Hõbedane

Mõnest asjast ei saa ikka ei üle ega ümber. Eile oli lihtsalt võrratu täiskuu: suur ja hõbedane. Ulguma ei kutsunud, küll aga pani vaatama. Ilus. Ta on taas hõbedane. Ring on täis saanud.
Ja olgugi, et Lorca pani pealkirjaks “Poolkuu”, avaldan selle mustandites sajandeid seisnud luuletuse ära .. nüüd.

Kuu aeglaselt vee peal kõnnib.
Oi taeva sügavat vaikust!
Kuu kõnnib ja iidseid vooge
lõikab ta värelev paistus,
noor oksake peegliks aga
arvab jões hõljuvat laiku

Frederico Garcia Lorca

Alors on danse.

Mõelda vaid, et nädala pärast sätin juba äratuskella, et teisipäevahommikusse neuropsühholoogia loengusse jõuda. See suur suvi saab läbi. Täitsa läbi. Esmaspäeval istun avaaktusel, nagu kord ja kohus. Hurraa! Ja absoluutselt ilma irooniata. Sest suve võib vägagi kordaläinuks lugeda – sajandi kuumakatel koos kõiksuguste säravate vahelepõigetega siia ja sinnapoole sood on end täielikult tõestanud.
Puud on riidas.
Kartulid on üles võetud.
Selja- ja jalavalu hakkab ka järele andma.
Ning lõikuskuu (ja üksiti ka suve) olulisim pidu peetud. Kalevipoja kala- ja veefestival 2010 lõppes sooja suveuduvihma ja ilutulestikuga.

. . . Rahvast oli oodatust rohkem. Kauplejaid oodatust vähem. Aga ega ma suurt neist ei hoolinudki. Mõned riidemüüjad vähem vast oligi parem valik. Sugulased Hiiumaalt olid ka kohal. Sihuke üllatus, et kuku istuli. (Õnneks ma istusingi.)
Tantsida sai nii keskpäeval Toomas Anni lõõrituste saatel kui hiljem südaööni Vanaviisi ja DJ plaadimuusika järgi. Hea, et noorsand K. pöördumatult Peipsi äärde kaotsi ei läinud ning siiski kohale jõudis.
Ja et päevad on veel üsna toredasti võrdlemisi pikad, jõudsime vahepeal rammumeeste ennastsalgavaid selja- ja lihaserebestusi vaadata, kodus koera jalutada ja isegi õhtust süüa.
Kui keegi kuulis keset tänavat “Irist” lauldavat, siis ärge pange pahaks. Esiteks on tegu ühe briljantsema lauluga. Teiseks - kaks artisti ja koer tundsid end sealjuures vägagi hästi. : )

Peojärgsed pühapäevad on peaaegu sama kenad kui pidu ise. Või noh, kuigi mu vanaisa hiljem helistas ja arvas, et me kõik olime jumala koomas, parandasime terve perega pead ja mul jäi kooli minemata, siis tegelikult veetsime väga vaikset hommikut munapudru ja kohvitassi taga, väikese kitarrimängu ja lauluga aega parajaks tehes ning siis bussijuhi käest peatuste kohta uurides. Neist ühe suunas minema ta vuraski... Naeratused püüdsime enne pildi peale. Parimad neist saavad avaldatud.

Ja vanaisa ärrituse (ja aja valestiarvestamise) kiuste saime õilsaks. Ehk et tegime tööd (töö õilistavat ju inimest). Hang oli peos! Hiljem kartulid. Vot nii ta läks. Hip-hip!
Tänase päeva saavutuseks võiks lugeda laual seisvat varavarutud psühholoogiaõpikut ning külmikus vaikselt kesanevat lõhewrappi. Hip-hip!

Nii et ole mureta, vanaisa, me oleme täitsa okeid ja nagu eeskujulikele tudengitele kohane – jõuame ikka õigel ajal kooli ka. (Mul on valmis juba plii-ii-aat-sid jaa su-led..)

Soundtrack: Goo Goo Dolls - “Iris”

Imedemaal.

Väljas on läinud ootamatult külmaks. Juunikuust saadik kestnud kuumalaine leidis hoobilt oma lõpu ja ilmselt jäi eilne ujumaskäik sel suvel viimaseks.
Ning veidrate unenägude tsüklile lisandub pidevalt täiendusi.

Hiiumaal tabasid mind öised mentaaltasandi rännakud. Ammu ei olnud ma unenägusid näinud. Siis tuli neid öösiti aga justkui oavarrest (niivõrd kuivõrd unenäod oavarrest tulla saavad). Olgu. Inimene ikka näeb midagi unes. Aga miks ilmusid mu unenägudesse tavatud situatsioonid, inimesed, kellega ammu kokku pole puutunud või keda konkreetsetes situatsioonides just ette ei kujutaks?
Ja see on täitsa hämmastav – milline detailirohkus ja –täpsus.
 

