Vähemasti paistis päike, kuigi ilm oli mittemidagiütlev. Olime emaga turul ja vaatasime kraami, mida müüdi. Muu träni kõrval jäid mulle silma pintsetid. Sellised väikesed, hõbedased. Neid oli umbes neli. Võtsin ühed kätte, et lähemalt vaadata, aga pillasin maha. Müüja arvas, et tema väike poeg jälle laamendab, aga ma vabandasin ja ütlesin, et see olin mina. Järgmisel hetkel pisike mürakaru komistaski ja pillas end mu jalge peale, mistõttu lõi ka lett värisema ja kõik pintsetid kukkusid maha. Korjasin need omale pihku. Müüja rahmeldas poega kasima ja noomima. Pintsetid aga jäidki mulle kokkusurutud peopessa. Need avastasin sealt alles toidupoes. Pagan! Nüüd peame ringiga tagasi minema ja ma pean nad ära viima, mõtlesin. Ometigi läksin nendega koju. Plaani, pintsetid tagasi viia, asusin täitma õhtul, kui päike oli juba madalas, paistis suure kollase kumana õuele. Ja minule, kes ma istusin väljas liivakasti serval, sülearvuti põlvedel. Tõusin koos arvutiga ja hakkasin siis turu poole minema. Naabritädi tuli sama teed. Ning muudkui jutustas. Kaevurakke kõrval rohus nägin järsku istumas halli triibulist kassi. Meie kassi. Mõlemad tädikesega ehmatasime ära - kiisut ei ole enam ammu siinilmas. Tädike läks sabinasse ja keelas talle otsa vaadata, käskis hoopis ignoreerida. Ise aga mõtlesin, et miks mitte. Ta ei ole seal põhjuseta, ehk on tal midagi öelda. Kõuts ise nägi priske ja tõsine välja. Aga sinna me ta jätsime. Tädike vadistas edasi. Mina püüdsin end klaviatuuri kohal askeldamisse ära peita, et ehk läheb ta siis kiiremini ees ära või vähemasti ei lobise nii palju. “Mhmh,” kõlas ainus vastus mu suust. Veider, et selline jutuhoog. Ent siis tänaval avastasin, et klaviatuuri peal on ainult ühed pintsetid. Juhtumisi oli mul ka väike kohver kaasas, sülearvuti jaoks. Aga sealgi sees ei paistnud teisi pintsette. Niisiis oli mul põhjus tädikese jutuvadinast pääseda, paraku pidin aga tagasi kõmpima, et liivakasti juurest ülejäänud üles otsida.
Jõudsin alla õuele keerava teerajani, kui nägin kunagist koolivenda, kellega mul just kõige paremad suhted ei olnud. Pentsik lühike poiss. Ta astus ülemeelikus tujus mu juurde ja juhatas mu suure kastini, mis heki ääres seisis. “Näe, vaata!” ütles ta nii hooletult, nagu oleks kast täis kuldrahasid olnud. Tegelikult olid seal sees koerad. Kutsikad. Igas erinevas suuruses. Oli must pikakarvaline ema, olid väiksemad krässus nukrate silmadega pambud ja nende all – pisikesed, mõnepäevased beežid kutsikad. Vaatasin neid ja ütlesin vaid heldinult “awww”. Valisin ühe neist välja; ühe, kelle karv oli vesihalli ja beeži segu ja kellest võiks kasvada armas ja ilus koer. Ilusam kui teised. Võtsin ta ettevaatlikult oma õlale ja kaalutlesin täiesti ratsionaalselt: kauaks meile Leeditki, ta on juba vana. Ja palju see pisike koer ikka sööb või kulutusi nõuab. Aga vähemasti oleks koer majas ja ühelgi loomal kodu. Nende mõtetega läksin trepist üles emale-isale kutsut näitama. Too hoidis rahulikult, õrnalt niuksudes mu õlast kinni, justkui oleks plaaniga päri.
Juba poole koridori pealt hõikusin, et tahan! tahan! tahan! Tormasin kööki ja näitasin õlal olevat looma. Ema-isa aga jagelesid mingil teemal, miks paps midagi kusagil õhanud oli, mis jama sellest tuli ja kuidas sinna puutusid tumedaverelised välismaalased. Koera ei tahtnud tunnistada keegi. Ema ignoreeris, isa vaatas isegi vaenulikult. Ja ma vihastasin. Vihastasin nii koledasti, et keerasin kanna pealt ringi ja marssisin hambad ristis uksest välja, trepist alla. Kuulsin ema tõredalt järele hüüdmas: “Vaatan-vaatan! Ja rohkem ma seda teha ei taha!” Aga mina ei kuulanud, süda sai veel rohkem täis. Kõndisin rutaka sammuga trepist alla, koerake õlal ja mõtlesin: “Tunnistage endale, nad surevad. Sest tõde on see, et neid ei võta mitte keegi. Mitte kunagi. Ja mina valisin välja omale kõige toredama kutsa. Ka teda ei võta tulevikus mitte keegi. Ka tema sureb. Ja keegi ei pilguta silmagi.” Pisarad jooksid mööda mu põski alla. Väljas paistis suur ja kollane õhtupäike ja kusagilt kajas The Arcade Fire’i “Neighbourhood #1 (Tunnels)"-i algusmuusika.
Nii ma siis ärkasin, peas mängimas “Tunnels”. Kell näitas 7.49 ja väljas kukkus taevast otsata vihma. Ning mina nutsin - olematute kutsikate pärast.
Kuid ma ei saa nii öelda. Sest kusagil on nad olemas. Just nii nagu kassidki. Ja väikesed lapsed...
Ning kellegi silm ka ei pilgu.
Dream Moods on tark ja ütleb nii:
To see a puppy in your dream, symbolizes your playfulness and carefree nature. It also refers to a blossoming friendship. If you are taking care of a puppy, then it means that you are reliable and trustworthy. Others can depend on you, especially during difficult times.
To see a litter of newborn puppies in your dream, is indicative of the amount of time that an idea has been developing or will take to develop. Look to the number of puppies to give you that approximate amount of time.
Tweezers
To see tweezers in your dream, indicate that you need to look at a situation much more closely. There is something that requires precision and accuracy.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar