Pegasus ei jäta mind ..

NIMI

Kõik läkski just nii kui minema pidi.
Se'st hetkest, kui baaridaam kohvi Sul tõi,
sealsamas kohvikus, just Sinu ligi
Fortuna mu päevisse mõtte lõi.

Ühtäkki päikest sai täis iga tund,
pilkane öö polnud kaugeltki pime.
Kinnisideeks muutus salalik sund
teada rohkem kui nägu Su nime.

Mu mõtted jäid lõksu kui võrgus lind;
nii nad vinsklesid päevast päeva.
Sealjuures ma iial ei süüdista Sind
- Sina ammu löönuksid käega.

Kord kinos Sind tulemas nägingi ning
lootsin, et märkad, siis küsin Su nime.
Ent möödusid, justkui ei näinukski mind.
Mitte, et saal, vaid Sina olid pime!

Nii läksidki. Kõrge on julguse hind,
näisid ütlevat, silmis veel naerune vine.
Seisin tummana; vist naersid ju mind.
Lapsikust jonnist pisarais pilk Sul lausus:

Eks mine siis, mine!

(pilt: http://luiscarl0s.deviantart.com/art/walk-away-119601351)

Memento mori

IN MEMORIAM

07.07.1995 - 26.07.2009

Ei hakka pikka järelhüüet kirjutama. Ta elas oma 14 pikka aastat rahulikult; väikeste tõusude ja mõõnadega. Viimastel aastatel hakkas vanadus tunda andma, ilmnesid isegi skisofreenilised nähud. Haigeks ja põduraks jäi. Ja see, et loodus ise ta eluküünla kustutas, pidigi nii olema. Väiklane oleks süüdistada saatuslikku koera või peremeest. Koer oli vaid Looduse vahend, mitte eesmärk või põhjus. Inimese sekkumine välistati. Ju on ette nähtud, et kassidele loomulikku surma surra ja aeglaselt, vaevaliselt kustuda pole väärikas. Traagiline lõpp oleks neile justkui kohasem. Kes teab. Igatahes sai see kiisu nüüd oma venna juurde. Paremasse paika. Olgu Sul seal ilus!

''Tavainimene on tsivilisatsiooni nuhtlus.''

(John Fowles ''Liblikapüüdja'')

Sain eile Fowles'i ''Maagi'' läbi.
Järgneva sissekande sisu täidaksingi oma tagasihoidliku ja läbinisti subjektiivse retsensiooniga, mis loomulikult ei kohusta millekski.

''Liblikapüüdja'' , nagu juba ütlesin, tõusis minu lektüürifavoriitide hulgas kroonivale kohale. Kurb küll, Dorian, aga kui Sa just Collector'ile kuklasse ei hinga, siis oma senist esikohta pead temaga vähemasti jagama küll.
Esimese muljega mõlesin, et Fowles on leim luuser, kelle fenomen peitub üksnes osavas salingerlikkuses. Võhiklik lugeja eristaks Salingeri ja Fowlesi vahet sama palju kui teadmatu muuseumikülastaja Matisse'i ja Vlaminck'i maastikumaale. Räägime siis peategelase tüpaažist, sõnastusest ja kas või fraseeringust. Isegi kõnemaneer kopeeris ''Kuristikku rukkis''. Viimane pole mulle kunagi sügavamat muljet avaldanud. Jutustage pealegi, et see olevat kaasaja zen-budismile vihjav teos. Kahtlen.
Õnneks oli mul piisavalt kannatust, et raamatut edasi lugeda. Selgus, et salingerlikkus oli taotuslik. Näib, et omad jäljed on Jerome D. aga Fowlesi teadvusse ikkagi jätnud, kuna otseseid vihjeid 'kuristikule rukkis' leidub tekstis hulgaliselt. Loos soovitab Miranda seda Frederick'il tingimata lugeda, justkui oleks see igale vähegi haritud kaasaegsele elementaarne lugemisvara.
Ent ''Liblikapüüdja'' haaras mind just erivaateliste lähenemisnurkadega, kontrastsete objektiivsete psühholoogiliste tõdemustega. Ning kuigi tänapäeva tavaelus peetakse selliseid tegelaskujusid liiga kunstlikeks, ekstsentrilisteks, mõjusid nad loos kuidagi inspireerivalt. Nad olid elus ja ei eitanud, et on sellest teadlikud. Tabav. Väga tabav teos. Mis mulle meeldis, oli ebatüüpiline süžee. Piirisituatsioon, inimeste reaktsioonid antud olukorras, eksistentsiküsimused ja prioriteedid. Loeks veel. Kindasti. Endiselt tahan seda oma riiulile.