Üks aliceimedemaal’lik uni tundub siiani kummastav. Nagu stseen filmist.. Hämarad öised Tartu vanalinna tänavad. Kahel pool äärtes hõõguvad asutuste reklaam- ja akende tuled. Ur L. kõnnib rahvassummast läbi minu ees. Ta ei tea, et teda jälitan (miks ma teda jälitan?). Püüan talle järgneda, ta keerab sisse Illegaardi. Ma tean unes, et see on Illegaard, kuigi reaalselt ei ole ma seal kunagi käinud. Ja loomulikult ei ole miski tegelikkusega autentne. Ent ruum on värviline, abstraktse arhitektuuri ja mööbliga. Asjad on mikroskoopilised, väikesed, uksed ja toad tibatillukesed. Minul aga on jubepõnev sellist kohta näha ja imestada.. Jäin lihtsalt hämmastunult mõtlema, millisest tibatillukesest uksest L. sisse läks..

Ja üks halvaendeline prohvetlik uni muutub ikka veel kriipivaks.. Selle puhul ei ole konks mitte unenäos ega selle imelikus sisus, vaid selles, mis juhtus päriselus. . Ma ei uskunud, et minu puhul halvaendeline unesümboolika reaalse vormi võtab. Scary. 

No, ja eks neid kulmu kergitama panevaid öiseid lugusid oli veel..
Nüüd, kodus olles, olen paaril ööl jälle mingeid veidraid asju näinud.
Üleeile nägin unes, et väljas oli maru. Ja üks must linnuke lendas hädiselt ringi. Tegin õhuakna lahti ja lasin tal oma käele puhkama lennata. Ta ei tahtnudki enam ära minna ja ma lootsin ta endale jätta. Ta istus nii armsalt ja kuulekalt mu käevarrel. Ta oli armas. ma olin uhke. Panin talle nimeks Vaaks.
Kõigele krooniks oli tänane uni..
Algust ei mäleta. Jooksin Tartus kuhugi. Kompsud olid kaasas ja teadsin, et pean teatud kellaajaks vanalinnas olema (see on lihtsalt naeruväärselt kummaline, kuidas unenägudes kogu maailm hoopis teistsugune ja personaalne on. Ainult sinu peas..). Jõudsin raekoja platsile, seal ootas mind Manic (?!). Pidin talle kitarri enda seljast andma. Ta oli rõõmus, ma olin üllatunud, et ta teadis mind niimoodi oodata.. Edasi pidin aga kokku saama oma telefoni remondimehega (?!?!?!). Saime. Selleks, et minna mingi müstilise punastest tellistest hoone teisele korrusele, istuda vanale niiskele pingile ja vaadata kaugelt eemalt Emajõge ning linnapanoraami. Lihtsalt vaadata. Ja tunda kõhedust seletamatu teadmatuse ees. Siis tänasin ja ütlesin, et pean emaga kohtuma, ta ootab mind kusagil linnas. Buss läheb varsti. Ta arvas, et võiksime minna.. (üllatus-üllatus) üle linnaäärse heinamaa, läbi metsa ja  - sealt saab otsem. Pooleldi asfalteeritud kruusatee ääres olid lagunenud kuurid, garaažid ja sarad. Mingi vanamees ütles, et me ei tohi mingi hinna eest vasakule hoida. Ainult otse. Ainult otse. Ja siis sõin ma juba hakklihakastet peedisalatiga ning jutustasin otsekui kellelgi kolmandale, et selle prae andsid lahked taluelanikud meile, eksinuile.. Igatahes olin ma järgmisel hetkel üksi ja nägin tuttavaid äärelinna asutusi, mille juurest edasi minna juba oskasin. Läksin Eedeni keskusesse. Seal loomulikult oli nii ema kui minu üllatuseks ka neiu L. ja kursavend J., kes mulle helistas, et “Ou, vaata ringi, ma olen ka siin..”. Tal olid ebaloomulikult suured musklid (?!).
Ent mulle meenus, et olin jätnud vihmavarju punase telliskivi maja pingile. Kuidas sinna saada? Polnud aimugi.
Jooksin. Kusagil udu sees, mäest üles, veidra kõrge ja vana maja poole, mille punaste telliste sees oli süvend ning seal suurelt kellegi näopilt. Kes? Pole aimugi. Tuli minna üles puidust keerdtrepist. Keegi naine oma väikse lapsega tulid vastu. Maja näis tondilossina. Astusin üles. Vaatasin Emajõge. See oli endiselt udus. Vihmavari oli pingil. Kergendustunne.. Haarasin selle ja suundusin tagasi…

Ootan põnevusega, mida toob tänane öö. Kas fantastilise seenereisi või kõheda psühholoo.. Või.. Üllata mind, Une-Mati.

