korvi. Punutud korvi (mõne lisandiga sees). Aus asi.
Kultuurimaja ees olid Merca ja Guido Kangur. Ja veel kultuuriinimesi, keda meie pilk ei tuvastanud. Kuum koht. Kuumad peod. Eks ole..
Lehvitasin 16.15 Tallinna bussile.
Thank you for this wonderful visit, mister J. It truly was a pleasure!

Õhtul süütasime kodus enda väikese jaanitule ja istusime jõe ääres. Sõdisime sääskedega. Peale seda võtsin ette väikese jalutuskäigu. Pärast suurt pidusöömaaega teisiti ei saa. Suurest lõkkest oli jäänud hunnik tuhka, kõik muu oli korras ja ilus. Hõbevalge kuu helkles lillaka pilveviiru taga ja piidles kordoni juures kõrguvat masti.
Noil öödel ju tegelikult pimedaks ei lähegi.

Nüüd võiks soovida, et iga päev oleks selline.
Jah, jaanik sai läbi. Aga suvi on ees.

Soundtrack: Hellad Velled - Suvevihm

Purpurne sentiment

Kallis, mängi mul viiulit.
Oma nukrameelseimat viit.
Täna tahan ma kuulata,
kuidas kõlab minoor,
meel heita eemale siit.
Üheskoos haarame riiulilt
mustadeks päevadeks
kaugele peidetu -
Sweet Cabernet Sauvignon.

Täna ma langeda lasen
oma kauneima kleidi volangid.
Lähme, arm, kõnnime parkides,
purskkaevu kividel leiame öö.
Vanalinna hämarad kangid
on suveööst rõsked,
neilt laseme lendu
soojadelt pihkudelt hapra merlebleu.

Kallis, viskame vaasidest
liiliad - need kuivanud ära,
kuhjame toad täis roose,
rullime alla ruloo.
Vaatame küünalde sära,
vaikides hingame klaasidest
juulikuu õhtute
sametist nektarit.
Kallis, siin ongi Bordeaux.

Südaööl valeta mulle
oma tõsimeelseimal moel.
Täna ma tahaksin kuulda,
et koit veel niipea ei tule
ja hommik tuppa ei poe.
Sidemeks kaela ma sulle
oma siidräti seon,
siis vaatame tähti -
ei Castor ja Polluxki silmi veel sule...

Kõlgutan Kivisillal jalgu. Suvi 1936.

Täna 14.28 olevat alanud suvi. Vastab see tõele? Ei tahaks alusetult skeptiline (või paranoiline?) olla, aga ilmaga lähemalt tutvudes nii ei ütleks. Kas keegi on nüüd valearvestuse teinud või see ongi suvi.. ei tea. Sellise suve eest hakatakse varsti põgenema. Kuhugi kaugele. Kuhugi sooja.

Mina käisin vahepeal rännakul Osnabrückis. Mentaalsel, kui aus olla. Remarque’il külas. Peale selle, et ta mulle alati kirjanikuna meeldinud on, olin nõuks võtnud tema romaanist oma viimase eksamitöö (ehk siis essee) kirjutada. Teemasse süvenemise tulemusena hakkas mulle huvi pakkuma Remarque kui inimene. Niisiis otsustasin end ka tema elulooga kurssi viia. Paar päeva järjest käisin raamatukaante vahel neid samu radu mööda, mida tema kord kodulinnas Osnabrückis ja maailmas. Ma ei tea, miks mulle just see linn nii kummitama jäi. Osnabrück. Võib-olla ehk seetõttu, et tema pagulusest tagasipöördumine sinna sarnanes mingil määral minu kolimisega suveks Tartust koju. .
Aeg seisab. Kõik on vana ja tuttav. Miski on vajutanud oma igavikupitseri asjadele ja inimestele.
Mis tuletab meelde Mehis Heinsaare Pärmivabrikus antud ööülikooli loengut, kus ta ütles midagi sellist, et iga linna jaoks on inimesel olemas erinev identiteet, erinev mõtlemine. Ühes linnas ei ole inimene see, kes ta on teises. Ja see on täiesti õige. Siin mõtlen ma teisi mõtteid, elan teise rütmi järgi.