Kuid siis ''Maag''. Kokkuvõtvalt seitse-poolsada lehekülge pettumust. Olen sellest niivõrd palju kuulnud, kuid peale selle läbilugemist ei jaga ma enam matsu. Kogu Fowles'i seni minu jaoks omandatud hiilgus oli kaetud kergatsliku lahmiva võõbaga. Ta ise veel väitis, et kartis - intelligentne lugeja ei pruugi arugi saada, kuivõrd spontaanne ja ettekavatsematu see teos on. .. Ja milline kriitik on öelnud, et see on liialt keeruline fantaasiaharjutus? Minu arust läbinähtavalt venitatud ja siit-sealt liialt segaseks ja absurdseks aetud. Ning mida paeluvat on ühe nümfomaani hingepiinades ja oma pidevas freudlikus elutõlgenduses (peategelane näeb kõike vaid teatud valguses. Liigagi ühemõtteliselt, lausa labaselt)?
Ma tean küll - elu on selline, aga no, kuulge. Jätke mingigi mõtteruum ja sümbolistlikkus kirjandusse alles. Tänapäeva kirjanike sündroom - iga uitmõte ja tunne kirjutatakse nii jõhkralt alasti ja ülbelt otsekoheselt välja. See on ebaesteetiline, inetu.
''Ja kui kohutavalt tegelikuks inetus kõik asjad muudab.'' (O. Wilde 'Dorian Gray portree')

Ometi ei taha ma väita, et see raamat läbinisti halb või mitteloetav oli. Lihtsalt ma lootsin sellest enamat; sügavamat, erakordsemat. Jah, need köitvad ja tähtsad suhte- või ideeliinid läksid üldisse massi kaduma. Kirjanik tahtis vist kõik oma tärganud mõtted + arvukad ja liialt spetsiifilised teadmised ühte teosesse kokku kuhjata. Kahju, selle arvelt kannatas emotsionaalne lähedus lugejaga. Ma ei elanud seal sellele vennikesele kaasa. Ta isegi ei ärgitanud minus haletsust. Ka tülgastust mitte. Ma lihtsalt tahtsin teada, kuidas kirjanik lahendab omaenda kokkukeedetud kapsasupi. Ta ei teinudki seda, minu arvates. Enamiku tegelaste käitumismotiivid jäid selgusetuks. Lisaks liiga palju prantsuse- ja kreekakeelset targutamist, viiteid kirjandusteostele, mis pigem upitavad kirjaniku enda lugemuslikku positsiooni, kui et lähendavad lugejat antud jutustuse mõttele ja sisule. Tüütu, ma ütleks. Ahjaa, märkuseks veel, et üks episood sarnaneb kangesti Ristikivi ''Hingede ööle''. Peale ühesuguste mõtete neil kahel muud seost nähtavasti ei ole. Seda modernismi kah!
Ent inimene, kes tahab, leiab ka kõige keskpärasemas tekstis huvitava ja hingelähedase probleemi või suhtevõrgustiku, millega kaasa minna ja mille üle mõelda. Mõningaid tähelepanuväärsemaid hetki leidus sealgi. Kuigi nii eredat karakteriloomet kui Liblikapüüdjas ei olnud. Vahest Alison. Tema jäi meelde.

Nii palju siis kirjandusalastest elamustest.

Cheers!

Kanaarilinnud tänaval pole sugugi enneolematud.

