Sentimentaalsused.

Käisin Sadamateatris “Karjääri” vaatamas. Üksiti tegin koolitööd. Jahmatav oli. Mitte koolitöö, vaid etendus. Vanemuise tavapärase kohta kuidagi eriti üllatav. Tahtmata juurutada siin Vanemuise pihta käivat skepsist, ütlen ma seda nii. Rääkisime sellest Madis Kolgiga küll ning tema sõnul ei ole ma siis isegi lootusetu juhtum, sest minus see skepsis võitleb veel mõningase püüdega Vanemuise etendustel mingit märkimisväärset kande- või elamuspinda tabada. Temagi on viimasel ajal pigem kaitsepositsiooni astunud, kuigi püüe on ammu kadunud.
Igaljuhul “Karjäär” mulle meeldis. Liiva sahinasse kaduv teatrimaja, veider maagiline fluidum, mida tavamõistus ei seleta, ent mis selles aegruumis täiesti loogikapõhine ja vastuvõetav oli. Robert Annuse rollisooritus, muidugi – üks ilusamaid (ja ma ei pea siinkohal silmas klassikalist või füüsilist ilu – see on eraldiseisev kategooria) karaktereid laval, mida ma Vanemuise etendustes tabanud olen. Läks hästi.
Hästi läks ka pärast etendust. Plaanitud täiesti tavaline neljapäevaõhtu osutus ootamatult ebatavaliseks, kui ma sain kõne T.-lt, keda ma mitu aastat näinud ei ole. Kaks? Kolm? Kes seda teab. Igaljuhul olid sõbrad Hiiumaalt Tartus ja minul ei olnud isegi valikut. Ma ei tahtnudki. Sain T. autoga end ja oma kaherattalist läbi hilisõhtuse Tartu koju sõidutada, ennast ja T.-d tagasi linna. Habibi siis. Suure tõenäosusega poleks ma kunagi sinna sattunudki. Ometi seal ma hulga uute ja mõnede vanade tuttavatega olin, jõin kokteile ja jutlesin inimestega elust, puudutades põgusalt “saare-aegu”. Öö kulges omasoodu, kulges hetkeks Geni, kulges Shootersisse (veel üks koht, mille vabal valikul külastamise tõenäosus on madal, tõsi – tunduvalt kõrgem kui vesipiibubaaril.) ning kulges viimaks koju.
Reede oli pikk tööpäev. Päeva õppetund oli järgmine: chilli-pulbrit ei maksa lähedalt nuusutada-> kui piisab selle nuusutamisest, et eelöeldud õpetus sünniks, siis piisab ka vähesest, et chilli con corde vürtsikaks teha.
Elu ei hellitanud ning mõni hingetõmme pärast Vatsast kojujõudmist oli piisav, et liikuda TÜTi hooaja avapeole. See muidugi oli naljakas. Või mis ta ikka.. Uued inimesed olid uued ja meil kõigil oli huvitav jälgida üksteise olemist. Muud rahvast oli ka. Mitmekülgne seltskond seal koos oli, aga peale ametliku tutvustusvooru tihedamat tutvumist ei tehtudki. Vähemalt mulle näis nii. Tantsiti lihtsalt. Ja tantsiti palju. Tantsiti hulgakesi ja tantsiti paaris. Viimaks lahkusime, viimse tilgani tühjaks tantsinutena. Läks kuidagi nii, et ühel tänaval said sel öösel kokku veel “joovastusest kantud” vanem TÜTi rahvas, mina, A. ja Hiiumaa sõbrad ning endised koolikaaslased Mustveest. Viimaseid tabasin siiski vaid pilguga. Ülejäänud olid aga kõik olemas. Suundumas kuhugi. Edasi või tagasi, suund ei ole oluline. Kes toetas keda, pole tähtis. Ma naersin, et mitte olla moralist. Teised naersid, sest nad olid “kantud”. Üks tänavarist meid kõiki taas lahku viis ja mind väsinuna koju suunas.
Huvitav nädal oli: eksprompt nägemised toredatega, planeeritud kohtumised lahedatega, tête-a-tête olemised kallitega. Pilk tulevikku ütleb, et tuleb vaiksem ja ootust täis aeg, aga kui see saab läbi, siis on tulemas kohtumisi. Ma naeratan, et mitte muutuda sentimentaalseks.

anatta - jõuda selleni.

Ühel päeval õpin võitma.

Iseend.

