Kellele annavad oma hääle brahmaanid?

You Are a Pundit Blogger!

Your blog is smart, insightful, and always a quality read. You're up on the latest news, and you have an interesting spin on things. Of all the blogging types, you put the most thought and effort into your blog. Truly appreciated by many, surpassed by only a few

What Kind of Blogger Are You?

Mõningases kahtluses, keda Euroopasse toole hõõruma saata ja meie eest kostma (mis iseenesest on vale arusaam, pidades silmas tõsiasja, et kodanike esinduse saadikud ei osale töös mitte riikide kaupa, vaid koonduvad poliitilistesse rühmadesse, st esindavad mingit ideoloogiat. Ühesõnaga: Eesti ei huvita kedagi. EL-s tõmbab nööre suurima liikmesarvuga mõttevendade ordu.), tegin ära testi, mille tulemusena pidi selguma minu poliitiline veendumus. Et aga see väärtuslik informatsioon mulle midagi ei andnud, peale tahtmise vastu vaielda, tuli soov välja selgitada, milline blogija ma olen. Loogika on omal kohal, näete. Seega tuleb seitsmendal kabiinis iseendaga kivi-paber-käärid visata ja otsus koha peal välja selgitada.
Seniks on mul muudki teha. Rahulik suvi kogub hoopiski tuure ning aktivism on kord juba haigus, mida ei saa isegi kiiritusraviga vaikima suruda. Ma arvan. Ise proovima ei hakka ja lasen sel tõvel end mõistuse piirides kanda. Reedel aset leidnud paaritunnise kokkusaamise järel tabasin end mõttelt: ''Küll see saab tihe nädal olema. Me mitte ei ole erapooletud kõrvaltvaatajad, vaid täieõiguslikud osalised kogu selle mäsu sees.'' Hmh. See tähendab, et meiegi saame kapsast süüa. Ah, ilus iroonia. Teinekordki.
Märkus blogijameelespeasse: ''Ära hüppa enne hommikut.''

Esmaspäeval tuleb jõuda veel emmeissiga tädi direktori vastuvõtule. Kuulduste ja kutsete kohaselt ei tõota ülejärgmise nädala alguski vaiksemat... st..paiksemat elu. Kätt saab vist ikka suruda ja minu mapp kapi puudulikes avarustes leiab lisa sertifikaatidevõimingitetänukirjade näol. Vähemalt saan nautida päeva Kuremaa lossis.

Ahh. Ma peaksin tõesti hakkama oma mõtteid kontsentreerima. Laialivalguv. Ma olen laialivalguv. Ei usu, et see liigsest päevitamisest(loe:põlemisest) oleks. Suveärevus? Võimalik.
Lähen kogun ennast. Ehk on peagi lootust parematele sissekannetele.
(Huvitav, kas sõõm külma vett aitaks? Või piima? Ahjaa, ma ei joo piima. Jääb siis vesi.)

KWDEUCNT

Mõnikord ma mõtlen, et võiksin rohkem endaga suhelda.

Et vajalikud oskused kätest-jalgadest-meelest ära ei läheks, peab neid rakendama, eks. Sel puhul saan öelda, et mina olen (peale 8.. 9?.. mingit hulka arvu kuid, ühesõnaga) selle klausli täitnud. Paar kiiremat ringi sinna, sealt edasi, tagasi sinna ja siis tagasi (jõudsite jälgida, jh?) ning viimaks võisid kaasreisjad, eriti too preili minu kõrval, küüned istmest lahti lasta. Ja seal pisteti käsi ka pihku. Et ''käib küll, tubli-tubli''. Vahva. Kui nüüd püüda meenutada kõiki sissesöödud kaloreid, siis võib mõtlemata ahhetada, et kes seda küll enam mäletab. Või mäletada tahab. Õigupoolest, keegi ju neid kokku nii või teisiti ei arvestanud. Viide tähistab lihtsalt tavatust suuremat ja rammusamat kõhutäit. Suuremad ja näljasemadki mehed andsid alla. Nõrgad! Mina roosamanna üle ei kurda. (Võimalik, et muud proportsoonid olid teised küll.)Eks paari kuu pärast saab see reis uuesti ette võetud. Kui mitte varem. Kes sellest ajast enam aru saab..

Juuni juba rühib siiasuunas ning kui keegi veel ei usu, siis juba 5 päeva pärast on ta kindla peale kohal. Minu ja L.-i jaoks toob see kaasa ühe huvitava ettevõtmise, sellise 5-päevase. (Nagu näha, on number 5-ga mul pidevalt mingi teema. Fataalne number, mis muud.) Saame kasutada oma eelmise aasta kogemusi ja riukalikult t e i s i kapsast sööma sundida. (evil smile). N e m a d saavad sel aastal vahelduseks kaalikaid ka, niiet pole põhjust alahinnata eestlaste külalislahkust.

