Adieu

Ma lahkun homme. Siiski, mitte igaveseks. Tulen ma ju millalgi tagasi. Ning ei, ma ei lenda Gröönimaale ega midagi. Saarele küll, ent isegi mitte välismaale. Kõigest Hiiumaale, ja sinnagi autoga. Ja seal olen ma hõivatud. Jooksen kui orav rattas. Aga töö tegi ahvist inimese. Hmm, mitte et ma end ahviga kõrvutaks, ja mitte, et ma seda ütlust nii surmtõsiselt tõe pähe võtaksin, aga vähemalt on mul mingigi vabandus sellele, miks ma nii hullult tööd pean rügama. Töö õilistab inimest, voh! Juba parem..
Tähelepanek: see aasta on eriline selle poolest, et jaanipäeval paistab päike. Aga kes seda homset ette teab, sõnun veel ära ja homme kallab kui oavarrest. Vähemalt sel aastal ei sadanud jaanipeol. Jess.
Aga ma luban teile, et kui aega saan, annan endast teada. Ja teiegi.. ärge laske mul endid ära unustada. Ciao*

Vahelduseks..

...minu enda luuletustele/lauludele.. Siit ta tuleb: Karl Ristikivi.


Minagi olin Arkaadia teel,
kuigi ma sündisin saunas.
Mõnikord mõtlen: ma läheksin veel,
muretu nooruk Arkaadia teel,
marssalikepike paunas.

Aga ma tean, et kaotasin käest
tee juba enam kui ammu,
ja et ma üksinda enese väest
leiaksin tee, mille kaotasin käest,
selleks ei ole mul rammu.

Kuhu ka lähen, seal vesi on ees,
vesi ja kõledad kaljud.
Lahkunud viimne kui lootsikumees,
lahkunud lauldes, et vesi on ees,
nii nagu laulavad paljud.

Nõnda ma istun ja tõesti ei tea,
vanduda ennast või saatust.
Ärge vaid öelge, et nõnda on hea,
nõnda on elu... Sest teie ei tea,
ei tunne mu isamaatust.

Vaikus on hetk järelemõtlemiseks.

Nad istuvad vaikides, üks ühes, teine teises toa nurgas. Mõlemad on kuidagi kössis ja nähtavalt mõtetesse eksinud. Läbi toa kostub frekventne tiksumine. Seinakell. Juba tüütavaks muutuv tikk-takk. Gail ja Eia. Eia ja Gail.
Gail: Ütle, milleks vaikus on loodud?
Eia: Et järele mõelda.
Gail: Mille üle?
Eia: Elu, vast.
Gail: Ma ei mõista. Kas siis, kui sa elu üle järgi mõtled, oled elanud valesti?
Eia: Ei. Siis mõtledki, kuidas elanud oled.
Vaikus taas. Gail ohkab. Eia vaatab aknast välja.
Eia: Millest sa mõtled?
Gail: Elust.
Eia: Ja mida sa näed?
Gail: Midagi, mida ma ei mõista. Ehk ei saagi mõistma. Nüüd peaksin vist õnnelik olema, et vaikus olemas on... et püüda mõista.
Eia: Kui ma tol õhtul enam ei tulnud, .. ma ütlen sulle seda, et sa paremini mõistma hakkaksid,..siis ma ei olnud kodus. Ma ei olnud ka vanaema juures. Mind polnud ka Ketteri pool.
Gail: Kus sa siis olid?
Eia: Eksinud.
Gail: Kuhu ometigi?
Eia: Iseendasse.
Vaikus. Seinakell hakkab jälle närvidele käima.
Gail: Sa ei plaaninudki tulla, ega?
Eia: Ma ei saanud. Ma otsisin.
Gail: Mida?
Eia: Tõde.
Gail: Iseenesest?
Eia: Jah.
Gail: Ja leidsid?
Eia: Jah.
Gail: No,...?
Eia: Ma ju ei tulnud.
Nad vaatavad mõlemad seinakella. Gail võtab eemalt laualt kristallvaasi ja viskab sellega kella. Vaas kukub kildudeks, kell vaikib. Eia vaatab endiselt aknast välja. Gail on vait, pilk naelutatud kildudele.
Eia: Lõpeta. Lase sel ükskord olla...
Gail: Lootus sureb viimasena.
Eia. Jah. Aga ta sureb. Ükskord ta sureb. . .

