neljapäev, 27. juuni 2013

Elu Charles'iga

on tänaseks kestnud kolm päeva. Kingitud hobuse suhu ei vaadata, nagu ütleb vanasõna. Ja kuigi tegemist ei ole tõepoolest hobusega, pole nõustumine tema koju võtmisega siiski juhuslik, sest enne Charlesi on mu õlal istunud ka Bobo, seda nüüdseks hea 9 aastat tagasi. Ehk polnud siis juhus ka see, et just meie sel hetkel emaga mööda sõitmas olime, kui pargis istunud mehed talle hooldajat otsisid.

 Esimesel õhtul ta õnneks vaid magas oma uues kodus ja ei seganud jaanipäevalisi. Hommikul  nõudis ta väga varakult süüa, hoolimata sellest, kas teiste uni tahab magamist või mitte. Aga päev möödus meie kõigi jaoks töiselt ja tegusalt. Mina kitkusin ja tema tallas just nii palju mööda kasvuhoonet, kuni hakkas igav ja siis me muidugi avastasime võimaluse mulle selga ronida ja seal kükitada. Iseseisvalt rohu sees tallamine oli väsitav ja ebameeldiv, hoopis lihtsam oli tulla mu kõrva äärde lõugama, et ma talle ise söögi suhu paneks. See tuli loomulikult enne püüda või kaevata või kätte saada. Eks ma siis ronisin peenra vahelt välja ja tegin, mis vaja. Õhtul istusime koos, tema käsivarrel või õlal, ja lugesime Vahingut.
 Toast äraminek ei ole soovitatav, sest muidu on kisa lahti ja üks nokk teises toas nõudlikult õieli. Ja kui uniseks jääme, siis ainus õige magamisasend ongi käevarrel. Siis sätitakse kiiresti end kämbuks kokku ja pistetakse pea tiiva alla.
 Eile hommikul ärkasime juba inimlikul ajal, olime hoopis julgemad ja uudishimulikumad ja üldse pakkusime nalja, hoolimata liigile omasest "teistest suuremast arukusest". Väljas lendasime pärast suplust katusele, aga kohe kui kõht natuke tühjemaks läks või ümbrus seltskonnast tühjemaks jäi, läks nutt lahti ning tuli jälle alla kätte lennata. Ega's midagi, eks keegi pidi jälle labida kätte võtma ning väikest aitama. Tegelikult õppis Charles ka iseseisva putukapüüdmise ära, aga see on üürike lõbu - tüütu ja aeglane. Niisamuti väsib ta tihti oma varvaste nokkimisest või kohvikannu kaane toksimisest. Telefoni ekraan pakub küll mõnetist huvi ja leivakott aitab alati, kui igav on. Kastanit tasub karta ja paberid on laialipildumiseks või rebestamiseks - juhul, kui ema narrimisega närvi mustaks ajab. Kõiksugu interjöör pakub tegevust ja huvi just nii palju ,kui palju ollakse juures, st kui lähedal. Eks eile õppisime tarvidusel ka teise tuppa järele tuleku selgeks. Siis kisendame lävepakul ja leiame maandumiseks sobiva käe, õla või pea. Jälle rahu maa peal. Pärastlõunal kuulasime Wolfmother'it ja nokkisime Fitzgerald'i.
 Tänane päev algas suure pesuga, ikka sellisega, et põrand kausi kõrval ujus ja kapiseintelt voolas vett; ise olime märjad kui röötsakad. Ja vist siis saime natuke külma, sest lõunaajal turtsusime ja olime veidi tõbised. Aga väljas käisime sellele vaatamata. Enne, kui äikeseline rahevihm alla otsustas tulla, saime paar korralikku keldrikakandit põske haugata, ristiku sees joosta ja katusele lennata. Üldiselt Charles meil lendamisega vaeva ei näe, vaid kõnnib. Ka teisele korrusele, trepist üles. Hüpetega. Jah - selle saime ka nüüd selgeks, kuidas tuppa saab.
 Üldiselt on meelistegevuseks käe peal tukkumine, raamatulehtede nurkade murimine (ma olen siis väga tige ja ütlen, et kes nii teeb, jääb viiendast lõunasöögist ilma!), köögirätiku otsa kiskumine ja hambatikkude põrandale pildumine.