Minu jaoks algab juuniga- peale väliskülaliste mõningaajase visiidi - ka üks projekt, mille algatuse ja läbiviimise ma eranditult enda kanda võtan. Projekt nimega ''13''. Kõik ebausklikud, kes te nüüd üle vasema õla oma põrandat kolm korda tabasite - ärge kartke, sest peale numbri enda ei sisalda see oma nime taga mitte midagi okultistlikku. Hoopis päevade arvu. Ehket: 13 juunikuu päeva kirjutab Deivi siia blogikladesse iga päev ühe sissekande. (08.06-20.06 - periood toredate sümboolsete daatumite vahel). Sellest tulenevalt ei saa oodata kuigi sisukaid ega tihedusest pakatavaid postitusi. Pigem, ma kujutan ette, saab rõhk olema tabamatul, mõistmatul ilukirjanduslikul sisemonoloogil. Või siis lihtsalt vormil. Aga blogi on alati lugeja mõistatada, niivõinaa. Mida ma ikka pikemalt seletan. Idee on selles, et mitte kaduma lasta (kasjust kõiki, aga) paremikku neist uitmõtetest, mis mul päeva jooksul peast läbi lendavad. Nagu nahkhiired. Kärbsed. Varblased. Dracula... (tuleb välja, see raamat ikkagi puudutas mu ajusoppe.)

Udus mis udus.

Tänane on mu viimase aja kõige noliferlikum elupäev. Mina pole süüdi, et eile sinna majja sattusin. Puhtjuhuslikult, peale seda, kui autoga sõitmine peale teist ringi saha ette viskas. Piltlikult, sest La vite Crab'il ei ole sahka. Igatahes leidsin end sealt majast,ümbritsetuna paksust udust. Lõksus. Ja välja ei pääse. Mõtlesin end pooleks, kuidas oma olukorrale valgust luua. Ja nii pool ööd. Täna hommikul proovisin uuesti. Väikese kõrvalabiga paistiski luugist viimaks valgus. .
Kuid üks asi viis teiseni. . Ja nii ma siis kondasingi täna terve päev läbi udu, ragistasin ajusid ja närve, jamasin kuubalastega, otsisin mingeid peidetud dokumente ja ekslesin Esimese maailmasõja aegses mõisas, kõrvetasin näppe ning sumasin põlvili kanalisatsiooni vees. Enda elu ja õilsama eesmärgi nimel, loomulikult.

Täitsa sisukas reede, peaks ütlema. Isegi hommikune kooliskäik ja poolakate laagri korraldamise arutamine ei kompenseeri minu noliferlust.

See-eest ma tean, kuhu plaastrit kasutada.
Kas Sina ka tead? (Vastuse leiad siit:  The Fog Fall)

'And we are never going to find the new unless we get a little crazy.'

Tarkade kivi otsinguil..