Koduriiuliraamatutarkuski ütleb:

"Aga kuidas ma saan loobuda kiindumusest iseolemisse?
- Teadlikkusega. Mõtle kõige selle peale, mis tugevdab sinu iseolemise mõistet. Vaatle kõiki tahtmisi ja vajadusi - kõiki meeldimisi ja mittemeeldimisi, kõiki neid mõtteid ja emotsioone, millest toitub sinu ettekujutus iseolemisest. Jälgi oma kogemusi, ilma et sa neid ahnitseks või omaks peaksid. Mida vähem sa enesele osutad, seda rohkem sinu teadlikkus avardub." 
("Tass kohvi Buddhaga")

deconstruction.

Tänane õppetund.

David Loy pidas neljatunnise loenguõhtu teemal

 "Toward a New Paradigm: A Buddhist Perspective on (Post)Modern Humanity & Society".

"We experience ourselves in what we do."

"The sense of self that we gain from learning socially from others is a construct - physical, psychological and social."

"If world is a construct, if I am a construct, it is also deconstructable. And reconstructable."

"Because of the fact that a sense of self is a process, there's nothing substantial, there's nothing real."

 "Our sense of self is always shadowed or haunted by the feel of lack. It's a problem we usually never solve."

"Why is it so hard to give up addictions? - Because addictions are how we deny the sense of lack."

"Awakening is always an accident, meditation makes you prone to it."

*** 

When I look inside & see that I am nothing,

that's wisdom.

When I look outside & see that I am everything,

that's love

Between these two my world turns.

- Nisargodatta

210 minutit sügist.

Nägin täna öösel jälle oma apokalüpsise-und. Kuidas silmapiiri tagant ilmusid lennukid ja heitsid pomme. Lähenesid õõvatekitavalt meie majale, pommid kukkusid kaootiliselt siia-sinna. Mind valdas paaniline õõnes hirm, et läbi katuse ei näe ma, millisesse maja otsa nad langevad, ja mul ei olnud kuhugi varjuda. Jäi üle lihtsalt vaadata nende ülelendu, panna silmad kinni – ja oodata.
Veidral kombel ei tule mul kunagi mõttesse majast välja minna ning kuhugi kaugemale joosta. Olen oma kodust lahutamatu.

 
Täna algas sügis, aga eile oli veel suvi, millele läksime vastu planeete ja galaktikaid vaadates, peegellabürintides ekseldes, plasmakera käte vahel hoides, rattaga mitme meetri kõrgusel trossi peal sõites ja kõverpeeglite ees naerdes. Igasugu muid tehnilisi ja (loodus-)teaduslikke atraktsioone ja vidinaid oli veel. Päev teaduskeskuses kulges õhtusse, päädides koduse kreemja singi-sinihallitusjuustu fettuccini’ga.

Ja siis oli aeg istuda vastuvõtulaua taga, kuulata ja vaadata inimesi. Mõelda igaühe puhul, kas ja mil määral suudab just
t e m a  täita tühimikku, mis TÜTi on tekkinud. Jah, kaheksa uut, üsna lootustandvat ja erinäolist inimest sai vastu võetud. Just nagu eelminegi aasta tõotas tulla raputav. Aga siis oli kõik veel teisiti.
Ma ei oota neilt midagi erilist. Ma tahan, et nad oleksid seal, kus nad sel hetkel ajas ja ruumis olema peavad. Ma tean, et minu jaoks ei asenda nad midagi ega kedagi, küsitav on, kas ma kunagi suudan tunda end ühena nende hulgast või jäängi neid vaatlema distantsilt. Näis. Muide, täpselt aasta tagasi kõndisime L.'iga, varahommikul valminud küpsisekook käes, Supilinnast Raatuse tn ukse taha, viima magusat õnne.

Suvi sai saadetud sulnilt. Bienvenu, automne!

Toksiline ilu taevalael.

Erkkollane aurjas halo, 
mis linna kohale laotus
ja millesse lõikas musti linde... 
Kaardus mu üle 
ja puges mu silmade sisse,
värvis nad sama karva.
Nüüd on need kuldsed,
keskel lendlemas mustad linnud.

Ja taevas oli kaks vikerkaart. . 


Ma ei tea, miks ma seda veel jaganud ei ole. Lähen küll Odd Hugo't kuulama, aga täna oli nii Tunngi päev.

Ülestähendusi suvest.

 

« Teine võimalus teatrimängu loomisel, mis neist aegadest alguse sai, on selline, et sa võtad ühe valmis materjali, valmis mõtlemisviisi, valmis paradigma, valmis konstruktsiooni ja lõhud ta kõigepealt laiali. Lõhud laiali algosadeks ja siis paned ta uuesti jälle kokku.  

