Vanaisa

kirjutati täna haiglast välja. See tuli ootamatult. Eile veel, kui me A.'ga talle külla läksime ja kooki viisime, rääkis ta palatis oma voodis, et süüa antakse neli korda päevas ja nii toidetakse ta seal varsti lõhki. Ja et noored naised koorivad talt iga päev riided seljast. "Noh, mis nii viga elada Sul siin, harju või ära." Iseenesest ei oleks ju midagi, kui harjukski, sest eks plaan nägi ette, et midagi tehakse ära ka. Aga võta näpust. Lahkusime pärast seda, kui ema helistas ja ütles, et käis maal ja tegi kõik korda ja edu siis homseks. Edu läks tal endal vaja, sest vanaisa oli enne Ruskaveres kui ema sealt hommikul ära sai ja me pealelõunal autoga sinna jõudsime. "Nii kiire kohe, hästi läbimõeldud põgenemisplaan Sul, enne kohal kui meie." Tõime talle siis süüa koju ja vaatasime, et ema oli kõik nii korda teinud. Mõttega küll, et vanaisa naaseb esmaspäeval. Näiteks. Igatahes ei saanud me pikalt jutustama ja lobisema jääda, sest mind tuli veel koju viia ja töö Tartus ootas tegemist. Eks eile sai paaril vanal onklil elu huvitavamaks ka tehtud, kui vanaisaga tavatust kõvemini tuli kitsas ruumis vestelda, nii et neil ka meie uudised ja vanaisa läbielamised korduvalt ülekuuldud said.
 Vahepeal on huvitavaid sõite tulnud, kui lisaks arvestada eilset ümberlinnaringi. Esmaspäevane spontaansus viis mind ühes sõidule Võru lähedale. Metsateede kohale kaardusid lumised oksad ja ühe käega mees aitas oma harmooniumi meile käru peale, öeldes, et "tal ei ole aega harmooniumi mängu harjutada". Huvitavaid olemisi on ka olnud - Põllude juures, kus ma püüdsin oma tähelepanu mitte liialt kassidele hajuda lasta. Aga neil on toredad kassid. Nagu ka õhtu. Esietenduse lähenedes inimesed muidugi muutuvad ärevamaks. Kõigi ootused teravduvad.

"Ka kartsin ma haiglaselt naeruväärne olla

 ja kummardasin seepärast orjalikult mis tahes välist rutiini; surusin end kõigest hingest tavalistesse rööbastesse ja hoidusin hirmuga igasugusest ekstsentrilisusest."
 (F. Dostojevski "Ülestähendusi põranda alt")

Sain just aru, et ma pean oma üleolekuga elu suhtes midagi ette võtma. Ja kui ma ei eksi, siis lõi väljas reaalselt välku praegu. See on vist Zeus. Minu iroonia ja pillav üleolek on teda pahandanud. Ma ei ole tahtnud kedagi pahandada. Aga ikka tuleb välja nii, nagu ikka, hoolimata tahtest teha head - et oled ise ka inimene. Ja vajad samamoodi abi.

Raske on loobuda asjadest. Eriti, kui need tunduvad suuremad kui elu.

Kuigi jäävad ikka asjadeks. 

Pernilla

nimi on Last.fm'is viimase seitsme päeva kuulatuima artisti lahtris. När jag blundar. Ilmselgelt.
 Viimane nädal on olnud väga intensiivne. Minu plaanid kirjutada oma sündmustest eraldi täpsem postitus lõppeb nagu ikka iga päeva ühelauselise kirjeldusega. Mul on veider suhe ajaga. Mina, sooviga teda jäädvustada, torman temast mööda, kaotades ta viimaks käest ühes kõigega, mida ma öelda tahtsin. Ja siis "ei ole enam aega" asju pikalt öelda, ega mõtet. Uued päevad tulevad peale ja vanad nooremaks ei jää.
 Eelmisel laupäeval tõdesin bussis Tallinnasse, et olin sinna viimasel ajal rohkem teel olnud, ja pealinnas viibinud kui Tartus. Tõsi ta on, et vajutasime Tallinna lumme oma jalajäljed, ostlesime Kristiine keskuses ning siis soovisime õnne. A. ema sünnipäevapidu oli meeleolukas ning südaöösel lõime klaase kokku juba Mao aasta alguse puhul, mille juures mina kui Mao aastal sündinu, sain omakorda tähelepanu osaliseks. Kolm tundi bussisõitu oli juba harjumuspäraseks saanud ja koju jõudes plaanisime ülejäänud päeva kirja saada emaga lumememme ja lumejänest meisterdades, kuid õe pere tuli ekspromt-visiidile ning - kuigi lumetaat (sic!) sai valmis - kulus õhtu väikese beebi ümber askeldamise, sülle võtmise ja kussutamisega.