Täna siis sain omale tuppa hiina kase oksale istuma ühe sellise: kollase-rohelisekirju, pisike arglik tomp. Oli teine siruli maas, jalad taeva poole, kui emaga poest tulime. Arvasin, et kämbu on kutu ja tahtsin edasi minna, kuid ema arvas, et peaks siis vähemasti rohu peale tõstma. Üllatuseks - kämbu ilmutas vaevalisi elumärke. Ema Theresa minus ei suutnud seda vaevalt hingitsevat olevust tänava nurgale kooli ette maha jätta; võtsin koju kaasa. Las teeb oma lühikese elu viimsed hingetõmbed rahulikult minu kodus salvrätiga vooderdatud karbis.
Hea paar tundi tegi neid hingetõmbeid. Ühel hetkel ajas segaduses pea püsti ning võttis kaks värisevat orgikestki alla. Tundus, et jääb vist elama. 
Minu täiesti ebapädev ornitoloogisilm tunnistas, et tegu võib olla mõne lehelinnuga. Väikese uurimustöö tagajärjel ristisin ta mets-lehelinnuks või vööt-lehelinnuks. Emma-kumma pisikeseks pojaks. Sulestik on veel välja arenemata; on selline sibru-säbruline. Ja tema noorust kinnitab ka kohmakas ja taaruv liikumine ning kogenematus lendamises. Kõige pikem tiir seni oli kapi otsa. Muidu piirdub ta ühelt oksalt teisele lahverdamisega.
Mis seal ikka. Läksin välja jahile ja otsisin tema lemmiktoitu: kõikvõimalikke mardikaid, pisikesi kärbseid, kiletiivalisi. Alguses ta vaid jõi, kui süstlaga vett ulatada, hiljem avastas endas nälja ja pistis kõik toodud satikad näpu vahelt himuga nahka. Sai kodust toitu veel ka - tangu, mingit lihaollust, keedukartulit.

Ja nii ta terve päeva oksa peal on konutanud. Esimesest šokist ja inimesekartusest vaikselt üle saanud, vahtis juba ringi ja mõtles oma pisikese linnuaruga, millal uus kärbselaar tuuakse.
Praegu on toas pime. Roheline pamp on oksa peal pea tiivakese alla pistnud ja justkui magab oma õndsat linnuund. Aga hommikul läheb ju niii jube vara valgeks. Ta peab hea mitu tundi nälga kannatama, enne kui ma üles ajan end ja talle süüa sebin.
Jah, kapriissed ülalpeetavad need linnud. Tean juba varasemast. Või ehk ei olegi. Vahest on hoopis looduse kroon juhm ja liialt mugav.

''... nagu püüaksin mõnda haruldast isendit, näiteks niidu-võiliblikat..''

Ma olen temaga vist jälle tülis. Oma arvutiga, ma mõtlen. Üleeile ei tahtnud ta, et ma uut postitust kirjutaksin ja avas Writer'it tervelt 30 minutit.
32.minutil sai mu kannatus otsa; ma loobusin.
38. minutil sain programmi suletud. Ilma seda kordagi lõpuni avamata. Olgu õnnelik oma krutski üle. Ta vahel unustab, kelle käes hiir on. See oli lihtsalt minupoolne vastutulek talle; las arvab, et võit jäi temale.

Üleüldse on force majeure minu tulevikuplaanide voolimise kuidagi liiga usinalt oma nähtamatutesse kombitsatesse võtnud. Kuidas mulle ei meeldi asjad, mis ei sõltu minust. Sest ma ei mõista neid ega näe nende taga määratud positiivset või konstruktiivset tulemit. Peale selle tekitavad ootamatud plaanimuutused lihtsalt kõleda ja pisikese ussikese tunde, keda iga rästas maast sakutab ning kalur oma suva järgi konksu otsa topib. Ka ussidel on õigus vabale tahtele! I guess..
Kuna sel aastal jääb siis minust mitteolenevatel põhjustel 'välismaal' käik ära, vaatan, ehk pakub kohalik turg midagi. Midagigi. Ja lähen homme Tartusse. Vaatan oma põõsaalused valmis, kus magama hakkan. Või kuhu sattuma ei peaks.