Meie Tartu aega võiks vaadata ka rahulikult kui tegevust, kus me oma kodudest väljatulnud ja pubekaeast äsjaväljununa /---/ aga pealt kahtekümmet kõik, oma turvalise, lihtsakoelise maailma laiali lõhkusime, et seda hiljem hakata oma eludega kokku panema. Mõnel inimesel see ei õnnestu, lõpetab enne elu ära. See on teatri lapsepõlv, kus me lõhkusime laiali selle kindla teadmise maailmast, mis 22-23-aastasel on... /---/. Lõhkusime selle kindla maailma omaenda eludega laiali, kogu ülejäänud elu püüad seda kõike jälle kokku panna, püüad oma elu kokku panna ja sellest siis ka aru saada, kokku panna oma maailm ja oma tarkus. »

(Tõnu Tepandi "Alguses on hääl") 

la passion du théâtre.

Oli eelmise aasta suve viimase kolmandiku algus Hiiumaal, kui ta minult võrkkiiges lesiskledes küsis "Mis on Sinu kirg?". See küsimus tekitas tol hetkel minus ootamatut ehmatust - ma ei osanud vastata. Kaalusin oma peas kõiksugu võimalusi ja kohkusin üha enam selle pärast, et üldse nii pikalt järele mõtlesin. Jumala eest, midagi peab ju vastma, inimesel peab ju olema mingi kirg, mis teda kannab. Mina vaid mõtlesin. Ja heitusin ikka rohkem ja rohkem sellest, et ma vastuse võlgu jäin.
 See jäi mind tollest hetkest peale painama, kuniks ma juba unustasin. Alles möödunud suvi - aasta hiljem niisiis - tõi taaskord selle küsimuse mulle meelde. Vastuse vormis. Mis on see minu kirg? See, mille eest ja mille vaimus ma võitlen. See, mis mind kannustab. Mis mind inspireerib. Mille nimel ma kannataksin. Sest kirg on ju ometigi kannatus. Passion - passio (kannatamine). Just selle teadmise valguses saangi ütelda vaid üht.
 Ta muidugi teab seda nüüdseks. Pärast aastat pidin ma talle selle puuduoleva vastuse viimaks andma. Ta arvas, et seda oleks võinud küsida kellelt iganes, kes mind teab, ja vastus oleks olnud sama. Minu jaoks on oluline aga see, et ma ise selle teadmiseni jõudsin, seda mitte ei konstateerinud, vaid tundsin.  Et see tuli mu enda seest.
 Ning miks ma selle üles võtsin? Sest mulle näib, et kui ma temaga nüüd viimati töö-ööl Genis vestlesin, suutsin ma tänu sellele leitud ning kõvasti väljaöeldud tõele seista tema ees sirgema seljaga. Seista elu ees sirgema seljaga. Seista kõikide ees, kes seda minult kunagi küsima peaksid, sirgema seljaga. Ja ma ei kahtleks hetkekski. Ma ei jääks enam vastust võlgu.

 Mõtlesin lihtsalt, kui vajalik see küsimus minu jaoks oli.
 Mõne asja vajalikkusest saame alles hiljem aru.

   Kuni ei saa - pole veel aeg.

happiness isn't always the best way to be happy

Douglas: Will you keep out all the sadness? 

Max: I have a sadness shield that keeps out all the sadness, and it's big enough for all of us.

***

Pole mõeldav saada seda lugu oma kuklast ja otsmikust, kõrvadest ja ajukäärudest välja.
Ei ütleks, et armastan esimest nädalat. 

spare me the drama

Mõtlesin. Mõnel päeval natuke põhjalikumalt kui teisel. Ja eriti pärast esimest õhtut taas Tartus olles, õigemini  - saanuna ühe kirja.
Ja eriti nüüd.
Niisiis ma mõtlesin selle möödunud nädala peale, selle peale, kui palju on mul hetki/asju/põhjuseid/inimesi, mille/kelle üle õnnelik olla, mis on pannud mind rõõmustama ja naeratama. Nii ebaõiglane, alatu ja isekas oleks jätta nad märkamata, lasta neil minna mööda, nägemata vähimatki kõverdust minu suunurgas või vilgatust silmis. Aga ma märkasin, kuigi õpin ju alles - uuesti leidma, tähele panema, avastama.
Olgu nad siinkohal ära märgitud.