 Esmaspäeval algas kool. Mu pikk koolivaheaeg ja väikelinna-eksiil oli läbi saanud. Tartus tagasiolemine tekitas elevust, indu ja veidi võõristust - kõik inimesed olid jälle nii lähedal, kogu Tartu oli jälle nii lähedal. Ja mu raamatud ja Tartu-lemmikasjad niisamuti. Ma olin tagasi. Selles ajavööndis.
 Et teisipäeval, vastlapäeval teha metsik kelguralli ja lasta Kassitoomel elu pikim liug. Pärast mida süüa ühes A.'ga  kuuma hernesuppi, singivõileibu ja üihäid vastlakukleid. Kõht oli täis ja kelgutamine oli võhma välja võtnud. Ahi praksus ja tee maitses hästi.
 Kolmapäeva veetsin Genis tööl - sest nii läks. Õhtul astus O. uksest sisse, kes oli päevaks Tartusse tulnud. Rääkisime aja kontseptsioonist, ja see haakub jällegi mu kahetiste suhetega selle fenomeniga.
 Sõbrapäev. Pärast turundusloengut kõndis A. mulle suure karvase karu ja roosiga Rüütli tänaval vastu. Karu panime enda kõrvale laua taha istuma, kui lõunat sõime. Kui ma pärast, suur mõmmi kaenlas ja roos teises käes, bussi peale läksin, vaatasid vanemad prouad ja noored tüdrukud mind pikkade pilkudega. Enamik neist naeratas. Mina ka. Eks oma osa oli selles naeratuses ka saadud šokolaadil. Või ilusal mõttel sellest, kuidas aastaajad Emajõe ääres mööduvad, ent meie jälle seal jalutame, parte, puid ja alleel kõndivaid inimesi vaatame. Õhtul käisin teatris "Liblikapüüdjat" vaatamas. Et raamat mulle kunagi nii sügava ja raputava mulje oli jätnud - see oli teos, mille lugemise järel ma tajusin, et miski mu ümber ja minus on pöördumatult muutunud - tundus lavaversioon kuidagi pinnapealsem, toorem ja mingi olulise mõõtme poolest vaesem. Ühtlasi tekitas see mus siiski tahtmise raamat uuesti üle lugeda. Aga ilmselt jääb see rohke vaba ajaga inimeste privileegiks, mida ma endale nii pea lubada ei saa. Küll aga sain lubada omale sõbrapäeva hilisõhtut G. seltsis Genis, jutte ja kõnesid, mis tegid südame soojaks ja meele rõõmsaks. Ma võin tõesti öelda, et on olemas inimesi, keda tahan ja suudan isetult ja määratlematult armastada. Need vähesed sõbrad, kellele kuulub minu sees üks nendenimeline paigake. Jah, ka siis, kui nad ei ole füüsiliselt mu kõrval ja ma ei saa seda neile silmast silma öelda. Õnneks on neid, keda sain näha ja olemas olemise eest tänada.
 Eelmisest nädalast meenuvad veel varahommikused vestlused teatrimajas. I. ütles õigeid asju, neidsamu, mida ma just A.-le olin pihtinud - et ma varjun liiga palju iroonia taha. See on tarbetu. Mõelda tuleb südamega ja sellega ka arusaadut väljendada. Siis on mõtet midagi teha, siis on tehtu ka õige.
Mul on, mida õppida. Alati.

Lisaks olen ma kohutavalt pettunud endas, et nüüd sellise pika ja lohiseva postituse siia lõin. Püüan seda mitte korrata.

Millist vaimustust

võivad tekitada minus ühe mehe luuletused. Ma jumaldan Uku Masingu kogumikku "Ehatuule maa". Iga luuletus väärib neljakordset ülelugemist, ning ka siis - viiendal korral - avastad ikka selle ühe troobi, mida sa justkui loeksid esimest korda ning mille kujundlikkus ja vormitäius kutsub esile täieliku esteetilise naudingu. Ma tahtnuksin näha selle geeniuse ajju hetkel, kui ta oma luuletusi lõi - usun, et nende impulsside tekke ja kulu visualiseerimine oleks sama ilus, kui literatuurne tulem. Ma tahaksin osata mõtelda samuti.


Päikesest kustunud taeval,
seepärast, mu syda, mu väike syda, ära mine
seda teed.
Varsti nii jõuaksid pilkase pimeda veele,
kust pole tagasi teed.
Sest taevad on purjed laeval,
Sina oled ju udu ja kohuhtlev tuulevine
purjede sisse vaid
ja homme on üle Su peele
öid pimedamaid.

Oleks nüüd keegi, kes kahmaks Su käe,
ütleks: "Laps, mida pelgasid eile,
polnud ju mina, vaid vari mu väe,
väike vari keskpäeva lõõsas,
kui kõik sirelid õitsevad teile 
ja mu kuuevoltide koltuvas põõsas
lendlevad inglid.
Kui Sa pelgad veel ja põlgad minu,
taas õudne on Sulle varjunu hääl,
üksi aiman siis, et ikka Sinu
öö tuleku tuules pulstunud pääl
vaevlevad inglid.

Oota nyyd vähe,
kannata pisut, enne kui kängitsed jalad,
nisukollasesse pähe
kasvama paned tungaldunud mõtete palad.
Pole surnud neid, kes Sinuga läevad,
väsimus tolmanud rajad Su tunased,
okkaist ees on maantee, teravad päevad,
aga Su jalad nii õrnad ja punased!

(11/12. 11 38)




Ma mõistan, et vähe on neid, kes jagavad seda vaimustust. Vaimustust luule vastu üldiselt. Mistõttu ei oota ma ka enamasti inimestelt palju. Aga seda enam  hindan ma üht vastastikkust sädet silmis, kui selle kord leidma peaksin. Kusagil, kelleski, mingil moel. Aeg-ajalt ikka leidub.

Vahelduseks kuulan Jackson C. Franki ja mõtisklen selle saatel koos Pessoa "Sõnumiga".


Eks ta ole, see elu  - puhas kunst.