Imedemaal.

Väljas on läinud ootamatult külmaks. Juunikuust saadik kestnud kuumalaine leidis hoobilt oma lõpu ja ilmselt jäi eilne ujumaskäik sel suvel viimaseks.
Ning veidrate unenägude tsüklile lisandub pidevalt täiendusi.

Hiiumaal tabasid mind öised mentaaltasandi rännakud. Ammu ei olnud ma unenägusid näinud. Siis tuli neid öösiti aga justkui oavarrest (niivõrd kuivõrd unenäod oavarrest tulla saavad). Olgu. Inimene ikka näeb midagi unes. Aga miks ilmusid mu unenägudesse tavatud situatsioonid, inimesed, kellega ammu kokku pole puutunud või keda konkreetsetes situatsioonides just ette ei kujutaks?
Ja see on täitsa hämmastav – milline detailirohkus ja –täpsus.
 

Üks aliceimedemaal’lik uni tundub siiani kummastav. Nagu stseen filmist.. Hämarad öised Tartu vanalinna tänavad. Kahel pool äärtes hõõguvad asutuste reklaam- ja akende tuled. Ur L. kõnnib rahvassummast läbi minu ees. Ta ei tea, et teda jälitan (miks ma teda jälitan?). Püüan talle järgneda, ta keerab sisse Illegaardi. Ma tean unes, et see on Illegaard, kuigi reaalselt ei ole ma seal kunagi käinud. Ja loomulikult ei ole miski tegelikkusega autentne. Ent ruum on värviline, abstraktse arhitektuuri ja mööbliga. Asjad on mikroskoopilised, väikesed, uksed ja toad tibatillukesed. Minul aga on jubepõnev sellist kohta näha ja imestada.. Jäin lihtsalt hämmastunult mõtlema, millisest tibatillukesest uksest L. sisse läks..

Ja üks halvaendeline prohvetlik uni muutub ikka veel kriipivaks.. Selle puhul ei ole konks mitte unenäos ega selle imelikus sisus, vaid selles, mis juhtus päriselus. . Ma ei uskunud, et minu puhul halvaendeline unesümboolika reaalse vormi võtab. Scary. 

No, ja eks neid kulmu kergitama panevaid öiseid lugusid oli veel..
Nüüd, kodus olles, olen paaril ööl jälle mingeid veidraid asju näinud.
Üleeile nägin unes, et väljas oli maru. Ja üks must linnuke lendas hädiselt ringi. Tegin õhuakna lahti ja lasin tal oma käele puhkama lennata. Ta ei tahtnudki enam ära minna ja ma lootsin ta endale jätta. Ta istus nii armsalt ja kuulekalt mu käevarrel. Ta oli armas. ma olin uhke. Panin talle nimeks Vaaks.
Kõigele krooniks oli tänane uni..
Algust ei mäleta. Jooksin Tartus kuhugi. Kompsud olid kaasas ja teadsin, et pean teatud kellaajaks vanalinnas olema (see on lihtsalt naeruväärselt kummaline, kuidas unenägudes kogu maailm hoopis teistsugune ja personaalne on. Ainult sinu peas..). Jõudsin raekoja platsile, seal ootas mind Manic (?!). Pidin talle kitarri enda seljast andma. Ta oli rõõmus, ma olin üllatunud, et ta teadis mind niimoodi oodata.. Edasi pidin aga kokku saama oma telefoni remondimehega (?!?!?!). Saime. Selleks, et minna mingi müstilise punastest tellistest hoone teisele korrusele, istuda vanale niiskele pingile ja vaadata kaugelt eemalt Emajõge ning linnapanoraami. Lihtsalt vaadata. Ja tunda kõhedust seletamatu teadmatuse ees. Siis tänasin ja ütlesin, et pean emaga kohtuma, ta ootab mind kusagil linnas. Buss läheb varsti. Ta arvas, et võiksime minna.. (üllatus-üllatus) üle linnaäärse heinamaa, läbi metsa ja  - sealt saab otsem. Pooleldi asfalteeritud kruusatee ääres olid lagunenud kuurid, garaažid ja sarad. Mingi vanamees ütles, et me ei tohi mingi hinna eest vasakule hoida. Ainult otse. Ainult otse. Ja siis sõin ma juba hakklihakastet peedisalatiga ning jutustasin otsekui kellelgi kolmandale, et selle prae andsid lahked taluelanikud meile, eksinuile.. Igatahes olin ma järgmisel hetkel üksi ja nägin tuttavaid äärelinna asutusi, mille juurest edasi minna juba oskasin. Läksin Eedeni keskusesse. Seal loomulikult oli nii ema kui minu üllatuseks ka neiu L. ja kursavend J., kes mulle helistas, et “Ou, vaata ringi, ma olen ka siin..”. Tal olid ebaloomulikult suured musklid (?!).
Ent mulle meenus, et olin jätnud vihmavarju punase telliskivi maja pingile. Kuidas sinna saada? Polnud aimugi.
Jooksin. Kusagil udu sees, mäest üles, veidra kõrge ja vana maja poole, mille punaste telliste sees oli süvend ning seal suurelt kellegi näopilt. Kes? Pole aimugi. Tuli minna üles puidust keerdtrepist. Keegi naine oma väikse lapsega tulid vastu. Maja näis tondilossina. Astusin üles. Vaatasin Emajõge. See oli endiselt udus. Vihmavari oli pingil. Kergendustunne.. Haarasin selle ja suundusin tagasi…

Ootan põnevusega, mida toob tänane öö. Kas fantastilise seenereisi või kõheda psühholoo.. Või.. Üllata mind, Une-Mati.