• 14½ tundi (sic!) teatrielamusi
• "Hingelindude" plaat, vannisool melissiga ja kirsitee, peidetuna mu sahtlisse
• Pisikesed ringipaigutused mu Tartu pesas - isiklik kapipealne raamatutega
• Väike kivi mu kapipealsel, mis peidab endasse ära mu mured
• Üks kevadel kingitud postkaart, pilt Tartust ja NEED sõnad mu seinal

"That the sun will rise each day and it's up to you each day if you match it.  That nothing matters up until this point. That what you decide now, in this moment, will change the future. Forever."

• koogiampsud Vanemuises ja "Armastuses" ja Tartu Uues Teatris
• spontaanne ühine lõuna armsaga
• õhtusöök La Dolce Vitas
• jutud teatriteadlastega
• olnud ja tulevased kohtumised oma juhendajaga
• eesootavad etendused ja põnevad teatrikirjutamised 
• päikesepaiste rahulikel Tartu tänavatel
• hoolitsus distantsilt
• rõõmurikas jällenägemine kallitega Tallinnast
• sülelused, embused ja silmavaated 
• uued teadmised, tundmused ja olemised, mis alles mind ootavad

Tartus oli Draama 2012 ja ma võtsin sellest kõik. Kulgesin, hämmeldusin ja vaimustusin. Viimane on peamine. Vaadatud etenduste paremusjärjestuseks jääb (peale esikolmikut ei oma järjestus suuremat tähtsust): 

1. "Iphigéneia Aulises" No99, lav Lorna Marshall
2. "Diiva", Annaliisa Pillak ja Marko Hilpo, lav Paavo Piik
3. "Kuni inglid sekkuvad", Draamateater, lav Uku Uusberg
4. " Ukuaru", Ugala, lav Madis Kalmet
5. "Maailmale nähtamatud pisarad", Tallinna Linnateater, lav Elmo Nüganen
6. "Nisa", VAT Teater, lav Katariina Unt/Aare Toikka
7. "Lillede keel", Von Krahli Teater, lav Rainer Sarnet

Üllatajaks oli 5. ja 7. koha omanik. Linnateatrilt oleks oodanud midagi enamat ning Von Krahli puhul ei saa ma aru, miks ta mul nii viimaseks kukkus. Visuaalia ja postmodernistliku ekspressiivsuse poolest oleks ta pidanud mulle ikka tunduvalt rohkem positiivselt mõjuma, kuid ma tundsin, hoolimata kõigest end etendusel ebamugavalt. Igasugune vaimne sugereerimine ja intellektuaalne analüüs ei olnud väärt enesepettust ning eelneva fakti eitamist.
 Ka 2. koha saanud "Diiva" oli rabav üllatus. Meeldivalt. Väga tabav, väga maitsekas, puhas ja nauditav. Ammu ei ole nii naerda saanud. Imetluse kõrval. Puhas töö. Ja NO99-le tõi esikoha ära tõsiasi, et  - kuigi saal oli rahvast puupüsti täis, ma olin etendusele just jooksnud ja mu hing oli nööriga kaelas, puudus igasugune lavakujundus, ma istusin kõige ülemises viimases reas, mu vaatevälja piiras rippuv lühter ning ma ei ole antiikdraama suurim austaja, - värisesin ma seal, pisarad silmis ja soovisin, et iga näitleja Eesti laval oleks nagu Mirtel Pohla või Tambet Tuisk.
 "Ukuaru" ma ilmselt mõtlesin enda jaoks paremaks, olles näinud ja armastanud filmi ja Elle Kulli selles. Selle kogemuse taustal see isegi liigutas - tõsi, küll põgusalt ja kohati - mind tol õhtul. 

 Niisamuti, nagu "Lillede keel", tekitas ka "Nisa" minus mõningast ebamugavust. Ent ma olin nii haaratud näitlejatehnilistest võtetest ja näitleja psühholoogilisest kantusest, et unustasin sisu, keskendudes vormile. 

Ilmne järeldus nähtu kohta oleks, et ma olen väga ja väga psühholoogilise, traditsioonilise teatri austaja. Paraku, aga jah. Või. Mulle lihtsalt ei istu räige avangard ja postmodernism. Muidu on hästi. 

Ja see reede, mil ma nägin neid kõiki. Ühes ruumis. Ja enda ümber. Ja nad naeratasid ikka samamoodi, nagu ma korduvalt oma unenägudes neid näen või viimasest korrast mäletan - see paneb mu südame lööma, tulvil teadmist, et ma olen siiski õigel teel, isegi kui ma seda veel ise ei pruugi teada; et ma ei pea kartma ega olema löödud, sest miski elab edasi. Need viimased sõnad jäid minusse kajama: "Ole tugev!"

Jah, elame edasi. Sihi ja jõuga.