'We all fall off the wagon sometimes.'

Jah, ma leidsin omale järjekordse lemmiku, keda terve õhtu jutti kuulata nii kaua, kuni halb hakkab. Tänan soovituse eest. Siin ta on-maispeissi kujul. Kuulake ja vaadake ise. Ja kiinduge teiegi.

(photo by: G.)

Shut your eyes and think of somewhere...

.... See on hea laul. Just hiljuti avastasin selle enda jaoks. Snow Patrol. Viimasel ajal on melomaania eriti tugevasti tunda andnud. Ei teagi, miks. Võib-olla selle pärast, et ma Hiiumaal nii kaua ilma muusikata pidin elama. Muusika on mu eluks vajalik, kas teate. Jah, vahepeal kuulasime Lauraga tema mp3- e ja nädalavahetustel olid diskod ja peod ja möllud, aga ikkagi.. midagi oli puudu. Enne ärasõitu sain isegi laivesitust kuulda(jällegi tänud HN-le) ning ise pilligi mängida.. Sain oma doosi kätte. :) Nüüd on siis jälle hull lugu. Kuulan päevad läbi muusikat. Kui aus olla, siis hetkel on täielik vaikus. See on see vaikus, mida ma vahel vajan.

Lähen kohe raamatut lugema. '2 grammi hämaruseni'. Laura soovitas. Järjekordne noortekas. Ühega sain enne Hiiumaad otsakorrale. Aga see raamat jäigi kapi peale tolmu korjama. Nüüd, peale kuud võiks ta uuesti kätte võtta ja läbigi lugeda.. Jah, noortekas. Diana Leesalu. Mitu korda olen üritanud midagi tõsisemat kätte võtta ja sellesse põhjalikumalt süüvida. Midagi tõsist ja sügavat. Midagi, mis paneks mõtlema ja oleks hariv. Omal moel. Aga kordagi pole seda veel teinud. Ei tea, kas pole mul piisavalt aega, et tõsiste teemade üle juurelda või liiga sügavatesse kirjandusteostesse laskuda. Asi piirdub alati tavaliste juturaamatutega. Mitte, et need mõtlema ei paneks. Panevad küll. Ja ega ma igat roosat noortejuttu ka kätte võta. Mulle meenub, et viimane tõsine raamat oli K. Ristikivi "Rohtaed". See oli kohustuslik, aga hea. Ja kunagi lugesin niisama läbi Hemingway "Cat in the Rain". Aga kuna see oli ammu ja inglise keeles, ei jäänud sisu väga meelde. See selleks..

Jorma siis julges selle täna välja ütleda: kooli tahaks. Ma täiendasin teda: mitte õppimise ja rutiini, vaid seltskonna pärast. Koolikeskkond on lihtsalt teistsugune. Ja huvitav. Kohati. Tänan. Ma juba arvasin, et ma olen ainuke, kes sellele mõtleb. Jorma on tore poiss. Tänan selle sulepea eest, mille sa mulle Tuneesiast tõid. Asjalik kingitus asjalikule inimesele, nagu sa ise ütlesid. :) Jah, ja ära unusta, et me pidime fototripile minema. Varsti. See polegi nii kaugel enam.
Huvitav, kas tead. Ma tean sind ainult ühe õppeaasta, aga mulle tundub, nagu teaksin sind terve elu. Sa vist mõjud inimestele nii. Hästi. :) Aga varsti näeme siis.

Pilt on Georgi tehtud. Ma naeran. Kahtlen, kas ise teangi et mind pildistatakse. Vahet pole, nii tulevadki kõige paremad pildid.

Jäätist tahaks. Heh. Imelik. Olen küll, jah. Ja pealegi avastasin endas uue sõltuvuse. Ammu juba, aga nüüd ütlen välja kah. Ma olen sõltuvuses erilistest ja huvitavatest inimestest. Mul on neid vaja. Eluliselt. Ma ei oskagi arvata, kas see on hea või halb. (Samas, ma kardan endiselt inimesi... oeh). Ma ei saa ikka üle.. See lause kuulub tegelikult Keiule, ja teises kontekstis. Aga ma kasutan seda. Nüüd. Seal, kus tahan.

Olgu, head ööd.

Remontika : )