Nohune lõunauinak.




 Siin näiteks veedame hommikul aega vana sussiga, mis meile tervelt hulgaks ajaks tegevust andis. Operaatori avastades tuli muidugi see aktsioon katki jätta.






kolmapäev, 26. juuni 2013

Jaanifestival

lõppes esmaspäeva hilisõhtul, kui viimased külalised, beebi ühes nendega, Tallinna poole sõitma hakkasid. Nii pikki jaanipühasid ei osanud oodata ja varasemad sellised ei meenugi.
 Jaaniks külla tulnud nelik lahkus koos A.-ga esmaspäeva hommikul Tartu poole. Kohutavalt tore üllatus neist tütlastest mulle külla tulla, grillida, rannas ujumas käia ja pimedat ootama jäädes poole hommikuni laulda. Kaheksa liitrit veini - mõelda vaid. Ma ei tea, kuhu see sai, aga laulu väidetavalt tuppa kuulda ei olnud, mis on minu arust huvitavam tõik. Palju asju sai sel ööl selgemaks, sest filosoofilised mängud, mis õhtu edenedes hoogustusid, avasid nii mõndagi uut kokku tulnud inimestest ja nende süvakihtidest. Kindel on see, et möödunud pühapäev oli lisaks täielikule õhtusele chill-kulgemisele üleüldse tõeline pühapäev. Väsimust eelmisest ööst ei olnud, kuigi olime päeval jõudnud käia igalaupäevasel turušopingul, valmistada emaga õhtuks salatit ning sõita A.-ga maale vanaisa juurde maasikaid korjama, need ühes vanapapsiga Peipsi äärde toimetada, perega pidusöömaaega pidada ning hilisööni tantsu kepsutada.
 Pühapäeva asjalikuks teoks jäi basiilikute kuivama riputamine. Õppisin uue sõlme, ema keetis maasikamoosi ja elu oli idüll. See, et ma pärast paaritunnist pinevat malemängu kaotanud olin, ei omanud enam üldse tähtsust, kui ma vaevu ataki sain, nähes C.-d kodulinna bussijaamast vastu astumas. Rõõm kokkutulnud inimestest oli suur ja kuum. Kõige selle kuumusega naersime rannas, võtsime laulu üles ning  soojendasime järvevett. Tuleb tunnistada, et  A. ja C. kätel vees hõljuda oli lausa elegantne ujumaskäik. "Puid lõkkesse - saab," olin ma öelnud, nii triviaalse kõrvalmärkusena. Aga sai küll. Jaanilõke põles ka teist õhtut järjest - hoiab ära kurja terveks aastaks. Nad arvasid, et mu isa on rohkem Oru-Pearu, kui Mäe-Andres, ja tema puud lõkkeasemele ka toimetas. Ööl, mil pimedaks ei läinudki, paistis taevas tõllarattasuurune superkuu.
 Kallitele lehvitamisega aga pühad ei piirdnunud, kuigi ma ekslikult esialgu niimoodi arvanud olin. Esmalt kohtusin ma Charles'iga, kes juba teist päeva meiega elab, seejärel teatas nii laupäeval põgusalt kõrvalküla jaanikul kohatud O.W., et hüppab enne äraminekut meitelt läbi, kui oli ka Sõssu & Co teiseltpoolt Eestit meie suunas teel. Niisiis oli õhtul maja taas rahvast ja sagimist täis, tuldi ja mindi, tutvuti ja oldi. O.W antud Hiina pusle sain ma isegi viimaks lahti ja kokku pandud enne, kui ta lahkuma pidi. Beebi tegi nägusid ning grillimist sai rohkem kui rubla eest. M.'i antud ahjulavaši retsepti järgi tehtud hõrgutised maitsesid ka BBQ-na uskumatult hästi.
 Ning ma tõesti ei tea jaanifestivali, mille lõppedes ma väsinum ja samas õnnelikum oleksin olnud kui tänavuse lõppedes.
 Jääb üle vaid loota, et see ei jäänud sel suvel viimaseks hommikukohviks sirelipõõsa all nende inimestega.



reede, 21. juuni 2013

Täna kell 8.04

algas suvi!