Ja Remarque? “Taeval ei ole soosikuid” oli hea raamat. Ma ei ütleks, et pupille-laiendav-ilmutust-andev pärl, aga hea. Justnagu hinne, mis ma selle töö eest sain. Hea. Ma ise kujutasin selle romaani vist suurepäraseks, aga tegelikkus võitis. Kujutlusvõime kaotas. Paraku.
Ent mida ma Remarque’i elulugu lugedes avastasin: tema kirjastiil päeviku sissekannetes. Äärmiselt minimalistlik. Lakooniline. Täpne. Kaunis.
Mõtlesin, et peaksin temalt selle ära õppima.

Ja siis pöördusin ma mõneks ajaks tagasi Tartusse. 1930.-aastate Taaralinna. Läbi Bernard Kangro silmade ja sõnade. See polnud mu isiklik valik hakata lugema tema Tartu-tsüklit. See oli soovituslikuks kodutööks teatrirahva jaoks. Teatud põhjustel. Olin seda juba kyogeni’de ajal alustanud, ent siis tundus ta mulle igava ja kuidagi vähehuvipakkuvana. Mingi hetk jõudsin piirini, kus avastasin, et olen mitu päeva järjest end raamatusse unustanud. See tunne täitsa meeldis mulle ja ma ei näinud mingit põhjust end sealjuures segada lasta. Kaotasin end pealegi veelkord Tartu tänavatele ja kujutlesin, et kõnnin tegelastega ühes üle Kivisilla. Selle hetkeni, kui raamat läbi sai. Paari päevaga. Teised osad olid alles raamatukogus, kuid seal algas puhkusenädal. Niisiis ei osanud ma nädal aega midagi teha, kuidagi olla ja midagi lugeda. Jah, riiulil oleks valikut küll. Ja katsetasin isegi aasta tagasi soetatud Kunstisümbolite raamatuga, aga selle ürituse juures osutusin üsna mittejärjepidevaks ja – nõrgaks, ütleme. Täna – viimaks – täiendasin oma öökappi kahe vajaliku Kangroga. Oh, rõõmu!

Ilmselt peaksin ma siia midagi muud ka kirjutama. Peaksin, tunnen, et peaksin. Aga ei tea, kas oleks mõtet. Aeg ei suuda mu mõtetega nii või naa sammu pidada. Ja vastupidi. Nii me jooksemegi pidevalt ajaga üksteisest mööda (nagu öeldakse rääkimise kohta, aga meie ei vestle. Me jookseme temaga.)
Ehk remarque’ilikult…

Aega on mööda läinud. Käisime maal heina tegemas. Vaja oli muru niita, aga seda ei nimeta keegi enam ammu muruks. Käed olid õhtul valusad. Hangust, kärust, rehast ja nõgestest. Nädalavahetusel tuli õde külla. Polnud teda ammu näinud. Ütles, et olen muutunud. Eks ma vist nõustun temaga. Aga mitte nii, nagu tema seda arvab.
Käisin täna Jõgeval. Sain uued tegusad load. Vihma sadas ja king hakkas hõõruma. Homseks nõuan ilusat ilma!

Nii.
Ja seda ka, et täna laekus viimane oodatud hinne, mis tähendab, et selleks aastaks on kooliga ühelpool. Ja mis ma oskan öelda: see kordus taas. . Need eksamid, mida ma lausa füüsiliselt kartsin ja ennast peaaegu haigeks muretsesin, lahterdusid jälle lausa uskumatult “A” sahtlisse. Samas kui see aine, millest ma suuremat üllatust oodatagi ei osanud, “C” kasti libises.

Ehk näitab see midagi – minust ei saa head kirjanikku? Vabandust, suurepärast ei saa; hea saab alati. Igavene “hea”.
Maailmakirjandus, see ainuke must lammas – hea.
Geneetika – suurepärane. Lubate naerda?
Motivatsioonipsühholoogia – see jääb siiani samuti üllatuslikuks A-ks. Ent kui loengutes käimise eest eksamil paar lisaprotsenti saab, siis selle eest võin ju tänulik olla. Endale ka, kui tohib. Kokkuvõttes: kevadsemester tõi siiski hea seisu, arvestades seda meeletut kiirust ja ringisebimist ja psühho-füüsilist rahutust. Peaksin end vist rohkem usaldama. Ka vaid paaripäevaste intervallidega on võimalik sooritada eksameid edukalt ja samas pidada ära kõik toredad peoõhtud ja etendused. Pole paha.

