^^

after all is said and done/ Endspiel

mu päevad siin Eestimaa päikese all on jõudmas lõpule. August on jõudmas lõpule.
Käisime vihma trotsides laadal ja pidasime järve kaldal pidu, tantsides Rock Hotelli saatel end tähtedesaju tipp-perioodi. K&T käisid taas külas ja seega kohtusime varem, kui arvatud. Viimased augustinädalad on toonud veel nägemiseni-jätjaid. Aitäh, O., kes Sa veetsid minuga paar tunnikest rohelise tee ja teatrijuttudega. Aitäh, P., kes Sa võtsid aega minuga kodulinna peal kulgeda ja olmest rääkida. Aitäh, L., kes Sa jagasid minuga vanade aegade nostalgiat. Aitäh O.W., kes Sa kell 8 hommikul meid uksekellaga äratasid, soovides hambaid pesema tulla, ning kes Sa mu lennukikiirusel Tartusse sõidutasid. Tartu võttis ja andis viimased asjad, vaate Toomel ja Metro einesaia, jäätiseampsu A.-ga Emajõe ääres. Enne 2015 seda enam ei saa.
Ja siis oli üks kordusteatriskäik Alatskivile, kus taaskord sai ainult väga heal tasemel teatrielamuse, ainult väga heade mälestustega. Ka ema jäi paksult rahule ning nii see Liivi-lugu meil avaldamiseks kirja pandud sai. Ükskord ta ilmub.
"Kähin on sees."
 - "Ükskord sureme me kõik."
 "Sina kindlasti."

Ja vahepeal oli Pärnus Augustiunetus, oli üks külaskäik ja sünnipäev, üks road-trip läbi Eestimaa ja tagasi Peipsi äärde. Nägin merd, äikest ja langevaid tähti. Inimesi täis tänavaid ja diskokuulikesi rippumas nende kohal. Kohtasin tuttavaid, kes avaldasid kahjumeelt, et ei jõua mu lahkumispeole. Ma ei saanud muud teha kui vastusega leppida ja kompensatsiooniks tasuta vein ära juua. Mis parata.
Lahkumispidu sai ka läbi, jah. Ühes veiniga. Ja veiniga. Ja veiniga. Ja... Kella 5 ajal hommikul pudelimängu mängimine ei pruugi tingimata parim mõte olla... See siis ongi Spiel. Korraks arvasin end mõistvat Vahingut. Siis mõistsin Kangilaskit, kes ütles, et Spiel oli kuri. Aga kui juba Pandora laegas avatud sai...
Igaljuhul, aitäh M., J. ja A. - söögi ja joogi ja "tõe" eest. Või südaöise laulu, "Kolme sõbra" ja "Viimase trammi" eest. Kommipaberid muru sees maas.. 

Läbi meeletute raskuste ja siseheitluste - olen viimaks saanud oma tagasihoidlikesse kohvritesse mahutatud kogu oma järgneva poole aasta elu. See on ime ja õõv üheaegselt. Suvi on saanud läbi ja jälle on toonud august mulle neid hetki ning mälestusi - mõtteainet, millega seekord minna kanalite linna ja nendele miilide kauguselt mõelda.

Arvasin, et olen ärevam/kurvem/labiilsem/maanilisem... aga justkui ei ole. Vist. Veel. 

Segamatu elu spontaansed hetked...

..need, mis pole kuid ette planeeritud ja mis võtavad lõivu su rutiinist ja muudavad loendamatuks igapäevase ajaarvamise.  Eelmisel neljapäeval juhtusin osa võtma ühest Liivi-loost rehetalu all, kus suitsupääsukesed lendasid ustest sisse-välja ning liivale kirjutati luulet. Ühtekokku oli saanud palju tähtsaid-tuttavaid nägusid, "esimesed kõigi teiste seas, vaata, na-na-naa-na-na, meie samas reas". Sellest, mida ma nägin ja tundsin, kirjutan hiljem ning hoopis teises kohas. Üks suvelavastus on jälle linnukese saanud mu "mis-žanr-see-on-teatri-arsenali".
 Nädalalõpu külalisteks olid K&T väikese K.'ga, kes on juba piisavalt suur, et oma lõputut uudishimu omal jalal rahuldada, mistõttu oli tädi rolliks vaid öelda "Ei, seda ära puudu, see on vanaema oma" või "Ei, see ei käi suhu, seda võib nuusutada" või "Ah, mina pean seda puhuma? See teeb tuut-tuut, jah. Tädi tõi selle Minskist." Kuumus viis meid kõiki randa ja õhtul grill-laua äärde. Võib olla kohtume nendega alles siis, kui sõss on pooldunud ja väike K. on saanud omale veel väiksema venna seltsiliseks.
 Kruubenz käis ka külas. Pühapäevane piknik leitsakus pajupuu all ja hädine ujumaskäik kolekivisel järvepoolel. Esimene külaline, kes otsustas enne ärasõitu mulle oma tähelepanu ja päeva pühendada. Jämmisime kitarriga jõe ääres ja laulsime Minor Majority't ning The Nationali. Nagu päris.
"Nagu sa Hiiumaal ütlesid - et kurikatega jõmmid tulid,  lennutasid toolid lakke... Tavaline teisipäevaõhtu." Miks see lause või millega seoses, ei mäleta. Aga see esitus olevat minulik. Mul asjad käivadki nii.
 Eile õhtul lugesin parajasti "Meest, kes ei mahu kivile" ja mõtlesin Kierkegaardist, kui postiljon Chevyga külla tuli. Hommikul oli köögis tühi Vana Tallinna pudel ja taarakott vajas äraviimist. Külmikus oli grillkana ja auto seisis ikka õue peal. Küsimuse peale, mis juhtus - kõik oli olnud ju nii rahulik ja etteaimatav - meenus, et postiljon tuli oma jookide-söökide ja puudega, lasi isa üles ajada ja ahju sooja panna ning jõi enamjagu üksinda ära pudeli vanakat. Kass hullus öises miljöös viinapuupõõsastes ning mingid metselajad jahtisid pimedas parte. Vend, kes külla sadas, rääkis 70-aastastest vanadest, kes kord ka pärast teist-kolmandat-neljandat pudelit viina veel ära ei vajunud, kuigi tal juba põlve maha kiskus, vihtlesid teda saunas nii, nagu keegi veel vihelnud ei ole ja pärast veel pubisse tantsu vihtuma läksid ning 10 h hiljem koju jõudsid. Kõige selle tõttu jäänud ühe tita sünd tervitamata. Segamatu elu spontaansed hetked, ma ütlen.


Täna kavatsen kuumusega võidelda ja rahulikult randa minna, näidenditega tegeleda ja Vahingut lugeda. Nagu eelnevgi suvi. Enamjagu.
Loodame, et rippsild on sirgeks pingutatud, omale riietevahetuskabiini alla rohustuustide ja kivide vahele piilupesa kraapiv skiso-tüüp sealt kadunud ja muud veidrused kõrvaldatud, erinevalt hommikusest jooga-ringil nähtust. Mhm.