I don't usually post memes... Vol 1.

... but when I do, I feel like it. 

For where your treasure is, there your heart will be also.

Ma muud ei tahakski täna öelda, kui et

"Tell your heart that the fear of suffering is worse than the suffering itself. And that no heart has ever suffered when it goes in search of its dreams, because every second of the search is a second's encounter with God and with eternity." (P. Coelho)

Ja aitäh.  

Frutti di mare ja Marks & Spencer'i vahel.

Tegelikult on nii, et elu on mööda läinud ja hetki on olnud. Mõningad neist tasuks ära mainida, kuid ammendavust ei maksa kaugeltki oodata. 

Just for the record.

Teisipäev.

"Ma ei taha öelda, et see, et ma juustuga kalmaari sõin, oli mu päeva kõrghetk, sest see oleks ju ebaaus, aga mingi kõrghetk oli see sellegipoolest."
"See ei olnud kalmaar. See oli merekarp."
"Aga tal oli juust peal."
"Ei, see oli tema liha."

Nad panevad reaalselt selliseid asju restoranis pitsa peale. Vähemasti elan. Üks amps veel ei tapa. Kana ja ananass on ikka kindel valik. 

Kolmapäev.

Kõige kummastavam teatrielamus. "Bistro Beyond". Ausalt. Üheks osatäitjaks laval oli kana. Dresseeritud kana. Laudade seest tulid tulid seapeaga inimesed ja ilmusid pokaalid. Laest tilkus alla metallvanni vett ja aeg-ajalt sadas alla sahmakas vanu lehti. Müstilised elukad kõndisid üle lava, sõitsid rulluiskudel ja ehmatasid vaatajaid või mängisid iseliikuvate nuppudega malet. Ja kusagil seal müstilises maailmas leidis aset miski hämar salapärane üha korduv saatusemotiiv, lugu. Kaunis.

Neljapäev.

Tegin Vatsas süüa. Ja kuulasin loop'i pealt "Fell In Love With A Girl" (The White Stripes). Ohtlik kraam. Äärmiselt kleepuv. See muusika siis, ma mõtlen.

Reede.
Öötöö ja baarikassarõõmud. Omad poisid-tüdrukud otsustasid tagaruumis eraldi peo korraldada. Enamik majatöötajaid oli lõpuks korralikus konditsioonis ja ainsad kained inimesed olid baaris tööl ja pidid neid kantseldama ja hakkama saama utoopiliste ideedega a la (kell 03.00 öösel) "kui selle toidulõhna üles saab, siis läheb.. siis hakkavad kõik tahtma ja ostma. Lähme teeme süüa! Teie, ütelge, et süüa saab-saab." Jumal halasta, kell 3??!
 Pärl: Tuleb õhtul leti taha mees (hommikul uuris püreesupi koostist ja suvikõrvitsa-kartuli vahekorda, ütles, et koor ja kartul on väga ebatervislikud ja - hoidku taevas! - nisujahust krutoonid ka peal.), ütleb, et ta tahaks juua saada. Baarmen: "Olete õiges kohas, meil on siin baar."
Mees: "Eiei, ma alkoholi ei tahaks, mis teil veel on?"
Baarmen: "No, meil on siin mahlasid ja karastusjooke.. Colat, Schweppsi, Tarhuni... Kohvi?
Mees: "Ei, ma neid ei joo."
Baarmen: "Siis on meil Teile ainult vett ja teed pakkuda."
Mees: "Ei, ma neid ei tahaks. Aga kas teil kurgimahla ei ole?"
Baarmen: "Ei." (Mõttes: "Jah, kindlasti. Värskelt pressitud. Kas külma või toasooja?")

Laupäev.

Käisime Tallinnas. Marks & Spencerist teed ostmas. 60 € eest. Milleks muuks Tallinnasse minna? Tee on oluline. Kvaliteet on oluline.
"Ütle nüüd, D., millist musta teed me võtame?"
"Ma ei tea mustadest suurt midagi. Peaasi, et Rooibos & Vanilla olemas on."
"India oma ikka ei võta, eks, sealt võib veel mingid haigused saada."

Aga Marks and Spencer siiski. Kaks kilekotitäit. Jah, meil tuli teeisu peale.

