(Looma)huumor

Kui juba sellel lainel olek on ning kuna ma sellest juba juttu olen teinud, siis peaksin väiksema kategooria patuks järgnevaid videoid mitte ära märkida.
Mäletan nendega seoses üht hilist jaanuarikuu õhtut, mil need mul pisarad silma tõid. Jah, see õhtu, kui ma laua peal nutsin.
(min 12+ lisaeluaastat)

(Kajuti)huumor

Kolmapäeva hommikul paistis päike. See ei olegi nii trafaretne ilming, kui arvata võiks. Kui me C.-ga Tallinna poole teel olime, ütles ta mulle, et on päikest köögikapi peal nähes isegi ehmatanud. Seega viimasel ajal ei ole helget ja säravat aega just heldelt jagatud. See hommik oli aga meeldivaks erandiks. Tallinn tervitas meid küll esmalt nörritava udu ja sombuilmaga, kuid ainult ajutiselt. Nii või naa polevat jumal maailma loomisel kunstiteadlikkust üles näidanud, sobitades plassi ja keskpärase tumerohelise metsahorisondi kohale helesinise pastelltaeva. Eks sellest vestlusest sai alguse ka ebatsensuursete väljendite asendamine värvinimetustega.

Stockholmis pidavat samuti pidevalt kehv ilm olema. Nemad seal ilmselt mõistaksid keskmise eestlase muret valgusrikka ajaga seoses. Mis seal ikka. Inglaslik ilmatundlikkus ei mõjutanud kuidagi meie plaane. Saime neiu K. ja KJ-ga Norde Centrumis kokku ja asusime süüa varuma (sest mis meie plaane kujundas, oli teadmine laeva ja heaoluühiskonna hindadest). Laeva peale asumisel tervitas mingi pikanokaline karvane olend (kes kujutas endast vist miskit linnulist) ja haaras meid pildi jaoks kaenlasse. No, vahva.

Edasise 16 h jooksul sündis kajutis nr 8716 ohtrasti humoorikaid eluseikasid. Juba tavaks saanud kaardimängus panime proovile oma loomingulisuse, reaktsioonikiiruse ja järjekindluse. Kiiremad (ja parimad?) kaardikrabajad said ristitud pihvideks, aeglasemad saiaks (kõik taandus ju ometigi einele). Kapten palus hädaolukorras maadligi hoida ja mina hüppasin Sea Pub’is üle 'reelingu'. Eks ikka selleks, et kajutisolijatele näidata, et olen lahe. Khõm. “Kood 1177567488 – sinises blondiin on tagaotsitav” (“Kood 1177567489 – köögist said porgandid otsa”). Üks samasugune kood, mõningase variatsiooniga numbrites tähendas veel uppumist. Ah, nalja kah. Trikitamiste kõrvalt sai tantsu vaadatud ja tehtud ka. Ja hommikune dušš, mis ilmselgelt vett sisaldab, tundus ärkajaile mittehurmutav.
Selle-eest oli Stockholm päikseküllane. Jahedapoolne, aga särav ja valge. Mitte nii särav ja valge, kui kuningaloss ja kuningliku residentsi ruumid (oi, ja neis ei olnud luksusega tagasi hoitud), kuid vanalinna majade vahelt silma vilksav päiksepoiss oli siiski armas.

Aega oli palju ja samas liiga vähe. Viie tunni jooksul jõudsime paar korda metrooga sõita, vaadata lossi ja arhitektuuri ja vilksamisi kirikuid, jõge, peatänavat, tantsu- ja teatrimuuseumi, Gustav Adolfi platsi, Karl XII parki ja ooperimaja (väljast küll). Ning nipet-näpet kaubamajasid, raamatupoodi, mõnda juhunäitust, rootslaste
"burgerikuningat" ning – ahjaa! – tasuta WC-d (sellist asja seal juba naljalt ei leia). Kõikjal olid kruiisivad eestlased ja venelased, rootsi keele peale sattusime kindlasti vähem.

Samal ajal uudistasid neiu K. ja C. Nationalmuseumi’s maalikunsti.