Asjakohane pilt esimeste nädalataguste koduaia maasikatega ning ajatu suvelauluga.


Soundtrack: Sõpruse Puiestee - Öö tuleb



esmaspäev, 17. juuni 2013

Ilukirjanduse lugemine

peaks ühele kirjandustaustaga tudengile olema samaväärne harjumus kui on igapäevane hammaste harjamine või lõunakohv Werneris. Minu puhul on kokkupuude kirjandusega pigem pühapäevameelelahutus, pidupäevaajaviide, mida naljalt juba kergekäeliselt ei harrasta. Koolivaheajad, vahetult pärast sessi lõppu, on mu lugemisentusiasmi tipp-perioodid, mil nii ühe kui teise linna raamatukogudes võib suure tõenäosusega kohata rutakalt kõndivat blondiini, fanaatikupilguga silmis.
 Niisiis olen ma kohtunud kahe väga meeldiva Skandinaavia teosega: Hjalmar Söderbergi "Doktor Glas"-i ja Stig Dagermani "Saksamaa sügis"-ega. Esimese puhul tänan härra M.R.i, kes parajal hetkel maailmakirjanduse riiulite vahel oli patseerimas, teisel juhul Fortunat ja enda kuuendat meelt; lõpuks ometi olen ma leidnud autori, kelle stiil mu paremat ajupoolkera kõditab - lausestuse tõttu, mis on keerukam kui mu enda oma.

Kui pikk on vahemaa kirjanduse ja kannatuse vahel? Kas distants sõltub kannatuse laadist, kannatuse lähedusest või kannatuse jõust? Kas vahemaa luule ja selle kannatuse vahel, mida põhjustab tulekuma, on väiksem kui luule ja selle kannatuse vahel, mis lähtub tulest endast? Ajas ja ruumis lähedased näited osutavad, et luule ja kauge, varjatud kannatuse vahel on peaaegu vahetu seos, jah, võib-olla  on isegi võimalik öelda, et juba teistega koos kannatamine on üks luulevorm, mis tunneb suurt igatsust sõnade järele. Vahetu, avalik kannatus erineb kaudsest muu hulgas selle poolest, et ta ei igatse sõnade järele, igal juhul mitte sel silmapilgul, kui ta toimub. Võrreldes varjatuga on avalik kannatus uje, tagasihoidlik ja vaikne.   (S. Dagerman "Saksamaa sügis")
 Ilmselt üks paremaid sõja-Saksamaa teemalisi teoseid pärast "Läänerinnet..", mida lugenud olen.


Ma mõistan, miks kuningas Herodes ei armastanud prohveteid, kes käisid ringi ja äratasid surnuid üles. Muidu pidas ta neist väga lugu, aga seda nende tegevusharu pani ta pahaks... 
 Elu, ma ei mõista sind. Aga ma ei ütle, et see on sinu viga. Pean usutavamaks, et pigem olen mina ülekäteläinud peog kui sina vääritu ema.
 Ja mulle on viimaks aimusena koitma hakanud: elu ei peagi võib-olla mõistma. Kõik see seletamise ja mõistmise vaev, kõik see tõejaht on võib-olla eksitee. Me õnnistame päikest, sest elame temast just selles kauguses, mis on meile kasulik. Mõnikümmend miljonit kilomeetrit lähemale või kaugemale, ja me põleksime või külmuksime ära. Kui nüüd tõega on nagu päikesega?   (H. Söderberg "Doktor Glas").
Üks huvitavamaid ja tõepärasemalt inimlikumaid päevikromaane, mida pärast "Frankensteini" päevikuna nautisin.