Järgnes sünnipäev. Toredad jutuajamised ja vestlused. Nõudepesu kell 3 öösel. Lumesadu väljas. Pühapäevahommiku päike, mis tegi pai. Oli see päike?
 Leian siiamaani koerakarvu oma riietelt, sest hundikutsu hullus juba tulles uksel ja väsis ainult mõneks korraks õhtu jooksul. Hommikul tõi entusiastlikult mulle järjekindlalt sülle palli, kui ma püüdsin korraga süüa kartulisalatit ja vaadata kompromiteerivaid beebipilte ja perekonnamälestusi. Kangasteljed, millele tere ja ühtlasi head aega sai öeldud ning punased sussid, mis kapi otsa ootama pandi. Kallistused. Suurte mustade koerasilmadega limpsav musi. Istusime bussi peale ja meid leidis eest ootamatu trehvamine. Pooleteise tunni pärast tervitas Tartu. Meid ja kaht kotitäit M&S'i teed.

Öökülm kuu.

Viimase laulu kirjutasin kaks aastat tagasi. Ja ei ühtegi enam. Enne tänast. Mingi lootus, et ehk muusik minus polegi kadunud, on taastatud.

Külm on. Häirivaks hakkab juba muutuma see, et varbad külmetavad ja kusagile pole minna sooja. Hommikuks on toatemperatuur langenud madalamale kui normaalne kehamassiindeks, uni läheb ära, magada ei saa ja liigutada ei taha, sest hoolimata tekikuhjast on linad külmad.
S o o j a. Tahaks. Ilmateade on aga kõike muud kui optimistlik.

Olgu. Siis võiks ju ise seda olla.

+20 kreeklased panevad kampsunid selga
+15 havailased lülitavad kütte sisse (kellel on)
+10 ameeriklased värisevad. Venelased istutavad kurke
0 Ameerikas külmub vesi. Venemaal vesi pakseneb
-5 prantsuse autod ei käivitu
-10 kass ronib tuppa, planeerite puhkust Sharm el Sheikis
-15 kass ronib voodisse. Norralased panevad kampsunid selga
-17 New Yorki majaomanikud lülitavad kütte sisse. Venelastel viimane piknik
-20 Ameerika autod ei käivitu. Alaskal pannakse T- särgid selga
-25 Saksa autod ei käivitu. Havailased on välja surnud  
-30 poliitikud hakkavad rääkima kodututest. Kass poeb teie pidžaamasse
-35 Liiga külm, et mõelda. Jaapani autod ei käivitu
-40 planeerite kahenädalast vanniskäiku. Rootsi autod ei käivitu
-42 Euroopas jääb liiklus seisma. Venelased söövad pargis jäätist
-45 Kreeklased on välja surnud. Poliitikud teevad midagi kodutute heaks
-50 ripsmed jäätuvad, kui silmi pilgutate. Alaskal pannakse vannitoa aknad kinni
-60 jääkarud migreeruvad lõunasse
-70 põrgu külmub lõhki
-73 Soome scoutspataljon evakueerib Jõuluvana
-80 juristid panevad käed oma taskusse
-114 piiritus jäätub. Venelased on mornid
-273 absoluutne null... molekulide soojusliikumine lakkab. Laplased on nõus, et kisub jah pisut krõbedaks.

 

Elu puu.

"The only way to be happy is to love. Unless you love, your life will flash by."

Ma nägin eile midagi. Midagi väga puhast, tõdemuslikku ja ilusat. Nägin filmi "The Tree of Life". Ei midagi jutustavat, puhas impressioon. Kõike sai nii palju. Eriti mõtteid tänasesse ja tulevikku. Kui ma ka filmi unustan, siis tunne, mida ta tekitas ning viis, kuidas ta mõjus, meenuvad ilmselt ka aastate pärast. Uskumatult ilusad kaadrid, sõnad, mõte.

"Do good to them. Wonder. Hope".

"Help each other. Love everyone. Every leaf. Every ray of light. Forgive."

P.S. See Valge Raamat, mille ma sain ja mis mu voodi kõrval nüüd on, tunnistati 2011. a parimaks eesti autori luuleraamatuks.
P.P.S. Mõneks ajaks on pikkadel postitustel lõpp. Neid tuleb, ma tean, aga mõnda aega tahaksin veidigi Remarque'i jälgedes käia.

