..ärganud.

Ärkasin täna hommikul segasest unest, peas kõlamas see laul. Mõnda aega seda tune'i enda mõtetes kuulates, püüdsin mõistatada, mida ma just unes olin näinud ja miks just "Suvekuninganna". Esimest ei suutnud, küll aga meenus mulle, et eile sai "Kevade ärkamine" läbi. Sai läbi ühes pika ja intensiivse prooviperioodiga, ühes veebruarikuu külmade hilisõhtute, sinikatega kehal, ühiste läbimängudega, ootuste, lootuste, enese- ja teiste leidmise ja -kaotamisega, lavasooja, rõõmu, naudingu ja lumesula-ajaga. Pidasime maha viimase etenduse, istusime koos Emajõe äärde ja lasime oma mõtetel voolata. Siia-sinna. Olevikku, minevikku ja tulevikku. Kes kuhu, kes kuidas.. Kevad on ärganud.
 Sõime, jõime ja mõtisklesime sel samal pingil, kus hommik oli kallanud päikest ja üks kutsikas limpsas me käsi.

Jah, kevad on ärganud.

Ja mul on natuke kurb. Aga olnu üle on siiski ütlemata hea meel.

The tune continues... through the summer.  Sügisele veel ei mõtle. Ei.

Piksega silmitsi.

Kujutasin ette, et nüüd tuleb midagi sellist. Hetkeks jäin uskuma. Praegu on toas, akna taga vaadates täitsa rahulik.
Pargid on rohelust täis ja neis jalutada on tore. Ent - oo, hiliskevadist rõõmu - sääsed. Nad on kohal. Oeh.

Aga mind jäi kummitama see mõte: kui seista keset raudteed ja vaadata relsse enda ees - kas siis mõeldakse esimesena olulistele asjadele, olulistele inimestele, olulisi mõtteid? Kas siis saab kõik selgeks ja sa tead täpselt, mida sa tegema pead ja kus olema? Kas siis oskad õigesti hinnata antut?

Ei, ma siiski ei jää hommikuti raudteele seisma rongi ootama, et igat päeva otstarbekalt veeta osata.
Ma lihtsalt mõtlesin nii. Olen mõelnud. Nende millisekundite vältel, millal mu jalad rööbastest üle jooksevad. 

Väljas on äikesevihma lõhna. See tungib tuppa, ma tunnen, ja kõditab mu taldu ja küünarvarsi. 

Ööbikud ja kirsipuud.

Ma tean, et kirjutada siia kõigist neist elupiltidest, mida ma tahan mäletada ja taaskogeda ja endas kanda, on ainus võimalus, et neid kuidagigi jäädvustada. Ma tean, et see on võrreldes reaalsusega nigel ekvivalent ning liiga lihtsalt üheplaaniline kuvand. Ja ma tean, et see kõlab tüüpilise klišeena – ma soovin, et ma võiksin näha oma elu filmina. Ent kuidas muudmoodi olekski võimalik minna tagasi neisse hetkedesse.. 
Nädal tagasi tuli tõeline suvi. SEE aeg aastast, kui õhtul päikesesoojadel tänavatel jalutades võib kuulda ööbikuid laulmas. Ja aedades õitsevad kirsipuud. Mõned neist õitest on jõudnud ka mu aknalauale ja mõnesid käin ma salaja hommikuvalguses imetlemas. Nii mööda joostes.. 
Toomingad on ka õites. Neis õisi täis lõhnavais päevis oli põhjust tähistada koos loodusega. A. sünnipäev kujunes mitmepäevaseks ettevõtmiseks. Kuum kolmapäev kulges Kastani tänava poodides, Toomemäe parkides jalutades, Armastuses tordilõigu ja jõe ääres jäätisega; õhtu ei jäänud hommikule alla: mind õpetati Tsink-Plekk-Panges pulkadega sööma ja mina õppisin oma abituse üle naerma. Naersin ka paadisillal üle taeva vajuvat päikeseratast vaadates ja šokolaadi krõbistades. See oli ilus päev, mida armastada. Just nagu need kaks hõbedast pääsukest ja see puna-valge kleit. Ja ma olen tänulik.. Nende ja iga naeratuse eest, mille sain ja andsin.
Neljapäeval olid kiired õnnesoovid, kiired tantsud, kiired jutud, kiire pidu.
Sest reedel istusime rongile ja läksime Tallinnasse “Kevade ärkamist” viima. Etendus läks korda, Teoteater võttis meid hästi vastu, öö oli soe. Ka kell kaks, kui tagasi Tartusse jõudsin ja väsinult kuid kergendatult õnnelikuna voodisse prantsatasin. Emadepäev oli mõnusalt nartsissikollane pühapäev, ja esmaspäev tõi viimase psühholoogia eksami ning jutuajamised purskkaevu ääres. Õhtu märksõnadeks jäävad farfalle, šokolaadikook, küünlad, “How I Met Your Mother”, Youtube ja kamin ning tants Minor Majority saatel. Spektakulaarne kevad.
Nii ma ei oskagi midagi teha  - ikka ja jälle on nii palju, mida heldimuse ja naeratusega mäletada, ikka ja jälle mõtlen ma: “Aga see on ju see hetk, mida ma tahan uuesti läbi elada, mida uuesti armastada.”  Jah.. näha elu filmilindilt. Ka neid niisama-olesklemisi… Igapäevaseid pilte, mil me laseme ajal seista või kulgeda või.. teha mida iganes, sest meil on me Tartu, me kevad ja me võime niisama vaadata sätendavat vett, istuda Pirogovil või võtta päikest, rääkida möödunud ja tulevatest aegadest ja tunda, et kõik, mis on, on hea ja kõik, mis tuleb, saab parem. Kui vaid võimalusi nii olla ja mõelda jätkuks.