Suures Remarque’i vaimus(tuses) kirjutasin paar päeva tagasi luuletuse ka. Jätan selle teiseks korraks, sest mu sissekanne on niigi pikale veninud. Üldsegi mitte remarque’ilik. Häbi.

Lähen ja istun akna alla Kangroga päikest ootama.

Soundtrack: Indigolapsed - Päike

Epitaaf

Jää minu juurde,
et ma ei ehmuks,
kui pimedus äkki
sirutab käed

Hoia mu pead,
et unede raskus
tinaseks koormaks
kanda ei jääks

Lausu mu nime,
et lõputu vaikus
jääkülma uduna
mu'sse ei tuleks

Valva mu kõrval,
et sõbrakäe soojus
lohutut tühjust
peletaks ära

Siis ma tean,
et kõik on hästi . . .

Järelhüüe

IN MEMORIAM

Nossifer Maximus
(*2004  +14.06.2010)

 

Kuhu kõnnivad kassid,
kui nemad koju ei tule?
Kaugel Kassiopeial
nemad süütavad tule.

Istuvad ratasringis
süte kahvatul kumal.
Tasa nendega kõneleb
kurbade kasside jumal.

Suures Vankris nad sõidavad
üle tähise taeva,
Karjane kaitseb neid külma eest,
öö võtab oma laeva,

silitab siidiseks kasukad,
ravitseb armid ja haavad.
Kollastest kassisilmadest
Linnutee tähed saavad.

                                 (Astrid Reinla)

Milliseid käike teeb Saatus. Oli kass, enam ei ole. Ja keegi ei tea. Mis ikkagi kustutas selle küünla?
Nossu elu oli pigem säraküünal. See lahvatas põlema heleda leegiga ja siis säras kirkalt ja kiirelt. Justkui oleks ta kogu oma elu ära elanud selle kuue aasta jooksul. Ja siis vaikselt hääbus. Ju oli talle nii ette nähtud.
Ja kui ma sellelt kassilt midagi õppisin (jah, näete, ka loomadelt on meil võimalik õppida), siis eneseuhkust, –kindlust ja –teadlikkust. Ma tihti kartsin teda, sest oma hiilgeaegadel oli ta metsik, jõuline ja ettearavamatu, kuid salaja imetlesin: ta teadis, et ta on ilus (Noss oli edev), ta lubas inimesed just nii lähedale, kui talle parajasti vaja oli, ning kogu oma bravuurikuse ja karmi olemuse juures jäi ta ikkagi väärikaks ja sisimas leebeks, kuigi ta seda viimast välja ei näidanud. See kass ei oodanud, et talle uksi avatakse. Ta avas need ise. Pehmet und, Maximus!

Kirjutasin epitaafi ka. See tuleb hiljem. Luban.
Jah, tõesti, täna on leinapäev.

Bussid siin enam ei...

.. On täna esmaspäev? Hästi. Siis see laul sobib.



Lisaks. Mida me siis oleme õppinud?

• Uurimused on näidanud, et armastusega seonduvad virgatsained dopamiin ja noradrenaliin, mille rohkus tekitab eurooriat ning fenüületüülalaniin (PEA), "mis annab sulle selle haige naeratuse, mida sa võõraste poole sähvid."
• Seligman ei soovita sellega kontrolli katsetest loobuda, vaid püüab osutada, et liiga suure kontrolli rakendamata jätmine võib anda eeliseid tuntud palve kohaselt: Jumal, anna mulle vaprust muuta seda, mida muuta saan, rahulikku meelt aktsepteerida seda, mida ma muuta ei saa ja tarkust nende vahel vahet teha.

Selliste põnevate teadmistega ma homme eksamile lähengi.

Seda õppisime ka, et bussiliikluse peale ei tasu loota. Tore üllatus on avastada, et liini marstruut on ringi tehtud. Hea, et ma jala koju oskan minna.

Beneath the milky twilight..

Mu soove on kuulda võetud. Kõrgemad ja võimekamad jõud on toonud viimastesse päevadesse kõike seda, mida viimati mainitud sai. Ilmad läksid soojaks ja suviseks, õhtud on pikad ja valged. Jah, ma tean – ilmast rääkida on vana ja kulunud, aga ükskõik. Ilma seda mainimata ka ei saa - ilm ilmestab ilmekalt ilminguid.

Ja mis siis ilmnes?