Shoot the runner.

Täiesti ausalt öeldes olen ma pettunud. Nördinud. Misiganes. Ilmselt jõudis minu 13 reede kohale alles nüüd. Erinevalt mõnest jubinast, mis oleks pidanud juba ammu mu laual olema. Shoot!
Ning nüüd ma siis lõpuks julgesin täie tõsidusega tulevikku planeerima hakata ja avastasin, et see polegi nii roosiline. Lähitulevik (mille all ma pean silmas vähemalt sügist ning kõige enam kaht järgnevat aastat) ähvardab tulla mittemusikaalne, mittekunst ja mittefilm. Vastasel juhul ei saa minust ettenähtud kolmanda aasta lõpuks "poole kohaga psühholoogi". Üsna andetut, seetõttu küll, aga ikkagi psühholoogi. Rääkimata siis teatriteadlasest. Ja olgu - kui kohustuslikud ained üle pea kasvavad, võin ju alati lisa-aasta võtta.. Aga Murphy ei lase ajaga laiutada ja tuletab meelde, et kahe aasta pärast ootab taas Toom-Kooli 4. Sellisel juhul ei saaks ma ju.. midagi. Oleksin andetu, kraaditu ja nõutu. Shoot!
Ei raatsi. Kohe kuidagi ei raatsi end maha registreerida nii kauaoodatud ainetelt. Lihtsalt selleks, et inimhinge süvauuringutele veidikenegi ruumi teha. Ja jätta anded ja kultuur unarusse.. Ent tundub, et pean enesearendamise, -täiendamise ja kunsti teadmata tulevikku edasi lükkama. Ei pea ju andekamaks ja targemaks tingimata sel sügisel saama. Eks? Või sellel aastal. Või selles elus..
Oeh. Kurb. Ja mis kõige nõmedam: maalisin juba uhkelt need ained päevikusse tunniplaani kirja. Valgendaja on Tartus.. Shoot!

Ja kindlasti lähevad mõned asjad veel pekki. Või vähemasti plaaniväliselt. Seepärast ma plaane vihkangi.. Elu enamasti kõnnib neist sujuvalt mööda ja lehvitab sulle, kui sa parajasti suu ammuli seisad ja teda vaatad.

Jääb vaid üks küsimus. See sõltub juba täiesti julgusest (või hoolimatusest, võtke kuidas tahate): Delete or not to delete?
(nagu me kõik varjatult teame, on vastus juba ammu välja öeldud. Ohjah.)

Elu õpetab.

Hakkan tasapisi juba üle saama sellest veidrast segadustundest. Lihtsalt harjumatu oli hommikuti ärgata teadmisega, et enam ei olegi tarvis sõita rattaga tööle; et enam ei peagi koristama ühtegi kämpingut ning et hommikune omlett ootab endal valmistamist. Või jah – et ma pole enam Kassaris. Kokkuvõtlikult. Tõsi ta on: olen tagasi, ühes tükis ja samas ka mitte. Mitte et ma end sealjuures kuidagi halvasti või poolikuna tunneksin. Vist. Ent ma olen juba teadlik, et iga kord tagasi tulles haarab mind miski nostalgia-igatsus-rõõmusegune üleminekutunne. See, kui ei olda veel lõplikult oma mõtetes edasi liikunud/tagasi jõudnud. Sinna minnes oli täpselt sama moodi.. Tegelikult – kui aus olla – siis hullem. Siis oli tühjus. Esimese nädala venitasin mööda otsekui vaakumis (ilma kaasaegse slängitähenduseta). Siis olin küll poolik. Esmakordselt pärast kahte aastat üksinda. Nii mõnedki asjad on jõudnud selle aja sees muutuda, mis tegi kohanemise veelgi keerukamaks. Kuid eventually olid need kolm nädalat ‘’välismaal’’ tõeliseks õppetunniks..