Ma tegelikult siiamaani ei uskunud, et mingi kirjandusteos inimeste mõttemaailma saab muuta. Näib, et taaskord olen ennast lollitanud ja iseendal selle koha pealt silma kinni pigistanud. Nüüd tegin lahti.
Lõpetasin täna inglastega, konkreetselt siis Fowles'i ja tema ''Liblikapüüdjaga''. Et aeg on hiline ja mul homme vaja mõjuv olla ja seejärel veel Dorpatisse jõuda, pean und jutustamisele eelistama ja ülevoolavamad muljed raamatust järgmisesse postitusse jätma.

Aga ma tahan ka oma ''Liblikapüüdjat''! Oma isiklikku, oma veel olematule riiulile seisma. Tahan! Mitte, et see nüüd kaasaja skeptilise filosoofi Piibli alternatiiv oleks. Ja ega ma õieti end esimeseks ei pea kah, aga on asju, mida tahaks omada. See raamat on üks neist. Lihtsalt sellel põhjusel, et ta on hea. Ja et ta lülitas minus midagi sisse. Või välja.
Tahan oma ''Liblikapüüdjat''.
Sest ise olen kõiksugu kirevaid tiivulisi nii tulutult taga ajanud..

Istusin Piedra jõe ääres ja nutsin..

Tegelikult ei ole ma isiklikult iialgi Peidra jõe ääres käinud, veel vähem seal nutnud. Mõni võib siia nüüd mõne muu veekogu susata, nagu Peipsi või Viljandi järve. Viimane sobiks antud juhul küll sümboolselt, sest silmasin seda vaid eemalt. Aga keegi ei ole samas defineerinud 'äärt'. Kus see algab või kus lõpeb. Niiet - palun väga, kui soovite.
Iseenesest tahtsin viidata, et olen jälle Coelho radadel/ridadel. Oli vist kolmapäev -jah, kui see teos mulle pähe torkas. Sõna otseses mõttes torkas - vups, out of nowhere, umbes samamoodi, kui keegi Skype's kirjutab. Vups!
Reedel võtsingi selle raamatu. Eile sain läbi.. Mis ma oskan öelda. Võrreldes Maagi päevikuga on aru saada: esimene on siiski isiklikel kogemustel põhinev päevikusugemetega ümberjutustus, teine aga fantaasial ja üksikutel empiirilistel seikadel tuginev lugu neiust, usust ja armastusest. Coelho, ühesõnaga, kui välja arvata see feminiinne maailmavaade, mida ta üsna usutavalt tabanud on. Romaanikirjanikuna ongi see tema populaarsuse üks võtmetest: olla võimalikult lihtne, mitte laskuda niivõrd tegevuse- ega olustikukirjeldustesse (nagu ''Palverännakus''), vaid kirjeldada tegelaste hingeseisundit, filosoofilisi sisekaemusi ning eneseleidmist. Usu abil, enamasti, aga mitte selle religioosses tähenduses, vaid hoopis coelholiku vaimse mõtestatuse ja Isesuse läbi (selfhood, nimetavad sotsiaalteoreetikud; nagu näha, olen ma vahepeal ka oma kultuurisemiootika-alast kirjandust uurinud) vms. Seetõttu ongi neid teoseid hea lugeda. Valgustav. Innustav. Mõtlemapanev.
Antud romaani lõpp oli kuidagi oodatult õnnelik, kuigi ma selle üle vaid rõõmus olin. Tegelikult oleks ta võinud siiski ebatraditsiooniline olla ja traagilise punkti panna. Oleksin seda rohkem hinnanud siis. Ja vahepealne põhimõtete ja heitluste segapundar jäi minust kuidagi kaugele. Ju ma ei mõistnud seda. Puuduvad kogemused. Vist. Samas, nii palju oli tuttavat..