Koiliblikas

Täna hommikul, kui silmad lahti tegin, istus ta vaikselt kardina peal. Koiliblikas. Lihtsalt istus, otsekui välja vaadates. Liikumatult. Vist järjekordselt mõeldes, mida teha - kas minna riiete juurde või jääda minu juurde. Ei, ta ei ole otsustusvõimetu, ta ei tahagi valida, vaid olla korraga kahel pool. Ent see ei näita ei solidaarsust ega tolerantsi. Ei, see pole ka mitmekülgsus ega erapooletus. See on enesekesksus ja isekus. Kui ta riietele lendaks, lööks inimene ta maha. See tähendaks talle lõppu. Kui ta inimese juurde jääks, sureks ta nälga. Jällegi lõpp. Tal on omamoodi vaja neid mõlemaid. Ja nii ta istus seal, vaikselt, oodates, kuni inimene lahkub.. Et siis tagasi tulla. Kokkuvõttes hoolib ta ainult endast.Egoist selline! Nagu me kõik...

Täna..

.. olin ma päev otsa Tartus. Jah, korraks juba mõtlesin, et tahaksin ka seal elada.. Kasvõi juba sellepärast, et öösel paremini magada. Siis, kui linnakärast- ja saginast totaalselt väsinud olla. Jah.
Ja üldse.. Elu on veider. Täis (hale)naljakaid situatsioone. Vahel ka tõsiseid. Või isegi kurbi. Vahel.
Igatahes tahtsin siia lisada ühe oma varasema laulu.. Sai nüüd millalgi hiljaaegu kirjutatud. Nothing personal..

Hero

Plaster falls
from the walls
Volitions flow
down the sink.
Your wrecked mind
has grazed tiles
and hopes are
washed down with drink.

You never called
yourself a king
but a new-born hero.
And now you´re standing here
Wishing life to be so.


Ref: You say: Moments of failure
Teach us life until it breakes
Lonely as I am

I learn from my own mistakes.
A hero is everything people ever need.

Someone to listen to,
Someone who´d fill their dreams.



You´re looking at
the mirror crack.
You´re better of
without a glass.
It took time
to realize –
tomorrow´s not
hard to pass.

You never called
your life a dream
but a true-born story.

And now you´re laying here
losing all your glory..

Ref: You say: Moments of failure
Teach us life until it breakes
Lonely as I am

I learn from my own mistakes.
A hero is everything people ever need.

Someone to listen to,
Someone who´d fill their dreams.
Lights out.
Time´s up.
You shout
to stop.

There´s no
way back.
It´s your
lifetrap.


Moments of failure
Teach us life until it breakes.
Lonely as you were
You learned from your own mistakes.
A hero is everything people ever need-
someone to learn from
and someone to brake their dreams…

Tänane üllitis..

.. Kirjutasin täna loo. Jälle. Ma tean, kuidagi liiga loominguliseks olen viimasel ajal läinud. Üle aegade loomingulisemaks. Ma ei kurda..
Enivei. Siin on siis mu viimane laul.

Crossroad

If you´re once standing
on a crossroad
and you do not know
which way to go..
When you´ve lost your hope
and lost your head
then you finally understand
that you´ve lost yourself.

R: Thinking of the time that´s passed,
afraid of things that will come.
There´s nothing else to do,
there´s nowhere else to run.
Sometimes I`ve tried to walk away,
maybe run, and not to look back.
Yeah, since I´ve been lost
I´ve been looking for the stars..
But they´re all gone.

If you´re once standing
on an empty pier
and you´re waveing to
a leaving boat..
When you´ve sent away
your only true blue
then you finally understand
that there´s no-one else but you.