Jää hüvasti, semu!

Ära kõnni mu ees, ma ei pruugi järele jõuda. Ära kõnni mu taga, ma ei pruugi ees astuda. Kõnni mu kõrval ja ole lihtsalt mu sõber. (A. Camus)

 Kuigi Sa jooksidki alati kõigist ette, sest Sa pidid alati uhkelt olema kõige ees, kõndisid Sa ikkagi mu kõrval ja olid mu sõber. 14 ja pool aastat.
 Mäletan, kuidas isa oma Bluebirdi ukse lahti tegi - meil oli siis sinine Nissan - ja Sina sealt välja hüppasid. Ma olin siis seitsmene, Sina vaevu aastane. Ja Sa tulid meie juurde elama. Leib ja piim - see oli esimene söök, mida Sa meilt said. Aga Sa polnud kunagi väga valiv. Ja kui olidki, siis pidi sel tõsisem põhjus olema. Viimati sõid Sa vaid vorsti. Kuni enam sedagi..
Sinu pärast on tulnud lahinguid pidada, aga ühegi kohta ei saa öelda, et see poleks seda väärt olnud.
Sa tirisid talviti mu kelku ja suviti leidsid mu eksimatult üles mistahes peidupaigast.
Sinust sai staar, kui Sa hüppasid läbi rõngaste, said selgeks käsud, mida keegi ei uskunud Sind enam ära õppivat ja tõid ära oma pulga, kuitahes kaugele see ka lennutatud ei saanud. Kas või jõkke. Ja Sa kandsid seda pulka uhkusega. Alati.
Sa oled jalutanud minuga, kui mu kõrval on olnud sõpru ja sõbrannasid. Nii mõnedki neist on aastate jooksul Su rihma hoidnud. Neid on tulnud ja läinud. Sina oled neid näinud - ja jäänud.
Hoolimata Su iseteadlikust, tõrksast ja mõneti kiuslikust loomust, oled Sa olnud mu truu ja hea sõber terve mu kooliea. Ja ma olen Sulle tänulik. Aitäh. Võid pulga edasi anda, ma kõnnin siit edasi nüüd ise. Sina - puhka. Sa oled selle ära teeninud. Ja rohkemgi. Aga loodan, et kõik need paid ja seljalepatsutused - need on rääkinud enda eest. Sa oled olnud hoitud. Ning igaljuhul on saanud Sulle osaks parem ja ilusam elu, kui see, kui isa Sind kord metsast leidnud poleks. Sa said selle. Ja meie Sinu.
Pehmet ja rohelist rohtu Su koerakäpakestele, kuts!

 

In Memoriam
Leedi  

(*1996?   +28.01.12)

Vergiliusel oli õigus.

…öeldes, et sõjalt ei saa oodata mingeid hüvesid.
Vaatasin vanu Tartu pilte. Neid, mis on tehtud enne sõdu. Enne teist ning enne esimestki. Püüdsin neil ära tunda kohti, tabada tuttavat fassaadi või portaali, aknaid, uksi, treppe, tänavaid. Enamik maju on aga hävinud – mahapommitatud või ärapõlenud. 
Kui kahju. Kui kahju! Tartu oli kord nii ilus…
Nüüd kõnnin ma Karlova mõisast mööda ja näen selle ajastu viimset maitsekust arhitektuuriga ühes tolmu varisemas.
Ometigi on meil pildid, millel kõik vaid aimamisi äratuntav on.

Vaade Kivisillale.

Küüni tänav Kaubahoovi taga. Kaarik seisab Barclay platsi ees.

1909.a. Puusild, edasi paremal Botaanikaaed ja Laia tn. algus.

Vanemuise teatrihoone 1930ndate aastate algul.

Autobuss "Vaksali - Peetri kirik" Laial tänaval. Vasakul Botaanikaaia värav, paremal asuv telliskividest hoone on Tartu Tervisevõimlemise Asutuse Loomise Seltsi 1892. aastal ehitatud võimla.

Vaade Küüni tänavale

Varemetes kesklinn Kitsa tänava treppidelt

Võtab ohkama kohe.
Hulganisti ja rohkemgi leiab pilte siit.