Õhtu laevas kulges kohati päevaväsimust peletades ja siis jälle sellele järele andes. Et mitte tarbetult aega maha magada, tegime C.-ga elu huvitavaks ja suundusime laeva peale fotosessioonile, teemaks “Mina ja roosa”. See oli tõeline jaht. Arvan, et saime nii mõnegi trofee. “Jüri ja Mari” ning “Kõrberotid” olid ka sel õhtul teemaks, taustaks rootsi MTV (kui just laeva-kanalist ringi möllavat rahvast ei vaadanud). Ühel hetkel läksime Sea Pub’i ja et asi ikka võimalikult piinlikuks ja narriks ajada, läksin karaoket laulma (mis enesestmõistetavalt napsitanud ja üleforsseeritud muusikataustaga paigas oli kunstilises mõttes lauslollus). Ei laulnud. Püüdsin melust ja fonost üle karjuda. Aga vähemasti sain sisimas naerda. Eluterve eneseiroonia.
Öösel tegime veel nalja. C. arvas, et ta on Jeesus Kristus (mis oli õigesti arvatud), K. ei suutnud aru saada, et ta on Läti Henrik, KJ ei osanud pikka aega selle peale tulla, et on Pöial-Liisi ja mina olin peaaegu taaskord loobumisvõitu andmas, enne kui tabasin, et olen Unemati. Nende õilsate tiitlitega uinusime.
Järgmine päev tervitasin taas Tallinna ja ei saanud enam turistirollist välja. Kallid reisikaaslased ei lasknud mu identiteedikriisist end heidutada ja tegid mulle ausa kiir-ekskursiooni Tallinna peal (koos lühida ajaloolise infoga). Kõik esmajärjekorras (lähimad jalutuskäigu kaugusel olevad) must-see-kohad said külastatud. Olen nüüd rõõmus ja uhke.
Kruiisi ja kruiisikaaslaste üle ka. Kohe kindlasti.

(Raamatu)huumor

Ei tee sobi, ei tee. Küll aga muudan veidi reegleid. 25 jääb viimaseks piiriks. Need jäävad selle tsükli viimasteks. Üks väike tanka, üks väike haiku. Nõnda. Nüüd on sellega siis ühelpool. Mitte, et ma ei saaks, mitte, et ma ei viitsiks, mitte, et ma ei suudaks, vaid my point here is proven. Ja kakskümmend viis tundub ilus arv, millega lõpetada.
Siinkohal tahaksin tänada üht Jänest, kes sama tee läbi käis ja minuga oma Pegasust jagas. Tervitusi mere äärde.

Ja mis merre puutub, siis homme lähme gustavadolfimaalasi ka tervitama.

*

Mööduvad külad
mööduvad majad ja teed
ees ootab sadam
ees ootab sõit üle vee
Pea kohtume taas, Tartu

*

Üle lainete
kulgeva laeva tekil
meretuul teeb pai

*

Nii palju veel ütlen, et olen vaba aega sisukalt ära kasutanud ja (ühe suusaretke kõrvalt) innukalt raamatuid lugenud. Otsustasin häid raamatuid lugeda (ehk et neid, mida ma ei ole sunnitud lugema). On olnud pärleid küll. Ent Jerome K. Jerome’i “Kolm meest paadis” on imho üks geniaalsemaid raamatuid, mida ma siiani olen kätte võtnud. Vähemasti ei mäleta ma, et oleksin ühegi teise raamatu kohal nii südamest naernud. Ausalt. Kohutav lihtsalt. Ma ei saa seda ilmselt avalikes kohtades lugeda, ilma et mind kergemeelsuses või ebastabiilsuses ei kahtlustataks. Proovisin naeru tagasi hoida. Ei toiminud. Enam ei proovi ka.

“Te asute teele esmaspäeval ja olete endale pähe võtnud, et naudite seda reisi. Rõõmsalt lehvitate kaldal seisvatele sõpradele, läidate oma suurima piibu ning käite uhkeldavalt mööda tekki, just nagu oleksite kapten Cook, sir Francis Drake ja Christoph Kolumbus uhes isikus. Teisipäeval soovite, et te poleks tulnud. Kolmapäeval, neljapäeval ja reedel soovite, et oleksite surnud. Laupäeval olete võimeline veidi puljongit ära jooma ja üleval tekil istuma ning vastate leebe ärapiinatud naeratusega, kui heasüdamlikud inimesed teie tervise järele pärivad. Pühapäeval olete jälle jalul ja hakkate korralikult sööma. Ja esmaspäeva hommikul, kui seisate, kott käes ja vihmavari kaenlas, reelingu ääres ja ootate maaleminekut, tunnete ennast juba päris hästi.
Mäletan, kuidas mu õemees kord oma tervise huvides lühikesele merereisile läks. Ta ostis edasi-tagasi-pileti Londonist Liverpooli ja kui ta jõudis Liverpooli, oli tema ainus mure, kuidas piletist lahti saada.
Mulle on räägitud, et ta pakkus seda igale vastutulijale kohutava hinnaalandusega ja müüs lõpuks kaheksateistkümne penni eest sapihaige välimusega noormehele, kellele tohtrid äsja olid soovitanud mereõhku ja kehalist liikumist.
“Mereõhku!” ütles mu õemees talle piletit armastusväärselt pihku surudes. “Oh, seda te saate küllaga, nii et jätkub terveks eluks; ja mis puutub kehalisse liikumisse, siis seda saab laeval istudes rohkem kui kuival maal kukerpalle tehes!"
Mu õemees ise tuli tagasi rongiga. Ta ütles, et tema tervisele on raudtee küllalt hea.”