Kolmapäeva õhtul jõudsin siiski Tartusse.
Ilmes, et kõik on oma koha peal ja hästi. : )

Neljapäeval läksin raamatukokku Akadeemiaid lugema. Nii lahe olengi. Kultuuriantropoloogia jaoks.
Mis puutub sama õhtu etendusse, siis see oli suurepärane. Nüüd, lõpus tekkis mingi erakordne sünergia, eneseteadvusõhin ja muud kaunid sõnad. Ühesõnaga: publikut oli palju, nad naersid südamest ja Tampere maja oli täis head energiat. Tänud S.-ile, kes ka lausa lillega kaasa elama tuli.
Ilus õhtu oli. Mis sest, et sääsed pargis ära süüa ähvardasid. Ei läinud õnneks. Ehk mõjus lauluga peletamine ..

Reedel oli etnoloogia ja kultuuriantropoloogia eksam, mille ma nobedasti valmis sirgeldasin (sest seda ju ikka oskaks) ning Tartu peale suveilma nautima läksin. Ei olnud tahtmist koju tuppa istuma minna. Suskasin klapid kõrva, kuulasin Jefferson Airplane’i ja Rosemary Clooney’t ja võtsin Kaarsilla juures pingil päikest. “Sway” mängimas kõrvas, suvesoe julgustavalt pai tegemas. Mõnus. Sääski ka ei olnud.
Pealelõunal sain korraliku šoki. Sellise, mida ka kolm päeva hiljem naljalt ei usu. Ei, ma tõesti poleks oma kõige wilde’imates unistustes osanud uskuda, et saan geneetika eksami A. Täiesti sürreaalne. (Sama sürreaalne kui minu naabrite jaoks äkitselt läbi seina kostev hele kiljatus ja siis müdin: justkui keegi hüppaks mööda tuba ringi.. Hmm.) Ja kui sellest rõõmust (ja sellele eelnevast keeleteaduse samast tulemusest) veel vähe oli, siis peatselt saabus ka etenduse analüüsi (meenutagem Don Juani) tulemus. Ka see läks samma ritta. Ulme. Mu päev oli veel säravam ja sada kümme sellele eelnenud päeva tundusid tagantjärele ka hoopis ilusamad.
Õhtul oli viimane etendus. Veider, et see oli eile. Tunduks, nagu oleks sellest päevast möödas nädalaid. Miks küll?
Viimane etendus lõi rekorditega. Publikurekord, for sure. Ja hea etenduse (taaskord need kaunid sõnad) rekord vast ka. Maru. Maru. Nii maru.
Järgnes teatrihooaja lõpupidu. Kelle jaoks saunaga, kelle jaoks ilma. C., mina, KJ, Jürgen ja Kadri jõudsime näiteks Opera Pizzasse, kus leidis aset kiirsöömine (sest kümneks pannakse see koht kinni) ning kunsti(ajaloo)teemaline vestlus.
Suundusime Kirjanike maja krüpti, kus meie suurejooneline ja pidulik “Viimane pühaõhtusööma(jooma?)aeg” aset pidi leidma. Peeti kõne, söödi, joodi, valiti N-objekti õnnelik selle hooaja võitja (õnne, Anneli!), tantsiti võidu limbot, tantsiti niisama ja arutleti lingvistilistel teemadel. No, tõesti… See oli tegelikult ajuvaba: sanskriti keeleteadus (KJ) vs ladina keeleteadus (mina) vs 8. sajandi katalaani keeleteadus (C.) . Ah, nalja kah, ühesõnaga.
Täitsa huvitav oli jälgida, mida inimesed kõike tegema ei hakka..
Kell sai peagi aga kaks ja me otsustasime lahkuda. Jätsime head aega. Kellega pikemaks ajaks, kellega lühemaks. Kes seda ette teab..
Mis sest, et oli hilja. Esialgsed plaanid ei näinud ette nii hilja edasi tantsima minemist, aga pidu krüptis võttis hoo hiljem üles. Alles see oli, kui me praktiliselt võhivõõrastena Lutsu raamatukogu kohvikus kokku saime ja esimese tütikate peo maha pidasime. Ah, aegu ammuseid, ah, aegu kauneid neid. Ja nüüd olime me siin.. Pere.
Tegelikult viis meie tee KJ-ga (juba traditsiooniliselt) Illusiooni. Sealne pidu kestis seekord lausa kella neljani, mis oli tore. (Kes tahab tasuta pääsmeid, siis neid on viimase aja jooksul piletitega kogunenud juba hulgi. Küsige julgelt. ) Jah. Vaieldamatult hea tantsuöö. Ehk oli oma roll eelnenud hooaja lõpuüritusel; sellel, et see tants jääb (mõneks ajaks) viimaseks; möödunud kaheksal ja poolel kuul, mis selja taga olid. Koos. Südames. Teatristuudioga.. Igatahes – tunne oli kuidagi eriliselt sentimentaalne, kibemagus. Kuid tore oli. Kahtlemata. Ja lahkudes oli väljas valge. Nagu keskpäeval.