/aitäh Jaanusele selle sõna eest/
Teema on siis tõesti selline, et ma elan krohvihunniku otsas. No, mitte küll sõna otseses mõttes, vaid piltlikult. Siiski. Aga hea kaifi saab iga päev kätte küll. Kaks viimast päeva on kavas olnun värvilaks, täna.. oi, täna oli eriline päev(nädalalõpp ikkagi) - täna sain mõnusa lakilaksu. Kõlab hästi, eks. Uskuge, kui ma ütlen, et hästi ta ei lõhnanud. Ahjaa, värvida sain ka täna. Aga peale korralikku lakilõhna tundus värv olematu. Niisiis. Olles täiesti tüdinenud igapäevasest 'hõljumisest' ja sihitult ringi tuigerdamisest, ütlesin endale täna, et Deivi, sa pead välja saama. Värske õhu kätte. Kuigi, viimasel ajal, peale Hiiumaalt tulekut (ja isegi juba Hiiumaal olles) olen hakanud inimesi kartma ja väljas eriti ei käi. Ma tean, see on suhteliselt uskumatu, et mina inimesi kardan; mina, kes ma nautisin ajakirjanikutööd, inimestega suhtlemist ja uute tutvuste loomist; mina, kes ei kannatanud pikalt üksindust ja kriipivat vaikust... Ent nii ta on - ma tahan vaikust ja nelja seina enda ümber. Üksindus? Jah, mõnes mõttes ka seda. Et mul oleks aega olla üksi oma mõtetega...
Enivei. Ma läksin jooksma. Välja. Üksi. Oma mõtetega. Ja vihma sadas.. Tubli, eks. Oleks siis veel ilusa ilmaga läinud, aga ei. Samas, mulle meeldis. Kuidas peened piisad näole langevad ja kahisevad puulehtedel pea kohal. Mm. Ja nahale ka väga kasulik. See selleks.. Millal ma viimati jooksmas käisin? Üksinda. Vabatahtlikult. Vahet pole, väga ammu. Aga see oli hea. Vahel mulle meeldib end füüsiliselt täiesti ära kurnata. Lihtsalt hakkasin tundma, et mu füüsiline vorm pole sama, mis ta kunagi oli. Ja enesedistsipliin tahab äratamist. Käest ära läinud... Nüüd on ta tagasi. Ja mis puutub sellesse tänaõhtusse jooksutrenni, siis.. aaah, see oli hea. Ma vist tegelikult juba mainisin seda. Sain ka vaimse doonuse kätte.
Homme peaks rahulikum päev olema. Aga ega remont kuhugi kao. Mingi aeg peab sellega ka valmis jõudma. Jah, loomulikult olen ma abis ja teen viimistlustöid. Mitte, et ma otsast lõpuni ise mökerdaks ja pahteldaks ja trelliga ässaks. Neip. Aga kui vaja, siis ka seda. :D Multifunktsionaalne mina.
Nüüd aga magama. Uni on ka tähtis.
Head ööd ja kauneid unenägusid.

Iga foto on killuke tabatud ajast.

See siin on järjekordne maestro-piltnik Uba teos(Hiiumaal). Jah, magnifico, ma tean. Ja ma olen talle selle pildi eest tänulik. : )
Ülemine pilt on tulnud G-Mani kaamerast. Ta on andekas. Ja ta on hea. : ) Mina siis. Mustvees. Nii tore, kui sind pildistatakse. Samas ka hirmutav, kuidas sa küll fotole jääd. Ja piltnikel on omadus märgata kõiki pisivigu ja olla eriliselt pedantne. Eriti tänapäeva digivõimaluste juures. Aikt. Ent neil on see õigus. Kokkuvõttes, on objektiivi ees olemine ikkagi mõnes mõttes rahuldust ja emotsionaalset heaolu pakkuv. /Või ütles seda just minu ego/. Eks me kõik ole mingil moel edevad inimesed. Enamasti surume selle osa endas alla. Samas, miks peaks? Fotograafile see küll kasuks ei tule. Pilt peab väljendama emotsionaalsust, varjamata tundeid, avatud natuuri ja jutustama mingit lugu, tabama elavat momenti. Jah, ma vist isegi jagan asjast. Vähemalt ise kaamera taga olles tean seda, mida nõuda ja mida pildil näha tahan. Kui tihti see ka õnnestub... Nojah. Aga sellepärast pühendungi ma rohkem muusikale. Foto on lihtsalt liiga täpsust ja peensust nõudev ala mu jaoks. Või ehk.. on seda ka muusika; aga ju siis pole ma veel sellisele tasemele jõudnud, et aru saada, kui suurt täpsust nõuab muusika tegemine. Ja mitte ainult tegemine...
Nii, nüüd jooksin ma oma jutuga täiesti rappa. Aga kiitus ja au neile, kes suudavad end pühendada mitmele eluvaldkonnale. Ja teha neid hästi. Väga hästi. Tahe on siin tähtis. Kui on tahe ja huvi, siis... niimoodi sünnivad geeniused. Omal alal. Ja vot, siin on neist kaks näidet( loe: pildid ülal).
Bravo.


Jah, ma olen uhke oma tutvusringkonna üle ;)

Oi, Hiiumaa...

Kahju, et Mihkel peale ei jäänud. Sa oled lihtsalt nii hea fotograaf. Aitäh.

Sina oled enamiku Sinuga juhtuvate asjade põhjuseks.(N.Lauda)

Ja ma olen tagasi. Elus ja terve küll, aga mitte sama, kes enne. Inimesed on veidrad loomad. Nad on nii aimatavad, aga samas nii ettearvamatud. Ja saatus on ettearvamatu. Kõige nõmedam kogu selle elukese juures on ootamine. Just, ootamine. Pidevalt lahenduse ja millegi muu.. millegi õige ja õiglase ootamine. See on kõige tobedam. Kusjuures, mis puutub Hiiumaasse, siis ma ei kahetse üldse neid magamata öid. Ega neid väga palju olnudki, sest mul olidka tööpäevad. Aga need, mis olid. Jah, huvitav oli. Igas mõttes. Ma leian, et selle Hiiumaa reisi oleks saanud lugeda ebaõnnestunuks, kui poleks midagi meeenutada ja midagi, mille üle järele mõtiskleda. Aga on, .. üsna piisavalt isegi. Ja seetõttu peaks vist ütelma, et korda läks. Vist. Ju vist. Asju ei maksa kahetseda. Ei, mitte peale seda, kui need möödas on. Tore oli. Ju ma olen liiga rahumeelne ja tasakaalukas inimene, et öö läbi möllata ja igasugu hullusi teha. Ent näe, ka mina ei jäänud sellest hullusest päris kõrvale. ;) Ei, no problemo. Ma olen siiski endine. Korralik ja puha. Monk. Või noh, omal moel. :)