(J.K.J “Kolm meest paadis”)

Elevantide peegeldused.

*

Tuleta mulle mõnel
pärnaõiekollasel kolmapäeval meelde
et ma lakast need
valgest sitsiriidest pluusid
välja nöörile pleekima viiksin
Kahju on vaadata
kuidas nad võtavad
Ida-Euroopa ajaloo näo
luituvad värvituks
koid löövad sisse.

*

Kaks noormeest kõrvalpalatist
rääkisid hilja õhtul
nii kõva häälega, et
kuulsin nende juttu pealt
Panin klaasi tagurpidi
vastu õhukest seina
ja kuulsin
Nad arutasid õhinal,
kuidas nad lähevad koju
ja näitatavd tüdrukutele
oma arme
Misjaoks
ei saanud ma aru
Aga nemad rääkisid neist
kui sõjatrofeedest
millestki, mis paistaks
naiste silmis mehine
ennastsalgav
peaaegu heroiliselt
imetlusväärne
Oleks veel kuulihaav
või agulilinnaosas saadud
noahoop õigluse kaitsmise eest
aga kes teie
ussripikuta kõhtusid
ikka imetlusväärseks peab

*

Eile veel mõtlesin et sa oled kole
Niisama kole kui sööti jäänud nisupõld,
saapatalla alla kinni jäänud
sügiseporine ostukviitung
või Balti jaamas konutava
räämas vanamehe
hambutu suu.
Sa häirisid mind oma vormitusega,
kogu oma juhusliku
ja mõistusevälise olekuga
röökiva piiritusega
(kui piiritus siin tähendab piiride puudumist)
ja kõige muu säärasega,
mis inimesi lillaks minemise ääreni
endast välja viib.
Ühesõnaga -
sa olid mulle vastik
nagu keskkooli söökla laua alla
vajutatud näts
veel soe ja pehme
ainsaks vabanduseks sinusse surutud
hambajäljed,
mis on nii kordumatud ja eripärased
et Dali balsameeritud keha
Teatro Museo’s
piinlikkusest punastab.
Ma ei ole siiani ühtegi nätsu
söökla laua ega ükstaspuha mis muu
mööblieseme külge vajutanud
Vahel näen neid ja mõtlen
kergendusega, et need ei saa olla
selle Balti jaama vanamehe suust
sest tal pole hambaid.
Mida ma öelda tahan on see
et viimasel ajal
kui ma näen kusagil
vabavärssi
või
proosaluulet
oskan ma juba näha neisse surutud
hambajälgi
küllaltki vormikad teised
tõden ja tunnen
et polegi näost lilla
ning saan Dali’st täiesti aru.

La belle indifference.

Ja elagu-hõissa-valleraa. Mu sess sai selleks korraks läbi. Kõige suurem õnn on juba kolmandat korda tõdeda, et  v e e l  olen (võrdlemisi) täie mõistuse juures. (Targemad kahtleksid.)
Sellise ülevoolava rõõmu kinnituseks peaaegu sama rõõmsat luulet.

Vilista, vilista, kuniks jagub sul õhku.
Ükskord, sa tead, et lõppeb ka see.
Küll unistad kullast, ent ikkagi põhku
pead korjama, endal’ et luua mošee.

Keeruta, keeruta, kuniks päike on ere.
Viimaks, sa tead, et katkeb see niit.
Uneled armust, kuid ikkagi vere
pead andma endal, et sõlmida liit.

Lõõrita, lõõrita, kuniks kestab sul häält.
Lõppeks, sa tead, et sumbub ka too.
Mõtled, et rahu, kuid ikkagi väät
see enese kõrkusest kaela sul poob.

*

Viimast korda vaatasin merele
Kaua seisin tummalt kesk randa.
Seda koormat ei jõudnud ma kanda
Kaksteist lüli sai hõõrutud verele.