Igatahes, rääkides uuesti Viljandist. Jah, kunagi mõtlesin, et kirjutan sellest jube üksikasjalikult, nagu iga liigutus, samm, sõna ja mõte omaks tähendust. Justkui loeks.
Ei loe, ma ütlen teile. Iga hetk on väärtuslik vaid selle jaoks, kes selles hetkes on. Hiljem kaotab ta oma sisu, muutub mõttetühjaks. Mõned päevad tagasi oleksin muutunud liiga sentimentaalseks, seepärast viivitasin tollest reisist jutustamisega.
Vähemasti on nüüd kõik lootustandev ja stabiilne. Ei ole hirmu, liiga pikale veninud ootust, lambaid. On teadmine, on mälestus. Seda nimetatakse vist elukogemuseks. Taaskord - endiselt ei kahtle Saatuse valikutes, kuigi ma nii väga oleksin tahtnud küsida, vaielda, vihastada, rõõmustada. Nagu laulab Bush: ''It's not my time to wonder why.''
Mulle meeldis. Iga hetk, iga emotsioon, kõik need inimesed oma headuses, andekuses või andetuses. Mina ei tea. Keegi ei tea. Andekus.. Mis see on? Ausõna, nemad ka ei tea. Lihtsalt pidavat nii olema. Ja vahel ma üllatan ennast ka, kui avastan, mis mula ma ajanud olen. Unustage see. Mingi hetk oli see vale. Nüüd vist jälle usun ise ka.
Aga ma valetaksin, kui ütleksin, et valus ei olnud.
Tulevik on jälle helge.

Hmh...Eneseleidmine..
Nüüd olen uutel radadel. Näiteks neil, mida lubasin käia enne VKAs käimist - püüdmas liblikaid. Inglased jälle. Nad suudavad vahel täitsa ägedad olla. Näiteks, kui kõrvale jätta liikluses originaalitseda püüdmine ning tobedate naljade tegemine, mille peale vaid nad ise naerda oskavad, juua teed piimaga! Hämmastav.
Täna tuli ühel hetkel kohutav isu tee järele. Puuviljatee sidrunhappe ja suhkruga. Läksin. Tegin. Vahel mulle meeldib köögis vaikuses istuda ja teed juua. Siis kuulen isegi oma kella tiksumist suurest toast. Vaadata pilvi, kuidas nad liiguvad. Istusin. Vaatasin. Nad ei liikunud; vaevalt nihkusid ainult. Läksin lugema. Mõtlesin, et pean seda teed kunagi piimaga jooma. Kirjutan vist üles? Jääb meelde. Ehk.

Džiises, ma oleks jälle nagu aasta vanemaks saanud.

Mindtrack (bussiga tagasi sõites, nt): Robbie Williams - Feel

''Ära ütle, kui hommik on ududes, et sa päikest enam ei oota..''

Kui ma eile autos ühel hetkel üllatusega avastasin, et kogu maastik Vedu peatusest Kõrvekülani paksus raskes udus on, järeldasin, et ka Tartu tihkesse valgesse (ja eeldatavasti ka jahedasse) tekki peidetud on. Hetkeks kahetsesin, et midagi soojemat selga ei pannud. 
Tegelikult ei olnud mul aga palju aega enam selle üle mõelda. Läksin massiga kaasa, Vanemuise 46 uksest sisse,  sama loomuliku ilme ja hoiakuga nagu kümned teised ülikoolikandidaadid ja ajasin nagu nemadki näpuga seinalt rida, veendumaks, et olen testile õnnestunult registreerunud. Iseenesest ma teadsin ju, et olen, ja ma usun, seda teadsid nemadki, kuid niiviisi mittemidagi tehes võis kohanemiseks veidi aega võita, et taibata, kus täpsemalt asub ruum number 225. Kavalad on, nad nimetavad seda ringauditooriumiks, seepärast tolle klassi leidmisega kergeid raskusi oligi. Aga leitud ta sai.
Tund aega hiljem istusin osana sellest ca paarisajalisest seltskonnast ja ragistasin ühes nendega oma akadeemilise testi kallal ajusid. Neelasin kibedalt oma sõnu, mida eelmisel õhtul, lugedes 2006. aasta ak. testi, olin öelnud: ega neid küsimusi pole ju mõtet pähe õppida, sest küsimused ei kordu - igal aastal on ju uued. Jah, kuni selle hetkeni olin ma nii arvanud, ometi leidsin vähemalt viis täpselt samasugust punkti. Jess.
Testi kohta võib öelda, et arvestades 150 ülesannet ja piiratud aega - 3h, oli töö üsna ''kirves''. Hoolikalt millessegi süvenemist või põhjani läbimõtlemist ei võinud endale lubada; enamus vastuseid said kirja tunde järgi. (Toonitan taaskord: mulle ei meeldi asju aja peale teha! Eriti matemaatikat :@)

Ja ausalt, mina näiteks tõesti ei tea, kes on Rootsi peaminister või mis aastal loodi Eesti Rahva Muuseum.  No, ju siis olen ikka loll. Arenguruumi on.  Homme on see suurpäev, mil ma oma tulemused teada saan. Mitte, et need mulle otseselt midagi annaks nüüd, eks ole. Lihtsalt ego loksutab..