Sel aastal ei ole mul esimest korda seda ärev-igatsevat maikuurahutust. On leebe ja natuke melanhoolne-nostalgiline tundmus. Hetkiti tunnen, et pean võtma Tartust viimast. Et Carpe Diem! on see deviis, mille järgi ma elama pean.

Et varsti saab kõik otsa ja ma ei näe enam neid armsaid ja et nemad lähevad teistele radadele või naeravad teistes linnades ja et ainus, mis mulle neist jääb, ongi need hoolikalt hoitud erinevad õied raamatute vahel ja karpides ning see blogi siin..


Soundtrack: The National - Gospel

Särav.

Kohtasin eile K.’d. Ta küsis minult, kuidas mul läheb ja ma vastasin, et “hästi”. Midagi muud ei osanukski ma öelda. Ent ma ei olevat vastanud küsimusele. Teisisõnu: mis on minu viimase kahe kuu säravaimad hetked? Pikemalt mõtlemata laususin, et neid on iga päev.

Jah, tõepoolest. Kodune hõrk õhtusöök, juustuamps ja sõõm Cabernet Sauvignon’i. Ütleksin, et särav.
Sama särav kui tänane hommik või Ropkamõisa park täis kollaseid ülaseid. Sinna tuleb kindlasti veel kord pikemaks ära eksida kui lihtsalt juhuslikult hommikujooksu tehes..

Kevadine kirkus.

Mõtlesin möödunud päevade peale ja sattusin mõtlema möödunud kevadetest. Need aprilli- ja maikuud täis päikest ja tärkavat rohelust, soojust ja varasuvist koolilõpuärevust.
 Kusagilt mälupiltide tagant tuli meelde The Arcade Fire. Emotsioon püsib.
Nii kerge.
Nii kirgas.
Nii hea.

Jah, igas hetkes  - neljapäeva hommikul tööle tulles, kui leian eest kommikarbi ja kevadlilled, enda käega aia külge lillekruusi sättides, õhtul seltskonnaga Vein & Vine' s juustu nosides ja "teise poole" terviseks kokku lüües ning hiljem head kontserti kuulates. Või reede pärastlõunas jäätisetorbiku ja kohvikruusiga, silmad päikest täis mööda Laia tänavat jõe äärde tatsates ja pingil mõnusat olemist nautides. Või eksprompt-sõidul Peipsi äärde autos Johnny Cash'i Ring of Fire'it lauldes ja teepervedel olevaid kollase-valge kirjusid ülasetriipe mööda voogamas silmitsedes. Või siis vanaisa külaskäiguga üllatades ja tema lugusid kuulates, mida ta ikka kõigile rääkima peab. Või nädala viimasel päeval puid ladudes. Kas või.
 Jah - igas hetkes püüan ma tabada oleva võlu. Kergust, kirkust, headust.

Neid tundmusi on kevadeis olnud. Lausa omamoodi huvitav on võtta lahti aastatagune arhiiv ja lugeda. Lugeda selle mõtte valguses, et nüüd on nii. Ja nii on üllatavalt õige ja hea. 

True story.