Esimest korda vaatasin üles
Pikalt pilvi valgusse lõikas.
Vaikiti ainult öömustas võikas.
Hüppasin. Kuu. Lainetes põles.

(a, ja seoses la belle indifference’iga – see on üks ilusamaid nimetusi vaimuhaiguste hulgas. Tõesti belle.)

Pealkirjatu.

Tean-tean. Mind ei ole olnud.
Olen uurinud inimese süvapsühholoogiat.
Ja baltisakslasi. Eriti mis puutub nende kirjandusse.
Elagu Keyserling! Ja täitsa ilma irooniata.
Kirjutaksin pikemalt, aga tikud murduvad kohe.
Need, mis mu silmi lahti hoiavad.
Kaks päeva veel.

Aaargh.

Olin täiesti uskumatu,
loogikaväline,
kahtlemas iseenese olemasolus.
Kuulsin teisi endast rääkimas.
Kuulsin neid salaja vaatamas pilte.
Perealbumist ja vahel ajalehtedestki.
Vahel olla mind tänaval nähtud.
Nii nad rääkisid.
Mina ei uskunud.
Ei uskunud endasse ja
kahtlesin kõiges.
Siis ühel päeval sain nägema
iseend.
Tegime tutvust.
Nüüd ei ole mul kahtlustki.

*

Lumistelt laugudelt libises lumme
liueldes lendlevaid liblesid.
Luitunud liivade leebunud lumma
liiliate lehtedes lubasid.

*

Üleöö valgeks klaasiks said puud, glasuuriga kaetud alleed
Minna ja käia üksinda tänavail oleks kõndida libedal teel.

*

Aitab ülikoolist!

Kui me poleks roninud üle,
rebestand riided ja pihud.
Loopinud lõkkesse
raamatuid sülest,
põletand kaustikuvihud..

Mis meist oleks siis saanud?

Ilmselt ei looks protestidest oode
hämarais urkais, kõledas õues.
Õhtuti perega külastaks poode
doktorikraadiga põues.

(pildil vaade sotsiaalteaduskonna hoone aknast. Me käime siin vabatahtlikult, jaa.)

Mida Sina reede õhtul teed?

Maailm valuleb kui hammas paistes põses
ja mõnel maal on meeleheide lausa rahvusspordiks.
Eks aegu tagasi ka vanarahvas tõdes,
et pikaks venind pillerkaar saab narri näkku tordiks.

Jagan oma värskeid teadmisi erinevate psühholoogiakursuste õppematerjalidest. Nii, muuseas, huvi pärast.

Täna on reede. Nädala viimane tööpäev. Taliharjapäev. Ühesõnaga – talve selgroog on murtud. Peale selle on täna viimane päev, mil Eesti Kroon ametlikult kehtib.

Seda peaks ju kuidagi tähistama?

Dissotsiatiivne fuuga.

Talv ei ole kuhugi kadunud. Lund tuleb ikka, hanged on ikka. Ainult õhk on teistsugune. Valgem ja ..heledam.
Aega pole kusagilt juurde tulnud. Sess on ikka, seljavalu on ikka. Ainult mõtted on teistsugused. Rahulikumad ja ..helgemad.

Kunsti ei saa unarusse jätta. See on ka. Ikka.

Kui Aatomik kaotaks
ühel päeval
Küberneetilise Karu,
kas ta oleks kurb ka?
Ning kas ta siis enam
tahaks metsa marjule minna
või tekitaks see temas
vaid valusaid mälestusi?

Ei, Küberneetilist Karu
ei saaks kaotsi lasta.
Kes siis Aatomikuga
mu alateadvuses
kahekesi mustikaid korjaks?

*

Kingi mulle laev täis turskeid meremehi
kingi mulle ilm täis valgeid taevakehi
kingi mulle jaanipäevaks priske koduhani
üheskoos siis seilaksime Unukist Põhjanaelani

*

Tänaval vastu astusid tuuled,
pilgud täis tühjust, kahkunud palged
otsekui oleksid armsama huuled
vajutand pitseri võõrale suule

Tuulte näod olid valged

Küsisin tuulilt, miks nöörib neid mure,
nemad vaid laulsid sõnatut viit
otsekui oleks kirjanik sule
tõstmata jätnud, kartes, et sureb

Tuuled lahkusid siit

Vahel nüüd kuulen laulmas neid puudes,
kurvalt ja kaugelt kui kirikukell
kuigi armsam kallimat suudles,
kirjanik luuletas aastatest, kuudest

Tuulte laul oli hell

*

Dissotsiatiivne fuuga

Jätan maha oma maja,
oma Muki koduaeda,
oma pannid pliidi kohale,
oma teekannu keema
ja lähen ära.