Nende katkete põhjal näib, et metafüüsilised kaugused on paeluvaks saanud. Kui ma ei usuks asjade mõttestatusesse, ütleksin, et tegemist on juhusega. Samas, keegi ei keela mul seda ka praegu öelda. Just. 

reede, 14. juuni 2013

Ma lahkusin lauldes

, et vesi on ees.

Kui ma eelmisel nädalal Tallinnasse sõitsin, et korrakski koolitöö pingest puhata, teatrit, inimesi ja vanalinna nautida, ei uskunud ma, et see võrratu tunne nii kiire on saabuma, ja et see üleüldse nii vabastav on - tunne, et kõik on tehtud ja ma võin rahumeeli sundimatult jalutada, restoranis tunde hiina toitu süüa, häirumata sealjuures oma pulkadega söömise aeglusest; lihtsalt loojangusse vaadata, spontaanselt TÜTi lõpupeolt Otepääle road-trip'ile sõita või kodus kiirustamata pirukaid küpsetada. Ent see on nüüd nii.
 Iga suvealgus ja nägemisenijätt Tartu ja inimestega on veidi teistsugune. Alati on mingi lisanüanss, mingi hetk, midagi, mille üle rõõmustada ja midagi, millele magusa igatsusega mõtlema jääda. Jälle oli TREFF. Ei midagi sarnast eelmise aastaga, kuid ometi jõudsin nii meeldejäävat linnasõitu kogeda, esineda, hingata, rõõmustada, naerda, kallistada, naudiskleda, kui teatrit, päikest ja vihma näha. Armuda linna ja hetkedesse, meenutada olnud festivale, ammutuntud tundmusi, uusi helgeid elamusi. Nägin neid, keda olen igatsenud, kohtusin nendega, keda armastan. Kõik olid koos. Üks haldjapreili sai aasta vanemaks, üks noormees, kes ka aitas sünnipäevalast kallistada ning öises Tallinnas teatriklubis etno-charlestoni tantsida (sest eklektikažanrid on olnud meie eriala from the very beginning), ulatas täpselt kaks aastat tagasi mulle oma käevangu ja tantsitas mind koju. Ma pole sellest ajast peale lahti lasknud. Tantsiskledes oleme ühes kulgenud. Suvest sügisesse ja kevadest talve. Nemad kaks on need, kelle pärast ma tunnen end õnnelikuma ja tänulikuma inimesena. Ometigi moodustavad nad kolmiku. See üks silmapaar vaatas mulle Pikal tänaval otsa ja lubas varsti uuesti mind näha. Ja, oh, vanu häid ja toredaid uusi inimesi oli ju veelgi, kellega garderoobis istuda ja nalja visata, jutustada tänaval või emmata kohtumisrõõmust pargis.
 Muidugi olid need kolm päeva väga vajalikud ja täis siirast rõõmu. Et jaksata taas kirjutada ja lõpetada ära oma magistri esimene kevadsess. Kolmapäeva õhtul kell pool 6 vajutasin punkti. Ja astusin kerge südamega tänavale, mis tundus otsekui uus ja ootamatutes värvides. Oli aega. Oli aega, et lasta end viia Tsink Plekk Pange, nautida toitu ja vestlust, sõita rattaga ja hingata kergendatult. Ärgata hommikul hiljem, pesta aknaid ja pühkida ära õppeaasta tolm, küürida ära koolisemestri raskus, näha nostalgilist kyogen'ide etendust ning minna pidama TÜTi viimast pidu, et veel kord "teise perega" koos olla. Ja kui keegi on puudu, siis saab järele mindud. Vot selline huvipere. Nii et end Otepäält leida, autos Brainstormi "My Stari" laulda ja meie teatri Parise aiamaal maasikaid süüa on ka täiesti normaalne. Nagu ka politseiga kohtuda, rattaga Salme tänaval jänesehaake teha ja adrenaliini tõsta. Eks need lõpupeod ole alati veidi hullumeelsuse piiril balanssseerivad. Kuid kõik asjad on õiges kohas, ühes mõtete ja südamega. Rahu on leitud. Tartuga on nägemiseni jäetud. Suvi on ees. Ja kui kõik lubadused saavad täidetud, siis on mida oodata..