R: Thinking of the time that´s passed,
afraid of things that will come.
There´s nothing else to do,
there´s nowhere else to run.
Sometimes I`ve tried to walk away,
maybe run, and not to look back.
And since you´ve been afar
I´m still looking for the stars..
Although they´re all gone.

I still hear you on the pier.
I still see myself running..running.. running.
Though you´re not here.

Sest suvi on käes :)

Elu tuleb vaadata läbi roosade prillide... Või läbi roosa objektiivi - antud juhul. Tegelikult ei ole mu fotoka objektiiv ka roosa. You figure it out. Lihtsalt maagia. Miks? Sest suvi on käes... ;)

Nagu lubatud...

__________________________________________________
Lisaks sellele pildile, mõtlesin, et kriban siia ka oma viimase luuletuse... vaadake ise...

Su igat...

Su igat pilku kannan enda sees:
nii tihti olen näinud naermas Sind,

ning vahel on su silmad nukralt vees;

neis alati Sul peegeldumas hing.

Su igat sõna hoian endas kinni,

ei suuda lahti lasta neist niipea.

Jah, sõnadetagi ma usun sinu silmi,

ent vahel meenutada neid on siiski hea.

Su igat puudutust ma tean kui tänast,

nii meenub mul', et märkasid sa mind.

Ei ole miskit paremat sest väiksest särast

kui tunda - kusagil just vajatakse sind.

Su igat lehvitust ma meeles pean,

nii ''tere hommikust'' kui ''hei, mis teed''

Ja neidki, kui kord sammud eemal' sead,

et lahkuda ja minna oma teed.

Su igat kirja hoian sahtlis alles,

neid vahel loen, et mäletada Sind -

ma tihti meenun'd Sulle varavalges,

just sellisena, nagu näed Sa mind.

Tänane spontaansus = väga lahe pühapäev + väga lahedad pildid.
Jep, võtsime fotoka ja põrutasime Mustvee linna peale klõpsima. Peale selle, et vallandasime endi varjatud fantaasia- ja kunstnikuomadused, jõudsime järeldusele, et siin on ikka ilusaid ja huvitavaid paigakesi ka. Tuleb seda ilu lihtsalt näha ja momenti tabada. Pildil olen mina. /fotograaf Timo juhendamisel valmis siis selline teos./Neid tuleb sellest seeriast veel. (Liiga hea seeria on).. Aga hiljem. Täna valisin just selle.

Sõda

/kirjutasin selle, kui olin 14. Ise ka imestan. Siiani ei oska vastata - miks./

See algab sõnast pilkavast,
mil puudub üldse seos.
Või pilgust liiga kalgist.
Või tegemata jäänud teost.
Kuid inimesel loomuses
on tappa inimliha.
Raev sünnitab vaid raevu
ja viha ainult viha.

Ning nõnda kurja viha täis
ta sõjakirve tõstab.
Ja kerkib päid: "Mis lahti on?"
.."See nõuab sõda!"ta vastab.
Ta und isegi ei saa,
tal magamiseks pole mahti.
Ja hoides vaevu ärkvel end,
on piiri peal ja peab vahti.

On öö.On talv.Ta salgab külma,
ja sõrmed juba kohmas;
ta kobab maas, et leida relva -
neid varitsemas oht on taas...
Siis kõlab lask ja aeglaselt
ta lumme langeb maha.
Käest kukub leitud relv
ning taskust perepilt ja raha.

Ent teisi.. ei kohutanud see,
et üks neist jälle langenud.
Neid oli enne ja tuleb veel -
selleks sõda ongi ju.
Sõda on selleks, et näidata võimu,
ning keegi midagi ei pelga,
kus taluda vastaste sõimu,
lüüa armutult nuga selga..

Ning lõpuks, kui vaibunud võitluste jada,
paar röögatust, kolksatust kostub veel öös;
siin-seal lookles lumel lai punande rada -
oli lõppenud kohutav hävitav töö.
Ja Vihkaja - too sõdija mees -
nägi, kuidas sõjaplats lumega kattus
ja põlvitas arglikult Luciferi ees
ning imestas, miks just sinna ta sattus?!