Unustan ära oma nime,
oma viimase sünnipäevapeo,
oma kohtingu uue postiljoniga,
oma aadressi ja telefoninumbri
ja lähen ära.

Leian end võõrast linnast,
võõrast (Ikla?) kantiinist,
võõrast motellitoa voodist
võõrast peeglist habet ajamas
ja kohtumas Sinuga.

Ära muretse, kenake,
homme jätan Su maha,
unustan ära Su nime
ja telefoninumbri
leian end taas oma voodist
ja lähen ära
tööle.

Bioloogiline.

Sula! Väljas on äkki plusskraadid ja sajab vihma. Ootamatu pööre jaanuari esimese dekaadi puhul. Ehmatasin oma tunde peale ära ega saa seda enam enda seest välja. Mõtlesin äkitsi kevadest. Ja see tundus nii võimatu ja võõras, et pani lausa kohkuma. Mis oleks, kui homme algaks kevad? Mis tunne see oleks?
Korraga on kevad mulle muutunud millekski uueks. Nagu oleks ta lähedane sugulane, kes aastaid ära on olnud ja nüüd külla tuleks.. Ja kellega ei oskakski millestki rääkida, ainult vaataks, pealaest jalatallani. Rõõm on küll, aga.. Ei oskaks, kuidas olla. Mitte halvasti, aga kuidagi.. Pentsikult.
Mul on kevadega sama moodi. Sel aastal. Kevad tunduks mulle praegu ehmatavalt kohatu. Nagu ta ei peaks siin olema. Jah, ma mõtlesin selle üle. Ma ei kujutaks kevadet ette. Ei kujutaks Tartus kevadet ette. Ja see on nii naljakas. Justkui talv oleks vaikimisi elukeskkond. Kõikjal.
Ma olen unustanud kevade lõhna. Ent sügaval mälusoppides ma tean seda. Kui ma seda taas tundma saan, ehmatan ära. Kuid ilmselt – oleks see üks kauneimaid avastusi.

Praegu on aga sess. On raamatud. On eksamid. On seljavalu. Jah, ta on jälle siin, nagu eelmiselgi jaanuaril.
Kui see hullus kord läbi saab, on lootust ka valuga hüvasti jätta. Ja ehk isegi tervitada Svensoneid.

Seniks. .

Aminohape ja neuropeptiid
söögi alla ja söögi peale
marihuaana ja ketamiin
söögi alla ja söögi peale

*

Kõikjal on härjapõlvlased.
Miks nad küll Iirimaal pole?
Kes neil nii rännata laseb?
Ega nad tigedad ole?

Ah tühja kah, kass tegeleb nendega ise.

*

Kui võiksin olla üks osa ajust,
siis oleksin mandelkeha.
ükskõik mul oleks meeltest või tajust;
siis oleks muudki teha.

Hippokampusega teeks pulli
mängiks peitust, kui öösel ei maga,
või kabet või golfi või kulli,
mammilaarkehi ajaks koos taga.

Narritaks taalamust, globus pallidust,
substantia nigrale küpsetaks piruka,
unistaks lilledest, nurmest ja niidust.
kuniks keegi mu vagaseks virutab.

Siis algaksid tundetud päevad. 
Ei mingit nalja, ei naeru.

Jumal=teadus

Tegime teadusest endale jumala

ja nüüd ei usu me enam kedagi,
kes väidab,
et armastab meid
isetult ning tingimusteta.
Ütleme, et
tema oksütotsiinitase
on lihtsalt tavatust kõrgem.
Ja igale ühele,
kes räägib vennaarmust,
teeme selgeks, et
tegu pole muu
kui evolutsioonilise karjainstinktiga.
Sinisilmseteks peame neid,
kes ütlevad, et
inimese põhiolemus
on headus ja kaastunne
Põhiolemuselt koosneb inimene siiski
molekulaarsetest struktuuridest.
Ja elu teket ei pea me
ammu enam
õnnistatud imeks,
vaid kahe
haploidse gameedi
arbitaarseks kopulatsiooniks.

Tegime teadusest endale jumala
ja ohverdasime Inimese südame
tema mõistuse altaril.

Kapriis.