pühapäev, 9. juuni 2013

Ma teadsin,

et pühapäevane tööpäev maal saab olema kergelt öeldes karm. Seda ma aga ei osanud ette näha, et me ka viiekesi täisaurul rassides alles kella kuueks õhtul valmis saame. Kui ma kell kaks öösel olin Treffilt Tartusse jõudnud, teadsin, et mul on telefoni aku maksimaalselt tühi ja et varahommikune ärkamine saab huvitav olema. Jah, kolmveerand tundi hiljaks jäänuna avasin silmad nõudliku uksekella peale. Selge - A. on mulle järele tulnud, mis tähendab, et öösel allalaetud äratuskella-arvuti-app pole toiminud, mis lubab aimata, et päev on juba lõunas. Ema-isa on kurjad ja teevad kogu töö üksinda ära. Unesegasena ärkasin ma vist adekvaatselt üles alles poole tee peal tanklas. Kell oli kolmveerand 10.
 Õnneks kallas täna päikest, sääski oli palju, ent kuuma lauskiirguse käes ei tahtnud nemadki olla. Selg veel põletusest ei kipita. Randmed ei valuta veel puude lõhkumisest, jalad käru ja sületäite vedamisest. Homme selgub kurb tõde, ma usun. Vanaisa võib meie ja tehtud töö üle rahul olla - selles pole kahtlust. Õunapuuaed, majaümbrus ja õu on niidetud, puuvirnad lõhutud, riitades ja kuivamas, seinaääred trimmerdatud ja põõsad pügatud.
Koju jõudnuna oli järvevesi meile õnnistuseks - nii hea, et võis kerge vaevaga unustada, kui palju tööd päeval tehtud sai, ning lasta end loojuva päikese taustal loksudes helkleval veel kanda. Punktiks sellele kõikehõlmavale pühapäevale sai grillimine ja jõel valgete vesirooside vahel ujuvate pisikeste piilu-tombukeste imetlemine.

Mu väsimuseaste pole ammu nii kõrge olnud, mistõttu ei suuda ma hetkel enamast rääkida kui ühest pühapäevast, tänasest. See oli tore. See oli veidike kõike ja enamgi veel. 

teisipäev, 4. juuni 2013

Elu elevandiluust tornis

kestab juba loendamatut aega. Ma ei pea siinkohal silmas seda nelja-aastast saagat - selle kevade sess on see, mis on sundinud mind päevast päeva kaduma raamatukogu seinte vahele kolmeteistkümneks tunniks ööpäevast ning koju arvuti ja raamatuvirnade keskele hiliste õhtutundideni.
 Väljas on püsivalt 40 kraadi sooja. Päikese käes. Varjus 27. Tund päevas, mille ma pühendan aias olemisele ja kõikvõimalikest teadusartiklitest puhkamisele, on vähemalt mu luigetooni kaotanud. Kaelani vees olemine on üürike õnnistus. Sellest, et suvi on käes, saab aru sulanud asfalteedel rattaga koju sõites.
 Nädalatagusest ajast meenub väljasõit Kõue mõisa, lummav interjöör, üks meeleolukas teatrielamus ning öine peatus Kükita kohvikus burgeri-eineks. Pärat seda on hägune.
Mõni päev veel ja siis tõmban ma hinge. Tallinnas. Treffil. Kõik on koos. Kõik, kellele ma hetkel mõelda ei julge, sest tarvis on keskenduda teadustööle. Eksamitele. Kontsentreeruda. Ootusärevus peab oskama oodata.

Just. Seesama.