See, et ma seletamatul ja samas nii ilmselgel moel juba peaaegu kuu aega, s.t - 24 päeva (kui võtta ligilähedaseimaks 'kuu' näidiseks veebruar) blogikirjutamisest eemale olen suutnud jääda, on kindlasti kahetsusväärne ämbri(pange?)-juhtum minu poolt. Või ehk hoopis - mnogo dobro ne horošo, nagu öeldakse. Või on see lihtsalt osav vabandus, põhjendamaks minu kadumist ajaveebiorbiidilt. Siiski, siiski - mingis maailmas ja mingil tasandil ma sellegipoolest eksisteerin. Reaalsuses, just! Ja nüüd seisan silmitsi tõsiasjaga, et kuigi ma endale pidevalt olen lubanud mingeid seikasid, asju ja niisama muud põnevat ja vähem põnevat kraami üles riputada, mõjub aeg väga velpalt (oh, mis põnevad sõnad!) teerulli ja ühtlasi masinliku pressina, surub kõik selle info pisikestesse tihedatesse kuubikutesse kokku ja pigistab kogu kirjutamist-ootava memuaristika (arvatavasti minu uudissõna) paari kuiva ja kõvasse lausesse. Seega, andkem mulle andeks, et mahlakas kupatus saab ära märgitud vaid üksikute remarkidega ( a la ''Oli. Juhtus. Sai läbi. Vasakule ära'').
Igatahes.
(Mitte)tervenemise suurepärane maailm. /järg/
Too Cirrus osutus võimetuks minu üha süvenevama kopsuprobleemi puhul ( miks ma küll ei imesta, arvestades, milleks nohuravim üldse võimeline on - ahjaa .. - insult, ängistus ja kollaps, õigus.) Mingil hetkel tundsin end kopsutükke köhivat (tunne oli tõesõna selline, aga õnneks, välja ei lennelnud ükski verine käkk, jehhuu.) ja kaalusin väikestviisi kujundköhimisega elatist teenima hakata või vähemasti Olümpiale jõuda. Tegelikult tundsin end lootusetus olukorras olevat. Sest vahepeal oli saaga ''Mina, arstid, retseptid ja ägenev bronhiit''. Sain omale pika paranemise ootamise (loe:köhimise)peale antibiootikumid, mis kirjutati välja üsna viimasel minutil. Mitte küll viimasel, et ma kohe-kohe maha oleks surnud ( aga samas, ma juba arvasin sedagi, sest läbiolemist võinuks minu seisundi kohta kergeks väljendiks pidada), vaid, et kohe-kohe oli ukse ees kooli jõulumuusikal ja minu Lumekuninganna roll. Tagatipuks, lõi suurest murest, jätkuvalt kestvast nohust ning painavast köhimisest ühe poole peast kurdiks ( et siis: vastus on kõrv? Võib selle variandi lukku panna? Lukus! ). Ja kui ma seni arvasin, et jõle köha on hulleim asi, millega kõige kiuste elada, siis kurtus osutus pea võrdväärseks konkurendiks. Eriti just viimasel nädalal, kui käisid kõige intensiivsemad proovid ja mõne päeva pärast pidin üles astuma soololaulu ja ühe peaosaga. Daaaah! Kas saab olla jubedamat asja, kui see, kui ei kuule end rääkimas, veel vähem laulmas ja esinemas.. Ja nii nädal aega. Veel põhjusi külastada arstitädisid ja apteeki. Ühel hetkel juhtus aga jõuluime. Seda valusa pinina, ragina ja plaksaka saatel - ning ma kuulsin taas. Ehk polnud kõik siiski kadunud...
Lühidalt - tundus, et jään elama. Lasin kõigi oma hirmude ja kartuste vastaselt vabatahtlikult omale nõela nii sõrme kui veeni susata, et poolteist kuud kestvale valusale ja ängistavalt tüütule piinale valgust heita.. Sõrmeveri head ei tõotanud, ent nädala pärast teatati, et veeniveri läkaköha ei näita. Seega - jään ellu. Selleks ajaks oli mul mu antibiootikumikuur ka läbitud.
Ja nüüd hoian hinge kinni, et uuesti midagi endale külge ei korjaks, sest hetkel on köhajäägid küll olemas ja nohu pole ka täiesti lahkunud, aga elan. Ja pean elama!
Ice-cold story ja valged jõulud.
Kooli muusikal sai tehtud. Ja hästi tehtud, kuigi pooled tähtsatest tegelastest olid haiged, tõbised või lihtsalt rivist väljas. 18. detsembriks olid jõulud vist ametlikult tulnud ning imesid sadas alla. Vähemalt nii palju, et muusikal üle ootuste hästi maha mängitud sai. Ja lauldud. Kõik oli suurepärane. Deja vu omal kohal - jälle proovid, veidi nukker meel, et juba harjumuseks saanud keskkond ühe õhtuga lõpu leiab. Oehjah. Ilus oli. Ja pakke sai nii jagada kui omale.
Koolijõulupeole järgnes kirikuskäimine, mis ootamatult minu enda initsiatiivil vaheajal hoogustus. Tänavusel jõuluajal sai püha sõna kuulamas käidud tervelt ..5-l korral! Pluss veel 2-l advendikontserdil väljaspool pühakodade seinu. Ja et mitte ülekohut teha, siis külastatud said mõlemad kirikud - nii luteri kui betaania koguduse palvela. Ahoi. Ma peaksin end nüüd jube õndsama tundma. Ühesõnaga, see on üsna kõva rekord, kui arvestada, et muidu satun heal juhul korra-paar aastas kirikusse. Aga päris huvitav oli, häid sõnu ja inimesi ei saa ju kunagi liiga palju, eriti kui sinna juurde kuuluvad laulud, salmid, näidendid, piparkoogid, mandariinid, soojad joogid ja tortki ( millest ma siiski ilma jäin ).
Õnn oli valges lumeski, mis sel aastal soostus õigeks ajaks maha jääma. Kogu selle valguse taustal jõudsin aasta vanemaks saada ning mõned sünnipäevapeod maha pidada. Pool nädalat sünnipäeva - is that fancy or what ? Alustuse sai see juba linna jõulupeol, aga järgnes kodus 24. -l traditsioonilise pereolenguga. Ja 25.-l kirikuskäigu ja jõuluaja nautimisega. Ja 27.-l jääkonarates asfalti, Piraadi-pubi ja friikartulite ja salati ja Geisha ja kolme pudeli šampusega ( millest üks jäi minu poolt puutumata) ning diskoõhtuga(ööga). JA 28.-l kodus ebatraditsioonilise istumisega, kus sai 27. detsembri jätkuna libedatel tänavatel tasakaalu leida, suurte (kuid sealjuures koomiliste) pingutustega Monte Cristot avada(lahti saime, muhahaa!), kitarrimängu saatel kooki süüa, neljakesi pere keskel turakat mängida ning viimaks külma ja pimeda käes bussijuhte kiruda. Suured tänud kõigile asjaosalistele ; ) !
Ning homme saab vana-aasta läbi, seesama, erakordne ( nagu iga aastagi) 2008. Mis ma oskangi öelda - on olnud taas suurepärased 12 kuud. Uskumatu, et juba aasta on mu eelmisest crashlandingu postitusest möödas. Aga nüüd on aeg vait jääda ja lugejate silmi säästa... (niipalju siis üksikutest remarkidest!)
Me veel kohtume. Ka siin tasandil!