Eile meil oli Kapriis
Lambid olid kenad
kuid kelner ei naernud
apaatselt vaid tõi ja viis
Me varem polnud seal käinud
Kapriis oli meie jaoks uus
üks literaat – tuntud -
meid vaatas kui teaks
Jah, me oleme näinud
Krüptis vahel kell kuus
Võtsime istet ja toolid
olid sügavad otsekui luule
(või lauad jäid kõrgeks kui seadus)
Tellisin juua, kuid kelner ei hoolind
(või tegi vaid näo, et ei kuule)
Literaat kaotas peagi huvi
(me polnud vist teab mis teadus)
juustupall kiuslikult
minema lidus
kakao jäi hiljaks kui suvi

Aga muidu oli soe ja ilus

Poeet.

Ta istub, käes kohvikruus
unustet teel,
mille perved on palistet tolmust.
All luitunud kingade
krigiseb kruus..
”Aegade kassikuldne afeel,”
mõtleb ning luuletab olnust.

Ta beež-halli frakk-kuue
pleekinud hõlma
vinutuul mängeldes endaga veab.
Kord hüpitab üht salku,
kahmab siis uue,
viimaks brokaatsärgi kraegi hõlmab.
”Kõik möödub,” nii ütleb, sest teab.

Ta paber saab sõnu täis
ammusest ajast,
mille hommik tõi korraga meelde.
Üks põsk, mida riivas kord
frakk-kuue käis..
”Armastus jäädavalt lahkus siit majast,”
ohkab ning hammustab keelde.

Luule hamba all ei karju.

Ainsa uusaastalubaduse andsin iseendale. Ja see oli niivõrd narr, et ainult mina oskan selle üle naerda. Ju ma ei mõelnud, mida ma teen.
Mis mul küll arus oli, mõeldes, et luuletada – see on imelihtne. Ja paljukestki siis vaja on, et üks paras luulekogu kokku saada? 30? Ilmselgelt ei hoomanud ma olukorra tõsidust, kui lubasin endale, et kirjutan iga päev vabalt valitud stiilis, vabalt valitud vormis - ühe luuletuse. Jaanuari lõpuks peaks vähemalt 30 koos olema. Ja ongi valmis.
Minu alter ego ei kannata tema kulul tehtud nalju. Seepärast.. Jah, avastan endas poeesiat. Regulaarselt nüüd.
Kolm on siin.
27 to go.

Upume täna või homme

Lund tuli palju
meil üleöö maha.
Detsember koob otsatut vaipa.
Tuli eile, tuli ka täna,
jah, vast tuleb ka homme.
Elada hangis, see on siin komme.
Keegi ei öelnud, et aitab.
Keegi ei öelnud: ei taha.

*

Puerto Rico

Ning mida muud võikski teha
ühel hilisel pühapäeva õhtul, –
kui aasta on alles kaks päeva vana
ja rikas lellepoeg Ungarist
pole ikka veel postkaarti saatnud –
kui juua rummi?

Läbi mahagonpunase vedeliku
võib näha elu hoopis teistes värvides
niisamuti nagu tapeedimustritki,
ja mõelda kõigi nende piraatide peale,
kes kunagi “arrrr” on öelnud.
Või et Johnny Depp istub teiselpool lauda.
Kas meil kapis ehk papagoid pole?

Iga järgmine sõõm eelnevast
tundub üllatavalt hoopis magusam.
Johnny aga kõverdab endiselt nägu
(kujutlen teda ütlemas “arrrr”)
Vaatan lummatult tema kulmukaart ja näen,
et kell seinal näitab juba uut päeva.
Kolmas siis sel aastal.
Ja kes vahepeal mu rummi ära on joonud?

*

Lahkumine

Minu kallis, mu My, Sinu ära
endaga kaasa viin täna.
Las jääda,
las jääda see sall sinna maha;
seal, kuhu lähme, Sa teda ei taha.
Ma tulen, kui kambrites kustutet tuli
ja Sinu laugudel vajund
on kesköine uni.
Pimedas surman ukse ees kõik
haldjad, kes valvel
nii suvel kui talvel.
My, Sinu jaoks on liig võik
näha mind pussiga värava peal
elusid võtmas, mis minule eal
pole kuulunud siin ega sealpool meid.

Unusta peeglid, Sul nüüdseks on minu
silmad, mis näevad Su’s igavest ilu.
Unusta kõik, kes Sind kutsunud õeks.
Unusta kõik, mida pidanud tõeks.
Ükskord, Sa teadsid, et tulen Sul’ järel’
Ükskord, Sa teadsid, My, seisan Su lävel.