It's been some time.. Pean tõdema, et päevad on veidi käest libisenud ja minu sissekanne ilmub pisikese (te ju nõustute minuga) viivitusega. Tean, tean - mul puudub mõjuv põhjendus, eriti nüüd, kui kool praktiliselt läbi on. Laiskus. Eks selle kaela tule mu senine blogialane passiivsus ajada. Tegelikult on mul tegemist olnud. Neti-väliselt.
Aga siis. Kunagi rääkisin inglise keele suulisest eksamist. Õnneks ei peagi ma oma sõnu sööma: vähemalt jutustamisega saan hakkama ning hindaja arvates lausa 20 punkti vääriliselt(arvestades, et max oligi 20, siis minu kohta vähe, või mis). Iseasi, palju meedias kirumist leidnud kirjalik osa toob. Kokku peaks hea 50 punkti ikka ära tulema, eks?(note the irony)
Suuline oli veidi pettumus küll. Ma valmistusin liiga põhjalikult. Võin kihla vedada, oleks ma rakendanud kõiki neid teadmisi, poleks järelvaataja pooltest sõnadest isegi aru saanud. Aga nh, seekord jäi siis ''Some guy said that some things just happen. Dude, like happens!''-stiilis vestlus(veidi liialdatult).
Nende tulemuste ootuses piinleme siis ühiskonna ja matemaatika eksami punktidega üheskoos (sinna lisandub kirjand). Ühiskond.. Nojah. Et misajast Soome NATO-sse kuulub?! Tubli, D. Siit järeldus: ei piisa üksnes kõigi Euroopa Liidu liikmesriikide pähe tagumisest, sinna juurde viimaste liitumisaastatest jms eurostaff. NATO liikmetele pilgu peale viskamine seekord punkti kaasa ei too. Aga läbi ei kuku. Ja see, kuidas nad hindavad mu arutlust teemal ''Tarbimise mõju globaalsel tasandil'' (kus ma rääkisin Huanghest ja Amudarja jõest...wiiwii.), on ka väga subjektiivne. Mina ise küll nautisin. Kas või fraase 'vajalikud polümeerid saadakse naftasaadustena' ning 'lämmstikuühendid põhjaveekihtidesse'. Ei vaata mind kui lolli seal, teisel pool ekraani! Aus arutlus, mu meelest.
Mis puutub möödunud reedel toimunud matemaatikaeksamisse, siis siinkohal ma vaikiksin tagasihoidlikult. Paljutähenduslikult. Kuigi - minu eelviimase ja viimase eksami vahe oli vaid mõni päev ning needki täitsin ma mingite friiking ülesannete lahendamise, valemite analüüsi ja päheõppimisega - f a i l ! Eriti, kui teada, et eksam ise oli täiesti tehtav ning võib öelda, lihtne. Aga mille pagana pärast nad ülesannete lahendamiseks nii vähe aega annavad : S Mulle EI MEELDI, kui mind kiirustatakse asjadega, mille lahendamiseks tahan rahus mõelda. Matemaatika on üks neist. Ei ole elav kalkulaator! Puupea ka ei ole, aga elektrijuhtivuskoefitsent on väike. Mul on aega vaja! Ent nii ta jäi.. Selle eksami tulemused pole kiitlemiseks. Need on kooli lõpetamiseks. Õnne mulle.

Vähemalt nüüd saan rahulikult hingata. Piltlikult: õpikud ja vihikud ahju ja materjalid põlema. Done. (tegelikult on plaan need maale tirida). Sinna hingamise alla on mahtunud küll paar väljaskäiku (loodan, et sain aidata, kuigi lubasin, et ei tegele tuletiste ning eksponent-logaritm-õudustega enam kunagi), herneste mahapanek (millega seoses meenus mulle üks filmiõhtu ja fraas: ''Keegi ei pane hernest nii nagu sina, Uru!'') ja puuladumine. Vihm muidugi suutis selle ettevõtmise tuksi keerata. Pole hullu, ma ootan. Kuhu mul kiiret.
Ja Dracula sai taas käsile võetud, nagu lubatud. Huvitav, et nüüd, aasta hiljem, tundub ta minu jaoks hoopis huvitavam. Lugemiseelistused muutuvad vastavalt ajale vist.

Hmm. Midagi oli veel. Ahjaa. See kiire reede. Hommik-pealelõuna: ühiskonnaeksam. Õhtu: kevadkontsert ja see meie viimane (millele ma juba varem vihjanud olen, too saladus), mis väga ilusti välja kukkus. Ning otse kontserdilt Edgarti sünnipäevale, mis lõppes paari kiire tantsuringiga mereröövlite nimelises majas.
Möödunud neljapäeval sain virtuoosi mängida ning oma ''Milonga'' ja ''Kak po morju'' edukalt ette kanda; ehket selle tulemusel viimase muusikakooli tunnistuse tasku pista. Pidu taaskord meie õuel.

Olles jutustanud kõigest sellest, mis kedagi suurt ei huvita - ja seda sealjuures üsna vähestiilselt ning statistiliselt - kaon ära magama.

Ahjaa, Evelin. Sa kunagi nõudsid minult seda ''Maybe'' lugu ja plaati. No, see lugu on nüüd saatmisvalmis .. ; )

öööööd.

Suvi tegi ootamatu vangerduse.

Et meil siis on maikuu. Ohoh. Soe on ka. Poleks uskunudki. Et juba aprilli lõpus niivõrd temperatuuriga lajatab. Otse pähe.
Ojee, ma ei kurda selle üle mitte üldse. Mis saakski mul päikese ja soojuse ja suvemeeleolu vastu olla. Kohe absull mitte midagi. Vastupidi - igal kevadel algab uus elu ja iga suvi toob endaga kaasa teistsuguse, positiivse, helgema ning muretuma meeleolu ja mõtteviisi. D-vitamiin teeb oma töö ja teeb seda hästi.. Sellisest suvevabadustundest võib lausa sõltuvusse jääda. Ja kuniks seda on, kavatsen seda nautida ja ära kasutada. Isegi siis, kui see tähendaks esimesele ettejuhtuvale kesapõllule traavimist ja seal üleinimliku häälega metsa poole hõisklemist, et elu on lill vms. Jap, samasuguse kõigutamatu enstusiasmiga, nagu Prints Zamundast (see stseen, kus ta rõdu pealt hõikas: ''Gooood moooorning, New York!'' ja talle tüüpiliselt vastati: ''F*** you!'' .. Mhm. Prints aga laia siira naeratusega: ''Yes! F*** all of you!'' .. As if it was something really noble. Respect.)