Ma õppisin, et elu uue maja kokteilitoas jääb nii mõnetigi alla kunagisele elule vagunis. Ja et plaanitud lõunani uinak saab alati kella üheksa ajal rikutud. Alati.
Et esimene nädal läheb alati jube vaevaliselt, teine sulab märkamatult esimese külge ja kolmas läheb tavatult kiiresti. Viimane päev venib kõrgpunktini ja siis tekib tahtmine mitte üldse ära minna.
Et inimesel on nii füüsilised kui ajalised piirid. Isegi, kui füüsiliselt jõuaks, ei ole ajaliselt lihtsalt võimalik sajas kohas korraga olla. Ent üritama peab. Ja et südaööl lõppev tööpäev pole alati halb päev.
Et äikesetormi ajal üksinda suures majas magada tähendab mitut ärevat ülevalolekutundi.
Et ka kell üksteist õhtul on okei meres ujumas käia, sest varem ei jõua. Ning kui merevesi on kord soe, on ta alati soe. Üleni soe.
Et leivataigen peab hapnema 10 tundi ning pole midagi paremat kui värskelt ahjust võetud kuum kodusai võiga.
Et mett saab süüa ka musta leivaga.
Et siis, kui liigvindised tüübid rahu ei anna, tuleb “midagi laua alla ära kaotada”.
Et Vetsi Tall on nii “nineties”. Ja et klubihittidel on komme Hiiumaal külge jääda. Nagu mereõhk või soolakord.
Et vabal päeval ei tasu Vetsi süüa otsima minna (kuigi muud võimalust ei ole) – siis saab vabast päevast igaljuhul poolvaba. Iga kord. Ja et vabal päeval on kõige toredam Käina Konsumisse leiba ostma sõita; et dub osutub sõiduaegseks salakireks ning Sääre tirbis on kadakate vahel vaateplatvorm.
Et “mää” tegevad lambad kuuluvad kõrgklassi (vastupidiselt “möö” tegevatele).
Et Hiiumaal elavad Austraalia eksootilisima fauna esindajad (metsikud koaalad? metssea häält tegevad kängurud?).
Et lambakarjamaal tulevad kokteilikleidis kõige ilusamad pildid.
Et kollektiivne haigestumine ei hüüa tulles ning ajutine abikokatöö ei tapa.
Et öiseid pidusid on leti tagant hea jälgida: inimesed on viimase loo ajaks ebareaalselt õnnelikud. They really are. Ja seda on hea teada – et neil on nende hetked.
Et pärast kahekümne viie “B-52” tegemist on saalitäis rahvast vägagi ülevas meeleolus; et keegi tahab kellegi iga hinna eest kasti taguda, ning on hea tulemus, kui lett tervenisti ei põle.
Et “tähti taevast alla tooma sõita” saab nii bemmi kui hobusega.
Et muuseumihoones kummitab.
Et ma olen herilase hammustuse vastu küllaltki immuunne.
Et kõik teed viivad Hiiumaale – Vetsist käis läbi inimesi nii Tartu tänavatelt (loe: õppehoone koridoridelt) kui kodulinnastki.
Et pole parimat paika, kus ilusate ja heade inimestega veeta õhtuid kui mererand. Sealjuures õppisin seda, et lahkus telkijate vastu tagab tasuta söögi, joogi ja seltskonna.
Et alati ei jõua öelda, kui Robi tuleb. (Robi o n endiselt kõige suurem koer, keda ma näinud olen. St – kõige paksem).
Et hommikul kell 4.30 heinapallide peal joosta on äärmiselt virgastav. Ka vaimselt.
Et D.-läheb-koju-pidu võib viia tuliste diskussioonideni teemal '”D.-kohe-mitte-ei-peaks-minema-koju”.
Et praamisõit, bussireis Tallinnasse ja sealt edasi Tartusse on hoopis meeldivamad, kui on keegi, kes kaasas on ja kellega hüvastijätt seetõttu vähem ootamatum ja kurvem on.
Et telefonikõned “sealpoolse maailmaga” on terapeutilise toimega.
Et kõike õpitut ei ole iialgi võimalik kirja panna.

Ning lõpuks – et pole midagi olulisemat kui sõbrad, kes alati olemas on, kes mõtlevad, kuidas sinul läheb, kui sind silmapiiril ei ole, ning hoiavad sind nagu kassipoega, kui sa nendega koos oled. Kui ma sellest aru olin saanud, tuli mulle meelde, m i k s õigupoolest ma nii väga Hiiumaale igatsesin. Aitäh teile, kes te olemas olete.

Nüüd on see möödas ja ma võin julgesti igatseda Tartut. Ja sealseid inimesi. Ning päris ausalt – ma tõesti teen seda, k.a kooli. Tahan loenguid, tahan seda sügisest elevust, tahan muiata kaastundlikult rebaste nägusid nähes. Samas on mul veel hea mitu nädalat aega augustit, Peipsit, valgeid õhtuid ja kodu nautida.