Selline see lõpp siis oligi.
Kas ta üldse lõppes?
Ehk oli see hoopis millegi algus..

Jäänud on teha vaid üks eksam. Ja kirjutada essee, ent selle meisterdan valmis juba Mustvees. Niisiis – ma sõidan Tartust ära. Aasta saab läbi. Ja ma ei tea. Ei tea, kas rõõmustada või kurvastada. Jah, olen üksinda toas salaja nutta lahistanud. Aga säärane emotsioonipuhang oli vähemalt tol korral tingitud filmikatarsisest (“Everybody’s Fine”). Tänan endist toanaabrit, kes soovitas.
Ometigi – ma olen siinse eluga nii kokku kasvanud: kooliga, Tartuga, nende inimestega.. Nägin seda ette. Juba esimestel nädalatel. Tartu-aeg saab liialt ruttu läbi. Ma tunnen kõigist ja kõigest puudust juba siis, kui pole veel lahkunudki ja kõik ümberringi olemas on. Oeh. Viimased päevad siin .. ja mul on motoorne rahutus (juba teist nädalat?). Ma ei püsi paigal ja tunnen, et pean pidevalt midagi tegema. Kontsentratsioonivõime tõrgub ja resoluutne laua taha istumine lõpeb aknast välja vaatamise, mingis neljandas dimensioonis viibimise ja takkaotsa võib-olla isegi kesköise jalutuskäiguga ning tähtede vaatamisega. Suve(ööde) kutsuv rahutus.. Ja mis kõik veel. Suvi.
Mida ma teen need viimased päevad? Lähen korraldan festivali? Jooksen Tartule ringi peale ja külastan kõiki, keda tunnen? Teen pudrupeo? Üksi?

No, ilmselt pean leidma aega (ja kannatust), et motivatsioonipsühholoogia läbi vaadata. Ja und, et mitte end tühja ringirahmeldamise ja veidra ärevusega ära kurnata.

Kool saab läbi.
Ööd on siin valged, jah.
Kuu särab üürikesel ööajal võluvalt. Punkt.

…Lead me
out on the moonlit floor
Lift your open hand
Strike up the band and make the fireflies dance
Silver moon sparkling…

Hilja on siis, kui ..

Ah! Kuidas mõnel päeval küll viltu veab!

Ma ei ole uskunud juhuslikesse asjadesse. Neid ei ole olemas. Enamasti mitte. Iga rohkem või vähem märkimisväärne asi juhtub põhjusega.
Antud juhul ei suuda ma viimast küll välja mõelda. Jah, ma ei peagi seda teadma ega kohe mõistma. See selgub hiljem. Üks on kindel: inimene õpib kogu elu, sureb aga - tõepoolest - ikka lollina. Oli kord juba ämber. Ilmselt nii ahvatlev, et teistkordne sisseastumine oli vältimatu. Jumal hoia meid kõikide vanasõnade paikapidavuse eest (need, mis räägivad, et kaks ilma kolmandata ei jää, sest see olevat kohtuseadus jne).
Igatahes. Bussi täna ei läinud ja minu õhtune etendus jääb minuta. Aargh.

Ja mõtlen nüüd... Minu jaoks on selline traagika, et buss minemata jäi (ja etendusele ei jõua), samas kui kellelgi pole enam venda. Taaskord. Ühte venda maailmas enam ei ole. Saada teada selliseid uudiseid (ja paraku tuleb jälle selliseid uudiseid kuulda) on lihtsalt ahastama ajavalt kurb. S e e on traagika.
Minul tuleb järgmine buss paari tunni pärast, kuid..
Njh.

Loodame, et lähipäevad toovad helgust ja rõõmu ja sooja.