Tegelikult, põlla peal karjumise kõrvalt tuleb targaks ka saada. Eks ma olen andnud endast (peaaegu) parima, nagu alati. Täiesti parimat ei saa anda. See tähendaks täiuslikkust. Siiamaani olen suutnud end tõestada kui inimlike eksimustega ''metsikult üle harju keskmise'' olija. Põhimõtteliselt olen ma jube rahul sellega, et mul lõpuks ometi sobilik graafik kooliskäimiseks on. Mõni päev 9.00, mõni päev 10.45, siis jälle 15.30. Sobib. Kuniks mul vaheldust ja võimalust oma aega huvitavamalt ja soovikohasemalt sisustada on, olen mina käpp. Kokkuvõttes: 21. aprill oli see päev, kui kari metsikuid abituriente valgete tuttidega ringi jooksis ja kisas('Ma. Arrrrmastanteidkõi-ki!'') autosid loksutas ja politseijaoskonna ees ''Võta kaasa, kallis, mind... 18 juba täis'' laulis. Ohjeah. Õhtu oli lihtsalt. Lihtsalt. Mõni asi sai tõestust, midagi uut ei selgunud. Tiuks on vindises olekus nagu Tiuks ikka, kui näidet soovite. Ja grillvorstid maitsevad samamoodi, nagu 3 aastat tagasi. Või mõnel muul juhuslikul ajal. Grillvorst jääb grillvorstiks. (Ma vaatan, tautoloogia on mulle meelepäraseks saanud. Ega jah - lollikindel.)

Ja eelmisel laupäeval sain oma kirjaneitsi oskusi paberile valada. Pool tundi ikka teemat ei valiks! Mina valisin, ja õieti tegin, et 10. teemat ei võtnud. Sest enamus võttis. Mina, tüüpiliselt, valisin kunsti teema (sest seesama teema on mul kordi erinevates versioonides läbi kirjutatud), jättes eneseotsimise ja -leidmise kõrvale. ''Palverännak'' sai selle-eest Liina poolt ikkagi ära mainitud. Ja temale ning ülejäänud kolmele semule tänusõnad meeleoluka saunafilmiõhtu ja (mootor)sae elamuste eest. Kor-ra-ta! Seenekrõpsud omavad! (see sulg on neile, kes tahaksid siinkohal NOT! karjuda. Ma ise jään erapooletuks, eks.)

Nõndaks. Ja täna oli see vahva päev, kus meie kõrvakuulmine ja lugemisoskus proovile pandi. Damn, ma ütlen, küll inglise keeles võib ikka nõmedalt kiiresti ja monotoonselt teksti linti lugeda. Me nimetasime tänast eksamit bingomänguks (selle vahega, et ristikeste asemel tuli linnukesi laduda või sõnu lünkadesse sokutada). 6 päeva pärast saab neile näidata, kuidas inglise keeles rääkida tuleb. (Riiiight. Suht irooniline oleks, kui nüüd mõnusalt mööda paneks. Aight.)

Mhhh. Ma tahtsin ju millestki veel kribada. Ahjaa! L. sünnipäev!(Veelkord: õnneõnneõnne, L.!) Jajah, esimene viib alati teiseni, just. Ja see, et kooki alles järgmisel päeval süüa sai, oli tegelikult kokkuvõttes täitsa hea idee. Siiski, kahju, et toda Roosat Pantrit plangu tagant mööda ei lonkinud; tema tunnusmeloodia kõlas naabri aiast, after all! Ja õnn, et mina edasi s i n n a baari ei sattunud. Õhh. Ma ei oleks enda eest vastutanud: pokaalid lendu!!! :@

Tegelikult tõmban nüüd otsad kokku, enne kui südant puistama hakkan või liialt emotsema kukun. Püüan seda vältida. Suvi on ees, ja pauguta või pauguga, me saame jalad alla!

Peace out.

(ma ikkagi panen siia laulu ka. L. teab. Restoranielu.)