Kui ma aga kolm tundi hiljem uksest välja astusin, lõi päike mulle pihuga pähe ja ma pidin jälle üllatuma: kes kõik selle udu oli jõudnud kokku korjata ja ära viia? Minu õnn, nagu ikka, oli üleni must riietus. Soe oli, kergelt öeldes. Sel kellaajal oli veel  s o e . 
Loomulikult tõmbas mind sirgest kursist kõrvale Pepleri tänav ja Kotka Kelder. (Mõtlesin, et kui peaksin bussiga tulema, siis kõige olulisem on minna Kotka Keldrist  m ö ö d a   ja siis vasakule pöörata.) Nüüd polnud enam vahet; libistasin end sisse. Ei, mitte ei tellinud 4 cl Bailey'st; uurisin hoopis menüüd. Ja sõin hunniku pannkooke ära, mille sealne kokatädi majoneesiga surmanud oli - jõhkralt uputanud. 
Väljusin ägisedes ja sain kahe üllatuse osaliseks: 1) jalanõu otsustas katkiseks hakata, 2) väljas oli julmalt kuum. Minu must uniform just konditsioneeri ei asendanud.  Lonkisin vana kaubamaja juurde, kord ühel jalal hüpates, kord kahel,  ning mängisin leiutajat; tegin plätu enam-vähem kasutuskõlbulikuks.
Palav oli. Rämedalt palav.
Tallasin natuke turul ja suundusin oma kinkekaarte sirgeks lööma. Raamatupoes oli hea jahe. Ja põnev. Liiga põnev, nii et pika uurimise peale hakkas pea juba ringi käima. Haarasin ühe kultuurisemikootika, ühe kunstisümbolite ning ühe maailmareligioonide raamatu kaenlasse ja mõtlesin, et jõuan neljasele bussile. Hah, hästi mõeldud. Sel hetkel ma veel ei teadnud, et ta neljane buss on (mis mu silme eest mööda sõitis) - arvasin siiralt, et ta väljub 16.20. Tuhkagi. Sain veel poolteist tundi kuumust ja.. kõrvetavat kuumust nautida. Läksin Zeppelini jäätist ostma. Sealse harmoonia rikkusid ära vindised onud, kellest kõige rohkem püstiseisev saadeti minu juurde lamedaid komplimente loopima ja viiekat küsima. Ütlesin, et vajan seda tagasisõiduks.

''Kus Sa elad?''
''Linnas.''
''Kus linnas? Annelinnas?''
''Ei. Kaugel linnas.''
''Kaugel? Tallinnas siis?''
''Ei. Poole maa peal.''
''Poole maa peal?? Aa. Paides siis.''
''Jah. Paides.''

Ta oli veidi pettunud ja pildus enne ära minekut veel paar fraasi, a la ''kobe tsikk oled''.
Mina sumasin läbi kuuma õhu tagasi bussijaama. Seal nägin endist klassivenda, kes samuti Peipsi äärde tahtis sõita.  Muuseas, ennist olin linnas L.-iga kokku trehvanud; küll see Eesti on väike. Kahjuks me temaga (ja tema sõbrannaga) sama bussiga tagasi ei sõitnud;  ju ta oli minust targem olnud ja neljasele jõudnud).
Narva buss otsustas meie piinu pikendada ja pool tundi hiljaks jääda. Ootasime kahekesi. Sulasime. Viimaks saime bussi ja leidsime end veel hullemast saunast.
Koju saanud, hüppasin jõkke. Nii hea oli.
Suvi sai ametlikult sisse pühitsetud täna, kui järve vesi ka ära proovitud sai. Veel parem oli (kui veeõitseng välja arvata). 

Ta on kohal! Ta on kohal! Kaua oodatud suvi on kohal!